Meelis kirjutab: eksperiment – kuu aega ilma telerita
Kui aus olla, siis see eksperiment juhtus kuidagi juhuslikult ja polnud mitte kuidagi meie ellu planeeritud. Etteruttavalt olgu öeldud, et me oleme selle juhuse ja kogemuse üle äärmiselt positiivselt meelestatud.
Meie teleka vaatamise aeg on üleüldse viimase aasta-kahe jooksul muutunud nii palju, et vist sellel suvel kaalusime ning uurisime varianti, et kas on Elisal ka sellist paketti, kus on ainult internet ja null telekanalit. Ehk siis jah, me vaatame telekat kuid mitte telekanaleid. Miks? Aga mida sealt on vaadata? Mis on see enneolematu asi, mida peaks nüüd kohe ja praegu nägema? Mis on see, mida ma ei saa hiljem kuskilt järelvaatamisest vaadata? Hetkel ei meenu ühtegi sellist saadet. Kõik lükatakse varem või hiljem veebi üles ning siis vaata neid nii palju kui süda lustib. Kanal2 on oma “Õhtu” saatega läinud lausa nii kaugele, et nad laevad saate klippe isegi YouTube üles. Seda teatas mulle ükspäev Hedon, kes seal surfates ükspäev nende peale sattus ja vaatama asus.
Meie kasutame telekat peamiselt selleks, et vaadata mingit filmi, dokumentaali või seriaali Netflixist ja loomulikult nr 1 vaatamine läheb YouTube’i arvele. Ka sealt leiab täispikki filme, seriaale, dokke, multikaid, saateid jne. Mida aga soovid, kõik on olemas. Vaatan seda mina, vaatab seda Leenu ning vaatab seda loomulikult ka Hedon.
Talle tegingi kunagi eraldi oma konto, et kontrollida seda sisu mida ta vaatab ning siis seda vajadusel muuta ja ettesööta, kuid läks nii, et hakkasin ka ise sinna videod üleslaadima. Puhtalt esialgu mälestuste hoidmiseks/talletamiseks. Et nagu väike arhiiv või nii. Tema kanalit vaadatakse usinasti ka lasteaias, eriti populaarne on „Hedon Lottemaal!“. Hedoni kanali nimi on HedonAdventures (võite subscribe panna, kui tahate lapselikku sisu enda lastele näidata).
Kuigi algselt oli Hedoni kanalis subscribe’tud ainult laste teemalised asjad, siis olen ma sujuvalt ka ise seda kontot vaatamiseks kasutanud ja nii on sinna “tellimuste” nimekirja sattunud igasuguseid kirjusid nimesid. Küll make-up’i tegijaid, Eesti juutuubereid, Ameerika juutuubereid, tehnikablogijaid ja muidu naljakaid kanaleid. Vahest vaatame neid koos ja vahest eraldi.
Tulles aga tagasi selle juurde, et meil telekat pole… See on täiega äge muideks. Esimesed paar päeva olid küll sellised, et oot mida? Mis me nüüd teeme? Oled ju nagu harjunud pärast söömist pläraki diivanile viskuma ja telekat vaatama. Aga nüüd nagu ei ole enam midagi vaadata. Päriselt ka oli pisut imelik olla. Tundsid nagu kohe millestki puudust, aga mida pole seda pole.
See kummut, kus peal telekas oli, hakkas aga täitma muud rolli. Öeldakse ju, et loodus tühja kohta ei salli. Nii ka meie kapp, kuhu peale me sujuvalt asju hakkasime ladustama. Ning nüüd ongi see muutunud kohaks, kuhu peale kenasti igasugust kraami saab “ajutiselt” toetada – ehk siis väga pikalt. Meie puhul kehtib ka see lause, et “Ah, ma ajutiselt panen siia, siis hiljem vaatab…” Kuu aega hiljem on see ajutine asi ikka oma ajutisel kohal ning ilmselt jääb see sinna veel järgnevaks aastaks või kaheks.
Kõige parem selle telekata elamise juures on see, et me veedame koos perega aega. Jah, me oleme nagunii koos ja teeme palju asju koos, aga nüüd me reaalselt olemegi mitu õhtut istunud ja kõik kolmekesi puslesid kokku pannud või Legodest midagi ehitanud, samuti lennukeid voltinud ja võidu visanud. Võite mõelda küll, et issand pärast tööpäeva ja oled väsinud ja ei viitsi, aga tegelikult viitsid küll. See on selline hoopis teistmoodi tegevus, kui sa harjunud oled. Uskuge mind Lego klotsidega mängimine on väga lahe ja rahustav tegevus. Pisut teraapiline kui nii võtta. Loomulikult on ka Hedon selle üle eriti rõõmus, et me just tema toas ja tema asjadega tegeleme ning mängime. Kuid vahest kutsume teda ka meie toa poolele ning teeme koos süüa või koristame.
Viimased nädalad on meie majapidamises muidugi totaalne hitt digitaalne jutupliiats. Ehk siis selline pliiats, kus on kõlar ja kui sul on vastavasisulised raamatud või kaardid, saad seda kuulata ning kaasa mõelda. Just enne selle postituse kirjutamist olingi Hedoniga voodis ning kuulasime Lotte veekogude kaarte. Seal on igal kaardil kuus täringut ning kuus pilt. Kui kõlab küsimus nr1, siis tuleb pilte vaadates mõelda, milline võiks olla õige vastus. Laps kuulab hoolega, kuna häälteks on Lotte ning Klaus ja ka suurtel on põnev, sest tihti saab sealt palju uut ja põnevat infot. Iseasi, kas sul seda vajab võib minna, aga tore on end ju ikka harida. Selle digitaalse jutupliiatsi ostsime me Hedonile vist eelmise aasta jõuludeks. Nüüd aga soetame temaatilisi kaarte juurde ning ongi jälle uus “raamat” olemas. Mulle endale see hullult meeldib. Toimib ka kui uneraamat, sest nii mitmelgi õhtul on Hedon lihtsalt seda jutupliiatsit ja Lottet kuulates magama jäänud. Sina kui lapsevanem ei pea midagi muud tegema, kui lihtsalt pliiatsit küsimuse juurest vastusele liigutama. Nii lihtne (ja hariv) see ongi.
Telekata elu on vägagi võimalik ja kui aus olla, siis ka nauditav. Seda eriti last silmas pidades. Loomulikult on lihtne talle pult kätte visata ja mõelda, et ah, las vahib ja vähemalt on vait, siis tasuks vahest mõelda, et teeks talle ka telekavaba päeva ning mängiks koos midagi. Terve perega.
Kui te nüüd tahate teada, et kas meie majja tuleb taas telekas, siis seda on keeruline öelda, sest alustuseks peaks mõne sobiva mudeli valima ja teiseks on see kummut täis Leenu pakitud üllatuspakke meie lugejatele.
Kes need endale saavad? Kõigil teil on võimalus kui meie kanalites kaasa räägite :)
21 Kommentaari
Ma ka varem vaatasin väga palju telekat, vahel isegi magama jäädes mängis taustaks. Aga nüüd kuidagi ei teki lihtsalt eriti seda hetke, et panna telekas mängima. Peamiselt vaatan ikkagi youtubes erinevaid vloge. Ja kui vaatangi telekast paari seriaali, siis enamasti ikkagi järelvaatamisest.
Me tegime ka otsuse, et uuel aastal sünnib meile esimene laps ja sellega koos viskame välja ka meie igivana teleka, sest see on mõttetu ajaröövel. Kui enne arutasime, et peaks uue ostma, siis nüüd vaatasin, et see telekakapp on hea madal, kus lapse mänguasju ja raamatud hoida saaks (et ta ka ise need kätte saaks). Sinnani küll läheb aega, enne kui ta ise nende vastu huvi tunneb, aga miks mitte kohe telekast loobuda. Jääb ka raha üle kui maksta vaid interneti eest.
Me vaatame ka iganädalaselt pealtnäijat või muud dokumentaali etv pealt või vahest mõnda filmi, ehk kõike, mida saab internetist ka vaadata :)
Meil telekas on ja see naelitab tõesti tundideks teleka ette, eriti sügisel kui paljudes kanalites algab uus hooaeg.
Pean tunnistama, et olen ise väikestviisi sõltuvuses telekast. My Kitchen Rules, Grey Anatoomia – ma ei saa vaadata neid netist, meeldib just telekast. Aga kasutan Elisa salvestust ja kui lapsed on õhtul magama läinud, siis on minu ja minu seriaalide aeg :) Aga see, et ma vaatan telekat siis, kui lapsed on magama läinud, ei ole siiski aidanud kaasa kuidagi sellele, et lastest telekasõltlasi ei saaks! Nii nagu iga ekraan- nii tõmbab ka telekas neid nagu magnetiga. Ja kui pühapäevad on meil nutivabad päevad, siis millegipärast ei kehti see teleka kohta – hmmm, miks?… :P
Mul küll ei ole lapsi veel, aga olen isegi teinud selliseid nii öelda kergeid pause telekast, mistõttu olen palju rohkem veetnud aega väljaspool kodu ka nädala sees, mida üldiselt töönädalal väga tegema nii ei kipu, aga vahelduseks on see päris hea, sest muidu on peale tööd tavapärane visata end teleka ette ja lihtsalt saata aeg õhtusse. Sellised telekavabad hetked kuluvad ära küll ja ega tihti just kõige sisukamaid saateid ka ette ei tule, seega jääb enda harimiseks muid ja paremaid viise :D .
Mina ei ole julgenud Netflixi kordagi piiluda. Kardan, et siis ei saa sealt minemagi. :D
Aga üldiselt ei vaata väga telekat. Siis kui diivanile lebotama minna, siis panen mängima.
Isiklikult olen elanud juba 10 aastat ilma telekata. Kolisin peale põhikooli ühikasse teise linna, et minna keskkooli. Ühikas kahjuks telekat polnud. Ja alates peale seda pole mul telekat olnud ja kui aus olla siis ei tunne puudust ka. Kui inimesed külla tulevad siis ikka veel imestavad et kuidas saate vaikuses olla – Harjumise asi.
Praeguseks olen hoiaku võtnud, et mul ei olegi seda vaja – reklaamide nägemiseks ei tahaks iga kuu kümneid ja kümneid eurosid maksma.
Mu arust pole erilist vahet, kas ma vaatan filme telekast või youtube-st, täpselt sama ajaröövel. Pole see telekas midagi hullem kui youtube.
Mis teie telekaga juhtus? Kas te mitte üsna hiljuti just ei ostnud uue teleka või mäletan valesti?
Olen muidu üsna reklaamivaenulik, aga jutupliiatsi vastu suutsite küll huvi tekitada :)
Ei ostnud, saime Samsungilt vahepeal teleka lihtsalt ja kuna kaks ei mahtunud, müüsime enda oma maha.
Mina ei suudaks ilma telekata elada. Ehk mängib rolli ka see, et ei saa tervilikel põhjustel kodust välja ja olengi nelja seina vahel. Nii ongi telekas mu parim “kaaslane”. Kui ma midagi sealt ei vaata, siis mängib ta lihtsalt taustaks.
Tegelikult saadete vaatamiseks kasutan sageli ka Telia Minutv d. Kui salvestusteenus on tellitud, siis see on tasuta. Muidu vist 6 euri. Osasid kanaleid (kui kiiruga õieti lugesin, siis valikus on 33 kanalit) saab sealt otse vaadata. Saateid saab järgi vaadata (kõiki kanaleid saab salvestama panna) ja mingi filmide ja seriaalide valik on ka olemas. Ja lastenurk on ka hinna sees.
Youtube videode vaatamisest ei hakka ma parem üldse rääkima. Ühesõnaga saage tuttavaks teleka/videode vaataja (loe: sõltlane). Kahju ainult, et teleka ja videode vaatamise eest palka ei saa.
Lapsed küll aegaajalt vaatavad multikaid,sest ma ei luba netis istuda. Veedavad enamusaega õues,panevad puzzlesid,joonistavad. Ka endal pole arga telekaks.
Ma ostsin endale kunagi teleri, et vaadata jalgpalli MMi. Hiljem saatsin selle ühe mehega Keeniasse vaestele lastele. Täitsa tõsiselt kohe viiski neile.
Mehega koos elades oli meil kodus kolm telerit ja mind räigelt häiris. Just teler magamistoas. Kui lahku kolisime, jäid telerid mehele. Mul tuttavad siiani imestavad ja lubavad isegi kinkida. Sest no, 21. sajand – mis mõttes inimesel pole kodus televiisorit, eksole.
Ma olen palunud, et jumala eest, ärge tooge. Ma ei taha. See on minu jaoks lisakulu, esiteks. Teiseks – millest ma siis nii väga ilma jään, kui seda pole? Elan, hingan siiani. Kõik korras ja hästi nagu!
Lahe, meil on kodus telekas… Ilma ühegi pildita. Telekat vaadanud ei ole ma 9 aastat. Lihtsalt ei huvita ja sealt midagi põnevat ei tule ka kui kuskil on, keegi rääkinud, et nii lahe saade/film vms oli, siis läbi neti olen järele vaadanud. Tõeliselt segav faktor on telekas mu meelest, olulise saan netist ja mu kaks poega ka ei huvitu telekast, esimese poja sünniga tv vaatamine ununeski tagantjärele olengi mõelnud, et mida ma siis tegin, telekat ei vaadanud, nutitelefoni polnud, fb kontot 9 a tagasi ka ei omanud.. Vist tegelesin siis lapsega ja ma ei oska tv töölegi panna, ükskord sain abikaasalt täpsed juhtnöörid, kuidas siis kahe puldiga ma tv lahti saaksin see oli veel siis, kui teenusepakkuja oli, aga õnneks meeski pole paar a vaadanud. Ei tunne perega puudust ka! Loodan, et see eksperiment Teil kauaks kestma jääb, sest elus on palju ilusaid ja olulisi asju, mida jälgida, kui need ekraanid
Telekata elu on vägagi võimalik. Mul pole telekanaleid juba aastast 2012. Enne seda oli ka ainult ETV ja ma ei mäletagi, mis muud tol ajal tasuta vabalevis olid. Etv ikka mängis ja ilmselt mängiks ka nüüd. Enamasti aga kogus telekas siiski vaid tolmu. Nüüd teler kui selline eksisteerib küll, aga lapsed vaatavad sealt ainult DVD-sid. Pean tunnistama, et mängiv teler nagu tekitab küll mingisuguse tunde, et kuulud ka maailma ja isegi kui kellegagi ei suhtle, siis oled nagu hall hiireke kuskil rahvamassis ja vähemalt näed, kuuled, lahutad meelt, kujundad arvamusi või misiganes. Kuidagi teistsuguse olustiku loob koju. Samas, külas olles ei suuda ma telekale üldse keskendudagi enam. Ta võib seal virvendada ja mängida ja kõik võivad seda põnevusega jälgida, kuid ise leian end ikka jälle ainult omi mõtteid mõtlemas ja nägu tegemas, et jajah, vist jälgin poole silmaga midagi. Eurivisiooni, laulupidu ja vb veel mõnda üritust, mida teles edasi kantakse olen küll pingsamalt vaadanud, selleks siis tavaliselt kellelegi spetsiaalselt selle mõttega külla läinud. Aga jaa. Elu telekata on võimalik. Varem vaatasin ikka mingeid saateid veebist järgi, aga nüüd ausalt ei viitsi seda kah. Pole ilmselt millestki ilma ka jäänud. Youtube’i on lihtne end ära unustada, kuid eks laste kõrvalt on kogu meedia tarbimine kuidagi tahaplaanile jäänud.
Olen mitmelt poolt lugenud telerist loobumise plaane, aga selle tagant kumab (või on täiesti otse öeldud), et telerist loobumine ei tähenda ekraanidest loobumist. Ehk et – visatakse suurem ekraani kodust välja, aga ekraaniaeg möödub läpakas või telefonis. Sellele aga ei mõtle keegi, et lähemalasuv väiksem ekraan on nii silmadele kui inimese kehale tervikuna oluliselt halvem kui telerit vaadata (nn nutikael, sinine valgus õhtusel ajal jms).
Ehk siis – mitte telerit pole vaja välja visata vaid tuleb otsustada, mida, millal ja ennekõike kui palju sealt vaadatakse.
Meil on teler ja meil on ka kanalite pakett, mis tõesti on mõtetu kulu selles suhtes, et me ei vaata neid 15 kanalit, mida selle raha eest pakutakse, vaatame hädapärast 3-4 eesti kanalit ja sedagi järelvaatamisest endale sobival ajal, samuti vaatame youtube’i. Netflixi ei ole isegi sisse lülitanud, sest see on ilmselt liiga suur ajaröövel.
Jah, meil on ka arvutid ja nutitelefonid ning aeg-ajalt kasutame ka neid ekraane meelelahutuseks, eriti lapsed (muul ajal tööks, s.t. arvutis teedki kirjatööd või töötled fotosid, telefoniga helistad või saadad sõnumit), ent meil on reegel, et peale 18.00 on need ekraanid meelelahutuslikul eesmärgil kasutusest maas (ka tööd püüame peale seda kellaaega enam mitte teha, aga sõpradele-sugulastele helistamist võib ikka ette tulla), kui tahta midagi vaadata, siis kasutame telerit. Ja seda ennekõike seetõttu, et teleriekraan on suurem (silmadele parem), kaugemal (jällegi – silmadele parem ja kehale parem, istud või lösutad diivanil, aga vähemalt ei ole sundasendis koos “nutikaelaga”) ja sinist valgust (mis takistab melatoniini tekkimist kehasse, mis on vajalik uneks) jõuab läbi silma kehasse vähem.
Mõelge sellele, kas telerist loobumine on ikka nii hea mõte, kui see ei tähenda ekraaniajast loobumist.
Tegelt on otsus jumala õige teil. Ma olen täheldanud et mu üks kaksikutest läheb eriti kurjaks kui panen teleka kinni, muidugi eelneva kokkuleppega. Aga siiski, kohe muutub tuju pahaks jne. Nüüd olengi vähendanud teleka vaatamise aega ja panustanud ja üritanud leida aega rohkem lastega tegelemise peale. Teleka vaatamise asemele parem jalutama minna näiteks
Mul ka ca 10 aastat telekat pole ja väga tšill. Arvutit ka pole olnudki ja väga tšill. Samas istun kogu aeg ninapidi nutitelefonis ja see teeb absull täpselt ja täpselt sama välja :-D Et jah…ega telekas või nutikas pole saadanast – loeb sinna mattunud aja hulk :-)
Meil on reaalselt telekas aastast… maitea 90 Eiole mingit nutiplutit ja misiganes asja. Samamoodi ei vaata ma sealt kunagi otse asju. Kui tahan midagi vaadata, siis vaatan järgi. Laps vaatab multikaid. Kõik. Rohkemaks ei ole vaja ja ei tunne nagu ilget vajadust ka.
Eksperiment läbi? Kaua kestis?
Mingi 5 nädalat olime ilma telksita. Täna ma tundsin, muhvigi pole teha, vaataks telekat.. aga mida pole, on telekas. Ja mul ongi nii, kas kohe või.. never. V noh, paari kuu pärast alles tuleb uus tuju.
Nagu ma mingi kuu tagasi tahtsin uut iphone’i osta, läksin poodi, et ostan.. ei olnud. No tore. Nüüd mul suva :D kunagi ehk tuleb veel tuhin peale.