Mari-Leen tõstatas enda blogipostituses küsimus, et miks oli selline üritus nagu MyHits Awards vajalik. Tegelikult on see põhjus äärmiselt lihtne, kuid selleks tuleb natukene ajas tagasi minna.

*Loos esinevad väited on minu enda oletus ning eeldus ja ei pruugi peegelda kuidagi reaalset olukorda. Tegemist on kõrvaltvaataja mõtete ja analüüsi tulemusel sündinud blogipostitusega, mille vahele on lisatud infot, mida on võimalik leida internetist erinevate otsingumootorite abiga. 

5. septembril 2016 teatas Trio LSL Raadiogrupp, et Raadio Uuno lõpetab peagi tegevuse ja selle asemele luuakse sarnasele sihtrühmale suunatud raadiojaam. Raadio Uuno lõpetas tegevuse 16. oktoobril 2016 ja selle asemel alustas tööd uus raadiojaam MyHits.

Kui Uuno raadio oli siiski veel teada-tundud nimi ning sellel oli kuulajaid, siis MyHits oli tegelikult uus toode. See oli toode, mida keegi ei teadnud ega tundnut. Midagi uut. Aga eestlane ju kardab kõike seda mis on uus.

Jah, üks loovagentuur tegi küll uhked uued logod ja identiteedi, kuid juhtus see, mida ei oodatud. Kuulajate numbrid hakkasid siiski kukkuma.

Ka SkyPlus tegi rebrändingu (jep, see kass on uus!) aga kuna nimi SkyPlus oli juba tuttav, siis suundusidki vanad Uuno kuulajad just sinna. Nad ei hoolinud sellest, et ettevõttel on uus kassiga logo. Nende jaoks oli oluline tuttav nimi ja tuttavad hääled.

Mis jäi aga alles MyHits’ile? Käputäis kuulajaid. Kuid siis hakkasid ka need kaduma. Mida tähendab kuulajate kadumine? See on halb uudis müügiosakonnale, sest neil ei ole võimalik reklaami müüa, mis aga ongi ühe raadiojaama peamine sissetulekuallikas.

Kui sind kuulab 20 000 inimest, siis sa ei saa ju neile müüa klippe kahe tuhande euro eest. Aga selleks, et töötajatele palka maksta on vaja neid klippe mängida väga tiheda intervalliga. Mis alles jääb? Muusikat ja muud juttu ei tulegi, vaid ainult reklaam reklaami otsa. Sellist raadiot ei kuulagi keegi. Üks mu tuttav ütles, et tema kuulab MyHits’i sellepärast, et seal ei ole reklaame. Aga miks ei ole reklaame? Sest neid ei osteta sinna. Miks? Sest seda raadiot ei kuula keegi.

Kuna müügiosakonnas olid pinged juba laes, ei läinud kaua aega, kui uudis sitast seisust jõudis ka suurte ülemuste lauale. Ja nüüd oli vaja tegutseda. Nüüd oli vaja see pooleks murdunud Titanic kokku lappida ning ükskõik millisesse sadamasse eskortida.

Teeme midagi… mingi auhinnajagamise

Kokku tuli suur grupp inimesi ja hakati mõtlema, mida teha. Väga kaua ilmselt ei mõeldud ning sündiski üritus nimega MyHits Awards. Ehk siis tegelikult oli kogu selle ürituse eesmärgiks tõsta MyHitsi, kui raadiojaama nime tuntust, lootuses, et ehk nüüd hakatakse seda kuulama ja kui seda kuulatakse, siis on võimalik sinna ka kallima raha eest reklaami müüa.

Siin aga tulid sisse väikesed käärid. Nimelt on olemas ka MyHits telekanal. Kuid kumba siis promoda sooviti? Kas raadiot või telet? Vastus: mitte kumbagi. Kui paljud teist kuulsid sõnapaari raadiojaam MyHits või telekanal MyHits? Mitte just tihti.  Seega tekkiski esimene suur prohmakas sellega, et sama raha eest prooviti pooleldi promoda korraga kahte kanalit, kuid kasu ei saanud neist kumbki, sest keegi kuskil ei võtnud selgesõnaga vastu otsust, et fookus on raadiojaamal. Või telekanalil. Lihtsalt MyHits. Umbes nagu, osta sokid. Sinised sokid. Keegi ei tea, kas sinised sokid on sinist värvi või on brändi nimi Sinine.

Kala mädaneb ikka peast

Kui suur kogu tarku päid olid võtnud vastu otsuse teha MyHits Awards, siis tuli selleks leida ka raha. Õnneks väga kaugelt ei pidanud otsima, sest tegelikult elab kogu Eesti Meedia ju selle pealt, kui haige või terve on Eesti rahvas. Mida haigemad ollakse, seda paremini ettevõttel läheb. Nimelt kuulub Eesti Meedia tegelikult sellisele mehele nagu Margus Linnamäe. Tema aga omakorda manageerib suurt ravimimüügi firmat Magnum. Ja ravimimüügi maailmas raha jagub, eksole. Silmaga vaadates hindan kogu ürituse eelarvet 150-200 tuhat eurot. Aga ma tõesti ei tea, mis hinnaga artiste sisse osteti ja kas Alma nõudis Radissioni sviiti või sobis talle ka Viru Hotelli tavatuba.

Kanal2 läks keema

Jama on aga selles, et Kanal 2 täitus sel aastal 25 aastat tegevuse algusest. Igal aastal on toimunud suurejooneline Kanal2 sünnipäeva pidu, siis sellel aastal seda ei olnud. Miks? Sest see raha, mis oli esialgu mõeldud nende sünnipäevaks (usun, et selle peo peale oleks läinud viis korda vähem raha), suunati nüüd sujuvalt MyHits’i korraldusse.

See muidugi ajas Kanal2’s töötavad inimesed närvi. Aga nad ei olnud ainukesed. Keegi tegi otsuseid, mis ei olnud ilmselt mokkamööda ka teistele osakondadele ning juhtidele ja nii hakkaski kõik mädanema. Kuskil tekkis kommunikatsioonis auk ja inimesed jäeti teadmatusse, et miks nii tehti. Kõike pidid nad lugema meediast. Miks on vaja järsku hakata pushima mingit MyHits raadiot? Arter ju toimib, Postimees kah, Kanal2 on super seisus, milleks mingi raadio?

Ma ei pane seda pahaks ei neile, kes närvi läksid, ega ka neile, kes sellise otsuse vastu võtsid. Tippjuhina peadki sa tihti tegema otsuseid, mis ei ole kõikide suhtes soodsad ning alluvana pead sa täitma otsuseid, mis ei pruugi sulle meeldida. That’s called business.

Nii, nüüd kui rahad käes, oleks vaja ka üritust korraldada. Samas nagu reklaamile ka ei viitsi kulutada. Kuskilt tuli aga keegi lagedale geniaalsele ideele teha koostööd influenceritega ja blogijatega. Noh, kõik ju teevad, siis teeme ka meie. Aga kuidas me nad enda üritusega seome? Anname neile midagi. Kuskil oli mingi üritus ju kus tunnustati juutuubereid ja instapiffe. Geniaalne idee. Seda enam, et MyHits raadios on selline rubriik MyBlog, kus siis erinevad influencerid rääkimas käivad. Kõik tundub justkui super idee. Seda nii koosoleku ruumis kui ka excelis. Saadame ketse, raha ei paku, trükime nimed peale, täiega äge, kõik sheerivad ja saame kõikide influencerite peale kokku mingi miljon silmapaari… Väga hea idee ju! Printmeediale raha ei pea raiskama, sest oma maja sees on ju piisavalt paberväljaandeid, kus seda tasuta teha saab. Ja telereklaamile ei kulunud. See on väga okei kasutada oma toote või teenuse turundamises netikuulsusi, kuid see peab olema vägagi läbimõeldud. Plaani on vaja!

Laat laadas!

Kuigi asjad oli paberil kirjas, siis nagu me nägime, oli ürituse näol tegemist tõelise laadaga. Juutuuberite ja influencerite meet-up oli kaos. Totaalne kaos. Isegi Rimi lihaletis on rohkem selgust kui sellel. Kas Ameerikas oleks selline asi lubatud? Kas te kujutate ette, et teil tuleb siia James Charles või Jeffree Star ja te viskate nad sellisesse „auku.“ Ma võin öelda, et sellist asja ei lastaks isegi mitte sündida.

Esiteks ei lasta seda inimest sinna alasegi ning takkatipuks saaksite te veel trahvid ka kaela. Tuleb olla õnnelik, et me elame Eestis ja meil ei ole selliseid ohte millele mõelda. Aga tuleb siiski mõelda, enne kui midagi juhtub. Te teate ju tegelikult ise ka kui kerge on Saku Suurhalli sisse viia teravat nuga. Aga selle noaga saaks juba tappa. Jah, ma lähen dramaatiliseks ära, aga paratamatult tuleb sellistele asjadele mõelda. On ainult õnn, et me elame Eestis, kus inimesed reaalselt tahavadki pilti teha ja tere öelda. Aga korraldusliku poole pealt oli see meet-up ikka totaalne laat.

Laatadest rääkides, siis päris laat leidis aset aga nii-öelda teisel korrusel.  Kohal oli SEB ja mingi ehtefirma ja veel hunnik firmasid. Ma ei saanudki aru, et kas need on sinna jäänud mõnest eelnevast üritusest või juba end valmis pannud uueks.

Mis asi see oli? Okei, ma saan aru, et sponsoreid on vaja, aga oleks saanud ka viisakamalt.  Eks see ole maitse küsimus. Kõige suurem kassa oli muidugi Hesburgeril, sest mõlemad jaamad töötasid täiskoormusel ja friikaid vitsutati mitme tuhande euro eest. Seega äkki pakuks järgmine aasta sponsori kohta äkki hoopiski toiduettevõttele? Paistab, et rahvas tahtis pangateenuste ja kõrvarõngaste asemel hoopis süüa. Mõttekoht, ma ütlen teile.

Ebapädevad töötajad!

Ma olen tegelikult šokeeritud sellest, et üritust oli kajastamas nii vähe ajakirjanikke/reportereid. Ei, ma ei mõtle Õhtulehte või Delfit. Hea, et nad üldse kohale tulid, sest tegemist on ju siiski konkurentidega. Ma pean ennekõike silmas Eesti Meediat kui kontserni, kuhu kuuluvad Vikipedia andmetel:  ajaleht Postimees, selle uudisteportaalid ning maakonnalehed Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalane, nädalakirjad 60+ ja Maa Elu, telekanalid Kanal 2, Kanal 11, Kanal 12 ja MyHits, raadiojaamad Kuku, Elmar, MyHits, Narodnojeja DFM, uudisteagentuur BNS.

Aga kes kohal oli? Elu24. Miks? See on nüüd väga suur küsimus ja arutelu koht. Miks Eesti Meedia oma allüksused ei toetanud selle ürituse kordaminekut? Miks ei olnud täies kooseisus kohal Kanal2 Reporterit? Kus oli Eda-Liis Kann, Marian Võsumets, Jürgen Puistaja, Robin Juhkental, kogu toimetus kui aus olla. See on teie, kui Eesti Meedia, tippsündmus, ja teie oma allüksuseid ei ole kohal, et seda kajastada või kasutada seda üritust endale sisu tootmiseks.

Nagu ma eile õhtul nägin, kasutati uudiste tegemiseks Elu24 live’e. Abiks seegi eksole. Ma muidugi kiidan väga Henri ja Laura tööd, super! Ja imeline inglise keel, Laura! Tuhat plussi! Arvestades noorte eestlaste keskmist inglise keele taset, siis tavaliselt on piinlik kuulata.

Minu silmis on see väga suur kitsaskoht ja järgmiseks aastaks tuleks selline asi ikka väga selgeks rääkida. Ainuüksi Postimehel on enam kui 10 alamlehte, kuhu oleks sellest õhtust saanud sisu toota mitme kuu jagu.

Sul on ühel hetkel koos nii palju inimesi (ainuüksi esinejate rivi oli nii pikk..), kasuta seda võimalust ja küsi neilt midagi. Ära tee seda uudist täna või homme, tee seda järgmisel nädalal, järgmine kuu. Küsi mingi küsimus, mis on aegumatu. Poliitika, riided, reisimine, ilm, suurim unistus jne. Teemasid millest rääkida on tuhandeid. Milleks piirduda ainult selle üritusega?

Tihti aga jääb artiklite ja uudisnuppude kirjutamine ajakirjanike ja peatoimetajate ning nende kompetentsuse taha. Kui ikka peatoimetaja ise ei tea ega saa aru mis on ajakirjaniku roll (sellisel üritusel), siis ei ole sellest kellelegi kasu. Ja nii nad seal seisid ja vahtisid ega teadnud mida teha ning veel vähem mida küsida. Kui teil ei ole kompetentseid ajakirjanikke ja reportereid üritusele saata (eeldusel, et nad seda teadlikult ei bloki), siis palun ärge saatke neid üldse, sest see sisu, mida sinna toodetakse ei ole väärt seda raha, mida neile palgana väljastatakse. Täna soovitakse lugeda kvaliteetset sisu, mitte lihtsalt sisu.

Kuhu kadus enam kui 20 minutit teleülekannet?

See on küll üks megaimelik asi ja tahaks vastust teada! Igalpool oli kirjas, et show kestab 20.00-22.30 – aga mis juhtus? Show lõppes enam kui 20 minutit varem. Täielik šokk minu jaoks. Sellised otsesaated kipuvad alati ju üle aja minema, mitte ei lõppe 20 minutit varem. Müstika – päriselt ka, meeletu müstika. Kuidas selline asi juhtuda sai? Kes selle eest vastutab?

Teil on meeskonnas Mart Normet, kes on teinud Eesti Laulu päris mitu aastat ja kes teab vägagi täpselt, mida kujutab endast suur show, aga ei. Te panete ta žürii tööd koordineerima. Kas te ise ei leia, et see on inimese oskuste raiskamine. Mart Normet oma teadmiste ja kogemustega oleks teid ehk sellest fopaast päästnud.

Ma otsisin lõputiitritest tuttavate teletegijate nimesid, kui neid ma ei leidnud. Pole hullu, uusi inimesi on ka vaja rakendada, kuid seni kuni nad ikka päris täpselt ei adu, mida ja kus nad teevad, siis tasuks ehk õppida vanemate tegijate pealt. Näiteks Normet ja kogu tema Eesti Laulu tiim. Võtke kasvõi konsultatsiooni. Pole ju häbiasi abi küsida. Raha ei tohiks ka probleem olla.

Aasta ämber! Ja nominendid on… Oi, ei olegi!

Mäletate paar aastat tagasi juhtus see suur Oscari draama, et kuulutati välja vale film. Noh, kes märkas, siis peaaegu samasuure jamaga sai hakkama Eesti Meedia juht (väidetavalt majasisene füürer) Sven Nuutmann. See oli isegi kohati piinlikum, kui see Oscarite gala apsakas. Sa oled Eesti Meedia juht, see on sinu üritus, sina annad selle auhinna välja, seega peaksid sina olema selleks üheks minutiks kursis sellega, mis kategooriat sa välja annad ning kuidas see stsenaarium täpselt välja näeb. Aga ei. Sa lähed lavale, sa ei ole ennast eelnevalt mitte millegagi kurssi viinud ja paned maha sellise piinliku asja, mida ma Eesti teleajaloost ei mäleta.

Seega palju õnne, Sven. Aasta ämbri tiitel kuulub sel aastal kindlasti sinule.

Nalja ka: Nöep tuli võttis vastu auhinna ja ütles: „Oi, ma ei teadnudki, et sellist auhinda välja antakse.“ Noh paistab, et seda ei teadnud ka auhinna üleandja Nuutmann. It’s funny because it’s true.

Neid murekohti oli tegelikult veel. Näiteks tühjad diivanid, kus pidid nominendid istuma. Seda oli väga piinlik vaadata. Kes vastutas selle sektsiooni eest? Kes pidid veenduma selles, et kõik nominenid õigel ajal diivanil istuks. Totaalne lohakus. Teles sellist asja näha ei ole üldse ilus ja tegelikult täiesti lubamatu. Mulle jäi mulje, et see üritus on nii kehv, et isegi nominendid ise ei vaevunud kohale tulema. Nii ei tehta telet kallid inimesed.

Aga jah, ma ei hakka kõiki neid puudusi siin lahkama, sest keegi ei viitsi seda lugeda. Seda lugu kirjutan ma ka tegelikult rohkem sellepärast, et see ehk jõuaks nende inimesteni, kes seda üritust korraldavad. Ma ei ole mingi suvaline anonüümne kommentaator, vaid teen seda kõike oma nime ja näoga. Ma julgen öelda, et midagi on teie organisatsioonis mäda ning just selle tõttu oli kaotajaks see üritus. Üritus, mis tõesti oleks võinud lahe ja erakordne, kuid siiski põrus.

Minu silmis oli selle ürituse päästjateks õhtujuhid Kristel Aaslaid ja Indrek Vaheoja. Super duo, kes omavahel klappis. Kindlasti tasuks neid veel kuskil kasutada. Naljad olid head, kuigi vist selle publiku jaoks liiga keerulised (keegi meil ka kommenteeris, et liiga puised ja pingutatud) ja rohkem mõtlemist vajavad. Said hakkama ka klassikalistes otse-eetri apsudes ning olid sellest lihtsalt naljaga üle.

Eriti tase oli muidugi lõpp, kui karjuti välja Sigma ning õhtujuhtide pealt võeti valgus maha, aga neil läks tekst edasi – piinlik, väga piinlik. Must kaader lihtsalt otse-eetris. Minu poolt siiras kiitus neile, et te kõigest sellest üle olite ja oma tööd tegite. Job well done!

Kindlasti soovin kiita ka Henrit ja Laura-Liisat, kes vedasid otseülekannet veebis. Tunnistan, et ma ei vaadanud kogu ülekannet järgi, vaid kerisin siit ja sealt. Kuid kõik see, mida ma nägin, oli hea. Nad said hakkama. Kohati jäi muidugi mulje, et asja vedasidki Henri ja Laura-Liisa ise, sest puudus plaan ja konkreetne stsenaarium. Selline live-stream väärib tegelikult eraldi „osakonda,“ sest see on ju lausa eraldi saade.

Minule jäi aga mulje, et see lihtsalt poogiti kuidagi külge ja mõeldi, et ah, küll nad hakkama saavad, muidu ju koguaeg kaamera ees. Ja teie õnneks nad saidki hakkama. Vähemalt kuskil tegi keegi hea otsuse neid kahte kasutada.

Aga teie lugupeetud, Eesti Meedia juhtkond, ja kõik muud osakonna juhid… On aeg laua taha istuda ning küsida: mis läks valesti? Mida me saame järgmisel aastal paremini teha? Mis on selle ürituse täpsem eesmärk? Mida me tahame sellega saavutada? Mida me reklaamime ja näitame? Kuhu me tahame selle üritusega jõuda täna, järgmine aasta ning viie aasta pärast? PLAANI ON VAJA!

Mulle jääb mulje, et kuigi on tegemist ühtse organisatsiooniga (juriidiliselt), siis ikka nokitseb igaüks omaette kuskil nurgas. Aga sedasi edu ei saavuta. Kui on meeskond, siis peavad kõikidele liikmetele olema tehtud selgeks ka eesmärgid, mida sihitakse ning milliseid samme nende saavutamiseks tehakse. Tuleb muuta struktuuri, vahetada (viia äkki ühest osakonnast teise) juhte ning proovida uusi lähenemisi, mitte päevapealt oma töötajaid lahti lasta.

Kohavalikust ka kiirelt

Ma arvasin nagu Leenugi, et tegemist on glamuurse punasevaiba üritusega, kus inimesed tulevad ja säravad. Noh nagu MTV Music Awards. Kus on ruumi suhelda teistega, kus sa lähed ja tunned, et olid oodatud.

View this post on Instagram

A post shared by marimell.eu | hinnatud sisuloojad (@marimell.eu)

Ma ei teagi, kas koht oleks pidanud olema väiksem (ala Kultuurikatel) või muud sobivat, aga noh, siingi on selge, et Suurhall sai valituks, et “raha perre jääks”. No ei kurda ka, aga kohavaliku järgi ilmselt osad tulidki dressides ja suvariietes ja ei adunud seda, mida ma ootasin. Või noh, ootasingi mina ehk liiga palju sellelt ürituselt. Aga loodetavasti läheb aastatega paremaks ja piletiostjatele öeldakse samuti, et on dresscode :) Kui on kindel dresscode, siis tasuks seda ka teleülekandes kasutada. Näiteks järgmisel aastal võiks see olla neoon. Kui publik on neoonis, oleks ju ka telepilt palju lahedam. Lihtsalt esimene mõte, mis pähe torkas.

Ma ei oota siin kindlasti mitte teiepoolset tagasisidet sellele loole.  Ma lihtsalt ootan, et järgmisel aastal on parem. Aasta aega on piisavalt pikk, et teha korrektuure ja mõelda, kuidas saaks paremini. Seda eriti just majasiseselt, sest telekas oli asi ju enam vähem.