Eile käis sõbranna külas ja ütles, et hakkas ka koos meiega koguma. Siis tuli jutuks, et tal on juba arvestatav kogus tulevase kodus sissemaksuks korjatud ja ei tea, millal sinna panka minna ja.. ühesõnaga lõpuks jõudsime me selleni, et ta peaks vähem emotsioonioste tegema ja hakkama ikkagi esmalt endale maksma. Ta oli mingi, eiii, ma ei saa, ma pean ikka enne arved ära maksma. Oh, ma tean seda tunnet, aga miks endale maksmine nii raskena näib?

Soovitasin talle kahte varianti, et palgapäeval – pangu kohe 30% tuimalt kõrvale ja ülejäänu eest maksku arveid ja jätku endale emotsiooniostlemiseks või maksku ära kohustuslikud asjad ja 50% allesjäänust pangu kõrvale – siis jääb emotsiooniostlemiseks vähem ja koguneb kiiremini.

Ja kui te ütlete mulle, et ei saa, siis jah, kindlasti on erandeid, aga üsna suure tõenäosusega olete sunnitud siis oma kulud üle vaatama ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab motot kasutama ja lihtsalt vähemaga läbi ajama.

Oletame, saate iga kuu 1000€ palka, aga nüüd ühel kuul saad 800 – mis sa teed? Elad ära. Täpselt samamoodi elaksid sa ära siis kui kannaksid esmalt endale kinnisele kontole 200€ ja peaksid vähemaga läbi ajama.

Mis te arvate, et mulle oli kerge tonnist endale 700 teha omal ajal? Ma hakkasin ka tuima lihtsalt 30% ära kandma ja pidin hakkama saama, polnud valikut. Ja sain. Nüüd olen harjunud sellega, et esmalt maksan endale. Kuu alguses kui tuleb palk ja mul on nö pangapäev, siis kannan ringi siia sinna neid rahasid. Ettevõtete alt vaatan viimase kuu laekumist ja kannan sellest 30% kohe säästukontole, et kui vaja, saan sealt endale maksta (palka, dividende, juhatuse liikme tasu). Karm, aga.. mugav – kui kontol üleliigset raha pole, siis pole ka midagi raisata.

Ja üks nipp, mida ma veel teen (see on boonusnipp teile!) – enne palgapäeva, kui mul on arvel raha, kannan selle kasvukontole. Ja alustan iga kuud uuesti nullist.