On kahte sorti emad…
Ajendatult kahest kokku langenud asjast eile – üks “vana hea” skandaal jaanuaribeebide grupis (hea vs halb ema, kes annab mida süüa jne – vana hea ühesõnaga) ja teine “lähme sõbrannaga välja”, panid mind tõdema, et kodusemate emade lapsed on rohkem arenenud, kasvavad isekeedetud püreede peal, aga seelikusabas kinni jonnipunnid.
Ma näen praegu enda pealt, et meie beebi on “tuubibeebi” ja ei rooma. On kõhuli ja paneb end õigesse asendisse, aga ei rooma. Rullib mööda elamist magu kirpe täis koer. Roomata lihtsalt ei viitsi.
Meie beebil pole hambaid. Ei tea mina, kas see tuleb sellest, et mul pole iga päev aega pool päeva tal näppu suus hoida ja igemeid hõõruda või annan ma talle liiga vähe asju pihku, mida närida või ongi see ealine asi.
Meie beebi on seltskondlik ja ei karda eriti kedagi. Meil käib alati keegi külas ja ta on inimestega harjunud. Kui ma pean tunniks-kaheks kuskil käima (üksinda saab asjad kiiremini aetud, kui käruga), siis tal pole probleemi, et ma silmapiirilt kaon. Ta hüppab ikka rõõmsalt oma mängutoolis, võtab piima ja söögi vastu tuubist, lusikast, kausist, ja kellelt tahes. 
Meie beebi ei tea, mis on jorisemine ja nutt. Üldiselt. Loomulikult ta jonnib veidi, kui unepoiss peale tuleb, aga silmad vastu võitlevad, poos on paha või krooks on tegemata, aga mingit lakkamatut nuttu meie majas pole nähtud.
Beebi magab öösiti üsna korralikult, korra-kaks ärgata, et lutt suhu panna või ta kaissu haarata – ma ei nimetaks seda isegi une segamiseks või ärkamiseks.
Võib-olla on mul lihtsalt vedanud. Aga teistpidi ma näen, et need emad, kes on rohkem kodus ja tegelevad nö rohkem lapsega, nende lapsed roomavad, neil on hambad, nad võõrastavad teisi viie minutiga ja jorisevad nagu hädapätakad, kui emme silmapiirilt kaob.
Okei, ühtpidi on see iga ema oma asi kuidas ta last kasvatab, teistpidi miks on vaja laps kohe nii ära hellitada, et sa ei saa isegi kinno minna või korraks poodi, ilma et kisa taevani oleks.
Eile oli täpselt selline situatsioon. Otsustasime sõbrannaga kinno minna ja minu üks teine sõbranna pidi hoidma kahte kaheksakuust. Hedonit on ta ennegi hoidnud ja ei kartnud ta seda väljakutset.
Seis oli selline, et nii kui nad kolmekesti jäid, läks üks kisa lahti. Siis hakkas teine laps (Hedon) nutma, sest kuulis teise beebi nuttu ja nii nad lasid. Vaheldumisi. Kuniks me otsejoones kinost tagasi tulime.
Sõbranna laps lihtsalt tilkus higist, riided olid läbimärjad, silmis oli ahastus – kus ometi on emme?
See on ühtpidi nii kurb, et ta nii kurb oli, teistpidi on see nii nõme, et ta nii emmekas on. Ja enam pole midagi teha ka. Nüüd ta ongi harjunud, et emne on alati kohal ja see võõrutamine on ilmselt raske.
Ühe teise sõbrannaga lähme me juba viimased neli kuud välja. Tema laps on ka emmekas. Aga ta mees on ka tropp. Teab, et tahame välja minna ja siis venitab koju tulekuga nagu tatt, meil juba isu läinud ja kohad on kinni jne ega me ööklubisse ronima ei hakka. Täna uuele katsele.
Tahaks näha, et see issi viitsib oma mugavustsoonist välja tulla ja ühe õhtu lapsega kodus olla ja sealjuures mitte vinguda. Sest tema jaoks on mõeldamatu, et tema peaks öösel ärkama või hommikul natukene last vaadata, et terve öö üleval olnud ema natukenegi magada saaks…
Hea vs halb isa on teine teema, sellest mõni teine kord.
Aga noh, ongi kahte sorti emasid. Ja mina ei tee kedagi maha. Las igaüks kasvatab nii nagu õigeks peab. Lihtsalt kõrvalt vaadates tunduvad mõned emad kanaemad, teised jälle mulle rongaemadena ei tundu. Aga ega pole vahet, mida sa teed, kellegi meelest on nagunii valesti. Tavaline.
51 Kommentaari
Ma arvan, et vist ei ole maailm nii must-valge, et ainult kahte sorti emasid siin leidub (kes siis ühest äärmusest teise jagunevad).
Sinu toodud kategoorias oleksin ma “kanaema”, samas ei saa küll kuidagi öelda, et mu laps oleks “seelikusabas kinni jonnipunn”, “emmekas” vms. Nii et vist ei saa kõike musta või valgena vaadata :)
+ minu meelest ongi normaalne, et lapsega tegeletakse (beebi muusikaring või ujumine või võimelmine ei pea käima mingi suure “vaata-kuidas-ma-oma-last-arendan” sildi all), samuti on normaalne, et vanemad vaatavad ja ikka veidi valivad, mida oma lapsele suhu panevad (nagu sa isegi tead siis ka tuubitoidul ja tuubitoidul on vahe :) ).
Taaskord pean nõustuma Beritiga! Sellisel kujul vaadelduna oleksin mina ka kanaema. Aga ausalt, mul ei ole raske oma sööki tehes samal ajal ka beebile juurikaid küpsetada. Seejärel siuh-säuh püreeks ja ülejääk sügavkülma, kust seda kiirel päeval võtta. Seelikusabas pole minu beebi absoluutselt kinni, kuigi enamuse ajast olen ta kõrval. Ei jorise asjatult, minu jaoks on asja eest jorisemine ka siis, kui käputamine parajasti hästi välja ei tule ja ta iseendaga sel kujul pahandab. Toimetab väga vabalt ka omaette, aga teinekord mulle meeldibki ise temaga mängida. Vanem poeg on üsna tihti mitu päeva vanaema juures, olen “rongaema”?
Nii ma nüüd tahtsin seda asja kohe kommenteerida :D
Esiteks ma ei saa aru no miks sa ometi koguaeg lähed äärmusest äärmusesse ?
Teiseks, EI OLE AINULT KAHTE SORTI EMASID. Kindlasti mitte ka selliseid, keda sa just kirjeldasid.
Las ma räägin kuidas meil lood on.
Emma on nüüd peaaegu sama vana kui sinu poiss eksole. Jah tal on neli hammast, ta roomab neljakäpukil juba paar kuud ja istub ja hetkel ta seisab diivani najal ja üritab aegluubis liikuda teisele poole diivanit. EI, see ei ole selle tulemus, et ma olen kodune ema ja ainult tegelen oma beebiga 24/7, sest ma ei tee seda, jah ma võimlen ja mängin temaga siis kui ta seda nõuab, enamuselt mängib ta üksi ja mina teen muid koduseid toimetusi. Ei söö kodust imetoitu, mis beebisid käima paneb. Vaid neid samu tuubikaid ja ma ei kavatsegi terve päev kokata, et laps saaks minu tehtud püreedele nägusi teha ja välja sülitada :) Minu beebi ei nuta iialgi, kui ta peab jääma vanaema juurde, vastupidi, kõik küsivad, kas see laps teil nutta ka oskab. Ilmselt kui ma oleks kuskile jaanuaribeebidesse jäänud, oleks mu laps samasugune memmekas ja ma ise oleks peast soe. Mis ma õelda tahan, et mina arvan, et lapse kasvatamise võti on kõike natukene ja ikkagi tasakaal. Laps peab juba imikust isaga olema, TA ON JU KA LAPSEVANEM? Ökö mähkmeid me ka ei kasuta, sest tavalised ei tekita mingeid punetusi. Lapse areng ei sõltu ei sinust ega su vanaemast ega jumalast endast. Iga laps teeb asju siis kui ta valmis on. Tee või kukerpalle, aga need hambad ei tule enne kui nende aeg on :) See on kurb kuidas vanemad ennast tän apäeval ise vangistavad lapsega koju, kuna oii laps saab trauma kui kontserdile või kinno lähme mõneks tunniks. Meie lähme ja käime ja oleme alati käinud ja selleks vanaemad/isad ongi, et nad lapsega mõne tunni kuus või nädalas veedavad ja vanematele puhkust annavad :) Lööge mind risti, aga ma arvan, et need beebigrupid on saatanast :D need ajavad nii hulluks, et johhaidii :D Teie beebi on vägagi rõõmus ja tragi, ahjaa, mis puutub veeretamisse, siis näiteks minu vennatütar veeretas ka end ja siis hakkas käima :D Igatahes, milleks see materdamine ühte ja teist üldse ? Las kasvatavad oma hambaid lastel ja tehku mis tahavad, kui sina oled enesekindel ja rahul sellega mida sa teed ja kuidas su laps ennast tunneb, siis milleks pidevalt rääkida sellest ?
Ma ei saa ka aru, et kui sa enda kasvatusstiiliga nii rahul oled..siis miks sa sellest siis kogu aeg räägid ja ennast õigustad? Teed teistsuguseid emasid maha..ise oled samasugune siis ju nagu see perekooli kanakari:) minu laps kõbdis toenajal seitsmekuuselt..ja hambad olid tal siis ka juba suus, aga mul ei jäänud enda käimised käimata ja ma pole selltpärast kanaema:d teiseks, sa teed oma sõbrannade mehi avalikult maha? Nõme käitumine:)
Päris nii mustvalge ka pole seis ;), palju sõltub lastest. Mina üsna kanaema, aga mõlemad lapsed hästi aktiivsed ja seltsivad. Sugulane siis justkui rongaema ja pliksid kohe pillima kui ema kasvõi korraks toast välja läheb.
Ei usu nii väga, et lapse arengus mängib rolli Kas ema on kodune või mitte. Mul kaks last. Arenesid väga erinevalt. Vanem laps seisis omal jala püsti 5 kuu vanuselt, hakkas käima 9 (+2 päeva)kuu vanuselt – roomamise jättis üldse ära – käputama hakkas törts enne käima hakkamist. Plika vist hakkas roomama ikka väga hilja ning käima täpselt 1 päev enne aastaseks saamist.
Olen olnud mõlemaga suht kodune… Hambad tulid suhu kah kaootiliselt.
Anna Hedonile terve porgand kätte. Hea külm (jahutab) ning “närib” hambad läbi igemete…
Mu ema, kellel on neli last, ütleb igasuguse kasvatus- ja arendusjutu peale nii: “Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda.”
Ma arvan küll, et asi sõltub ikka konkreetselt lapsest. Kas või oma last ja üht sõbranna last vaadates. Tema käib rohkem väljas, aga meie laste areng on umbes sama kiire, võib-olla on meie omal veidi kiirem. Meie oma on kogu aeg paremini maganud ja on tunduvalt vapram. Iga kukkumise peale pole emmet vaja, teisel samas on. Lisaks tundub mulle, et meie laps on tunduvalt seltskondlikum.
…ja üleüldse, see et ma klubis või enamasti üksi väljas ei käi, ei tähenda, et laps muid inimesi ei näe. Muid inimesi käib külas ja ema käib ka KOOS LAPSEGA muudel inimestel külas, lapsega võimlemistundides ja mujal.
Ma ei saa küll aru, kuidas ma rohkem kanaema olen, kui vaatan, missuguses kõhukotis oma last kannan (et lapse arengut ohtu ei seaks), missugust toitu talle annan (ja et selles veendunud olla, kasutan enamasti ise kasvatatud või ökopoest ostetud toorainet, väga-väga-väga harva ostan midagi poest; vahemärkus: isegi mu koer ei söö poest ostetud lihaga beebipüreesid, ise tehtuid sööb küll. see näitab ka midagi). …ja minu arvates ON see tooraine asi oluline, sest ma tean, missuguses lahuses näiteks tavalise poe kooritud kartuleid või beebiporgandeid säilitatakse, millega mõned maasikakasvatajad pritsivad turul müüdavaid maasikaid (tere, loote väärarengud!) või kui palju pestitsiide on tavapoe viinamarjades.
Ma armastan oma last, ma tahan, et ta saaks kõige paremat võimalikku toitu ja mul ei ole raske leida seda aega, et panna lihatükk potti keema ja mõned juurikad koorida ja samuti potti visata. Ma valin kõhukoti, jalanõud jm sellest lähtuvalt, mis on lapse kehale parem. Ei ole kahtlustki. Oma ebamugavuse või 20 eurot kallimad saapad elan üle. Küllap seetõttu lahterdad mind ka ökomöko-emmeks, kel muud elu pole :) Ma lihtsalt tahan oma lapsele kõige paremat! …ja seejuures on mul kodus selline rõõmurull, kes naeratab poes kassasabas igale tädile ja ei võõrista põhimõtteliselt kedagi. Ka lapsega spaas käies on tädid riietusruumis imestanud, kas enam paremat last saabki olemas olla – nii rahulikku ja rõõmsat. Vot siis memmekat jonnipunni.
Appi! Veel haigemat teksti annab lugeda!
Sina, kes sa pole oma lapsele ema eest olnudki, tuled sellist sitta kraaksuma?
Ja ära tule siia kirjutama mitte kunagi, et sinu laps sul jalge otsas ripub, või sinu lahkudes ta jääb sind nuttes tagaigatsema. Sest kui nii juhtub, siis oh jeesus, siis sa lõpuks oled hakanud oma lapsele ka ema olema. Varsti Hedon armastab oma lapsehoidjat rohkem kui sind.
Mine tõmba parem koni salaja nurga taga!
Eee.. Kes siis Hedoni ema on? Naabrinaine?
Hedonil käib lapsehoidja korra-kaks kuus paariks tunniks, muidu on ta ikka minuga :) ei tasu mingit lambist jura ka tulla siia ajama!
Kuule mina hüppa pommi palun! Väga idiootne tekst. Või käid salaja igal õhtul pimedas luuramas kuidas üks või teine blogija last kasvatab? Või kadeduse uss närib sind?
No ma ei saa aru mida te vaidlete iga üks kasvatab oma last ise ja nii kuidas ta parajaks peab . Ja üleüldse meil sönavabadus igaüks kirjutab seda mis parajasti keelel v meelel . Milleks te ägestute kõik ? Õe laps kohe 2ene ja täiesti erinev meie suguvösast oma arengu ja tegutsemistega . Ja see kas laps on hoidja v kelle iganes ja kuidas sellega lepib kas jonnib vöi on rahulik oleneb ikka väga palju sellest kui palju vööraid ja inimesi ta näinud on aga kui kuus näeb 3 uut inimest siis ta ilmselgelt vöörastab ja ei taha olla teisega . Keep goinig ühesönaga . Kasvatage enda last nii nagu tahate ja ärge kuulake teist.Tegutse oma südame järgi ja küll asi on õige ka !
Mulle tundub ,et sind häirib ,kui teised kelgivad oma lapse arenguga aga samas ise kh ju oled uhke ,et Sinu laps ei nuta öösiti ,magab hästi ,on rõõmus jnejne. Miks siis teised emad ei võiks olla uhked selle üle ,kui nende lapsel on suu hambaid täis ,roomab või kõnnib…jne. See on normaalne ,kõik ongi oma lapse üle uhked.
Teiseks miks võõrastamine äkki on nii pahapaha…see on samuti lapse arengus täiesti normaalne nähtus. Lihtsalt mõni laps võõrastab natuke rohkem kui teine . Uuri natukene seda teemat miks lapsed võõrastavad siis äkki enam ei nimeta neid enam hädapätakateks. Inimesed ongi erinevad, mina pole never kaalunud 100kilo ,ma lihtsalt ei võta nii kergelt juurde, erinevalt ilmselt Sinust. See ei tee mind paremaks inimeseks ega Sind ju halvemaks . Inimesed ON erinevad, samamoodi ka imikud. :)
Aamen!
Ja lihtsalt teadmiseks, et võõrastamine on normaalne osa beebi arengust (mitte ei tee teda hädapätakaks või jonnipunniks) :)
Minu meelest pole suurt vahet, milline on ema. Koik oleneb sellest, milline on laps.
Meil on sobrannaga samas vanuses lapsed ja me oleme nendega vaga saraselt “kaitunud”. Lapsed veedavad aega valjaspool kodu (nii beebigruppides kui ka on nad kaasas valjas kohvi joomas kaies jne), molemad on isadega lahedased ning isad tegelevad/hoiavad neid, soovad nii kodus tehtud toitu kui poe oma, nii mina kui sobranna on kodused jne jne. Aga…minu laps hakkas roomama 8kuusena, sobranna laps ei hakkanud yldse roomama- yhel hetkel hakkas lihtsalt pysti ajama ja sealt juba kondima ( ja seda samuti 8-9kuusena. Minu oma roomas rahus kuni oli 14kuune ja lopuks kondima oppis) . Sobranna laps ei viitsi vaga teistest lastest huvituda- minu oma on vaga seltskondlik (laste hulgas).
Sobranna laps lepib iga hoidjaga ja pole vahet, kas teda hoitakse tema enda kodus voi siis vooras kohas, minu oma kisab kui ratta peal kui keegi teine peale issi teda hoidma jaab (ka siis kui mu sobranna jaab- ja teda naeb mu laps praktiliselt iga paev).
Hakkasime lapsi potile ja ise sooma opetama yhes ja samas vanuses- minu oma kaib potil, sobranna oma mitte. Minu oma ei soo ise ja kui siis on toitu koik kohad tais- sobranna oma soob nii et isegi pudipolleta, on riided puhtad.
Nad on alati soonud sarnast toitu- minu oma tahab magusat (paha ema olen- laps sai shokolaadi maitsta ja huvi/tahtmine tekkis kohe), sobranna andis oma lapsele shokolaadi maitsta- lapsel ei tekkinud vahematki huvi.
Minu laps raagib titakeeles paev otsa ilma vait jaamata (valjaarvatud, siis kui ta kisab), sobranna oma ei viitsi yldse midagi “oelda” ega kisada paeval. Samas oosel arkab ta 3-4 korda, samal ajal kui minu oma magab rahus hommikuni jne jne jne
Yhesonaga- oleme vaga sarnased emad, aga lapsed on ikka taiesti erinevad. (ja molemad on samast soost). Veel suurem erinevus on mu vanemal ja nyyd siis nooremal lapsel yhes ja samas vanuses. Aga selle juures on ilmselt muutunud, milline ema ma olin siis ja olen nyyd, sest lastel on 11aastane vanusevahe (ja ma tunnen, et emana olen ma muutunud vorreldes tolle ajaga)
Sellist järeldust on sul kindlasti veel liiga vara teha, su laps on alles nii väike. Ja lapsed tõepoolest on erinevad, mõned on juba loomupooolest rohkem ema sabas tilkujad ja teised maailma uurijad.
Kui kunagi peaksid teise lapse ka saama, siis võid saada Hedonile täieliku vastandi. Usu ma tean, mida räägin :)
Minu kõik tõekspidamised lapse kasvatusest lendasid vastu taevast just teise lapsega ja kolmanda ootel olen ka selleks valmis. Esimene beebi oli ideaalne tuduja-sööja jne. Arvasin, et olen kõike hirmus õigesti teinud, tegelikult oleneb VÄGA plaju beebist just.
Ma olen 100% nöus, täiskasvanud pole ju ka kõik ühesugused ja samade võimete ja arenguga.
No hammaste tulekut see küll ei mõjuta kas ja kui palju lapsega tegeletakse :D Aga ma eeldan, et seda tead sa isegi :)
Aga nagu eelkõnelejadki mainisid, oleneb väga palju lapsest. Üks ema võib täpselt samade põhimõtetega üles kasvatada kaks last. Viibida samas keskkonnas, pühendada neile täpselt sama aja, aga lapsed võivad ikkagi areneda absoluutselt erinevas tempos ja omandada erinevad iseloomud.
Vanem saab last vormida ainult teatud piirini :)
Vahet pole mis on meie uskumused ja millised me oleme.
https://www.facebook.com/dickon/videos/10153579065959148/?pnref=story
See, kui laps võõrastab, näitab just seda, et lapsel on kujunenud oma põhihooldajaga kiindumussuhe. Minu jaoks oleks imelik, kui mu lapsel jumalast savi oleks, kellega ta aega veedab, kes teda toidab, kes magama paneks. See ju näitab, et lapsel on savi, kas ta ema on või ei ole tema jaoks olemas. Sinu kategooriate alusel oleksin mina kanaema. Minu lapsel on seitsme kuuselt 6 hammast, roomab tublisti jne. Aga arengu pool sõltub siiski lapsest, mitte mingist kanaema vs rongaema asjast. Aga see emmeka teema on sul küll mööda. Ära nüüd uhkelda, et lapsel sinuga täisväärtusliku kiindumussuhet ei ole ja sina tema jaoks oluline pole. Loe pisut laste psühholoogiast ja paistad targem. Su blogi on tore ja sina ise ka aga no see postitus on küll mööda.
Sada prossu nõus!
Tegelikult võibki leida erinevaid emasid. Ma leian, et Leen tõi hetkel välja need keda tema oma elus näinud on. Mina võiks liigitada kolme gruppi emasid ja kolmas oleks “ah-mul-pohhhui-kuidas-kasvab-ja-areneb ” liik. On selliseid ka. Või isegi neljas kes teeb raha pärast.
Ma võin öelda, et mu laps oskab roomata, üles ronida, tugede najal kõndida, aga samas hambaid pole. Samas olen näinud ka emasid kes tõesti loevad raamatust mis kuul mida peaks laps tegema ja istubki temaga ja üritabki last “sundida ” seda tegema. Ja kui siiski kuu aja jooksul see ei õnnestu siis mõtleb, et mis lapsel viga.
Samuti ei viitsi mina enda aega raisata selle peale, et keedan lapsele ise püreesid ja asju ning hiljem korjan seda lobi mööda köök üles.
Samuti ei tegele mina lapsega iga päev. Täpselt nii palju kui tema mind vajab ma olemas olen. Nimelt harjutan talle iseseisvust, et ta oskaks ka üksi olla. Jah minu laps on tõesti memmekas ja ripub mu küljes ning selles olen ma ise süüdi kuna pidevalt kõndisin laps süles ja kussutasin teda magama.
Ah mis ma pläran lähen kisun nurga taga koni :D
Loe veidi kirjandust ja hari ennast. Võõrastamine ja klammerdumine on ealised ja täiesti normaalsed nähtused. Hari ennast! Kahju kui sinu laps lepib iga suvalisega ning sinust puudust ei tunne.. :) nimetada klammerduvat last ema seelikusabas rippuvaks jonnipunniks on ikkatõeline tase.
mis iga suvalisega? mul on sõbranna, kes vajadusel vaatab, või lapsel on isa..
Tunnista,et panid puusse oma postitusega:d :d
Lapsel peab olema keegi, kes on talle nr üks kiindumusisik ja kellest lahusolek teda silmnähtavalt häirib (reeglina väljendab seda nutuga). See on normareng ja selle etapi puudumine näitab, et tal suure tõenäosusega puudub ka turvaline kiindumussuhe, st ta ei ole enda jaoks välja saanud valida üht inimest, kelle peale nö loota. Sellises vanuses lapsele on kiindumusisik just see, kelle peal end ka maandatakse, kelle juuresolekul elatakse välja pingeid, kellega veidi vanemana julgelt jonnitakse jne.
Nutu, tusatuju, jonni jne puudumine ei pruugi olla sugugi positiivne märk.
Kuulge, saage aru, et Mari-Leenu laps on alles väike, alla aastane. See, et ta ema lahkumisel nutma ei hakka, võib vabalt olla veel tema vanuses kinni. Ka mina olen palju kodust ära käinud, ala kord nädalas, vahet siis ei ole, et kas sõbrannale külla, tööüritusele, abikaasaga sööma kuskile ja vanasti lapsel ka üldse vahet polnud. Ealine iseärasus tekkis umbes peale esimest aastat, siis tuli küll nutt peale, kui ema ära läks ja mingi periood ei teinud ta muud, kui rippus mu küljes.
Iga lapse jaoks on ema kõige olulisem, sest paratamatult veedab ema temaga kõige rohkem aega. Kas tõesti on siis nii, et kui keegi ütleb, et jah, ma käin ka kodust väljas= automaatselt sellega, et ära ollakse iga päev 10h?
Andke aega atra seda inimesel :D Mul oli ka veel u aasta tagasi samad arvamused, et minu laps on ikka nii vapper ja teised nutvad memmekad :D Nüüd on minu oma ka aeg-ajalt see “memmekas” nii et ainult elu õpetab inimesi :D
Mulle lihtsalt tundub, et sa ei tohiks rohkem kunagi lapsi saada.
Miks?
Sest mu laps saab tuubitoitu ja ma käin korra kuus ripsemhoolduses? Ja kohvikusse minnes võtan lapse kaasa? OK :D
Sa peaksid oma sõnakasutust hakkama jälgima. Sa väidad, et ei tee kedagi maha, samas kasutad väljendeid “jonnipunnid” ja “hädapätakad”, mis on halvustavad! Seega su hoiak ei ole neutraalne enam.
Mina ei lange kumbagi sinu kategooriasse, vaid teen nii üht kui teist. Ma jälgin tänapäevaseid soovitusi ja ei mõtle, et mis see natuke teeb (ala toidu sisse soola lisamine, lapse hüppekiiku panemine, kandmine sellises kotis, mis ei ole lapsele kasulik jne), sest nagu ka Britt oma blogis mainis, siis natuke siin ja natuke seal teeb kokku palju.
Minu laps ei saa hetkel veel lisatoitu, hakkab õige pea saama ja saab nii minu tehtud toitu, kui ka katsetan erinevaid poe toite.
Ma olen lapse sünnist saati oma aega saanud ja nautinud seda. Samas on inimesi, kes mu lapsele eriliselt ei meeldi ja hakkab nutma(nt mu enda ema:D).
Laps on 5-kuune ja tal on kaks hammast suus, ei ole selleks midagi ekstra pidanud ka tegema. Siiski, seda ütlen küll, et lapsega tegelen palju, kuid tal pole ka selle vastu midagi, et üksi chillida ja toimetada.
Ma töötan kodust ka väikse koormusega – teen seda küll lapse uneaegadel. Ärkveloleku aeg on lapse jaoks, kuid jah, ta laseb ka siis mul nt koristada, triikida jmt teha, sest ma ajan temaga samal ajal juttu ja see sobib talle hästi.
Esimesed 3 kuud magas ta hästi, üle öö hakkas kehvasti magama ja magab nüüd juba 2 kuud kaisus, sest muidu ei magaks ma ilmselt üldse.
Ahjaa – imikut ei ole vaja võõrutada sellest, et ta hellust ja armastust vajab. Praegusel ajal saavad emad ju kodus olla nii kaua lapsega, miks ometi aetakse taga seda “iseseisvust”, las lapsed naudivad lähedust oma vanematega, kui neile seda vaja on. Miks keelata?
Nagu ka alguses mainisin, kui sa võtad sellistel teemadel sõna, siis väldi halvustavaid kommentaare teiste laste suhtes, sest sa kohe üldse ei kõla erapooletuna.
:D :D Öelda, et 8kuune beebi on sellepärast memmekas, kuna ta jäeti võõrasse kohta võõra inimesega, on sama, mis öelda, et sina oled rongaema.
Minu laps on 5 kuune ja ei ole hambaid, roomab tasapisi. Käin taga igalpool, ta on näinud meeletult võõraid inimesi. Olen käinud ära ja jätnud lapse vanaemaga keda ta näeb igapäev- mõnikord läheb hästi mõnikord on aga 5 minuti pärast pill lahti ja ma pean tagasi tulema. Sama on kui võõrad inimesed teda katsuvad ( massöör ja ujutaja nt) ta vahel laseb hea meelega vahel pistab röökima – pigem sõltub see ikkagi ta tujust ja kasvuspurtidest mil tal rohkem ema vajadust on vaja mitte sellest et ta memmekas on.
Ema lähedust *
Minumeelest see klammerdumine oleneb ka sellest, kas laps on rinna või pudelilaps
Mul kumbki laps isemoodi, käitunud olen mõlemiga ikka suht ühtemoodi ju :). Ses suhtes oleneb ikka täiesti lapse iseloomust, kuidas ta on ja kas võõrastab jne. Hambad tulevad siis kui tulevad, kooli ei ole keegi tühja sahtliga läinud. Ja beebigrupid on ühed mõttetumad kohad üldse.
Seda ka veel, et u 7-8 kuul ongi see aeg, kui laps kõige rohkem võõrastab. See aga ei tähenda seda, et ta ntx pooleteise aastaselt enam “klammerduv jonnipunn” oleks.
Kuidas sa saad nii kirjutada? Sa oled täiskasvanud ema,vanem kui enamus emad tänapäeval ja ajad sellist solki suust välja. Päris nii ikka pole, et laps on laisk pigem oled äkki sina laisk? Jonnipunn ja hädapätakas? 7-8kuune? Äkki lihtsalt arengu etapp? Hari ennast! Vaata mis vanuses hakkab iseloom kujunema. Muidu on tore siin vahel lugeda,aga sellel teemal paned ikka täitsa mööda..
Kurb on sellist kirjutist kohe lugeda. Kuidas saab üldse tuua võrdlusesse hambad-kanaema… Et kodused emad suudavad oma lastel hambad kiiremini välja kasvatada? Ja sellist võrdlust: kanaema-hellitatud jõmpsikas ja “norm ema´´- tshill laps ei saagi välja tuua enne, kui sul pole mitut last, keda oled ühtemood kasvatanud. Ühe pere lapsed võivad väga erinevad olla, seda näen enda kahe lapse pealt, kes on nagu öö ja päev. Sinu võrdlusega siis ühega olen olnud okey ema ja teisega täielik kanaema:) Pole mul jäänud käimata peol, juuksuris, kinos. Aga jah soola lapse toidule ei pane(üritan seda vähendada ka enda toidus) ja maitsta ei anna ka talle mõttetuid asju enne, kui ta selleks valmis ei ole. Pole ta mul mingi katsejänes, kellega katsetada. Aga selliselt kahte leeri emasid jaotada on jahhh, kuidagi labane. Võibolla oligi sinu mõte sellist postitust teha, et saada ekstra tähelepanu… Kindlasti arvad, et oled või üritad olla väga lahe-äge ema oma lapsele, aga jah, minul on temast pigem kahju…
Ei oskagi muud öelda, kui et see postitus on sul ikka täitsa mööda. See ongi üks arenguetapp lastel ja läheb mööda. Aga kuna su beebi tundub üldse hilisema arenguga olevat, siis võibolla ootab sind see alles paari kuu pärast ees…
Mina ei saa aru. Mulle tundub kogu see tekst natuke provokatiivne. Miks on vaja sellist üllitist üldse avaldada? Et sõbranna mees seda loeks…. Ma tõesti ei saa aru. Aga see on juba minu isiklik probleem.
Minu laps, kellel tuli esimene hammas täpselt 4-kuuselt (lisatoitu hakkas saama enne kuuendat elukuud) võõristas väga koju (väljas olles probleemi polnud) külla tulnud inimesi nii umb. kaheksanda elukuuni, siis asi stabiliseerus. Aastaselt ja natuke peale oli ja on suur seltskonnalõvi. Tuttava laps, kes alguses vaatas kõiki särava naeratuse ja aguuga hakkas võõristama umbes aastaselt, siis läks nö emme-issi seelikusabasse.
Üldiselt olen mina ka pigem kodune kanaema. Me käisime ka lapsega ujumas-nagu teiegi, samuti võimlesime kodus. Kas ta hakkas sellest kiiremini roomama või käputama või kõndima. Ei hakanud, isegi istuma ei hakanud- kõike tegi arstide normi järgi,aga viimasel hetkel. Ses suhtes oli hea, et kui laps kõndima hakkas oli ta nii tugev, et sammus kohe kindlal sammul, ilma kukkumisteta.
Ja kui sa ise lähed närvi ja otsid õigustusi,miks sa rongaema ei ole, siis MiKS ometi paned sa nn kanaemu samamoodi halvasti oma mõtlematute lausetega tundma?
Tegelikult ma tahtsin AMMU küsida, et ühes kulude postituses väitsid sa, et Hedonil läheb 100 mähet kuus. Kas sa oled selles arvus kindel? See tundub kuidagi kahtlaselt väike. Ja kui Sul see tuttav, kes Soomest püreesid toob olemas on, siis lase tal mähkmeid ka tuua, need on ka Soomes odavamad kui Eestis.
Soovin teie perele kõike head, sest tegelikult te olete ju toredad. Lihtsalt, kas on vaja hetkeemotsiooni ajel sõbrannade lapsi, mehi ja kasvatusmeetode avalikult halvustada….eks oma sõprusringkond ja küllap tajute omi taluvuspiire paremini.
See sada mähet oli minu meelest toona see, mis ma tol kuul ostsin, mitte reaalne kulu, sest mul oli a 1,5pakki varusid vms
Mina võtsin seda postitust huumoriga. Igast lausest kumab seda kogenematuse enesekindlust. Mul endal oli ka ikka täielik shokk, kui teise lapse sain. Mitte miski, mis esimesega toimis, ei toiminud enam. Teadsin, et lapsed on erinevad, kuid ei teadvustanud seda enne. Seega nüüd seletan vähem ja ei sildista.
Mis mindki hämmastas on see, kui halvasti sa avalikult oma sõpradest räägid. Lahe sõber oled!
Mida ma neist rääkisin? Ma julgen seda neile ka otse öelda! Meil on ilmselt erinev arusaam suhetest ja aususest, olen sellest ammu aru saanud, et meie avameelsus ja huumor on hoopis teised, kui keskmisel eestlasel… Ja õnneks meil on sõbrad sellised, kellele saab öelda, mida mõtlen ja ma ei pea naeratama kui miski ei meeldi jne
Ju teil siis tõesti teistmoodi suhted ja huumor. Minu viga, et postitusest seda peenemat sorti huumorit välja ei osanud lugeda.
Hammaste hiline või varane tulek VÕIB olla seotud toitumisega – ma nüüd lambist teen täiesti meelevaldse oletuse, et tissibeebidel tulevad hambad varem – aga rohkem siiski geenidega. Küsige oma vanematelt, millal teil endal hambad tulid.
Võõrastamise kohta nii palju, et minu arvates ei ole normaalne kui laps võõrastab oma isa, minu puhul ei ole ka normaalne, et võõrastab vanavanemaid. Laps peaks saama terve perega siiksi nii palju aega veeta, et ta ei võõrastaks. Minu beebi ei võõrasta oma inimesi, arsti ja võõraste ja sõprade peale pistab küll nutma. Aga see ongi normaalne jah.
Ah what the hell, küll läksid põlema kõik :D
Ma ei ütle et olen kanaema, samas pole mingi lambikas ka päris.
Laps on Hedonist 1 päev noorem, rinda sai 6 kuuni(mul jäi piima väheks ja otsustasime rpale minna) laps oli 4 päeva vana kui jäi vanaemaga kaheks tunniks koju, sest me pidime mehega suurema poisi arenguvestlusele minema. :D sealt edasi on paa kolm korda kuus kus laps on kas isa, vanaema või mõne mu sõbrannaga ja ta ei röögi, iniseb vaid kui päris üksi jääb :D Käin klubis, meelt lahutamas, päeval hautan lapsele kartuleid ja porgandeid, lisa toiduna hakkasin pakkuma kõike! Ei valinud poes mis siltidel kirjas on ja mismoodi mida, see mis lapsele maitses seda andsin(kahjuks välistan lapse toitudest magusa nagu kommid, sokolaad, jms) jäätist olen ka 1 korra maitsta andnud. Praegu on ta pmst 8,5 kuud vana ja joob rpad ainult öö unne minnes, muul ajal laseb keefiri, porgandimahla, sööb porgandeid ja kurke ja meie toitu (kui ei viitsi ise teha sööb täiesti suvalist purgitoitu mis talle maitseb). Ta roomab juba 6kuuselt ja tõuseb püsti ning käib toe najal kuhu tahab, hambaid on ka kuus tükki.. Samas ärkab ta öösiti mingi 4-5 korda, lihtsalt lambist, joob veidi vett või piima ja magab edasi. Niiet ei saa kahte lahterdada, praegu ntks närib mu laps koridori plätasid ja mina kirjutan mingit mega kommentaari siin :D
Mu jutu point on see, et kellegi õigus pole kedagi kritiseerida või last alavääristada. Igaüks teeb asju oma tunde järgi ja kasvatab oma tunde järgi, kui keegi leiab, et õige on raamatust näpuga järge ajada ja laps peab koguaeg teistega tempos arenema siis lasku käia, aga olgu vait ja ärgu tulgu teistele oma õigust taga ajama.
Peaasi, et lapsed on terved ja rõõmsad! :)
Chill out.
Kui vana sa oledki?
Palun hari end enne, kui suust sellist ila välja ajama hakkad.
Mul on su sõpradest siiralt kahju.
ja mul on sinust kahju :)
Mul on kaks last. Esimene 5.5a ja teine sai just aastaseks. Olen mõlemaga kodune olnud ja memmekad nad kindlasti pole. Täielik bs jutt! :D