Keskeakriisis lahku ära
Timmer ennustas mulle aastaennustuses suurt armumist ja lahkuminekuäärel olemist, selleks nädalaks lubab Meelise taroskoop armumist ja enda naisest mitte välja tegemist. Ega meiegi enam kaugel menopausist ja keskeakriisist ei ole, aga hommikul uudiseid lugedes tulin ühele mõttele, mille võiks varakult kokku leppida (hea veel kui kirjalikult) ja siis ilmselt pole see “uue armastusega seitsme tuule poole jooksmine” kummalegi mokka mööda.
Lugesin Jaak Mae lugu, kuidas “Küsimusele, mis neid lahku ajas, vastas Jana kergelt muiates: „Sellele küsimusele vastust otsides oleks vaja kristallkuuli… Elus on nii häid kui halbu aegu, kuid pere purunemine on alati ootamatu ja valus, isegi siis, kui tead, et 50ndates eluaastates võib keskeakriisi oodata. Alati leidub ju mõni paarkümmend aastat noorem naisterahvas, kellega tundub muru rohelisem ja taevas sinisem. Nii juhtus see kahjuks ka meiega – ühel hetkel varises kokku terve muinasjutt, mille olime ühiselt üles ehitanud. Nüüd elan pigem nagu õudusfilmis ja Jaak otsib õnne endast kakskümmend aastat noorema personaaltreeneriga.“” Alles oli Aivar Riisalust lugu, kuidas elatakse küll juba aastaid ühise katuse all, ollakse abielus, aga mitte koos..
Tavaliselt on mees see, kes naaksu laseb ja naine siis vaadaku ise lastega. Aga mul tuli mõte – kui teha kokkulepe, et see kes lahkub, võtab kaasa ka lapsed ja nendega seoses kõik kulud ja tegemised. Usun, et nii mõnigi “uue parema jahimaa” leidnud pool jääb koju, sest uus elu ei tundugi enam nii roosiline. Sest armumisfaasis ilmselt erutabki sind see vabadus, pole titekarja, kohustusi, jalka mängul plaksutamist ja kaasa karjumist, tantsuetendusel pisarate tagasihoidmist, nääklevat kaaslast vms. Kõik tundub ju uuega nii ilus ja mõnus ja oleks ainult voodis ja naudiks õnne.
Me muidugi omakeskis oleme arutanud, et mis see peaks olema, et meie lahku läheks.. ilmselt saabki olla vaid see, kui keegi totaalselt pea segi lööb.. Oleme kahjuks kõrvalt selliseid asju näinud, kus 15 aastat abielu jäetakse silmagi pilgutamata maha ja minnakse uusi pudrumägesid ja piimajõgesid püüdma ja.. paari aasta pärast tabab reaalsus, et see taevas oli ikka kodus sinisem ja rohi rohelisem, aga selleks ajaks on õunapuud juba mitu korda õitsenud ja on liiga hilja.
Noh, kui ma nii mõtlen, siis meie suguvõsas ongi siiani naised olnud need, kes on pikkadest ja kindlatest suhetest välja astunud. Paari aasta pärast ongi aru saadud, et ei jäta see mees oma naist ja lapsi, sest korraks oli tore purjetada või et ei olegi see mees selline nagu sa arvasid, et sa temast teed… ja siis oledki perses, sest on liiga hilja ka tagasi minna või ei luba su uhkus tunnistadagi, et vea tegid.
Ma just mõtlen, et mul mitu sellist lugu enda suguvõsast ees ja ma tahaks loota, et mis iganes Miguelangelo mind maha peaks niitma, suudan ma säilitada kaine mõistuse. Mis muidugi ei pruugi nii minna. Palun öelge mulle siis, et ma olen idioot!
No ja kui peaks juhtuma, et Meelis keskeakriisis kuskile minema hakkab, siis tema kaotus. Ma arvan päriselt, et ma olen megaäge naine ja taustajõuna parim keda soovida! Aga noh, kui inimene ei peaks sellest aru saama, siis see ongi tema, mitte minu kaotus.
53 Kommentaari
Olen ise selle lahkumineku läbi elanud. Just ise see petja pool, kes tõesti nägi uues suhtes kõike roosade prillidega aga kui reaalsus tabas siis jah. Lõin kohe abielule käega ja tormasin pea ees eiteakuhu. Aastaid hiljem võin kindlasti öelda, et tegin valesti, aga mis läinud see läinud. Vähemalt olen suutnud oma kogetu põhjal paarile inimesele mõistuse pähe panna, kes ise on ka tahtnud seda uut ja põnevat nagu vasikas kevadisel karjamaal avastama minna, kuid lõpuks on otsustanud nad oma pere juurde jääda.
On olnud ka paar sellist tuttavat kes aastaid koos olnud , elu ülesse ehitanud ,lapsed ,kodu jne ja siis on mindud rohelisemat muru otsima .
Lugesin ka täna seda lugu ja saan naise seisukohast ka aru, aga samas võiks ikkagi selline tase vähemalt olla, et ei pea kohtusse minema selliste asjadega. Tavaliselt on selle taga ikkagi materiaalsed asjad. Mina ise olen ka alati öelnud, et kui lähed, siis koos lastega. Kõrvalt otseselt sellist “labidaga pimedaks” armastust ei ole näinud… Loodan, et ei pea nägema ka :D
Loodan sama :D ma lihtsalt täna tunnen, ma ei viitsiks sellist tralli läbi elada!
Kaine mõistusega jah selliseid otsuseid enamasti ei langetata. Aga kui otsuseid ei tehta mõistuse, vaid tunnete ja emotsioonidega, võib kõike oodata. Ja mitte üheski inimeses, kaasa arvatud iseendas, ei saa 100% kindel. Kui ikka katus ära sõidab, on jama majas.
Just. Nõus. Seda ma kardangi, et kui ma täna saan mõistusega aru, et seda 15 aastat poleks mõtet emotsiooni pealt hüljata, siis reaalsus võib hoopis teisiti littida!
Tere! Väga 5+ postitus. Endal küll sellist kogemust pole,aga arvan,et nii mõnigi kes noorema õnne järgi jooksma on läinud,lõpetab ikka üksi.
Nad ei pruugi lõpetada üksi, aga mingis keskpärases suhtes, sest nt lapsed jäid saamata, aga bioloogiline kell tiksub peale ja laste soov on.. vaimselt kindlasti üksikud.
Nüüdseks 7 aastat tagasi tõmbas mu ema teise mehega päevapealt minema. Mina sain teada eelnev õhtu ja isa, kes oli samal ajal Soomes, sai teada pool tundi enne äraminekut. Suhe oli kestnud 2aastat ja keegi aru ei saanud. Tundub, et nad siiani õnnelikud. Isa võttis endale naise, kes on ema uue mehe eksabikaasa :D naistevahetus in real life. Olles nüüdseks ise kolme lapse ema ja kindlas suhtes, siis ei kujutaks ette, et meil võiks sellist asja juhtuda. Aga never know. :)
No lugu on nagu minu elust. 20 aastat ja 2 last. Maja, kasvuhoone ja maasikapõld.
Sain meie teise lapse, keda me mõlemad soovisime. Aga “vanamees” jäi järsku väga “haigeks”. Küll oli stress, depressioon, eluisu ei olnud. Siis tuli hammastega midagi ja lõpuks ragistati veel nina ka lahti, et inimene paremini hingata saaks. Aga tegelikult käis “vanamees” kohalikus tanklas 19 aastast “noorikut” noolimas. Eks üritasime seda lappida. Küll arvasin, et asi oli minus, sest nautisin oma pesamuna tõesti täiega ja muu elu oli tagaplaanil. Võiksin sellest lappimise aastast raamatu kirjutada aga ei viitsi enam seda aega meenutada.
“Vanamees” purjetas ühel suvelõpu päeval meie elust minema. Võttis kaasa kohviaparaadi, printeri ja teleka Kui nüüd lugeja arvab, et kõik muu maine vara jäi lihtsalt mulle siis pidin ikka natukene võitlema, et lastega kuuse alla ei oleks pidanud minema. Aga olen kange naine.
“Vanamees” naudib ilusat elu “noorikuga”, mina lappisin/lapin ennast terveks. Minu ellu pole kuulunud mõtet kasuisadest ja kasuemadest, paraku on see mu tulevik-kindel veel tegelikult ei ole. (See pole kindel, et mehele lähen).
Eks “aastaisa123” tahtis ju hirmsasti aega veeta ka oma pooleteist aastase tütrega. Mulle oli see vastuvõetamatu kuni üks kord lubasin. See jäigi esimeseks ja vist ka viimaseks korraks.
Vanem tütar elab seda ka raskelt üle. Olen korduvalt öelnud, et “aastaisa123” võib proovida ise lapsevanem olla ja tütar võib proovida elu isa juures. Siiani ei ole see õnnestunud. Nii, et see ei päde, et kes lahkub võtab lapsed. Vähemalt mitte minu loos. Ja oma arust ei teinud ma ka lapsi idioodiga aga praegu mu laste isal küll ajusid ei ole. Varsti ka minul mitte, kui muutust ei toimu.
Mõtlesin kaua, kas jagan oma lugu. Selline ta sai. Huvitav oleks lugeda mõne 20 aastase kirjatükki läbi tema sule. Kuidas on olla 45 aastase mehe naine ja 15 aastase tütarlapse kasuema.
Minuga on kõik enamvähem juba ok. Vahest sekka tuleb veel tunne, et kas see on päriselt nii või näen und. Ja tegelikult usun, et kõik halb juhtub põhjusega. Mina elan üle, lastele paraku jääb trauma.
Ja kui ma nüüd seda auhinda ei saa siis pole elu minu poolt (see oli nali, huumorisoon on mul üle tarbitud. Muidu ma praegu oleksin juba parematel jahimaadel kui nalja ka ei oleks).
Meeldis sinu kommentaar väga.Tubli oled.
Nii hästi kirjutatud: kõik apokalüpsisele eelnevad etapid ja staadiumid välja toodud.
Kõike head sulle!
Ja kui tramm juhtub tagasi tulema – see ei ole enam see, usu.
Vahel minnakse lahku ka seetõttu, et kasvatakse lahku, nii nagu minu puhul. Tõsi on see, et mina (naine) tegin ettepaneku lahku minna ja pole otsust kordagi kahetsenud. Lõpetasin pea 12 a kestnud suhte. Õigemini ütlesin, et lähen ära ja otsus arutamisele ei kuulu. Ei lahkunud suhtest selle tõttu, et leidsin kellegi teise. Seega pole see alati nii, et uue silmarõõmu pärast. Uus silmarõõm tuli väga palju aega hiljem. Ma olen vaba naisena olnud õnnelik, kasvatanud end vaimselt palju tugevamaks, enesekindlamaks naiseks. Ma säran ja olen õnnelik vabana.
Jaa, need ongi kaks erinevat asja. Üsna loogiline, et mõni paar kasvabki lahku. Üks on ambitsioonikam kui teine ja tuleb lihtsalt elu teisiti vahele.
Olen tähele pannud, et sellised lahkukasvamise ja vaimsuse juttu ajavad naised ongi väga julmad ja egoistlikud. Käiakse oma retriitidel jne ja arvataksegi, et ainete mõjul saadud jumalikud ilmutused ongi nende õige tee. Neil ongi stiil, et nüüd on vaja minna ja teise poole tunded ei loe midagi. ja erit totakas stamplause on ” Ma säran ja olen õnnelik vabana.”
Sul täpselt minu masti môtted. Ma alati seda meelt olnud, et kui mehele must ei piisa ja vaja minna siis antku tuld, tema kaotus.
Siis aga tekkis mul olukorda -ma meeldisn kellelegi ja ta mulle ka- koos oli tore jne, aga… samas sain ma sel hetkel aru(vôi noh sain kinnitust),et kui armas mu oma mees on ja enesele tôestust et ma ei taha ega suudagi teda petta . Siiani arvasin, et ju see meie kôigiga vôib juhtuda kui kodus (vahel)sitasti jne. Aga vaat mis tühisest flirdist- meeldimises vàljaspool kodu vôid kogeda- kodune ikka parem ja armsam ning et sellest aru saada ei pea alati petma
Endal olnud ei ole,aga kõrvalt näinud olen küll,kuidas pikki aastaid koos olnud paar läheb lahku kolmanda osapoole tōttu. Selles loos oli minejaks meespool. Kas ta seda kahetsenud on,seda ei tea,naispool oli pikalt ikka madalseisus omadega selle olukorra tõttu,aga peale mõnda aega hakkas tasapisi paranema ja eluga edasi liikuma. Nüüdseks on juba uues suhtes ja ilmselt on enesetunne kordades parem,kui varem,seega lõpuks oli antud olukord temale hea,sest tema sai sellest suhtest välja.
Minu laste isa leidis ka et parem on uus. Jättis mind 2 lapsega. Üks oli tolleks ajaks 7 ja teine 10 kuune.
Hetkeseis on selline et lastega on ühe nädalavahetuse kuus sest rohkemaks ei jätku aega…
♀️
Selliseid lugusid on nii kurb lugeda, eriti kui lapsed nii väiksed..
Ma arvan, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. Et kui koos enam ei klapi, siis vägisi (või laste pärast) koos olles ei ole keegi õnnelik, eriti kui ühel osapoolel juba kusagil silmarõõm on. Ja ma olen samuti arvamusel, et mees peaks minust kümne küünega kinni hoidma :D Me oleme koos nii äge ja tugev tiim, et kui ta vahel midagi kobiseb (a´la naine ei luba sõpradega välja), siis ma ikka ütlen, et aga sa mine otsi parem endale siis.
Kõrvalt näinud, kuidas naine uue mehe juurde läks, jättes oma kaks last nagu neid polekski. Roosad prillid ees nii pea ees vette nagu teismeline, kellel puuduvad kohustused.
Kusjuures polnud keskeakriis, naine vaevalt 40. Abielus oldud aastaid ja suhtes juba 18 aastat, kõik nagu “õigesti”tehtud, et abielu ja siis alles lapsed jms. Kumbki ei tarbinud alkoholi vms, mõlemad ülirahulikud jne jne.. perfektne peremudel.
Kuniks tuli see casanova ja naine muutus kellekski, keda enam ära ei tunne.
Lastest megakahju. Emal on aega ja silmi vaid uue mehe jaoks.
Sama näinud :(
Läksin oma nelja lapsega ise ära 39-selt, sest polnud valikut vägivaldse mehe pärast, kes peast segi ja salasõltlane. Kõrvalsuhteid oli mehel pidevalt ja tavaliseks vabanduseks kodus oli järjekordne ärireis.
Siin on arusaadavalt põhjus muus!
Jah,mees jalutas väikeste laste kõrvalt päevapealt minema.tema sugulaste arvates on tal vabadust vaja,ja enda sõnul ajas teda närvi et oma asju ei saa teha :)
Minul peres just selline juhtum. Mehevend otsustas peale 20 aastat, et aitab küll ja jalutas minema oma pere juurest. Mnjah, vanus ka kohe 40. Samamoodi, eksnaine toetas ettevōtmistes oma meest ja kasvatas lapsi. Olukord kurb, ja mehevend tunnebki, et ei taha enam nö vana naisega ( kes kyll temast noorem), edasi elada. Lastest on kahju.
Ise ei ole näinud, meie suguvõsas kuidagi just ollakse koos ja kaua. Olen isegi mehega pea 13a koos olnud, igast jamast välja tulnud, sest koos ülesse ehitatud elul on ka väärtus ja minu meelest ikka väga oluline. Seega, kui väga suurt pauku teisest otsast ei tule, siis kõik muu ehk on lahendatav ja loodame, et ka mõistus säilib ✌️
Jaa, ma olen sama meelt, et mõistusega saadki aru, et lahkuminek pole mingi “ah, ma enam ei viitsi”, aga kui keegi pea segi lööb, siis ma kardan, see loogiline mõtlemine kaob ära..
Jätsin just alles mehe, kellega olin pea 10a koos olnud, läksin teise juurde. Nüüd, peale mõnda aega kestnud kooselu saan aru, et olin ikka loll mis loll. Tehtud otsuseid tegematuks ei tee ja tagant järgi oleme targad kõik. Ehk pole veel hilja…
Siis tegutse kiirelt ja loodame, et pole hilja!
Kahjuks on seda ümberringi väga palju ja ausalt isegi kõrvaltvaatajana on kurb. Rääkimata sellest, et kannatavad kõik osapooled, siis tihti saavad kõige rängema osa just lapsed, keda hakatakse jagama ja solgutama ühest kodust teise ja need lõputud tutvumised vanemate uute kaaslastega Muidugi ei poolda ma aastaid katki olnud suhet jätkata jutuga “oleme koos laste pärast”, sest ka sellises suhtes ei võida lapsed mitte midagi peale arusaama, et katkine suhe ongi normaalsus.
Oleme oma kaaslasega nö.keskkooli kallimad, st.koos 17+ aastat. Nii nagu igas peres normaalne, siis ka meil on aja jooksul olnud väiksemaid ja suuremaid tülisid. Õnneks asi nii kaugele pole läinud, et kumbki seetõttu välja hakkaks kolima. Ainuüksi mõte, kui palju kumbki nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt nende aastate jooksul sellesse suhtesse on panustanud, nullib koheselt ära mõtte, et davai, pakin asjad ja lähen. Ma reaalselt ei kujuta ettegi, et peaksin hakkama kedagi samal tasemel nullist tundma õppima, nagu olen seda aastatega oma kaaslasega teinud. Lisaks ei ole kunagi sada prossa kindel,et sa selle nö.uue ja õige leiadki, sest olgem ausad, vanusega ootused partnerile muutuvad väga suuresti. Rääkimata “pagasi” jagamisest. No way- kes viitsivad, lasku käia, aga ma küll ei viitsiks Õnneks on mul vedanud ja kõik on oma keskakallimaga väga chill
Jaa, oleme sama rääkinud, et ei viitsiks enam deitida ja hakata kedagi tundma õppima ja õppima koos elama jne. Aga see on mu meelest teine lugu, ala “kasvasime lahku”. Ma siin pean silmas just seda, kui tuleb see mega armumine, siis sa ei mõtle sellele, et hirmus, pean hakkama uuesti deitima.. siis on pea segi nagu Tootsi peenar ja teha pole mõistusega enam midagi :D
“vanusega ootused partnerile muutuvad väga suuresti” – vahel see lahkukasvamine just seda tähendabki, et lähete oma eludega nii eri suundades, et lõpuks ühisosa enam polegi ja alles jääb vaid ühine katus, teismelised lapsed ja totaalne igavus, puuris oleku tunne. ei tea, miks peaks keegi tahtma ennast nii kaardinaalselt muuta, et sobiks koos elada inimesega, kes naudib täiesti teisi asju (a la sina oled kunstnik, tema on täisratsionaal)? mida te siis koos üldse teete? minuga juhtus just nii. peale 16a lahkusin ise koos ühe lapsega ja ei kahetse. peale seda on olnud sellised mehed, kes mu muutunud olemusega on paremini sobinud, mind arendanud, täiendanud, kellele ka ise olen vastu andnud ja mul ei ole sealjuures enda raiskamise tunnet tekkinud. lisaks olen saanud oma andeid rohkem realiseerida ning sedamoodi lastele näidata, et alati ei pea hambad ristis kokku hoidma, vaid võib olla jummala cool emme, kes elab täiel rinnal ka muudes rollides peale ema oma.
Mina olen ka siis see petja, üle 10a olnud suhtes ja 2 last. Oli selline lühike teema töökaaslasega, mina armusin täiesti ära, aga tema läks ikkagi tagasi oma eksi juurde ja nüüd ma siis lapin kokku oma südant.. ja ma tunnen, et oleksin ka oma pere jätnud ja läinud temaga, kui ta oleks seda soovinud.. see armumine tõesti mõjub kuidagi, et võtab mõtlemise…nii et võimalik, et pean teda hoopis tänama mingi hetk, et ta sellise otsuse tegi, jäi ka minu pere alles. Aga samas on nüüd mul oma kooselus nii raske saada tagasi sinna, et nautida ja rahul olla (armukesega oli ju kõik palju parem) mõtlen ka, et äkki mul ongi tunded kadunud oma mehe vastu ja nüüd olengi suhtes lihtsalt laste ja selle ühiselt ehitatud elu pärast.. mitte enda… Aga vb on kõik liiga värske ja rahunen maha ja leian ikka üles uuesti selle rõõmu.. eks paistab…pole veel ka 40, aga tundub küll keskeakriisi moodi..
Minu isa jalutas oma abielu juurest uue naise juurde kui olin 7 (vend 4). Ema elas seda raskelt üle, sest finantsiliselt olid väga rasked ajad. Alguses isa ei tahtnudki meid vennaga näha päris kaua. Ema sai paari aasta pärast uue mehe ja nad on senini õnnelikult abielus (vot on selliseid mehi kyll kes on korralikud ja tahavad 2 lapsega üksikemasid ja ei peta, ei joo ja on ausad).
Aga mis sai minu isast? Too teine naine oli tegelikult ikka VÄGA mu ema sarnane, nii välimuse kui iseloomu poolest. Blondiin ja hästi töökas samas kui mu isa ise on pigem tumedapäine ja väga kodus liigutada ei armasta. Nad ei abiellunud, kuid said 2 last, maja, koer jms. Aga SIIS kui mu isale 60 sünnipäev ligines, purunes ka see suhe, sest jälle leiti keegi uus… Nii et õpetuseks neile kes teiste pere lõhkuma lähevad: mida teed teisele, see tabab kunagi ka sind ennast. Ja kui ma kohtaks meest, kes korra midagi sellist teinud on, siis ma kyll teda ei usaldaks ja ei usuks neid jutte et “meil oli ammu juba kõik läbi jne jne”.
Ja ka mind on kahjuks sama saatus tabanud, sest peale 12a suhet kui ma rasedaks jäin leidis mu ex omale uue. Kohe sõrmus sõrme ja mind tõsteti 1k beebiga ukse taha. Ei huvitanud enam ei laps ega mitte miski muu. Kolisingi ema ja tema uue mehe juurde ja elan siin juba mitu aastat. Täitsa okei on, mu ema mees saab ka mu lapsega VÄGA hästi läbi. Ma ei oleks kunagi arvanud et mu suhe puruneb, sest iial ei olnud mingit petmist või suuri probleeme ette tulnud. Pakkusin kyll välja nõustamist vms, aga ta oli tõesti nagu noor vasikas ja mõtles ainult ühest asjast. Kedagi uut leidnud ei ole ja natuke nagu ei tahaks ka, sest mu usaldus meeste vastu on täielik 0. Ma saan aru kyll et kõik inimesed ei ole samad, aga tagantjärele oli see petmine ja elu peapeale viskamine selline tragöödia et ma senimaani ei suuda seda uskuda. No milline normaalne mees läheb raseda naise kõrvalt omale kedagi uut otsima?
Mul oli sama teema. Mees tahtis last ka väga ja pikalt olime koos, päeva või noh kuuajaga kõik muutus.
Minul tekkis abielus kõrvale armuke. Tekkis sellepärast, et see abielu oli tegelikult juba ammu läbi. Lähedust polnud, seksi polnud…mina ei tahtnud seda. Nägin end ainult emana kodus, mees eeldas et olengi emme – koristab, teen süüa, tegelen lastega. Mind kui naist ta ei märganud, ainult seksi oleks vahel tahtnud. Nii tekkis armuke ja abielu läks laiali. Kokku ma armukesega ei jäänud, sest “päris suhteks” ma teda ei tahtnud. Nüüd mul juba aastaid uus mees ja abielu lagunemine oli kindlasti õige.
Oi, nagu minu elu. Peale 21 koosoldud aastat ja lapsi leidis härra jõusaalis ringi nühkides omale uue armastuse. Eks ta “shoppas” enne seda juba jupp aeg ringi. Kodus muidugi mitte piuksugi, et oleks mingid sellised mõtted ja probleemid. Sai reisil käidud ja koos aega veedetud, kuniks ta oma ” tundeid enam pole” lauluga lagedale tuli. Uue silmarõõmu olemasolu muidugi esialgu varjati. Välja kolis ka mõne päeva jooksul, eks oli juba pinda sondeerinud, kuhu minna. Uuega kohe kokku ei kolinud, kuna sellel poeg sama vana kui meie oma. Lastega tegeleb nüüd siis, kui aega on ja uue mooriga mingit kohtingut ees pole.
Mina olen siis teistpidine näide, 40ndate keskel olev mees, kelle 20+ a. abi- ja kooselu (sh 2 last) sai just läbi. Naisel tekkis keegi teine. Olime parim tiim maailmas, me läksime läbi elu nagu nuga võist, aga ju ma polnud tüüpilise Eesti mehena emotsionaalses mõttes piisav. Lähedust pole ühelegi naisele liiga palju. Oskasin seda pakkuda nii nagu oskasin. Keegi teine oskas seda paremini. On olnud üliraske aeg, aga elu läheb edasi ja vana tuleb selja taha jätta. Ja õppida sellest, mis juhtus.
Niiii kurb on lugeda neid lugusid, kuidas sellistest suhetest lihtsalt välja astutakse. Sulle soovin kindlat meelt ja vastupidamist! Äkki leiad ka veel kellegi, kellele lähedust pakkuda, sa pole ju veel nii vana :) Talveks kaissu nagu üks meie sõber tavatses sügiseti öelda :)
Mina olen selles noore naise rollis kes suhteid purustab. Ma ei tea miks mind kunagi vabad mehed ei huvita. Vb sellepärast, et head on kinni
Minul oli see teekond käega katsutav. Õnneks tunnen oma abikaasat liiga hästi ja sain sahkerdamisest teada enne kui ta tuule tiibadesse sai. Võtsin ennast kokku (sest tean et minu pidev närveldamine ja närimine teada sinna maale viis) otsisin abi ja ravi, püüdsin olla rõõmsameelsem, tema suhtes tähelepanelikum ja hoolivam, näitasin rohkem välja kui väga ma teda armastan. Nende suhtlus piirdus telefoni teel kirjutades, kahjuks pikkaaega-6kuud vahelduva eduga. Tean et see tädi oli aktiivsem pool, kuigi ta teadis et mehel on abikaasa ja 2 väikest last. Kui tegin oma abikaasale selgeks, et ma pakin oma kotid, sest ka see telefoni teel asjaajamine on mulle vastuvõtmatu, lõpetas ta suhtluse. Ütles, et tal polnud kunagi plaanis mind petta ega jätta, tal oli naisterahva tähelepanust puudu. Nüüdseks on sellest lõpust möödas 7kuud, ja meie suhe kuum nagu 11a tagasi kui kohtusime. Usalduse taastamisega peab veel vaeva nägema kuid oleme koos ja tahame koos olla. Valus õppetund meile mõlemale!
Olin 33 kui 14 aastat kooselu otsa sai. Olin ise süüdi kuna ikka ja jälle rääkisin, et kas meie firma raamatupidajale lilli viisid,sekretäri pidasid meeles(Tähtpäevadel). Ja kuna seda napsi võeti ikka rohkem kui paar päeva nädalas siis….. Teine laps oli 3 ne kui lahku läksime. Tema kolis sekretäri juurde. Mõni aasta kestis korralik tohuvapohu. Ega ma kergelt alla ka ei andnud. Ühel õhtul kui ta jälle “hüppes” oli ütlesin, et nüüd mõlemad saanud ringi vaadata ja maitsta ehk tuled koju tagasi?! Tal oli peaaegu pisar silmas kui ütles, et ei saa enam. Mõni kuu hiljem sündis neile laps.
Ka mind taheti mingi aeg välja tõsta lastega aga kange olen minagi. Lapsed uude perre väga minna ei tahtnud ja ega ma neid sundinud ka. Kuid alati rääkisin kui palju nad tähendavad meile mõlemale. Mees jättis joomise.
Sellest on möödas 17 aastat. Mõni aeg tagasi sain onkoloogilise diagnoosi. Ja jälle proovis mind välja lüüa. Sellest päästis eksämm ja lapsed! Alles mõni aeg tagasi, kui olin paranemas raskest operatsioonist leidsin enda kõrvale ühe imelise mehe! Ja täna ma ei kahetse sugugi, et ma oma laste isa lükkasin teise naise käte vahele.
Tean kui nõmedad võivad naised olla kui mees uue juurde läheb ja lapsed keeratakse just mineja vastu. Mina ei teinud kunagi seda kuid eks lapsed panevad nad ise paika kui küllalt vanaks saavad! Uskuge mind. Olen kuulnud ja pisut uhkustgi tundnud! See pole küll ilus olnud kuid väga valusalt AUS! Ärge segage sihilikult lapsi sellesse raskesse aega.
Ise olin 18 aastat suhtes. Mees ütles lõpuks välja need sõnad mida me mõlemad mõtlesime. Tema oli oma sõnade kohaselt seda lahku minemist oma mõtetes töödelnud juba aasta jagu. Mina ausalt öeldes olin nende aastate jooksul korduvalt plaaninud lahku minna aga alati oli miskit mis andis lootust, et äki ikkagi kuidagi õnnestub pereelu korda saada. Meil on sellest suhtest 2 last pika vanusevahega.
Kõrvalevaatamisi oli mõlemal mitmeid kuigi noh enesekaitseks pean ütlema, et tema alustas
Tagantjärgi tarkusena võib ju öelda, et oleks pidanud ikka palju varem juba lahku minema. Ja tegelt poleks pidanud seda suhet isegi alustama võttes arvesse milline eneseväärikuse alandamine see minu jaoks oli. Aga ju siis olin noor ja rumal ja pidin seda osa enda elus õppima – Ennast väärtustama. Aga tegelikult ei kahetse ma midagi. Meil on supertoredad lapsed ja midagi head peab ju ka mu exis olema kui tema eostatud lapsed on nii vinged. Ja eks ma selle 18 aasta jooksul õppisin nii mõndagi selle kohta mida ma vajan, milliseks ma soovin areneda, millist inimest ma enda kõrvale tahan ja millistest väärtushinnangutest ma ei soovi enam kunagi järeleandmisi teha.
Paljud kibestuvad kui neid maha jäetakse jms. Tegelikult mõelgem pigem niipidi – kas te oleksite õnnelik koos inimesega kes pole teiega koos õnnelik? Te ei saa kedagi sundida end armastama ja tänu sellele ei saa ka olla vihane kellegile kui ta teid ei armasta sama palju kui teie teda. Lapsed, kodu ja ühine pangalaen ega ka sõrmus pole see mis kedagi igaveseks su külge seob. Inimesed elavad pidevas arengus ja muutuses ja see on lubatud kõigile. Ka sulle endale.
Ehk tasukski mõelda millepärast koos oldakse. Kas sellepärast, et sa tahad just nimelt selle inimesega koos olla? Või hoopis sellepärast, et sa oled nii palju aega, raha ja energiat sellesse suhtesse investeerinud? Või sellepärast, et sa soovid, et lastel säiliks stabiilsus? Mis iganes su põhjus on – ükski neist peale “sellepärast, et sa tahad just nimelt selle inimesega koos olla” pole piisav põhjus koos olla.
See on selletõttu nii, et kõikides teistes põhjustes saad sa tervikust alati eemaldada oma kaaslase ja asendada teisega aga põhjus ei muutu sellest. Aga kui sa oled inimesega koos ainult tema enda pärast siis võid sa tervikust eemaldada kõik muu ja põhjus koos olla säilib samana. Ja just siis püsib suhe koos ja elab üle kõik mis elu teele toob.
Ja siis tasub mäletada, et sinu õnn algab sinust enesest mitte su elukaaslasest, lastest, majast vms. Ja siis oledki valmis kõik vabaks laskma ja võtma elu sellisena nagu ta on.
Peale ligi seitsmeaastast tangot tantsupõrandalt ära jättis meie issi minu ja meie neli last maha. Algul suurustas, et jätab maha ainult minu ja mitte lapsed, aga elu läks nii toksiliseks ja tema minapildile ebamugavaks, et me ei ole teda enam kaua aega näinud.
Mina vaataks veidi nende naiste suunas ka, kes suure pere isa omale sebivad ja üritavad oma õnne nende pisaratele rajada. Usun siiralt, et karma naksab varem või hiljem tagumikust.
Põen mitu korda päevas maha jäetud naise kibedust, aga elu on ka uusi väljakutseid pakkuv. Olen tinderis sõbrunenud paljude põnevate meestega, kelle koduse elu lahkamine pakub palju mõtteainet. Inimesed elavad koos, magavad ühes voodis ja ei seksi omavahel aastaid. Mõtlen, kuidas need naised niimoodi saavad ja julgevad oma ahvatlevad mehed ripakile jätta. Ei tundu olevat erilist valemit ka kodust elu toimima saada.
Meil on koos oldud u 17 aastat . Leidsime mõni aeg tagasi , et päris vahva on hakata koos trennis käima. Ühel hetkel aga hakkas mees aina rohkem trenni tegema, ühine ettevõtmine see enam pole. Praeguseks käib ta 5 korda nädalas õhtuti trennis, peale seda koju sööma ja magama. Juba jupp aega tunne , et midagi on viltu. Mees ütleb , et ma mõtlen üle…aga ilmselgelt muster olemas. Naerma ajab see , et olen tervislikust toitumisest aastaid rääkinud aga nüüd kuulen kuidas nooruke naistreener talle soovitusi andis ja see on hoopis teine tera. Kodus kaalub end kaks korda päeva jooksul ja mina teen kõik valesti . Olen hetkel ootele pandud…püüan olla kannatlik aga eks näis :)
Jaak Mae “lapsed” on minu teada ise juba tugevalt üle 20. Selles vanuses mees on ju väga tubli, kui veel uue pere loob ja lapsed üles kasvatab, iibele väga hea.
“see kes lahkub, võtab kaasa ka lapsed ja nendega seoses kõik kulud ja tegemised” siiski päriselus vist ei toimiks – jäin ilma oma teisest poolest ja siis võtaks teine pool lapsed ka kaasa? Ühesõnaga kõik? Mida peaks lapsed tundma, kui jalga lasknud vanemal on silmi ja tähelepanu vaid uuele kaaslasele ja lapsed on vaid jalus? Nüüd, 15 aastat hiljem, oleme oma uute elukaaslastega ilmselt õnnelikumas paarisuhtes, kui oleksime olnud teineteisega, aga mul on 3 isata kasvanud last, kuna eksi uus naine “ei kannata” mehe lapsi (mees suhtleb lastega minimaalselt) ja lapsed jäid lihtsalt “täitsa normaalsest” isast ilma (suuremad lapsed elasid väga raskelt üle isa lahkumist). Ja seda vanema suhet ei saa asendada “uue isaga” nagu saab paarisuhet asendada uue elukaaslasega, minu arust. Antud juhul siis kaotajaks nõrgem pool ehk lapsed.
Nii kurb on seda lugeda…kannatajateks nii mehed kui naised. .minu loo puhul oli kolmas osapool üliagressiivne…ta ju 11-aastat minust noorem ..uskumatu…suutsin seepaar kuud välja kannatada kui käis kahevahel…ei suuda otsustada..nüüdseks oleme endiselt koos…kuid kuulsin ..et oli jälle huvi tundnud…et kuidas elab…mõni kohe on selline kellele meeldib teiste elusid lõhkuda…
Tere
Minu silmad avas armumine millest teadsin, et rohkemat ei saa tulla. Võtsin endale kohustused, arved, koera ja palusin teisel poolel lahkuda ja ise hakkama saada. Kadusid ootused ja pettumised teise suhtes. Mis vaja teen ise. Vahel on keeruline aga helgemat aega on rohkem ja sain teada kui äge naine ma olen.
Oi jaa, kohe pidin kommenteerima. Olen see laps, kelle peres selline asi juhtus. Reaalselt kolme lapse isa leidis keskeakriisis jõusaalist uue noore pruudi, vahele jäädes kolis välja ühe päevaga ja kohe laps ka taga. Nüüd elavad oma unistuste pereelu ja vana pere on unustatud, nagu poleks kunagi olnudki :) lastel kontakt põhimõtteliselt aastaga kadus. Väga rõve ja reedetud tunne igas mõttes. Usun et petja võiks olla see, kes võtab vastutuse kindlustada toimiv kärgpere, ükskõik kui ebamugav see alguses tundub.
” Palun öelge mulle siis, et ma olen idioot!”—selle peale meenub mulle üks vana töökaaslane, Regina Meri kursusekaaslane Kiira, kes ütles meile:” Teate, kui ma hakkan juba oma vanu põski värvima, siis palun öelge mulle, et ma olen idioot”.
Mina arvan, et sellised asjad ei juhtu “äkki” ja “kolmanda osapoole tõttu”. Isast ei saa üleöö “aastaisa” ja emast ei saa üleöö “rongaema”. Pigem olen näinud, et inimesed on ikka samad edasi, aga suhte ajal ei räägita teistele ja kaitstakse, ollakse kamraad, aga kui lahku minnakse, siis on vastane ja siis tuleb välja kõik, mis tegelikult ka suhte ajal mõeldi ja oli, ilma ilustamata. Kui suhtes olemise ajal osati suhelda ja üksteist austada, siis osatakse seda ka lahku minnes. Ma arvan, et kui toimub see mega armumine, siis ollakse selleks avatud eelnevalt.
“Mindi rohelisemat muru otsima”, “helesinisemat taevast”, “noorema juurde”, “paar aastat koos ja siis näeb, et tegi vea ja kahetseb” jne, vahest mõtlen, et miks on nii vaja rääkida, mida see näitab enda kohta, et nii räägitakse?
Muidugi on inimesi ja olukordi nii palju erinevaid, aga kirjutasin sellest, mida mina näinud olen. Kurb ja keeruline on kindlasti.