Käisime eile Coca Cola suvelõpupeol. Kui ma nüüd ei eksi, siis see laev või paat, kus üritus toimus, kandis nime Mohito. Suvele sobilik nimi ma peaks mainima. Ja kuigi hommikul tundus, et sügis on käes, siis päeva peale läks ilm nii ilusaks, et kartus merel tuulega minema lennata, asendus sellega, et isegi seal mere peal oli palav.

Loomulikult me muretsesime juba eos, mida selga panna, sest paadi peal on teatavasti tuul, merel alati külmem kui maal ja mõtlesime juba karupüksid välja otsida, aga tahtsime ju ikkagi ägedad ka välja näha. Ja mina karupükstes ilmselt poleks kõige parem vaatepilt.

Ideid, mida selga panna, oli kodus küll, aga kõik oli ilma taga. Õnneks tuli päike välja ja see juba muutis meie jaoks otsustamise lihtsamaks. Leenul oli tegelikult valik ammu selge. Hologram-litter jakk. Kuid kuna see on juba üpriski intensiivne ja kerge wow effektiga, siis pani ta alla päev varem kapist leitud mingi hallika kleidi või kitli või mis iganes see hõlst oli. Aga et, see ka eest nii tühi ja pläss ei oleks, siis pani ta jaki alla käekoti, kus on kuldsed kaunistused mis siis jaki alt välja paistaks ja mõjuksid nagu ehtena. Veenred kõrva, mis sobisid jakiga ja naine oligi valmis. Aga mina?

Tegelikkuses pidin ma selga panema laimirohelise ülikonna. Noh, mõeldes sellele, et Coca-Colal on ka laimi maitseline jook. Aga samas see tundus nagu kuidagi too-much minu jaoks. Kuna mul läks töö juures pisut kauem kui ma planeerisin, siis koju jõudes ma lihtsalt rebisin kapist sobilikud variandid välja ja hakkasin neid kiirelt selga proovima. Ja ma ei eksinud. Laimiroheline ülikond oleks olnud liig mis liig. Lisaks oli see mulle suur. Õnneks on ikka seal trennis rassimisest kasu ka! Vahetasin aga särke ja proovisin uuesti pintsakut. Seega lõpuks langes valik roosa pintsaku peale, sest see sobis Leenu jakiga ning alla läks must littritega tsärk, sest ka Leenul oli litter teemas. Polnudki tegelikult nii keeruline.

Esimese asjana paadile jõudes tuli kohe mingi tšikk Leenu juurde, et tahab mingi stiilirubriigi jaoks temast pilti teha… Niiet, hästi valitud outfit! Ma olen enda üle uhke.

Foto: Liisbet Saue (Postimees)

Aasta lammas

Aga kui me nüüd peost räägime, siis söök väärib absoluutselt eraldi mainimist. Süüa pakkus seekord Enne Tobreluts ehk siis sama mees, keda te olete harjunud nägema Kanal2 Reporteri saadetes. Ja see toidulaud oli iga vegani õudusunenägu, sest seal oli liha ja veelkord liha.

Helen Adamson, kes just teatas, et tema hakkas full-on veganiks oli ka sellel peol ja no ei läinudki palju aega kui ma kuulsin enda selja tagant kuidas ta dramaatiliselt kurtis, et tal on vastik seda kõike vaadata. Aga tema õnneks oli laual ka seeni ja soolakurki. Vähemalt ei jäänud vaeseke nälga.

Tulles tagasi meile mokkamööda toidulaua juurde, siis liha oli palju, ikka väga palju ja see oli nii hea, ikka väga hea. Nimelt meie Leenuga ei söö lammast. No lihtsalt ei maitse või siis ongi see hirm, et võtame tüki ja siis sellel on see rõve kasuka maitse. Aga see lammas… see oli nii hea, et me ainult seda sõimegi. Pluss natukene ka parti. Ma ei saa aru, kuidas see tehtud oli või mis lammas see oli, ikka täielik wow hetk minu jaoks. Ma saan aru, et härra Enn avas ka oma restorani ja nüüd ma ootangi järgmist üritust lootuses, et see tema juures toimub ja jälle saaks lammast maiustama minna. Ma tõesti pole veel oma elus nii head lambaliha saanud. Ainult ükskord Tartus, kui Leenu söögisaate sõber Jouni seda potis rosmariini ja põhu sees grillis.

Kuigi tegemist oli Coca-Cola üritusega, siis ma kuidagi eeldasin, et seda cocat saab seal eest ja tagant. Noh, et muud juua polegi kui ainult Coca. Aga ei. Vastupidi. Valmistati hoopis igasuguseid kokteile nii alkoholiga kui ilma. Selles suhtes väike asi võibolla mõne jaoks, aga minule selline lähenemine väga meeldis.

Esimest korda nägime ka selle suve kõige kuumemat kutti – Nublut!

Nublu on selles mõttes staar, et tuli tegi oma sutsaka ära ja kadus kuhugi laeva alumisse ossa peitu. Muideks me olime terve aja merel ja sõitsimegi koos Nubluga, lihtsalt tema tuli urust välja ainult esinemise hetkeks. Ära minnes tegi fännidega paar pilti ja läinud ta oligi. Aga minule ta meeldis ja ka Leenule, kes jämmis Saagimiga kuskil tagareas.

Ma olen terve suve mõelnud, et peaks kuhugi ta live’le minema, et mis vend on ja kas kõik tuleb fono pealt või on nagu normaalne artist. No ikka väga normaalne. Suu peale ta kindlasti kukkunud pole. Väga häid repliike viskas sinna lugude vahele. Lisaks meenutab ta jubedalt ühte meie tuttavat. Lihtsalt Nublu on kenasti kõhnem kui see meie sõber.

Aga mul on väga hea meel, et ma ta live’le ikkagi sattusin ja ei pidanudki selleks kuskile kluppi minema.

Uudost sai meie hommikune ärataja

Esimest korda elus nägime me ka Uudo Seppa. Uudo meeldib tegelikult meile kõikidele, aga eriti Hedonile, sest tema vaatas Superstaari minu arust ainult Uudo pärast. Või no ma ei saa seda kindlalt väita, aga vähemalt Uudo esitusi ta alati kuulas. Ja no Jaagub oli teine lemmik. Kuid kuna Hedonit meiega kaasas ei olnud, siis mõtlesin, et kuidagi peaks ju talle edastama selle, et me teda nägime. Ja siis mul tuligi idee. Läksin Uudo juurde, tutvustasin ennast ning rääkisin oma ideest ning küsisin kas ta on nõus. Ja oligi. Tulemus on siin:

Ehk siis ma palusin Uudol Hedon nii öelda hommikul üles ajada, Hedonile piisas täna hommikul ühest korrast, kui ta juba voodis istus ja suu kõrvuni oli.

Peol olid ka Jüri ja Elina, kelle laul “Jagatud saladus” või nagu meie ütleme “koos, koos, koos” ka Hedonile väga meeldib. Aga pigem ta teab laulu ja mitte niivõrd esitajaid, seega ma nende poole ei pöördunud.

Kuna me oleme üpris kärsitud, siis otsustasime Uudo videot näidata koju jõudes ka Hedonile. Ja nii nii nii kahju, et me seda ei filminud, sest see oli lihtsalt priceless. Hedon vaatas videot ja ütles lõpus lihtsalt “Midaaa?” Ta reaalselt oli hämmingus, et Uudo ja ütles tema nime. Ja no siis ta vaatas seda veel ja veel ja veel ja veel, seni kuni mul endal villand sai. Aga jah, see oli küll ilmselt Hedoni jaoks tõeline wow hetk. No, nagu minu jaoks Nublu, et kuradi äge kutt ikka!

marimell.eu on kõige kokateadlikum

Ja siis toimus seal viktoriin. Tegelikult täiesti tavaline Kahoot platvormil peetav võistlus. Ja mis juhtus? marimell.eu võitis selle. Ehk siis seal oli 10 küsimust, mis olid kõiki kuidagi moodi seotud Coca-Colaga või siis ettevõttega. No näiteks oli küsimus, et milline uus Sprite maitse tuli sellel suvel Eestisse müügile? Vastus oli kurgi. Kuid oli ka küsimus, et mis oli selle suve parim osa? Vastus: temperatuur. Siis tuli küsimus, mille puhul ma olin imestunud, et inimesed ikkagi ei teadnud vastust. Mitu protsenti vett on Coca-Cola Zero’s. Ja saate aru inimesed vastasid 50%. Nagu mida? Loogiline ju, et see on 99%. Kokku vastasin ma vist valesti kaks küsimust, kuid sellest hoolimata oli võit meie pere oma. Tegelikult ma olin ise ka pisut üllatunud, et see võit meile tuli.

Kui Daniel Levi esialgu küsis, et kas te tahate teada, mis auhinnaks on, siis rahva nõudmisel ütles ta selle välja alles siis kui võitja oli selgunud. Auhinnaks oli loomulikult 10 kasti vabal valikul jooki!

Esimese hooga mõtlesin, et nojah, viis kasti tavalist ja viis kasti zerot, aga siis juba keegi hõikas, et Coca toob maale ka alkohoolseid jooke. Kõlas Jim Beam. Siis lõid minu silmad särama. Tegelikult mulle jubedalt meeldis kunagi Jim Beam Honey. Aga nüüd olen moodne mees ja tarbin gin’i. Aga seda ma isegi ei tea kas ja mis gin’i Coca grupp müüb. See selleks. Võit oli meie ja nüüd ma ootangi seda kõnet kullerilt, et millal midagi kohale tuuakse…

Seega tegelikult sedasi järgi mõeldes tuleb tunnistada, et selliseid wow hetki on terve selle suvel jooksul veelgi olnud. Mitte ainult paadipeol vaid üldse. Lihtsalt sellel hetkel sa ei mõtle sellepeale, et wow see oli äge.

Mõelge nüüd teie ka hoolega möödunud kuudele tagasi. Mis teie selle suve wow hetked olid?