Meelis kirjutab: kas passida lounge’s või pissida looduses?

Oktoobrikuu algusega sai avalöögi kuu aega kestev Porikuu elamusfestival, mis pakub poriste ilmade saabumise puhul tegevust ja avastamisrõõmu Tallinnast Haapsaluni. Festivali avab ja lõpetab suurejooneline Laternamatkade Valgusrännak, millele järgnevad sündmused nii kultuuri-, kohaliku toidu- kui ka loodushuvilistele.

Kuna meie elutempo on viimastel kuudel päris kiire olnud ning kohati on isegi keeruline leida aega iseendale, siis otsustasimegi Leenuga, et teeks midagi, mida me muidu ei teeks. Et see annaks ehk vaimule ja meelele mingigi uue suuna või tooks lihtsalt vaheldust.

Nagu ikka, siis keegi kuskil rääkis või like’s ja meie nägime seda ning siis meenuski, et ammu-ammu aega tagasi kirjutas meile Laternamatkad.ee ning kutsus matkale. Kuna nende mingi pilt jäi meile Facebookis ette, siis asusime taas vestlusele, et kas me võiks kuhugi minna ning kas saab ka meie jälgijatele miskit välja loosida. Kõike sai.

Matkaga läks selles suhtes nihusti, et samal hommikul andsime me Majanduskooli tudengitele loengut ja Leenu veetis ülejäänud päeva voodirežiimil, sest selg andis korralikult tunda. Ja lõpuks ma otsustasingi, et lähen üksinda, sest Hedon ilmselt ei oleks selles vaimustunud ja naabrilapsed ootasid teda skeiti, niiet.. läksin koos blogilugejatega.

Mis mind selle Turba-Ellamaa matka juures kõige enam üllatas oli inimeste arv. Ma ei tea miks, aga mulle on jäänud mulje, et need on pigem sellised kuni 20 inimest jalutuskäigud, aga seal oli reaalselt paarsada inimest. Ja neid muudkui tuli ja tuli ja tuli…

Viiruste hooaja tõttu on piirkonna aktiivsed külaseltsid, talupidajad ja matkajuhid pannud kokku mitukümmend põnevat seiklust kohtadesse, kuhu tavapäraselt ei satuta. Nii ei pea kartma ka, et tegemist on liigselt rahvastatud kohaga, kuhu praegu pole turvaline sattuda. Üritusi viiakse läbi eeskätt ohutust silmas pidades ehk enamjaolt värskes õhus ja vajalike kaitsevahenditega.

Kui eelmise viiruslainega võis tuntud paikadest nagu Keila-Joa park, Viru raba või Marimetsa raba leida eest sadu jalutajaid, siis festivali programmi raames avastatakse pigem just unikaalseid looduspaiku. Näiteks saab osaleda paljude jaoks veel avastamata Veskijärve ääres täiskuumatkal ja Silma looduskaitsealal seenematkal. Samuti toimub matk Rummu tuhamäe tippu ja Suurupi merekindlustesse ja tuletornidesse.

Kuidas 200 inimest end kuulama panna?

Ma ei hakka teile kogu matka lahti kirjutama, aga peatun mõningatel seikadel, mis mulle nö silma hakkasid ja muljet avaldasid.

Minu esimene mure oli see, et kuidas ekskursioonide läbiviija suudab 200 inmesele oma jutu kuuldavaks muuta? Teeb ta seda ruuporist? Aga siis ju ikkagi kõik ei kuule? Kas rahvas jaotatakse gruppideks? Aga lahendus oli palju lihtsam. Paluti moodustada viieliikmelised grupid ning ühele liikmele anti raadiosaatja.

Minu arust ülilihtne asi ja toimis megahästi. Toimis isegi nii hästi, et isegi kui inimene mingil põhjusel enda grupist maha jäi, siis juttu kuulis ta ikka, sest kellegi teise raadiosaatja oli kohe läheduses. Väärt info kaduma ei läinud. Ja no seda infot ikka tuli. Giidi nimi oli vist Mihkel ja mul on tegelikult temast pisut kahju. Kujutan ette, kuidas ta õhtu lõpus sooviks lihtsalt vait olla. Ta reaalselt räkis kogu selle matka aja. Ehk siis mingi kaks pool tundi.

Matk viis meid läbi Turba asula, siis läbi mingi võpsiku kuhugi vanale raudteele. Ühel pool oli siis mets ja teisel pool raba. Kes tahtis sai raba minna vaatama ja teised ootasid samal ajal tee peal. Ma olin see vend kes tee peal seisis ja selfisid tegi. Okei, teisi pildistasin ka.

Ilusamaks läkski asi tegelikult pimenedes. Siis tuli selle laternamatkade mõte nagu kenasti välja. Nägid ka laternaid ja neid oli ikka omajagu. Tegelikult oli see vaade oma silmaga vaadates kindlasti ilusam kui niimoodi piltidel. Lisaks see värske õhk ja jalutamine. See annab kindlasti rohkem fiilingut juurde kui niisama laterna pilt.

Teeks midagi teistmoodi

Mingil hetkel jäin ma kuidagi täiesti rivi lõppu ning kui ma hakkasin grupile järgi kimama, kuulsin et keegi läheneb selja tagant. Näitasin telefoniga valgust, et neiu kuskil heinamaal koogi sisse ei astuks ja kiirelt teistele järgi jõuaks. Selgus, et tema käis heinapalli taga pissil. Ja nagu Eestis ikka, siis kõik tunnevad kõiki ja selgus, et see neiu tundis ka minu ees kõndivaid inimesi, kellega siis usinasti juttu hakati puhuma. “Aga mida ma istun ja joon seal lounge’s? Pigem tulen siia matkale ja teen midagi teistmoodi.” Täpselt minu mõte. Teeks midagi teistmoodi. Nemad olid siis oma pundiga istunudki rongi peale ja Turbasse kihutanud. Seltsiks kaasas paar pudelit vahukat ja loomulikult hea tuju. Selliseid heas tujus seltskondi oli veel, aga nad ei olnud keegi sellised kurjad, vaid just lõbusad ja kõigele avatud.

Kui ma nüüd kogu selle matka kokku võtan, siis ilmselt see kõrghetk saabus minu jaoks siiski kõige lõpus. Ja selleks ei olnud see, et oh, jess läbi sai, vaid pigem see asukoht kus me lõpetasime.

Niiöelda finishis ootas meid ilus valgustatud plats, kuhu oli laiali laotataud sadu küünlaid ning seal sai lõpuks kõhu ka täis nosida. Matkaliste toidulaua katsid Läänemaa kohalikud toidutootjad, kuna parasjagu on käimas ka Haapsalu ja Läänemaa maitsete aasta. Suppi ma küll ei proovinud, aga leiba võtsin mitu viilu.

Kas ja kuidas sobiks see matk lastele?

See oli enim küsitud küsimus Instagramis. Sellega on nii ja naa. Sõltub kui vana on laps? Kas ta on harjunud käima? Kas ta magas lõunaund? Kas ta on kõht täis? Ei ole kindlat jah ega ei vastust öelda. Seal oli küll lapsi ja mina otseselt nuttu ei kuulnud. Samas paistsid need lapsed siiski olevat sellised alates seitsmest aastast. Hedon ilmselt ei oleks kogu seda matka üle elanud ja ma oleks teda viimase maa süles pidanud kandma. Aga lapsed on erinevad ja see jäägu iga lapsevanema enda otsustada, et kas ja kui vanaga nad julgevad minna.

Kas ma läheks uuesti?

Sellele konkreetsele matkale ma enam ei läheks, sest noh, käidud ja nähtud, aga ma vaatasin nende kodulehte ja leidsin sealt omale kohe paar huvitavamat teemat/matka – “Maardu – 90ndate mõrvapealinn!” See teema tundub kuidagi põnev mu jaoks. Aga, kes soovib midagi rahumeelsemat, siis neil on kodulehel kirjas veel hulk erinevaid matku igale maitsele. Näiteks teine sarnane kus ma just käisin, ehk valgusrännak Dirhami ja kadunud Rannarootslaste radadel!

Lisaks on Porikuu programmis toidugurmaanidele mitmeid põnevaid kohaliku toidu üritusi. Näiteks juba sel pühapäeval leiab Padise kastellis aset Porikuu sügislaat. Lisaks toimuvad nii hobikokkade kohvikud, kõrvitsapeod kui ka lõkketoitude valmistamise õpituba koos matkaga.

Festivali kava sisaldab tegevusi igaks oktoobrikuu nädalaks ning neid lisandub iga päev juurdegi. Festivali lõpetab 31. oktoobril toimuv valgusrännak ehk laternamatk rannarootslaste maalilisse kodukanti Dirhamisse. Samal päeval leiavad aset ka maagiline täiskuumatk ja lõkketoitude valmistamine Veskijärve ääres.

Lisainfo:  www.porikuu.eewww.laternamatkad.ee

Kokkuvõttes võib öelda, et ilus oli!

#KOOSTÖÖ

1 Comment

  1. Ma olen ka paar-kolm-neli korda käinud. Igakord imestan, et kuidas Mihkel rääkida nii palju jõuab Iseenesest toredad kogemused, miks muidu olen mitu korda käinud, aga ütlen, et tempo on pigem kiirem ja see mulle isiklikult ei sobi, kuigi olen aus ja ei ole üldse usin pikamaa kõndija üldjuhul… Aga näe, ronin ka see aasta tagasi

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *