Meelis kirjutab: olla jah-mees või pohh*i-mees?

Me mõlemad Leenuga tundsime kuidagi, et oleks vaja puhata või siis õigem oleks öelda hoopiski puhastuda. Kuna meie elu on on üsna kiire ja tegemisi-toimetamisi, aga ka erinevaid inimesi täis, siis arvasime, et parim valik oleks kristallikambrisse Evelyni juurde minna. Oleme seal ka varasem käinud ja blogiski kirjutanud.

KRISTALLIKOJA TERAAPIA: kogemuslugu paarist, kelle energia lausa särtsub
Meelis kirjutab: kristallikambri kogemus | me kõik vajame restarti
Kristallikoja seansid tõi nelja aastaga tulemuse

Vaatasin viimase loo ilmumisaega ja ongi aasta möödas. Ehk siis tegelikkuses tunnemegi me umbes aasta möödudes, et peaks jälle minema. Ma isegi soovitaks kaks korda aastas – kevadel ja sügisel käia.

Igakord kui me seal oleme käinud, siis selgub midagi uut ja põnevat. Vähemalt minul on nii. Selgub, et ma tajun ja tunnen asju ka pisut teistmoodi kui Leenu. Sellel korral oli minu jaoks huvitav see, et ma väljusin jälle oma kehast, aga ei läinud kuhugi ringi lendama, vaid istusin iseenda pea juurde ja lihtsalt olin seal. Samal ajal oli keha nii raske. Evelyn, kes seanssi läbi viis, küsis ka samal ajal midagi, et kuidas tunne on ja ma lihtsalt ei suutnud vastata. Lihtsalt ei saanud rääkida.

Seansi lõpus võtsin vastu otsuse, et lähen ka massaaži, sest äkki see on see, mis aitab pingest vabaneda. Ei, see ei ole otseselt selline lihaspinge, et mudid ja kõik korras. See on mingi muu pinge, midagi mis ei kao otseselt masseerimisega ära, vaid vajab ilmselt rohkem tähelepanu.

Aga mis me siis teada saime või kogesime?

Leenu juba blogis sellest – enda vaatevinklist.

Kui aus olla siis ei midagi väga uut, aga me saime kõigele kinnitust. Me saime kinnitust oma plaanidele, mida me oleme küll mõelnud, aga võib-olla ei ole nii kõva häälega välja rääkinud. Me saime kinnitust oma tunnetele ja mõtetele, millele me päris tihti mõtleme. Me saime kinnitust ka oma mõningatele käitumisviisidele.

Aga ennekõike saime me kinnitust sellele, et me peame rohkem looma, mitte lootma. Eks iga inimene tõlgendab seda nii nagu tahab ja sõltub kindlasti ka sellest, mis tema elus parajasti toimub. Kuid meie jaoks tähendas see lause ennekõike seda, et on aeg midagi teha, mitte mõelda “mis siis kui…?” Meie mõlemi peas keerleb kümneid, kui mitte öelda sadu ideid, mida kõike võiks teha ja saavutada. Aga me ei tee neid, sest kuskilt tuleb see miski, mis meid takistab või tagasi hoiab.

Ka oma koduga on olnud meil kümneid erinevaid plaane ja ideid, kuid me ei ole mitte ühtegi neist reaalselt hakanud teostama, sest on see miski, mis hoiab tagasi. Seda seni, kuni keegi teine seda meie eest teeb ja meil ei jää muud üle kui käed nurgas istuda ja mõelda, et näed, tegelikult oli see ju meie idee. Me oleme vahest ikka nii tagasihoidlikud et te ei kujuta ette ka.

Samas kui ma vaatan teisi, siis jääb mulje kuidas kõik on sellised plirt-pläts ja kõik toimib. Mina aga tahan maha istuda, võtta paberi ja pliitasi ning panna paika plaan, kui mitte öelda stateegia. Ning mis on tulem? Seda polegi, sest minu loogiline mõistus suudab genereerida midagi, mis selle idee maha matavad.

Äkki peaks ka ise võtma sellise suhtumise, et ah, suva – teen, olen, käin, küsin, lähen, tulen ja mitte mõtlema 10 sammu ette. Ma ei saa öelda, et ma tahan olla jah-mees, aga ma võiks olla rohkem pohhui-mees. Miskit läheb untsu – pohhui, miskit läheb hästi-  tore, aga suht pohhui, liigun edasi järgmise teema juurde. Aga ei, mina olen kaaluv ja mõtlev ja ennekõike analüüsiv. Minu puhul oleks siis paslik lugu kokku võtta nii: vähem mõtlemist “mis siis kui…” ning rohkem tegutsemist.

Iga seansiga selgub muideks ka minu ja Leenu kohta midagi huvitavat. Õigemini selgub see esialgu meie endi kohta, kuid hiljem kui me sellest räägime selgub, et oot-oot, mul on sama asi. Paljud on meile öelnud, et te olete koos tõesti dünaamilised ning sobite hästi. Aga miks? Tuleb välja, et me oleme kokku puutunud juba sajandeid tagasi. Mitu elu tagasi. Nagu Leenu täna naljatledes ütles: “Me oleme juba sajandeid koos olnud – mitte ainult 11 aastat”. Ma julgen väita, et minu jaoks oli see küll äärmiselt positiivne teadasaamine. Leenu ongi mu eluarmastus nagu näha.

Nagu ma ühes loos ka kirjutasin, siis me kõik vajame restarti. Mõni tarbib selleks reedel liiter viina, mõni käib puhkamas, kuid minule sobib kord poole aasta jooksul käia kristallikambris

10 Comments

  1. “Seda seni, kuni keegi teine seda meie eest teeb ja meil ei jää muud üle kui käed nurgas istuda ja mõelda, et näed, tegelikult oli see ju meie idee. Me oleme vahest ikka nii tagasihoidlikud et te ei kujuta ette ka.”

    Jutt õige, võin oma mütsi ära süüa et suur M teebki järgmiseks mingi saate, mis justnimelt kajastab kinnisvaraturgu, ega muidu ta ei teeks suva postitusi sel teemal ja kohe veel mitu korda jutti. Nii palju ma M-i käekirja tunnen ja tean mida ta järgmiseks teeb ja sama palju tunnetan ka teie maailma. Te jääte igale poole hiljaks, mõtlete üle. Kardate tegusid.

  2. Keerasite oma blogi pekki.
    Enne oli üks parimaid blogikujundusi üldse, lausa lust oli lugeda. Nüüd on poolik päisepilt, mitu rivi vanu esilekargavaid postitusi, kommentaaride arvu pole üldse näha. Ei kutsu lugema.

  3. Absoluutselt nõus teise Pettunuga. Ma lausa ehmusin kui avasin blogi. Andke andeks, ajuvaba mis kujundus, nii raske ja rõhuv.
    Enne oli teil selge ja lihtne kujundus.
    (Mallukal on ka lihtne ja hea uus kujundus, ei häiri, et loetumad teemad hüppavad vahetevahel ette. Absoluutselt ei häiri).
    Lugejana on rõhuv tajuda, et seda “uuendust” teete vaid lisa klikkide eesmärgil, mis on ok, aga see muu taktika ka sinna juurde teeb silmad haigeks – peidate teadlikult kommentaare, et neid kohe näha ei oleks, sest loodate nii rohkem klikke saada, surute esilehele igivanu postitusi, et neid uuesti avataks ja loetaks, justkui veel vähe oleks sellest, et niikuinii lisate omi vanu postitusi pidevalt FB lehele. Jubedalt häirib. Näitab vaimuvaesust. Tulevatele koostööpartneritele soovite näidata uhket statistikat aga see on loodud võltsi taktikaga. Kui te suudaksite kuidagi lebomalt ja ladnamalt seda blogi-elu võtta, hakkab teil paremini minema. Andke veelkord andeks kui saate aga teie blogi punnitamine on kuidagi agressiivseks muutunud, tavalugejal on oht saada endale hemorroidid.

    1. Ma ei viitsi sulle vastu vaielda, sest ma pole pikka aega seda blogivärki nii lebolt võtnud :D

      Mina ei kaota mingeid kommentaare kuskilt, see on selle kujunduse “lisa”, et neid automaatselt näha ei ole.

      Ma ei tee AMMU ENAM mitte midagi siin blogis klikkide pärast.

      Esilehel ei ole igivanu postitusi :D vaid viimased neli mingist kategooriast, mille ma valin :)

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *