Tänaseks pole see enam uudis, et me koduomanikud oleme, aga mõtlesin kirjutada sellest teekonnast ka. Tegelikult käis asi väga kiirelt. Ühel esmaspäeval tekkis plaan, kolmapäevaks oli korter valitud ja reedeks broneerimisleping sõlmitud. Mõni aeg hiljem ka notaris diil tehtud.

Sellest, et meie ideaal oleks 4toaline ridakas uusarenduses, kirjutasin ma siin:

Oma kodu vol miljon

Laenukalkulaator näitas mulle tookord 168k – ei tundunud väga nutune. Seda isegi kolme ülalpeetava ja emapalgaga. Otsustasime siis paari ridakat vaadata, lõpuks polnud justkui midagi, mis hinnale vastaks ja oleks valmis sissekolimiseks (kõik olid ehitusjärgus ja mis ma vaatan koppa maas..). Käisime ühte korterit vaatamas, et saada aimu planeeringust ja suurusest. See meile ei meeldinud, toad olid ikka tikutopsid ja planeering üldse kehvake. Aga tegin selle sama pinna peale panka taotluse (tegelikult tegin kõikidesse pankadesse), et saada nö jutule. Jäime ootele. Samal õhtul tuli meile külla Nele – meie ammune tuttav, kellel on enda büroo – Minu Linn Kinnisvara.

Ta soovitas esimesena küsida pakkumist Swedbankist kui kõige kuivemast ja nõudlikumast kohast – “nende standardid on kõige rangemad – sealt alustades tead, kuhu sa jõudma pead”, olid tema sõnad. Hea, et kodupank enne vastas, sest muidu oleksin ma kohe oma kodu mõtte maha matnud.

Ma olen alati teadnud, et kõik oleneb haldurist, kelle otsa sa satud. Ta kas tahab aidata ja näeb sul maksevõimekust või ei. No on ju selgelt näha, et ma maksan iga kuu üüri, siis on üsna loogiline, et ma suudan maksta väiksemat laenumakset. Ühtlasi arvestasid nad emapalka sissetulekuna ja ütlesidki, et laenu saamisel probleemi ei näe, aga küsimus on lihtsalt summas, et kas autoliising jääb alles või ei. Esialgsel andmete sisestamisel oli ta positiivne ja ütles, et tema näeb isegi maksimaalselt 190 tuhandest laenuvõimekust (meil oli korralik sissemaksusumma olemas), aga lõpuks sõltub kõik ostetavast varast, energiaklassist, sissemaksu suurusest jne.

Kui Swedbank helistas, siis tõesti – konservatiivsus kuubis. Minu viimase kuue kuu keskmise järgi, mis on olematu, sest sinna sisse sisse mahtus üks vanemahüvitis ja dekreedirahad, sest viimastel kuudel oli ju null laekumist, sest ma juhuslikult olin dekreedis – see tegi keskmise nii väikseks, et nende pakkumine mulle oli maksimaalselt 35 tuhat eurot. Selle eest ei saa kuurigi.

Ma ei andnud alla, mul oli juba selline hasart sees, et tavai, mida me siis saaksime. Lõpuks sain kodupangalt tagasisidet selle pinna kohta, mille peale ma taotluse tegin.. Seda me endale lubada ei saaks (selle hind oli 189k), küll aga saaksime 120k maksimaalselt laenu kui 30k oleks sissemaksuks olemas ehk siis 150k võiks maksta ostetav vara. Ja autoliising tuleks ära lõpetada.

Aitäh, sulle, blogilugeja!

30k mul säästukontol olemas oli, aga 150k eest uusarendust ei saa. Nelja tuba ei saa. Lugesin eelmise postituse all kommentaare ja veeretasin mõtet, et.. tõesti, miks mitte alustada siis 3toalisest, saame ju alati edasi liikuda. Näete, ma ka arenen – mõtted muutuvad ja värki.

Igal sajal juhul surfasin läbi kõik portaalid. Siinkohal pean jagama kiidusõnu kinnisvara24 lehele, see on maailma kõige mugavam koht millegi otsimiseks. Esiteks saad sa sealt otsida eraldi uusarendusi, neid ka täiesti eraldi lapata ja siis valida toad, suurused, hinnad jne. Saad panna, kas tahad sauna, rõdu, terrassi, mis korrust jne.

Valikusse jäi lõpuks meil viis korterit – 3toalised, meie praeguse kodu lähedal, sest Hedonit ma sõpradest, ja meie ise uutest sõpradest, loobuda ei taha ja kant meile meeldib ja Hedoni lastekasse on kiviga visata ja eelkooli samuti ja.. Ühesõnaga, meile siin meeldib, seega mingi kesklinn mind enam üldse ei kõnetanud, arvestades, et veel paar aastat tagasi olin ma jumala kesklinna usku. Samas Harku valda ma ka kolida ei tahtnud, kuigi see oli ridakete puhul teema.

Helistasin Nelele ja palusin tal meid kõiges esindada – leppida kokku kohtumised, mõelda välja küsimused (mina ei tuleks selle pealegi, et küsida, kas siia seina võib panna kapi või teleka või prantsatab see poole vaatamise pealt maha.. mäletate, me ei saa isegi nõudepesumasina vahetusega väga hakkama) ja meile lihtsalt teada anda, kus me mis kell olema peame. Saatsin talle kõik meeldivate korterite lingid. Kohe selgus, et üks neist on juba bronnis, aga annab teada kui peaks ikkagi vabanema. Nelja kohta saime järgmiseks päevaks kohtumised. Juba õhtul oli üks koht veel bronnis. Alles jäi kolm.

Mida vaatasime?

Siia alustuseks kohe video meie koduotsimisest:

72 ruutu, neljas korrus, liftiga maja, 13ruutu rõdu – hinnalt üle eelarve (172k) – aga tahtsin näha, sest teadsin selle maja tausta. No olid kahetised tunded – oli ja ei olnud. Mõte liikus küll kohe, mida võiks teha ja kuidas, aga.. Mulle meeldis, Meelisele üldse mitte. Mulle ei meeldinud hind.

Läksime järgmisse – 63 ruutu, väike, kodune, hubane, armas, hinnalt kõige odavam (131k) ja ilmselt kõige lihtsam pangale maha müüa.. Aga nägime kohe, et kerge 10k läheb sinna sisse – seinad vajasid värvimist, köök välja vahetamist, ruumi poolest ka kõige väiksem, aga arvestades kus me elanud oleme, oleks see olnud okei. Meelis oli selle korteriga kohe müüdud. Ma olin pigem.. “see eelmine oli ikka parem”.

Oli jäänud veel üks korter ja nagu te teate, või nagu ma ütlesin, see on see tunne – ma astusin sisse, vaatasin ja teadsin, et me peame selle saama. Ma ei tea, kas selleks oli kuklilõhn, mis ahjust tulles läbi maski pressis või tore pererahvas või see kodu – aga see meeldis mulle. 72 ruutu, avara elutoaga – mis on meie puhul olulisem kui viis tuba. Hinnalt sobis – 140k. Omanik ütles, et on kindlasti nõus meiepoolse pakkumise ära kuulama, aga on hind, millest ta alla ei tule. Nele oli kindel, et viieka kaupleme alla. Kirjutasin kohe panka, et saan 40k sissemaksuks kui vaja, autoliising jääks alles, aga seda pesa on meil vaja.

Kolmapäeva õhtul kell 18:30 vastu võetud otsus oli reedel kell 14:30 broneeritud

Seda teadsin ma juba varem, et kõik oleneb haldurist ja meile sattus ilmselt üks maailma normaalsemaid haldureid. Pank tahtis hindamisakti. Kuna meie laenuhaldur läks reedest puhkusele, siis tähendas see seda, et meil oli 24h aega hindamisakti sebimiseks, taotluse tegemiseks, kinnitamiseks, komisjonile esitamiseks ja jaatava vastuse saamiseks..

Nele helistas korteriomanikule, et kas tal on juhuslikult hindamisakt. Oli. Meie õnneks või kahjuks 13k soodsamale hinnale kui müügihind. Nele küsis kohe, et kas ta on valmis selle summaga tehingusse minema, et meil on megakiire, kuna haldur puhkusele jne.

Saime pangast jaatava vastuse hindamisakti summale, olime valmis, et omanik ei tule nii palju hinnas alla ja maksame siis pangaväliselt talle juurde kui vaja. Vähemalt oli meil panga otsus olemas.

Arvata oligi, et omanik just käsi ei plaksutanud 13 tuhat odavama pakkumise peale aga ta tuli meile siiski vastu ning tegi omapoolse pakkumise. Mis oli tegelikult ülihea hind, arvestades seisukorda, piirkonda ja teisi kortereid siinkandis ja nende hindu.

Tänaseks oleme ametlikult kinnisvara omanikud. Või noh, mina olen, sest laen on minu nimel. Meil on nüüd oma kodu. Jaja, tean, panga oma veel järgnevad pool elu, aga ikkagi. Tehtud! Kui tahate lähemalt kuulda meie kodu mõtetest, mida muuta tahame, mida juurde osta ja kaasa rääkida ja soovitada, siis lõpetasime just kümnepäevase laiviralli marimelli Facebookis, kus neil teemadel rääkisime ja ootame jätkuvalt teie soovitusi ja nõuandeid, sest juba eile õhtul saime võtmed ja tänasest läheb möllamiseks.

Eraldi mingit kodu Instagrami me looma ei hakka, sest selleks pole meil lihtsalt aega. Seega on kõik kasulik ning meelelahutuslik leitav meie blogist ning  marimell.eu Instagramist.