Üks lõputu teema, kus inimesed kahte leeri lähevad ja hüsteeriliselt üksteist süüdistama kipuvad. Minu isiklik arvamus on see, et puhkus on puhkamiseks küll, ja et saaks magada kaua tahad ja chillida sõpradega, süüa päevas viis jäätist, aga samas ma leian ka seda, et tänapäeva noored ei oska igavleda ja puhata. Nad tahavad kogu aeg tegevuses olla ja niisama passimine neil hästi välja ei tule. Kui üldse, siis reisil olles kui saab kaheksa tundi jutti basseinivahet käia, vahepeal spaas mõnuleda ja kidsclubis hullata. Aga meie Hedon teatab kodus olles üsna tihti, et tal on igav.

Psühholoogid ütlevad, et peabki igav olema, siis hakkab aju tööle. Jah, kindlasti leiutavad nad nii uusi lahendusi, mida teha, aga üldiselt tähendab see meie majas seda, et vahetatakse jalkapalli, jalkavärava asukohta, tõuks ratta vastu või vastupidi, minnakse õues ühe sõbra hoovist teise, ühelt mängukalt teisele ja käiakse kolm korda päeva jooksul külapoes.

Jah, meie omadel on ka ekraaniaeg – tund aega telefonis ja tund aega telekas, aga kohe kui keegi õue kutsub, lendab telekas/telo kinni ja minnakse. See pigem pole meil probleem. Aga ikka on igav. Mängud saavad otsa, samad näod viskavad lõpuks üle jne.

“Saadan eest ära”

Mina arvan, et laagrid on hea vaheldus. Mitte, et ma “saadan nad eest ära”, vaid et neil oleks tegevust, oleks vaheldust, oleks äge kogemus ja midagi teistmoodi.

Kui ma tahtsin paar nädalat tagasi hakata vaatama, et teha enne kooli veel üks perereis, siis pean tunnistama, et mul ei ole seda vaba nädalat mitte kuskilt leida, sest midagi sõidab ikka millelegi sisse. Hetkel tundub ainus variant näpistada uue kooliaasta algusest kolm päeva või broneerida reis oktoobri koolivaheajaks.

Hedonil endal on päris mitu asja kirjas – erinevad jalkavõistlused, millest ta loobuda ei taha ja kolm laagrit ja meil samuti juba mingid plaanid paigas. Mul on koolitused, meil on käsil Tiskre suurima hoovikohviku tegemine ja ma ei julge riskida, et tagasilend on päev varem… Meil on üks “datenight” linnatripp ka augustis ees.

Kuhu Hedon läheb?

Kaks laagrit valis ta ise ja ühe valisin talle mina. Ta algul kirtsutas nina, et ei, tema ei taha ja tema ei lähe, aga kui ma selgitasin talle, et Eveliisi Ida jättis ühe laagri isegi ära, et just sinna minna ja tal on tuttav nägu ees, siis ta leebus.

Ma nimelt küsisin mingi aeg Facebookis, et kuhu Hedon võiks minna või mis võiks talle sobida ja sama kiirelt kui ma selle postituse tegin, ma selle ka muidugi ära unustasin, aga kui paar nädalat hiljem tuli teade, et Ida seda kommenteeris, avasin kommentaariumi ja hakkasin lappama. Ida soovitaski endaga koos ühte laagrisse tulla ja just sinna ma ta kirja paningi.

Ammust aega on tal kirjas juba üks jalkalaager ja lisaks avaldas ta ise soovi minna laagrisse, kus on tema suur lemmik Krispoiss.

PS! Hedon palus, et ma kuupäevi ja laagrinimesid otseselt ei avaldaks, sest “siis kõik tulevad lambomehe pärast ka sinna laagrisse”. Jah, meil on sellega natuke probleeme, ta ei saa eriti lihtsalt enam kuskil mängutubades käia, sest kõik piiravad ta kinni ja tahavad pilti ja rääkida ja taga ajada. Ta mingi maani saab aru, et see on äge ja käib tema lauluga kaasas, aga lapsed ei saa aru, et ta on ka laps ja tuli mängima ja ei taha terve aja pilte teha ja lobiseda, vaid oma sõpradega hängida kellega ta sinna tuli.