Kas saatus on määratud ehk Käisin kaardimoori juures

Teate, ma tõsimeeli arvan, et iga asi mis meile elus ette tuleb, on sinna ikkagi suunatud ja kui keegi, kes näeb tulevikku ette, ütleb, et sa saad midagi muuta, siis nii ongi, sa saad mustreid muuta, sa ei pea tegema asju, mida sajandeid on tehtud.

No näiteks kasvõi see, et vanasti naised tööl ei käinud, täna on see iseenesestmõistetav. Üha enam jääb mehi koju ja naised teenivad raha… Või kui vanasti oli hoovinurgas laudadest peldik, siis täna kasutab suurem osa siiski veega klosetti… Ehk inimsed murravad neid nö traditsioone ja mustreid, mis kunagi olnud on.

No näiteks ütlesid minu kaardid, et ma pean meenutama oma lapsepõlveunistusi… Ma tean täpselt, miks need kaardid seda ütlesid. Ma peangi natukene meenutama, mis mul seal oli. Sama tuli välja eilses kristalliteraapias…

Eile hommikul käisin ma Kristallikojas seansil… Ma kohe blogin sellest lähemalt, kirjutasin selle eile valmis, aga tahtsin avaldamisega oodata tänaseni, et vaadata, kas uni (öeldakse, et need kristalliteraapiad ja seansid avaldavad tõelise mõkju pärast esimest pikka und) muutis mu emotsioone selle kohapealt.. Aga eile koju tulles avasin ma Facebooki ja Kirsti Timmer kirjutas seal…

No nii, oma sõbrannade ja Eesti tuntuima Nõia, minu kalli Marilyni survestamisel ja tungival nõudmisel teen siis ära, kirjutan natukene ennustamisest.

See nõuab mult küll teatud eneseületamist, aga olgu peale. Liiga show’ks on kogu see teema läinud.

Ma tean, et meie väikeses riigis on megapalju inimesi, kes telefonitsi või interneti kaudu kaarte panevad. Kulla tulevikku piiluda soovijad, see ei ole aus, nii tegelikult saatust vaadata ei saa, telekasse helistades ei saa te mingeid vastuseid, see on jura. Samuti nagu ei saa kaartide lugemist raamatust õppida. See oskus on kas sündides või seda ei ole. Ja kui ei ole, siis ei tohi torkida ka, ei anna häid tulemusi.

Mu ema oli päris kõva kaardimoor, meil käis kodus ikka igasugu rahvast ja ema ei eksinud, väga hästi luges. Ühel päeval nägi ta mu tädi kaartides tema tol ajal 29 aastase muusikust abikaasa surma. Mu tädimees hukkus ansambliga “Muusik-Seif” Ungari reisil viibides. Marguse surmateate päeval viskas ema kaardid ära ja blokkis endas kõik talle kaasa antud oskused. Ei võtnud enam kedagi vastu. Täna ei tea ta ühegi kaardi tähendust, keeldub ka õppimast, sest õppida sellist asja ei saa. “Kui tuleb ise, siis tuleb. Kui ei, siis ei” teatab mu emps.
Mina hakkasin kaarte lugema 14 aastasena (nagu mu vanavanaema ja tema ema jne…)

Tol ajal korraldati tegelikult NSVLiidus päris palju selliste “teistsuguste inimeste” seminare. Kõikjalt NSVL’st sõitsid selgeltnägijad kokku ja vahetasid paar päeva kogemusi.

Oma ema juhitud hotellis kohtasin ma naist, kes vaatas mulle silma, kutsus mu kõrvale, ladus kaardid mu ette ja ütles “Loe”.

Lugesin. Vabalt. Naine hõiskas, et ta teadis seda kohe, kui mind nägi.
Loengi. Vabalt.

Ma olen siiani ainult oma sõpradele kaarte pannud, kuidagi pelgasin võõraste inimeste eludesse minemist.

Nüüd olen järsku saanud viimase aasta jooksul kirju võõrastelt inimestelt, kes soovivad, et ma nende küsimustele vastuseid vaataksin. Ma olen siiani alati keeldunud, aga neid soove muudkui tuleb.

“Sa pead seda tegema!” nõuavad mu lähedased inimesed ja Peanõid.

No ok. Telehooaeg on läbi, mul on aega. Ma siis ületan end ja annan võimaluse inimestele, kellel on mõni mure.

Tingimus on selline, et peab olema täisealine inimene ja probleem tõesti selline, millele ise vastust ei leia.

Kui tunnete end puudutatuna, siis kiri sõnumitesse. Püüan aidata.

Huhhh…No mis ma siis ikka endale usaldatud oskusi peidus hoian…
Kirsti.

See oli avaldatud minut tagasi ja juba järgmisel hetkel tabasin ma end talle kirjutamast, et tahan tulla.. Ta küsis, et sul ju kõik korras… Seletasin, et olen üsna segaduses oma asjadega ja.. Täna olen ma enam kui kindel, et see oli saatus, et ma seda just sel hetkel nägin, sest… Ma ei tea, valgustatud on nagu vale sõna, aga ma sain sellest käigust nii palju inspiratsiooni oma elu elama hakata, teha ainult ja ainult seda, mida ma armastan, sest see ongi see, mis mulle leiva lauale toob, mind õnnelikuks teeb ja elus edasi aitab.

Küsisin temalt palju asju – enda, Meelise, töö, raha ja oma kodu kohta. Meelise emast oli juttu. Hedonist oli juttu. Kõik, mida kaardid välja ladusid oli nagu sulakuld… osasid asju vaatas ta veel topeltkaartidega ja täpselt sama värk.

Oma kodu oli kõige parem osa. Ta ütles, et kui ma oma kodu saan, siis see tee sinna on väga vaevaline, ma nägin ise neid kaarte laual.. Ta ütles, et räigelt on nö paberimajandust ja sahkerdamist sellega, et kui mul juba on lootus, et nüüd, kukub kõik kokku ja ma pean hakkama uuesti tõestama midagi, et kodu nagu on, aga väga kaugel hetkel. Noh, koduplaani me tegelikult olimegi maha matnud, sellessuhtes. Ta ütles ka, et ma ei loobuks unistamast, sest mu unistustel on jõud, aga praegu ta seda ei näe.

Minu tööst – ta nimetas mulle asju, mida tean ainult mina, inimesi, keda tean ainult mina enda ümber olevat. Luges kaartidelt seoseid ja asju, mida tean ainult mina. Ja see kõik oli nii õige. See kõik andis nii palju jõudu, teha ja tegutseda selle nimel, millele ma olengi viimased kuud mõelnud.

Hea uudis oli see, et ta nägi kahte reisi… Ühte tööga seotult ja teist Meelisega koos, et laps jääb meie sõpradega, et oleme selle korraldanud nii, et süda on väga rahul. Jeeee :) Ma veel ei tea, millal ja kuhu, aga lootust on, eks ;)

Kusjuures, ma küsisin ka äriplaani kohta, ta ladus kaarte.. viimane kaart oli fööniks. Ta ütles jaaa.. sa saad selle, aga sinna läheb sitaks aega ja mitmeid kordi uuesti esitamist. Hakka parem kohe pihta, sa saad ka ilma selleta.

Ühesõnaga, energialaks missugune, ma teen, mis meeldib, teenin võibolla vähem kui tahaks, aga olen sealjuures õnnelik. Kusjuures, söögitegemise minu puhul kellegagi koos või juures, ta välistas. Niiet, teadagi, mu tulevik on blogindus. Imeline tunne on see, kui sa saad kinnitust, et sa teed midagi, mis ongi sinu asi ja samm-sammu haaval kasvab see edukaks ettevõtmiseks.

Meelisele rääkides, sai tema jälle inspiratsiooni ka endale aeg panna. Aeg kirjas, ma loodan, et ta blogib ka enda kogemusest.

Kui ka sina soovid endale aega panna, siis blogilugejale kehtib soodushind. Ta töötab kahtede kaartidega – enda omadega ja Marilyn Kerro omadega :) Infot ja broneerida saab siit!

Samal teemal

10 Comments

  1. vaau mega lahe :) vahel ongi sellist kinnitust vaja enda jaoks et teed õiget asja :)
    Ma ise tahaksin minna Marilyni juurde, aga tema juurde vist mega pikk järjekord. Ja kas Marilyn kaate paneb või on rohkem ravitseja vms tegeleja? Mõtlesin et kuna saan sügisel 30 siis teen endale sellise natuke erilisema kingituse.

  2. Ma oleks sedasama, mis sa siin kirjutasid ka ilma kaartideta öelda :D Sa kirjutad ju sama juttu oma blogis ka iga päev.

    1. Ahah! Jätsin muidu umbes 96% kirjutamata, mis ta ütles.. detailidest ei kirjutanud ma midagi ja ma olen üsna kindel, et ta ei loe mu blogi :)

Comments are closed.