Täna õhtul on „Kuuuurijas“ juttu maovähendusoperatsioonist. Ka mina pole näinud rohkem kui reklaamklipp, mis nali naljaks, on Delfis pandud rubriigi „kino“ alla. Mulle tundub, et see sobibki sinna päris hästi. Tundub, et saates olev naine pole end üldse kurssi viinud, mis operatsioonile ta läks.

Igaljuhul on meie maotute grupis läinud täna elavaks aruteluks, kas maovähendusoperatsioon on ikkagi kergema vastupanu minek või ei. Meie teame, et ei ole. Me oleme ammu väsinud inimestega vaidlemast, kes arvavad et on.

Aga kurb on selle loo juures hoopis see, et naine kes saates osaleb, ilmselt lihtsalt läks opile ja arvas, et saab siresäärseks beibeks. Noh, eks ta alla võttiski, aga saan aru, et ta ei olnud kursis, mis saab tema nahast, mis võib juhtuda juustega, mis saab kõigest muust, mis pole kaal.

Ma rõhutan veelkord, ma pole saadet näinud, proovin õhtul vaadata ja seda postitust vajadusel korrigeerida.

Vaadates nüüd saadet, siis saan aru, et teema on hoopis muus. Inimene oli juba aastaid enne operatsiooni depressioonis ja kae nalja, maovähendusoperatsioon seda ära ei viinudki, vaid tuleb välja, et tal on endiselt depressioon. Siin pole opiga mingit pistmist. Ta oleks pidanud psühholoogi juurde minema juba aastaid tagasi, tal on ju totaalne lapsepõlvetrauma, millega pole tegeletud. Ta tunnistas ju isegi, et oli depressioonis enne ja on nüüd ka. Võtab ravimeid. Tegelikult ongi ju kõik peas kinni. Ja operatsioon kui selline ei puutu hetkel üldse asjasse. 

Inimene ütleb, et talle pole mingit toitumisnõustamist pakutud; tema ei teadnudki, mida süüa pärast operatsiooni.. ja et issand, ta on kortsus nagu vana naine. Seda informatsiooni on internet täis. VAATA PEENEMAKS.EE NÄITEKS! Seal on väga paljude maotute lood kirjas, ilustamata. Sa pead juba enne oppi allkirjastama paberi või andma oma nõusoleku, et tead, millised on tagajärjed, milline on esialgne menüü. Sa pead enne oma lõplikku kinnitust seda ka nö kinnitama, et oled end kurssi viinud. 

Ma ei saanud üldse aru, mis ta point sinna saatesse minnes oli? Ta oleks justkui saatega eksinud. See oli “Kuuuurija” mitte “Imeline muutumine”. Või kerjaski ta seal praegu oma looga seda, et keegi talle kõhu- ja reieplastika kingiks? Täiesti uskumatu inimene. 

Ja rääkida kuidas tal on menstruatsiooniprobleemid – pöördu arstile. Iga vaevuse jaoks on eriarst kuhu minna. Ma ei lähe ju iga jumala murega perearstile. Või kui mul hammas valutab ma ei pöördu ju mind lõiganud kirurgi poole… Issand jumal, see naine vist mõelda üldse ei suuda. Hea, et vähemalt psühhiaatri poole pöördus. Aga ma rõhutan veelkord, et maovähendusoperatsioon oli lihtsalt mingi vahepeala tema reaalses haigusloos, sellega oleks ammu pidanud tegelema.

Ja siis veel rääkida kuidas teeb Kalmuse kava. No tõesti. Sama hästi võiks kive süüa. Minu meelest peaks mingitel põkkidel, kes ainult lihast kasvatavad, olla keelatud maovähendusoperatsiooni läbinud inimestele kavasid koostada. Näiteks Erik Orgu, kes minu silmis on parem toitumisnõustaja, kuigi ma ei nõustu temaga kõiges, aga kuna kõik tema kava jälgijad pole mingid lihamäed, siis tundub usaldusväärsem ja inimlikum. Pealgi ütles näiteks Orgu mulle, et tema ei julge võtta endale sellist riski, et teha kava maovähendusoperatsiooni läbinud inimesele. Tubli. 

Pealegi, ei saa ma Marek Kalmust enam oma elus kunagi tõsiselt võtta, sest pool aastat pärast sünnitust sattus ta mu blogisse, kus ma olin pannud pildi endast, et natuke on rasedakaalust veel maha saada..

Olin siis ja olen praegu 70kg. What ever, mind see ei sega. Aga teda häirib see ilmselt siiani, toona kommenteeris ta seda järgnevalt: “Vaadates sinu pilti, siis oled sa 40 kg ülekaalus. Sinu diabeeti haigestumise risk on 90%. Sa elad kirves pea kohal, kullakallis, aga mine tea. Võibolla sinul veab. Enamusel nii hästi ei lähe kohe kindlasti.”

Jep, 40 kilo ülekaalus… true that! Puhka jalga, Kalmus!

Kurb, et Lust nii ühepoolselt selle loo eetrisse lasi. Oleks võinud mõnelt teiselt opilkäinult ka uurida, kes poleks ehk nii depressioonis olnud ja oleks suutnud adekvaatselt seletada, et rippuv nahk või mitte, ma olen elus, ma säran, ma.. Mida iganes, ei sure sisemiselt.

Issand jumal, mis me praegu avastasime. See proua on kuu aega tagasi mu Instagramis sõna võtnud, et temal küll sellist probleemi pole nagu mul reitel lotendava naha näol…

#PIINLIK

Inimesed arvavadki, et paksud õgivad end suureks ja jooksevad siis arstile, et palun lõigake mu magu väiksemaks. Oo, ei. Oleks see vaid nii lihtne. Võimalik, et erahaiglates on lihtsam, ma ei tea. Aga üldiselt eelneb operatsioonile ikkagi põhjalik uuring, toitumisnõustamine, psühholoogiline abi, eriarstide vastuvõtud, kes esmalt proovivad su kaalu alandada ise, erinevatel meetoditel, kui see ei toimi, on lahendus operatsioon. Operatsioonile saavad ikkagi inimesed, kes seda vajavad, mitte „ma tundun endale paks“. Kui sul on juba olemasolev diagnoos või soodumus diabeediks, võimalus jääda tulevikus ratastooli, sest liigesed ei pea vastu, kaal ei luba sünnitada, veri on halb, mingiks muuks haiguseks vms.

Ma ei tea, kuidas teistel, aga suurem osal meist, kes me seal maotute grupis oleme, meile tehti enne selgeks võimalikud tüsistused ja et nahk jääb rippuma ja kaal langeb ja tõuseb ja võib juhtuda, et jääb kuskil seisma. Sa pidi olema kõigeks valmis. Operatsioon, nagu iga teinegi, on risk, mitte mingi meelelahutus ja „jee, saan kõhnaks“.

Selgub, et arstid olla öelnud, et 120+ kilosel ei olegi võimalik ise väga kergelt kaalu alla saada. Jah, kindlasti on neid inimesi, kes seda suudavad, suudavad 120 kiloselt trenni minna, ainult kapsast süüa, et kaal langema hakkaks jne. Aga on ka inimesi, kes seda ei suuda. Ja see, kui ta valib maovähendusoperatsiooni, see pole kergema vastupanu teed minek.

Maovähendusoperatsioon: see pole kergemavastupanu teed minek, vaid valik.

Nagu üks tabavalt ütles: kui valida rippuv nahk või oma pekkide all lämbumisoht, valin ma rippuva naha. Aga opp on see, mille eest hoiatatakse ja räägitakse. Uskumatu, et inimesed ikka veel lähevad opile ilma tausta ja võimalikke tagajärgi kaalumata.

Mis teie arvate, kas maovähendusoperatsioon on kergema vastupanu teed minek või valik, mitte surra?