Beebinurga seinamaaling – ideest teostuseni

No kuna beebi on uus, võiks ka korteris üks nurgake olla täitsa tuttuus – mõeldud tehtud. Kogu protsessi pikkus – umbes tuhat aastat. Okei-okei, mingi paar kuud. Tasa ja targu, eks!

Esiteks elame me üürikorteris, seega ei saanud ma võtta omavoliliselt vastu otsuseid, et tavai, värvime terve korteri kollaseks või joonistame lilli täis. Varasemalt oli korter jagatud nö kolme tooni – valge, roheline, kollane. Palusin siis korteriomanikult luba muuta üks roheline nurk valgeks, et sinna joonistada mingi vahva lasteteemaline ja värviline puu. No selline puu oli mu algne idee.

Selleks, et saada rohelisest seinast ilus valge, seadsin ma sammud värvipoodi ja valisin endale Vivacolori värvivalikust lisaks valgele ka põnevamaid toone. Tahtsin ma midagi kirjut ja värvilist ja lapselikku.

Kui ma värvidega koju jõudsin, siis ma olin nagu väike laps kommipoes ja imetlesin neid värvitopse (peal olid väiksed augud, kust värvitoone nägi) – niiii ilusad värvid saidki, vä? Tõesti, nii selged ja puhtad ja ilusad toonid, et anna abi! Kui ilus see sein veel saab, mõtlesin ma.

Siis palusin endale appi Heidi, kes on alati armastanud kunstiga tegeleda (tšeki ta megalahedaid töid tema Facebooki lehelt – eriti khuul on ipadi tagus, onju?).

Võtsime siis kätte ja hakkasime naabripoistega seina valgeks võõpama. Üks kiht, kaks kihti – purgil oli kirjas, et kahest piisab, aga meie raskeloomuline roheline ei andnud meile asu.

Meelis ütles, et sellise rohelise katmiseks tuleb hoopis võtta kööki mõeldud pestav värv, sest see jätab paksema värvikihi. Mõeldud-tehtud – üks kiht seda ja voilaa, valmis. Ei mingit rohelist! Igaks juhuks üks kiht veel. Ja saimegi kaua oodatud ideaalse valge seina. Aega läks aga asja sai. Kaua tehtud kaunikene. Meie beebikese jaoks. Seejärel jäime Heidi ootele, kes sõitis tööasjus Hiina, aga ei unustanud sealjuures joonistamist ja saatis mulle oma visiooni puust…

Ja siis kirjutas korteriomanik, et puu oleks vist ikka too much. No leppisime siis kokku, et teeme mingi porte moodi asja, mis oleks lapselik ja kui me siit ühel päeval ära peaks kolima ja uutele inimestele see seinamaaling ei meeldi, värvime selle valgeks tagasi.

No loomulikult, kui kunstiinimesele anda suur valge sein, siis sellest ei saa miniatuurset portet… Kui Heidi joonistama hakkas, siis ta püüdis, ausõna, ma olin kõrval, ta püüdis püsida selle 12 sentimeetrise ala peal, mis ma talle ette näitasin… Ja see joonistus aina kasvas ja kasvas… Ja siis me otsustasime, et hea küll, las see jääb ainult ühele seinale ja suuremalt (vähem värvimist tulevikus!).

Alguses jättis see mulle sellise „on kah“ mulje. Hakkasime vaikselt värvima. Juba hakkas looma. Ja siis selgus tõde – me ei jõuagi seda ühe päevaga valmis. Nojah, Heidi tuli siis veel ühel päeval meile ja jätkasime värvimisega. Ja pilt nägi juba täitsa hea välja.

Aga kui Heidi haaras markeri ja andis pildile lõppviimistluse, siis olin ma enam kui rahul. Ja kui tõesti juhtub, et uutele inimestele see pilt ei meeldi või kapp sinna ette ei sobi, siis peame selle kahjuks uuesti valgeks võõpama, aga kunagi kutsun ma Heidi jälle joonistama :)

Ametlik enne ja pärast sein:

Riiuli panime ka kokku, täna tuleb madrats, nüüd ootame voodit ja siis saab juba täitsa asja :)

Ja olgem ausad, ilma Vivacolori ja Heidi disainita mul sellist khuuli beebinurka poleks! Aitäh!