Meelis kirjutab: kes on süüdi, et sa teenid miinimum palka? Sina ise!
Juba mõnda aega tagasi ilmus Delfis üks lugu, kus räägiti säästmisest. Nagu ikka, on kommentaarid tihti põnevamad kui lood ise. Kiikasin siis ka, mida rahvas arvab, lahmimise ja sõimu vahele jäi mu pilk pidama hoopis ühel konkreetsel kommentaaril.
Muki: „Paluks geniaalsel blogijal koostada selline eelarve miinimumpalka saavale üksikemale, kes ei saa sentigi raha laste isalt. Ootan põnevusega.“
Vastus: „a kle muki, nmiks sa oled miinimumpalgaga tööl? täitsa sinu enda viga, et üle miinimumi ei teeni. no ausalt, tule taevas appi.“
Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et tegelikult on sellele kommentaatoril ju õigus. Kes on süüdi selles, et inimene töötab miinimumpalga eest? Inimene ise.
Ma juba tean, kuidas osad lähevad nii leili, et kuidas ma saan nii öelda ja on väga suurtes raskustes elavaid inimesi jne. Ja inimesed elavad kuskil maal ja neil ei olegi kuhugi tööle minna ning kui valida on kas miinimum või mitte midagi, siis võetaksegi pigem miinimum. Jah, nii ongi ja igaüks võib tuua mulle näiteid, mis selle väite ümber lükkavad, aga mina vaatan suuremat pilti.
On ka minu elus olnud väga keeruline hetk, kus tuli tööle minna ja seda ükskõik mis raha eest. Kasvõi miinimumi. See oli minu teadlik valik ja otsus seda teha. Kuid ma teadsin, et see on ajutine otsus ja lahendus, et mitte lihtsalt nälga jääda. Aga minu puhul ei toiminud ka see, sest ma ei saanud sellistele kohtadele tööle, sest noh, ma olin ülekvalifitseeritud ja personaliinimesed said kohe aru, et ma oleks sealt esimesel võimalusel vehkat teinud.
Ma teadsin esimesest hetkest peale ju, et isegi kui ma selle koha saan, siis samal ajal otsin ma uut ja parema palgaga tööd. Seega ma ei saagu aru nendest, kes töötavad aastaid miinimumi eest. Päriselt ka ei saa. Kui sa tunned, et see tasu ei ole sinu panuse vääriline, siis oleks aeg a) seda mainida või b) leida uus töö. Jah, ajutiselt saad ja vingud, et elus püsida, aga teha seda aastaid või terve elu, sellest ma aru ei saa.
Üks lahendus olekski näiteks see, et käid kuus kuud tööl ning siis läbi sahker-mahkeri saad end sedasi töölt vabaks, et saad minna Töötukassasse ning hakata koolitustel käima. Ideaalne võimalus ju. Oled töötu, saad toetust, kuid samal ajal lihvid oma oskusi ning otsid parema palgaga tööd. Kui on tahet on ka võimalusi.
Kindlasti on ka need tööandjad mölakad, kes palka ei tõsta ja ootavadki neid keerulise olukorraga inimesi, sest noh, lõpuks ikka ju keegi tuleb selle raha eest tööle.
See on olnud aegade algusest nii ja on kindlasti ka edaspidi. Kuid millal see muutub? Ei tea. Kindlasti mitte enne kui inimesed ehk töötajad hakkavad kisa tegema või streike korraldama. Aga Eesti inimene on nii vaikne ja tagasihoidlik, et pigem on vait ja kannatab ära. Äärmisel juhul elab end välja reedel kuskil klubis või pubis. Minu arust ongi eriti kehvas seisus just meie poekettide palgasüsteem. Eks varsti jääbki alles terve poe peale kaks-kolm müüjat ja ülejäänud on iseteeninduskassad.
Kui ma sellele nüüd mõtlema hakkan, siis ega neid kassapidajaid praegugi väga ei ole. Miks? Kaubandusketid ju ka ise nutavad, et töötajaid ei ole ja ei taha tulla. Aga miks? Sest palgad on väiksed. Palk on ju investeering töötajasse. Palk näitab, kuivõrd palju või siis vähe panustab ettevõte oma töötajatesse. Antud hetkel siis mitte piisavalt. Loomulikult on ka laisku ja lohakaid töötajaid, kes teavad, et peaks nagu tööl käima ja suva, kasvõi miinimumi eest, kuid ega nad ka rohkema eest tööd ei tee. Lihtsalt koht on täidetud ja that’s it.
Näiteks, meie tuttavad soovivad oma toitlustuskohta laiendada, aga mis on takistuseks? Inimesi ei ole. Nemad pakuvad palgaks neli eurot tunnis, mis on juba üle miinimumi aga ikka ei ole inimesi võtta. Töö ise on suht lihtne, isegi nõusid ei pea pesema, istu, toksi tellimus sisse, sheeri raha ja kõik. See aga tõestab järjekordselt seda, et see inimene, kes töötab tänasel hetkel miinimumpalga eest on ise selle eest vastutav, sest kohti kus saaks rohkem kui miinimum on kindlasti päris mitu.
Eile näiteks uurisin huvi pärast, et mis on turundusega tegelevate inimeste töötasud. Ega keegi siin ju väga rahast ei räägi, aga no õnneks korraldatakse alati igasugu uuringuid ja siis sealt saab selle keskmise. Näiteks on minu tegutsemisvaldkonna keskmine palk 2024 eurot. Leenu võiks palka küsida 1976 eurot. Siinkohal olgu öeldud, et me kumbki ei saa sellist summat. Ja kui te küsite, et miks ei saa, siis see ongi meie teadlik valik. Meie valisime need tööülesanded ja kui me kuulsime palganumbrit, siis oli meie endi otsustada ju, kas me võtame selle vastu või mitte. Ehk siis… kõik on sinu enda teha ja otsustada.
Kui sa tunned, et tehtud töö eest ei saa sa väärilist palka, siis tuleb reageerida. Isegi siis kui sa oled sundolukorras ja pead miinimumi eest tööd tegema, et kuidagigi ära elada. Kuid mina leian, et ka see on pigem ajutine lahendus. Kui on tahet, siis on ka võimalusi.
Oodatud on ka lugejate mõtted. Kas aastaid miinimumpalga eest töötamine on OK? Kes on vastutav selle eest, kui töötaja teeb tööd ja saab miinimumi? Töötaja või tööandja? Kuidas üldse tööandjale viisakalt öelda, et sorry, aga miinimumi eest ma tööl ei tule?
16 Kommentaari
“Näiteks on minu tegutsemisvaldkonna keskmine palk 2024 eurot. Leenu võiks palka küsida 1976 eurot.”
Kas siin peate silmas brutot või netot?
Tavaliselt räägitakse igasugustes uuringutes ja palgajuttudes ikka brutost :)
Tuleb ebapopulaarne kommentaar. Miinimumpalk on inimese enda valikute viga. Kes keelas kooli ajal õppida ning hiljem ülikooli/kutsekooli minna? Miks said lapse lambi jorsiga, kes ei aita sind lapse kasvatamisel? Jah need pole tingimused miinimumpalgaks vaid pigem eelised. Minu vend on põhiharidusega firmajuht (nüüd muidugi käib õhtukoolis). On palju üksikemadest tublisid naisi.
Jutt, et väikelinnas ei ole muud tööd kui miinimum, siis on see rumalus. Tublid poemüüjad saavad netos 750-800 euri. Miinimumpalgaga ei pea leppima alati on alternatiive. Inimesed on lihtsalt mugavad ja laisad.
Ausaltöeldes ei imesta üldse, et su tuttavad ei leia töölisi. 4 eurot tunnis? Tallinnas? Ehk peaksid neile ka rääkima, et investeerigu enda töötajatesse ja läheb ettevõttel ka edukamalt. :) See on isegi väiksem palk, kui poemüüjatel, mida sa siin tekstis niiväga kogu aeg esile tõid.
Aga kui muidu kaasa arutleda, siis mõnes kohas olen nõus ja mõnes mitte. Jah, mõnes mõttes on see inimese vaba valik otsustada, kas ta läheb miinimumi eest tööle või mitte. Samas on ikkagi olukordi, kus ollakse sunnitud mingigi töö vastu võtma, et ellu jääda. Näiteks võib asi olla lihtsalt selles, et maal polegi väga vabu töökohti. Ja need, mis on, on juba täidetud. Paljudes kohtades on ka vanemad inimesed “ees”, mistõttu nooremad ei pääse löögile. Töölt ära tulla, et saaks Töötukassa hingekirja ja koolitusele? Aga mille eest siis seni elatakse? Ja kui ma elan maal, siis mille eest ma sõidan koolitustele? Jah, Töötukassa maksab, aga seda tagantjärgi. Töötutoetused pole teab mis suured. Ja ka koolitused on pigem ikkagi lihttöölistele suunatud. Ma ei ütle, et see on halb, aga tahes tahtmata on seal ka palgatase madalam.
Töötukassa koolituste hulgast leiab igasuguseid asju, ka väga suurte tipptegijate kraami. Ma sain näiteks 1600€sele koolitusele :)
Ja 4€ passimise eeest on päris hea tasu mu meelest! Et lihtsalt oleks keegi, kes sisestaks tellimuse mis tuleb.. megaraske! :D
Ma arvan, et inimesed pigem teeksid rohkem tööd, et saada elamisväärset palka kui et käiks niisama istumas kuskil näruse 4 euri eest tunnis. Ebamotiveeriv töö ja palk.
Ma ei mõelnud ju koolituse maksumust. Ma olen vägagi kursis, kui palju need koolitused seal maksavad, kuna töötasin seal kunagi. :) Ma mõtlesin pärastisest töökohast.
Ja ei taha ka uskuda, et see ongi inimese ainuke tööülesanne – sisestada tulevaid tellimusi. Ühe töötajaga ju uut kohta ei ava ka. :)
Hea tasu võib see olla pensionärile, passiivset üüri- või muud tulu saavale tegelasele, noorele esimeseks töökohaks elades vanemate juures või jagades korterit teiste noortega jms juhtudel.
Kuid Tln- Harjumaa arvestuses täiskasvanud inimene, kel on ülalpeetavaid, kes ei oma isiklikku eluaset, sellega siiski kuidagi toime ei tule. Ca 620 netos ju. Ka eluaseme laenu ehk edasi liikuda ei saa.
Seega ei ole kummastav, et töötajat ei leita. Need, kel osaline ülalpidamine, võivad ka veel lihtsama töö leida parkimisputkade valvurist muuseumi pileti müüjani.
Valikute küsimus, aga ükski noor ei taha täna sellise raha eest tööd teha. Tonn kätte v tsau pakaa. Samas kogemust pole ja lööd niisama uksi lahti ja bravuuritsed. Esimeseks tööks oleksi ideaalne, aga ka seda ei taheta. Liiga vähe :)
Seda imestan isegi kuidas Eestis firmad hädaldavad, et töötajaid pole võtta.. samal ajal maksavad täiesti naeruväärset palka.
Siin Austraalias olen teenindaja, saan nädala sees 25, nädalavahetusel 29 dollarit tunnis. Ja oi kuidas motiveerib! Jumala eest pangu mind kõik nädalavahetused tööle ja küürin kõik nurgad puhtaks!
Ma ei ütle, et Eestis nii kõrge tunnitasu peab olema, aga kui natukenegi, kasvõi nädalavahetusel topelt, see muudaks Eesti elanikud nii palju rõõmsamaks.
Rahaga kasvab ka töötahe ja motiveeritus.
Olen nõus, isegi tegin Austraalias topeltvahetusi, motivatsioon oli suur :)
Kuidas tööandjale viisakalt ütelda, et miinimumpalga eest ma tööle ei tule? “Miinimumpalga eest ma tööle ei tule”, kõlab ju täitsa viisakalt – mis mullikesi selle asemel siis ikka ajama peaks ja ebaviisakust ma selles lauses ei adu :-)
Üldjuhul on palk juba enne kandideerimist teada või kui ei, siis esimesel kohtumisel tuleb ikka sellekohane inf teemaks.
Inimesed kipuvad sel teemal lahmima, sest raha- ja palgateemad on intrigeerivad ja siltide külgepanemine on samuti inimlik. Virisemine ja hädaldamine edasi ei vii, aga on ka selge, et paljudel juhtudel on endal raske märgata, kas miinimumpalk on siis teadlik valik või ei
Olen absoluutselt 200% seda meelt, et iga inimene vastutab täielikult selle eest, milline on tema rahaline seis. Siinkohal mõtlen eelkõige arenenud maade nagu Euroopas olevate riikide inimesi. Cmon, meil on Eestis isegi tasuta haridus, korraldatakse kümneid tasuta koolitusi ja kõike muud, rääkimata sellest, et meil on ka otseses mõttes metsa all internetiühendus ja internetis on miljon erinevat koolitust. Mulle on alati tundunud nii ajuvaba, kui keegi räägib, kuidas ta on sunnitud miinimumpalga eest elama ja kuhugi mujale ei saa. Kes selles süüdi on? Millegipärast on tekkinud mingi teatud kiht ühiskonnas, kes lihtsalt kategooriliselt vinguvad ja loodavad, et valitsus või mingi hambahaldjas talle pappi viskab lihtsalt mitte millegi eest.
Oleme mehega mõlemad tulnud otseses mõttes nullist – meil olid mõlemal vaesed pered, pole kunagi olnud mingit tuge rahaliselt. Töötasime kumbki paar aastat üsna suvadel töökohtadel pärast kooli lõpetamist, ise töötasin ca 500 euro eest ühes riidepoeketis ja veel mitmel töökohal, aga meil oli mõlemal alati kindel teadmine, mida soovime teha ning selleks polnud kindlasti miinimumpalga eest kuskil nühkimine, tegime seda lihtsalt ajutiselt selleks, et jalad alla saada. Lõime oma ettevõtte ning me pole nüüd kumbki aastaid töötanud mitte kellegi teise kui iseenda heaks. Töötasime otseses mõttes nullist end ja oma ettevõtte üles ning tänaseks oleme olukorras, kus teenime kõvasti üle keskmise, ostsime endale kohe välja (kasutatud) uuema generatsiooni auto, elame seal kus hing ihaldab ja raha pärast ei muretse. Kuna elasime kunagi oludes, kus polnud isegi piima ostmiseks raha ning oleme end omal jõul rahaliselt üles kasvatanud, ei salli ma absoluutselt seda, kui keegi viriseb selle üle, kuidas tal raha ei ole, sest oleme abikaasaga elavad näited sellest, kuhu viib oma teotahe, järjekindlus ja motivatsioon. Seega, absoluutselt jagan seda arvamust, et inimene on ise täielikult süüdi selles, milline ta rahaline olukord on.
Olen hetkel töötanud miinimumpalgaga 8 kuud ja vihkan igat sekundit sellest. Miks ? Olin sunnitud tööle tagasi minema, väikse lapse kõrvalt ja hülgama oma senise hästi teeniva töökoha. Kuna maal eriti valikut pole siis lihtsalt kannatan. Olen vaadanud erinevaid variante ja nüüd tänu su postitusele,hakkan uuest aastast uut kohta otsima,sest tõesti ma ei ole seda väärt. Laps kasvab,vajadused kasvavad ainuke mis ei kasva on palk seal töökohas.
Aitäh selle tõuke eest !
Ma loodan, et leiad midagi, mis paneb hommikuti minnes silma särama :)
Räägin ka siis ausalt, jah miinimumpalk on inimese enda süü.. kuid, kui sa kasvatad last üksi, siis sa pead leppima ka sellega, sest sul on vähemalt palk!
Lapse kasvades saaks alati õppima asuda, seda enam kui inimesel on tugivõrgustik.. aga kui paljudel seda ei ole! Kuidas siis hakkama saada, kodune ja töötu pole sugugi parem olla, sest laps vajad riideid, süüa jne muud maksud, mis kaasnevad nt lasteaias, koolis juba hoopis teistmoodi.
Mina olen üks näide nt, kes on lõpetanud kutsekooli ja keskeri haridusega! Kas mul on piinlik- ei ole! Kas ma olen õppima tahtnud asuda- aga loomulikult.. hirm on kõige suurem!
Täna ma töötan apteegis ja ma pole never oma otsusega mitterahul olnud. Ma pole õppinud farmatsuet või proviisor, vaid lihtne kliendtiteenindaja, kes nõustab kliente toidulisandite, vitamiinide, apteegi kosmeetika osas. Käin koolitustel oma vabast ajast ja täiendan oma oskusi ja teadmisi erinevate toodete kohta! Jumal, kuidas mulle meeldib mu töö, ausalt! Kuigi palk pole suurem asi, sest ma hetkel töötan poole kohaga, kuna mees on seda võimaldanud! Aga mulle meeldib tööl käia, tööl ma puhkan ja naudin klientidega suhtlemist..ma teen seda rõõmuga ja annan ka selle palga nimel 100%, olenamata vanusest- noor või vana. Mina nt oma vanuritest kliente kohtlen alati austusega, sest alati ma mõtlen selle peale, et tuleb olla meeldejääv ja austav..Ma soovin vanurina samasugust teenindust ja austust enda vastu :)
Kuna kolisime perega pealinnast ära, siis igal hetkel hoian pilku tööpakkumistel siin alevis , et äkki täna on see päev, kui ma leian kodu juurde töö.. Ja teate, kui õnnelik ma täna olen.. sama töö, täiskoht, ideaalsed tööajad apteegis, uus apteek, uued kollegid ja peagi ma tulen linnast töölt ära!!
Marimell, ma tahan oma jutuga öelda, isegi kui on miinimumpalk, tuleb olla tänulik! :) Aga mul varsti pole enam miinimumpalk ja ehk saab esimese reisi jaoks raha koguma hakata! :)