Nagu öö ja päev: OSCAR testi tulemused Pelgulinn vs dr Šois

Naljakas, et mõni aeg tagasi googeldades, noh, nagu me ikka kõik rasedad googeldame, ala rasedus 10s nädal.. Sattusin ma mingi intervjuu peale mingi naisega, kellel OSCAR testil põhimõtteliselt tablett pihku anti, et riskid on kõrged ja esmaspäeval ootab teid puhastus.. Ta oli šokis. Ta läks nädalavahetusel emosse ja lasi end veel kontrollida, seal näis kõik korras olevat. Ta palus esmaspäeval ka teise arsti arvamust ja selgus, et tegelikult on riskid nö tavalised ja täna kasvatab ta tervet last.

Eellugu on näha videos:

Kõige nö olulisem kuidas rasedad seda OSCAR testi ise hindavad ja teavad on see, et kuklavolt peab olema väike.

Kuklavolt (nuchal translucency): see on vedelikukogum, mis jääb loote kaela piirkonnas naha ja pehmete kudede vahele. Kõigil loodetel on  kaela piirkonnas väike vedelikuviirg, kuid 75-80% Downi sündroomiga loodetel on see vedelikukogum normist suurem.   1% loodetel on kuklavolt suurem kui 3,5 mm.



Eelmisel neljapäeval kui ma Pelgus OSCAR testi käisin tegemas, oli kuklavolt 1,7 ja ninaluu olemas ja kõik oligi UH järgi okei, aga kui need tulemused pandi kokku vereanalüüside tulemusega, läks mu tulemus „piiripealseks“ ja mulle soovitati seal samas anda vereanalüüs NIPTIFY testi jaoks. See on siis lisaanalüüs, kus minu verd uuritakse põhjalikumalt just kromosoomihaiguste osas. See on nagu DNA test. Pidin allkirjastama mingi paberi ja läksin vereanalüüsi andma. Selle testiga saab 100% kindla vastuse ka soole ja ma panin linnukese, et soovin seda teada.

Aga tegelikult kui nad mulle helistavad, siis ma ütlen, et nad ei ütleks mulle seda, vaid lasen endale emaili saata vms, et ma saaksin selle ilma lugemata edastada oma sõbrannale, kes ostaks meile midagi, mis viitaks sündiva lapse soole. Lasen selle üllatuse tuua kaasa meie peole, mida igal aastal tähistame ehk meie nö koosolemise aastapäev. Siis saavad kõik sõbrad koos meiega teada, kas me saame väikse poisikluti või hoopis plikatirtsu. Meil ausalt endal üldse vahet pole – oleme arutanud, et poiss oleks lihtsam, üks on ees, aga tüdruk oleks nö vaheldus ja midagi uut. Samas.. mingit komplekti unistust mul pole. See tundub rohkem teiste mure olevat, et me ikka komplekti kokku saaks. Eks näis. 

Selle testi tulemused tulevad 10 tööpäeva jooksul ja kuna jaanid on ees, siis ilmselt saab vastused juuni lõpus/juuli alguses. Ja kuigi ma tegelikult väga ei muretse, sest ilmselt tõstab seda „piiripealsust“ mu vanus, siis.. et mitte kaks nädalat muretseda, sest see on ju naiste põhitegevus – üle mõelda, kirjutasin kohe Šoisile, et kas saaks järgmisel nädalal tulla ka tema juurde OSCARit tegema ja sain aja järgmiseks päevaks.


Kes maksab, tellib muusika

Ma tean, et väga paljud ei ole Šoisiga rahul, sest ta räägib liiga vähe, räägib liiga vaikselt ja omade terminitega, annab kaasa pildid mis on „organitest“ ja millega pole justkui midagi teha, aga mina olen temaga rohkem kui rahul. See, et pildid on suvakad, on jumala teisejärguline. Ta vaatab minu meelest palju põhjalikumalt. Võimalik, et ma tahan nii mõelda, sest olen maksnud, aga mul on juba Hedoni ajast Šoisiga väga head kogemused ja jään endale kindlaks.

Ma ei tea enda Pelgulinnas läbiviinud arsti haridus- ja koolituskäiku, ma ei leidnud seda googeldades, samas Šoisi kohta on info leitav tema kodulehelt ja see on üsna põhjalik, miks ma teda ka usaldan ja temast nii heal arvamusel olen.

Need, kes arvavad, et see on mõttetu maksmine – jah, ehk ongi kui saad tavahaiglast samad ultrahelid tasuta, aga minu jaoks loeb hingerahu rohkem kui mõnisada eurot. Raha tuleb ja läheb, laps jääb ja ma tahan võimalikult varakult olla kindel, et temaga on kõik okei ja mitte saada 20ndal nädalal teada, et palun, siin on tablett..

Kui Pelgu tulemused olid 1:558 Downi sündroomile, siis andke andeks, aga minu jaoks tundub midagi ikka väga valesti kui Šois sai „samade andmetega“ 1:3248. Kusjuures seda vaid päevase vahega, sama kaal, põhimõtteliselt sama veri, v.a. et Pelgus pidi andma verd söömata-joomata, Šoisi juures võis anda verd ka siis kui olid söönud-joonud. Ta ütles, et mu andmed on nagu 15aastasel :)

Seega, mis ma tahan öelda, Šois mõõtis ja vaatas loodet kindlasti kordades täpsemalt kui Pelgus. Ja mulle juba tundus see erinev sellest, mida ma ekraanil nägin, mida ja kuidas ta vaatas.

Ma hetkel olen jumala kahe vahel, kas ma üldse Pelgu 20. nädala ultrahelist huvitatud olen kui ma võin kohe parem Šoisi juurde minna ja süda on kordades rohkem rahul. See 125€ tundub ikka jumala köömes, arvestades kvaliteedi erinevust.



Uuendatud 22.06.2020: Reedel, 19ndal helistas mulle Pelgu arst ja kinnitas, et NIPTIFY tulemused olid korras. Naljakas oli see, et kui ta helistas, siis ma kohe ütlesin, et ärge ainult sugu öelge.. Lõpuks jäi jutt siis nii, et ta jätab tulemused mulle väljaprindituna vastuvõttu. Sealt annan ma need otsejoones siis sõbrannale, kes saab üllatuse ette valmistada :)

Ma palun teid, naised, jätke oma kogemusi siia kommentaaridesse, kuidas teil on tulemused olnud piiripealsed, kuidas teile on tablett kätte antud või kui teil on tulnud isegi tulemusi 1:4’le (ma leidsin googeldades sellise loo), aga lõpuks on kõik korras. Ma ise googeldasin seda teemat ja ei leidnud üldse palju informatsiooni. See oleks nii hea, kui tulevikus rasedad googeldavad ja leiaks eest lugusid, mis on päriselt juhtunud. Loomulikult võite kirja panna ka neid lugusid, kus asjad pole ehk nii positiivselt lõppenud. Iga kogemus on väärt kirja panemist, sest see võib olla kellelegi abiks. 

Ma tänan teid juba ette, sest ma päriselt tahan oma blogiga teisi aidata kui neil on mingid mured. Seepärast kirjutasin ka eelmise raseduse ajal kõikidest oma platsenta previatest ja EMOs käikudest, raskest sünnitusest, rinnapiima olematusest, Hedoni kaalulangusest jne, et teised saaksid ka lugeda ja oma kogemusi jagada ja kellel on sama mure, nad teaksid, nad pole üksi.

75 Comments

    1. Mina käisin Šoisi juures kõik testid ja nii rahul. Väga põhjalik, samuti peale oskarit näitas paari pilti beebist ja pakkust pildi ostmis võimalust, nii et ei saa ainul organipilte, vähemalt minule pakuti. Samuti sain ma kohe Oscar testil soo teada, kõik tuttavad kes mujal käisid said alles 20ndl.

    2. Tere!
      Minul oli pea 3a tagasi esimene rasedus,arvel olin Pelgus. Kõik oli hästi va õrn määrimine kuni 20 nädalani. Ämmakas suhtus minusse väga ükskõikselt kui olin 18a. Läksin peale tööd Pelgu valvekontrolli kolmapäevasel päeval tugevate kõhuvaludega,kaks õpilast vaatasid mu üle,seal olev ämmakas itsitas,et noh tuled sünnitama 25 nädal? Midagi halba nad ei leidnud. Esmaspäeval läksin ämmaka plaanilisele visiidile,ütles et laps on ilusti kasvanud aga südamelöögid väga nõrgad. Kutsus kohe 4 arsti lisaks teise ruumi.20 min hiljem ütlesid,et kas sa tead,et su poeg on surnud? Ma ei osanud kuidagi reageeridagi. Kutsusin värisedes mehe ruttu haiglasse kuna nad tahtsid mulle hakata keisrit tegema( ise ei saanud sünnitada) otsustasime,et läheme itk kontrolli. Seal võttis ämmakas väga meeldivalt ja kiirelt vastu,selgus et poeg ongi surnud. Hiljem lahangul selgus,et poiss surigi kolmapäeval,lämbus kuna lootevesi oli olematu.ise tahtsin ka Šoisi juurde minna!

  1. Käisin Fertilitases kõiki neid teste tegemas Laasiku juures. Kõik oli loomulikult korras, aga ikkagi olin väga rahul et käisin. Nt looteanatoomiat tehti mulle 45 minutit, sest arst oligi lihtsalt nii põhjalik ja mõõtis kõik luud-organid üle, samas kui tuttav käis riiklikus uuringus ja tehti 15 minutiga…

    1. Ma ka seda kuulnud. Kuigi Pelgus sel korral vaatas pikalt, aga “ei näinud hästi”. Lisaks vaatas veel vaginaalselt. Ma ei tea, mis valesti läks.. igaljuhul mul süda megarahul, et ma Šoisi juures käisin :)

    2. Laasik oli 11 aastat tagasi ITKH mu arst. Mitte ühtegi halba sõna. Suure kogemusega ja oma ala asjatundja. Väga pädev riskirasedate koha pealt.

  2. Ma soovitaks igasuguste võimalike diagnoosidega kindlasti paluda mitme arsti arvamust. Minul avastati kõigepealt raseduse ajal kehast mingi “imelik bakter”, mis olevat nii mulle, kui beebile ohtlik ja kirjutati välja antibiootikumid. Kuna ma ei eelista ravimeid võtta ja võimaluse korral leian alati loodusliku alternatiivi, siis käsi ei tõusnud kuidagi neid ostma, eriti rasedana. Kuna kolisime samal nädalal, siis võtsin ennast kohe uude haiglasse arvele ja lasin sama testi uuesti teha. Ämmaemand vaatas nõutult otsa, ütles, et kõik on korras ja neil pole aimugi, kust eelmise haigla arstid selle tulemuse võtsid. Siiamaani judistan õlgu mõttest, et oleksin niisama nii endale, kui beebile antibiootikume sisse vohminud.
    Ka kuklavoldi uuringul teatati seal samas esimeses haiglas, et on risk ja saadeti edasi Tartusse lisauuringutele. See oli emotsionaalselt väga raske periood. Tartus öeldi ilma pikemalt mõtlemata, et igasugune risk puudub ja kõik on suurepärane. Nüüd kasvatan kolmeaastast igati tervet tüdrukutirtsu.

  3. Noo mul niptify eesimesel korral ei. Õnnestunud, ei saadud piisavalt loote dnad ja teisel korral helistati Itkst, et kõrge risk 13kromosoomi haigusele ja pidin suht kohe uuringutele minema.
    Ultraheli näitas, et tüüpilisi leide sellele haigusele pole ent tehti igaks juhuks lootevee uuring. Lõpus selgua, et kõik ok ja siiani ei teata, miks niptift sellise tulemuse andis.

  4. 100% soovitan pigem Šoisi juures käia.
    8. nädalal esimene aeg arstile ühes riiklikus haiglas meil siin, öeldi, et kurb aga südametööd ei ole, ootame paar päeva kas tuleb ise välja või saate tableti, pidin 2p hiljem tagasi minema.
    Ma ei suutnud uskuda..panin peale googeldamist aja Šoisi juurde, sest see tundus liiga julm, eriti kuna olime last oodanud pea 3 aastat.
    Järgmisel päeval sain erandkorras arstile – südametöö olemas, kõik kõige paremas korras. Kuidas see võimalik on??
    Raseduse lõpuni sai arvel oldud Šoisi juures, sest igasugune usaldus oli kadunud mujal

    1. Kurat, ma käisin sõles rasedust kinnitamas ja esimesel UH öeldi, et miskit valesti. Nutsin seal silmad peast ja õde ütles, et mis te nutate, tulete nädala pärast uuesti ja siis ehk kõik korras. Läksin siis uuesti ja öeldi, et südametöö puudub ja tuleb tulla puhastusele. Oli 8s nädal ja ma läksingi. Nüüd lugedes ehk ikka ei oleks pidanud minema :( :( tänu sellele jamale ka kooselu lagunes ja beebsut ka pole, kuigi laps oli väga oodatud. Paneb ikka mõtlema küll, et ehk oleks pidanud mujale minema, aga kuna esimene rasedus ja neli arsti vaatas mind korraga üle, siis nagu uskusin neid. Diagnoosiks sain anembrionia, millest minu ämmakas polnud isegi mitte kuulnud.
      Jama värk ikka

  5. Olen ka seda meelt, et pigem ma
    maksan ja olen kindel, kui hakkan oma lapse väärtust hindama mingites summades “liiga kallis, et minna erakasse”. Meil küll mingit probleemi ei olnud, aga ikkagi soovisin ka hinnatud arsti arvamust. Meie käisime Tartus Elites Dr.Sõritsa juures 15-16n vahel sugu määramas ja veidike ka lihtsalt südamerahuks (minu jaoks see KV-LA vaheline aeg liiga pikk) et kõik korras ikka. Lōpu poole käisime
    tema juures veel ka 3D pilte tegemas. Ma olen üsna pabistaja ja teadagi, et plaanipâraseid UHsid ei ole väga, seega minule andsid need kaks UHd, mille ise panin ja mille eest maksin, kindlustunnet. Kui hakkame teist last planeerima kunagi ja ootama jääme, siis ei mōtle ka kui tunnen vajadust minna erakasse siis läheme jälle, isegi kui see on lihtsalt “niisama”. Ilusat ootust teile!

    1. Jaa, nõustun. Mina pannin ka eelmine kord Šoisi juurde 16nädalaks aja, et vahe liiga pikk ei tuleks. Ja käisin veel tasulises ITK’s (prooviks) 3D’s.

  6. Minule teatas Ida-Tallinna Keskhaigla arst dr Szirko, et mu laps sureb tõenäoliselt sünnitusel või kohe peale seda, sest ta neerud ei hakka tööle. Soovitas tulla rasedust katkestama. Jumal tänatud, et mul oli ka dr Šoisiga juba kogemus olemas ja ma ei peljanud kulutada need sajad eurod ning tema juurde minna (kusjuures võeti mind vastu kohe, kui helistasin ja mure ära rääkisin). Dr Šois leidis, et ainult üks neer ei hakka lapsel tööle ja midagi eluohtlikku pole. Ta oli nii põhjalik ja nii armas ning inimlik, võrreldes dr Szirkoga, kes mulle sellise “uudise” külma kõhuga teatas! Ma ei suuda siiani selle arsti piltigi kuskil näha! Ja laps on nüüd rõõmus 8-aastane poisslaps :)

    1. Minul veidi teistsugune kogemus aga siiski, tabletid taheti kohe kätte anda.
      Läksin teist last oodated ITKH esmasele ämmaka visiidele.
      Tehti uh,kus ei nähtud lapse sùdametòòd. Mind saadeti arsti juurde kes tegi kordus Uh ja tòdes et tùhi rebukott,peetunud rasedus.
      Tuimalt teatas ta et minu variandid on : oodata et ise ära kukub, annab tabletid vòi láhen abordikabinetti.
      Valisin viimase. Sealne arst vaatas mind uuesti yle,leidis lapse ,leidis sùdametòò.
      Mòelge,kui oleksin tabletid vòtnud…
      Mul on imearmas poeg!
      Šoisiga olen samuti vãga rahul.
      Ilusat ootusaega :)

  7. Minu lugu on vastupidine. Šois oli see “paha” pool meie loos. Ütles, et laps sünnib arengupuudega ja sureb juba enne poole aastaseks saamist.
    Tehti mulle siis kõik võimalikud analüüsid ja kuna esimene koorianbiopsia ebaõnnestus, siis veel LVU. (Šois kaitseks võin öelda, et ka riikliku haigla uh arst ütles, et sellises olukorras saadetakse kohe ülemisele korrusele katkestama).
    …Nüüd 7a hiljem kirjutan oma lugu selle sama lapse telefonist ja laps istub minu kõrval hetkel. Täiesti terve ja andekas laps.

    1. Meil samuti.
      Šois ütles, et täiesti haige laps, kui sünnib, kaua ei ela. Pelgu vaatas pea tund aega ning mingeid erisusi ei leidnud, öeldi, et igati terve laps ja hetkel on mu kõrval on igati terve ja tubli 2-aastane poisslaps.
      Aga rasedust nautida ei saanud, isegi, kui Pelgus öeldi, et kõik korras. Ikka jäi hirm, ikka need mõtted, et äkki…

    2. Täpselt sama olukord minul dr. Sõritsaga Elites. Läksin peale tavapärast kontrolli ja sealt saadud kahtlustega tasulisele konsultatsioonile teist arvamust saama. Sõritsa sõnad olid sellised, mida paremat loodate siit saada, mida mujal juba öeldud ja kas peate vajalikuks ka läbivaatus teha….??? Kõndisin sealt väga kehvas emotsionaalses seisundis minema teadmisega, et pean raseduse katkestama. Tänasel päeval on mu kõrval ülitubli, energiline ja andekas 8 aastane noormees, see kelle eluteed ma ei läinud jooksuga lõpetama. Mõelge hoolega oma otsus läbi. Kalli raha eest vastuvõtte ja arvamusi pakkuvad doktorid ei ole jumalad.

  8. Kuna mul oli väga keeruline rasedus ja jooksin 2 riigi vahet siis tegin samuti valiku soisile, sest ta on tõesti hea ja ta oli Eestis 1- 2st, kes selliste õmblustega kokku on puutunud nagu mul. samuti kuna otsustasin ka Eestis sünnitada siis ITK ütles kohe, et me ei hakka sulle ise uuringuid tegema, sest šois on nii põhjalik ja nad ei näe vajadust ise enam neid analüüse teha. Mida ma sellega soovisin öelda, et tõesti raha pole elus nii oluline, et oma lapse pealt seda kokku hoida (minu sünnituse ja raseduse lugu on kokku maksma läinud 6000-7000 €) ja ma ei kahetse seda sekunditki, sest nüüd jookseb mul 1,5 aastane poisiklutt kodus. Teile armsad palju õnne

  9. Rasedan käisin kõik vajalikud UH Šoisi juures ja ei kahetse sinna jäetud pea 500 eurot. Väga väga põhjalikud UH ja analüüsid.

  10. Mul oli Pelgus väga hea UH arst, dr. Riina Aak. Kuni ma tema otsa sattusin… Algul koguaeg nad vahetusid ja nad nagu olid kah…
    Kuna mul oli tegu esmase rasedusega ja beebisid kõhus oli kaks, siis ma tahtsin põhjalikke uuringuid, et ma saaks kindel olla, et beebidega on kõik hästi. Dr. Aak oli küll konkreetne, aga ta tegi oma tööd väga hästi.
    Mina jäin väga rahule.
    Beebid varsti juba 7 kuused nunnud.

  11. Mina käisin ITK’s 12nda nädala UH’s. Kus kuklavolt oli 3,5-3,9. Võeti lootevee uuring ja tehti lapsele südame uuring. Õnneks oli kõik nende uuringutega korras. Aga algul öeldi et 1/4 on tõenäosus et downi sündroomiga. Hirmutas ära küll algul.

  12. Mina elan Tartus ja Tartus on jumal tänatud Elite kliinik ja Dr Sõritsa keda ma 110% usaldan! Alles eile käisin oma veritsemisega tema juures ja pühap Saaremaal puhkusel olles EMOS ja no öö ja päev… EMOSt saadeti ära, ei tahetud rohtu kirjutada ega midagi.. Eile siis sain endale hunniku erinevaid rohte ja tahtis haiguslehele jätta millest ma muidugi keeldusin. Puhkan rohkem ja töötan vähem edaspidi.

  13. Mina käisin šoisi juures lihtsalt 3d tegemas, aga leidis, et lapse südames pole kõik ok. Elan soomes. Siin tehti siis meile uus uh, siis veel lõpupoole uh ja 2 südame uhd kui laps oli sündinud, mitte midagi viga ei leitud. See aeg oli minu jaoks piinav, palju nuttu. Šois on muidu meeldiv ja tore arst. Kui laps oli u 8k sain šoisilt maili, ju oli tedagi asi vaevama jäänud, kui uuris kas lapsel oli südameviga w ei.

    1. Eks kõik arstid teevad vigu, mõned vähem kui teised. Ja ega see UH pole arvatavasti alati 100% kindel ka. Isegi see väga kogenud arst võib valesti näha. Aga juba see, et ta tundis muret ja teile veel kirjutas ning uuris, näitab, et ta hoolib ning samuti hindab oma tööd uuesti ja uuesti ümber :)

  14. Viimase rasedusega (1,4 aastat) tagasi olin arvel Fertilitases. Jumala mõtetu ämmakas. Kôik uuringud lasin teha Ultraheliskeskuses sh Panorama Xp koos Oscar testiga. Loe Panorama kohta siit: https://www.ultraheli.ee/et/geneetilised_testid
    Olles 35 tundisin, et ma tahan olla % kindel, et sünnib terve beebi. Test + oscar andis selle kindlustunde, et kôik kulgeb plaanipäraselt. Tulemused saadeti krüpeeritult epostile. Lugemiseks tuli logida sisse id kaardiga. Jep, mitte isegi mobiil-IDga. Vaid kaardiga. Mingit erilist emotsiooni Dr. Šois ei tekItanud. Tegi oma tööd nii nagu teisedki. Teadmised on talle laialdased ja kogemust üksjagu. Kindlasti emadena teeme me enese jaoks kõige õigemad otsused. Sünnitama vedasin oma ämmaka kaasa ( tasuline teenus). Pelgasin, et äkki tekib Pelgus keelebarjäär med personali ja abikaasa vahel. Tolku polnud tast palju aga vähemalt oli olemas. Olen väga tänulik Pelgu suurepärastele arstidele.

  15. Minul oli Šoisiga negatiivne kogemus. Ultrahelis oli tema mõõtmise järgi kuklavolt liiga suur ja ninaluud ta ei näinud. Täiesti kindlalt väitis, et tegu on Downi sündroomiga. Rääkis ka nii vaikselt, peaaegu sosinal. Ma poolest jutust ei saanud aru, imelik oli ka kogu aeg paluda korrata. Väga ebameeldiv kogemus ja mitu nädalat olin šokis kui ootasin lootevee analüüsi tulemust. Kõik on muidugi korras lapsega! Umbes kolm kuud peale sünnitust ta helistas mulle!! ja küsis, noh kas on down!!! Jube, kogu see ebameeldiv kogemus uuesti meelde tuletada.

  16. Mul oli Downi risk 1:131, kuna käsil oli juba teine trimester, siis tehti lootevee uuring, nädala pärast sain vastuse ja soo teada. Kõik korras, nüüd viimaseid nädalaid ootan kuna poisike välja tuleb. Kokku pabistasin kaks nädalat, sellest hetkest kui geenilaborist helistati, kuni proovi vastuse kätte sain. Lugesin samamoodi, et kõrgema riskigagi sündinud terve laps, aga no mure päris ära ei kadunud enne kui geneetiku vastuse sain.

  17. Mul oli sama lugu Oscariga, uh ideaalses korras, kuklavolt ja kõik asjad täiesti ok, aga vereproovi põhjal tuli downile risk 1:570. Saadeti niptifyd tegema, andsin vereproovi ära, ootasin 2 nädalat vastust, teatati et ebaõnnestus proov, tulge andke uus. Ok, uus proov antud, jälle ootasin 2 nädalat, jälle tuleb kõne… Jälle ebaõnnestus, ei saadud rakuvaba DNA-d kätte verest (see ei tähenda et lapsel või emal midagi viga oleks). Lihtsalt hoiatan et ka nii võib juhtuda niptifyga.
    Saadeti siis Ridnõi juurde uuele põhjalikule UH-le, tema igatahes välistas igasugused downi riskid või muud kõrvalekalded.
    Ma usun, et ei tasu muretseda kui uh-s oli kõik korras, arvutis programm lihtsalt arvutab sinu vereproovi ja muude andmete põhjal selle keskmise riski ja eks vanus tõstab ka seda tublisti.

  18. Mul oli Pelguga ka Oscaril negatiivne kogemus. Kuklavolt oli paberil ja arvutis suur ja kõik riskid ülikõrged, ämmaemandale tundus tulemus enam kui kahtlane, kuna kuklavolt oli 10,7 mm ja laps väidetavalt 11.3mm, ehk kuklavolt oli justkui peaaegu sama pikk kui laps…. järgmisel päeval uh-d teinud arst helistas ja vabandas, et masinal oli mingi viga sees… 20 nädala uuringu tegin kohe Šoisi juures, tund aega väga põhjalikku uuringut ja sain teada, et kõik on hästi :) käisin ka Pelgus 20 nädala uh-s, kus uuriti kiirelt 15 minutit… südant hästi vaadata ei saanud ja ütles, et vaatame kahe kuu pärast uuesti – mul oli südamest hea meel, et Šoisi juures käisin :)

  19. Ma ise elan Rakveres ja esimese lapse aeg läksin tasulisse uhasse just nimelt Pelgusse kuna siin sugu teada ei saanud ja üldse tehti uh mingi 5min ja eriti
    midagi ei näidatud(ps! ei olnud minu enda arst vaid teine asendas kuna minu omal oli just puhkus). Jäin mega rahule, sest seal tuli välja, et üks ajuvatsake on suurem kui teine, mis polnud küll veel ohtlik kuid kutsuti tagasi kontrolli. Teise lapse aeg teadsin kohe, et palun 20ndl kontrolli Pelgus, sest niikuinii oleks teinud jälle teine arst mitte minu enda oma. Selle saatekirja ma ka sain ja taaskord jäin mega rahule, sest tuli välja, et beebi liiga väike. Kutsuti kuu aja pärast uuesti ikka liiga väike ja tehti lootevee uuring. Kõik proovid ja asjad olid muidu korras, kuid küsimus miks beebi väike sellele lõpuks vastust ei saanudki, sest esimene poeg oli kõvasti üle aja 42ndl täpselt sünnitasin (ei suutnudki lõpuks enam ise vaid tehti keiser) 4410g 52cm ja teine pojake oli oma kasvust nii maas, et kutsuti Pelgus esile 38+4, kuid vastas 34n oli 2710g ja 47cm. Mina Pelguga mega rahul ja kui peaks kunagi tulevikus ka kolmas tulema siis kindlasti lähen sinna uuesti. Võibolla mul lihtsalt vedanud arstidega, kuna neid seal tõesti mega palju, aga alati oldud väga põhjalikud ja ühte näitu mitu korda üle mõõdetud enne kirja panekut

  20. Ka minu loos oli Shois see paha pool, kes väitis, et lapsega pole kõik korras. Nutsin oma nutud ära ja palusin Pelgus teise arsti arvamust. Kutsuti 2 arsti, kes tegid eraldi uh-d, saadeti mri-sse ning öeldi, et kõik on täiesti normis. Sündis täiesti terve ja tubli laps. Ma ei suuda kuidagi mõelda, et oleksin Shoisi jutu peale raseduse katkestanud.

  21. Terve raseduse dr. Šoisi juures arvel, peale esimest visiiti nn. tava haiglasse ei olnud nõus enam jalga tõstma. Iga kuu põhjalik uuring ja need emotsioonid ning südamerahu on need sotid igati väärt ja õigustavad end. Kindel soovitus ja teile armast kosumist!

  22. Kusjuures mul oli vastupidi – Šois rääkis,et oi, ikka 1:99 vmt on see mingi kromosoomivärk. Ise samal ajal ütles, et minu ühe kroonilise konditsiooniga peabki kuklavolt nats suurem olema (tema sai vist 3,5) ja siis määris mingi ulmekalli panorama meile pähe (kokku läksid need üle tonni) ja enne panorama tulemust läksin ka haigla UH-sse, kus oli kuklavolt 2 mm millegagi. Ja öeldi ka, et siin on kõik korras, see jutt seal oli jama. Laps täiesti terve ja pole midagi. Šoisi juurde sellise kogemusega ei lähe enam,väga paha müügimaik jäi peale seda, et kui ta sai selle kuklavoldi nii suureks mõõta (ma ise ka vaatasin, et miks ta nii imelikku kohta selle voldimõõtmispunkti pani) ja siis ikka pm väites, et muudmoodi ei saa kui teha see hirmkallis panorama ka. Nagu mul esmarasedana niigi närvipinget palju polnud, eksole. Nii et selle kõige peale ma usaldaks järgmisega pigem sisetunnet ja üle ei uuriks. Sest mu kõhutunne ütles, et temaga on kõik korras, minul lihtsalt närvipinge nii suur, et see mõjutab. Nii oligi. Ja kuigi nett on täis Šoisi kiitmist, siis minu jaoks on see väga ühekülgne ja see ei ole garanteeritud südamerahu.

    1. Mul oli samasugune olukord Tartus dr. Deniss Sōritsa juures. Käisin Oscarit tegemas, kuklavolti mōōtes küsis, kas mind on juba saadetud edasistele uuringutele(???), et KV suur (vist oli 2.4mm), aga mulle jäi ainult kōrvu, et suur, esmarasedana olin väga hirmul ja mures.
      Laitis Oscarit, et see ei näita midagi ja Panorama ainuōige.
      Muidugi oli nii Oscar kui Panorama korras.

  23. Olen 23 ja eelmise aasta oktoobris sain oma esimesed triibud (esmarase)
    Kuna raseduse avastamise ajal käisin veel töö (2 nädalat merel) siis oli aega natuke teha uurimistööd erinevate haiglate ja arstide kohta.
    Enne seda augustis käisin esimese korra kontrollis/vastuvõtul Elite erakliinukus Tartus, mulle teenindus oli rohkem kui rahuldav, muidugi see maksis ka omajagu aga kurat(vabandust) erakliinik ja riigihaigla-2 eri asja!
    Ühesõnaga googeldatud mõeldud ütlesin mehele et ärgu isegi lootku et ma Tallinnas arstile lähen oma rasedust kinnitama, lähme Elitesse. Peale esimest visiiti mees nõustus mu arvamusega ja nii me sinna 9 kuud käima jäimegi. Hind oli kirves küll aga see millist hingerahu arst peale igat visiiti kindlustas esmarasedas on kirjeldamatu. Ühesõnaga naised, kui vähegi võimalik laske need põhitestid/uuringud pigem erakliinikus teha ja makske juurde kui lähete riigihaiglasse võimalusega et need pange panevad ja te oma otsust elulõpuni kahtsete hiljem .
    Tänaseks olen juba pisikese tüdrukutirtsu ema ja tänulik oma eraarstile, tema tekitas mulle usalduse ja kindlustunde! Kui keegi peaks soovima siis arsti nimi on Deniss Sõritsa- soovitan ja kiidan, super arst ja inimene!

  24. Mina tean lugu, kui naisel oli 2 raseduse katkemist olnud ja naine sai teada, et kolmas rasedus on probleemne, et tuleb downi sündroomiga laps. Naine ei tahnud rasedust katkestada, kuna nii väga tahtis last, kuid mehele ka ei teatanud tulemustest ning sünnitusel mees nägi, et lapsega polnud kõik korras. Paari kooselu ei kestnud kaua.

  25. Mul oli pelgus downile 1:87 ja paar päeva hiljem soisi juures 1:20 000
    Pelgus pakuti ja pandi juba lootevee uuringu aeg aga kuna broneeritud oli soojamaareis , ei näinud muud varjanti kui Soisile helistada ja ta tuli vastu ja leidis veel enne reisi aja. Ei kahetse käiku, sai puhkust nautida.
    Nüüd kasvamas juba 4 aastane terve pisipõnn

  26. Minu kogemus on 2017a oma, mil sain tulemuseks 1:11 downi risk. Kuklavolt oli täpselt 3 ning veri ka vist pigem kehv. Arvel olin ning proove käisin tegemas TÜKis. Saadeti koorionbiopsiasse. Kuna Oscar testi käisin tegemas reede hommikul, siis geneetiku vastuvõtule ning koorionbiopsiat sain minna tegema teisipäeval. Kui muidu läheb vastustega mitu nädalat, siis kiirtesti tulemused sain paari päevaga (Down, Edwards, Patau). Õnneks olid kiirtesti tulemused korras ning geneetik ütles, et 95% tõenäosusega on korras ka paari nädala pärast saabuvad vastused. Nii ka oli. See aeg, mille vahemikus kõik toimus, ei olnud tegelikult pikk – vist ca nädala. Sellel ajal olin aga väga endast väljas ning nutsin palju. Samal päeval pidin veel tegelikult tööle minema, kuid õnneks oli kohe peale Oscarit ämmaemanda aeg, kuhu mehega üsna ehmunult läksime. Seal ukse taga oodates tulid mulle küll esimest korda vägisi pisarad silma. Ämmaemand pakkus, et kirjutab mulle selleks ajaks haiguslehe.

    Peale kiirtesti tulemuste saamist kirjutasin oma loo ka Šoisile, küsides, kas on midagi, mida võiks veel igaks juhuks kontrollida. Sain vastuse, et 3mm kuklavolt võib tõsta südamerikke riski, kuid 97% tõenäosusega seda ei esine. 16ndal nädalal käisingi tema juures südameuuringut tegemas. Peale südame vaatas ta üle ka kõik muu ning oli üldse väga põhjalik. Tõsi, vaikselt rääkis ta küll, aga kõige vajalikuma sain ju teada – lapsel on kõik hästi.

    Sellel ajal googeldasin ise ka palju ja lootsin leida positiivse lõpugu lugusid. Infot selle kohta leidsin pigem vähe ning leitud lugude puhul oli riskide tõenäosus ka ikkagi madalam. Uuh, õudne aeg.. kui teine laps peaks tulema, on vist küll alguses oht hulluks minna :)

  27. MInul ka vastupidine kogemus. ITK-s kõik oli korras, aga tahtsin ka veenduma minna Šoisi juurde, et kõik ok ja teha neid 3d “ilupilte”. Ära tulin sealt pisarsilmis, et mingi jama ja lootevett liiga palju, mis pidi lapsele paha olema. Läksin siis ITK-sse oma ämmaka juurde, kes ütles, et ma pole mitte ainus, kes sealt hirmutatuna ära tuleb, aga kuna ma nii paanikas olin siis ITK tegi lisa UH ja mingid analüüsid ja kõik oli korras :) Ma kiidan ITK taevani, minu meelest seal nii toredad arstid.

  28. Mina käisin mõlema rasedusega Oscar testi ja looteanatoomiat Šoisi juures tegemas, väga põhjalik arst. Esimese rasedusega mul probleeme ei olnud, kuid teise raseduse Oscar testi tehes tekkis šoisil kahtlus, et lootel võib olla geneetiline südamerike, sest kuklavolt oli täpselt lubatu piiril ning minul veres põletikunäitaja (kuigi analüüsi tulemuste põhjal mul vanuseks 20, mis väga hea arvestades, et raseduse ajal olin 39). Olin tema vastuvõtul sellel päeval kaks korda (esimene kord oli ultraheli ca tund), misjärel ta kutsus mind tagasi ja uuris veel ca 45 minutit ja alles siis avaldas oma kahtlusi. Ta suunas mind koheselt geneetiku vastuvõtule (sain aja samaks päevaks veel) ja sealt edasi koorionibiopsiasse. Kooronbiopsia tulemusi ootasin 4 nädalat ja see oli minu jaoks ikka ääretult pikk aeg ja ma ikka hullult põdesin, lisaks öeldi mulle itk-st, kus uuring tehti, et helistatakse vaid sellisel juhul, kui midagi korrast ära, kui korras siis saadetakse e-mail. Olin parasjagu lähetuses ja keset kohtumist sain kõne tundmatult numbrilt ja mul pidi süda seisma jääma, ma lahkusin ruumist ja võtsin kõne vastu ja mulle öeldi, et tahtsime teile teatada, et lootega on kõik korras…ehk siis tegelikult helistati, et öelda, et kõik on korras. Ma olin ääretult õnnelik selle uudise üle, nüüdseks on see tegelane juba 1a 2k vana ja temaga on kõik korras. :)
    Šoisist veel nii palju, et see aeg kui mina oma uuringu tulemusi ootasin, siis helistas ta mulle ise mõned korrad ja uuris, kas mul on ikka kõik korras, jne.

  29. Oodates oma esimest teadsin kohe, et saab keeruline olema seoses enda meditsiiniliste muredega. Otsustasin Pelgu kasuks. Oscar kõik korras veri muud analüüsid nagu õpikust. Kuna jäin arsti jälgimisele siis oli neid Uh vaatamisi natuke rohkem kui mõnel teisel ja anaüüse pidin peaegu iga nädal andma. Siis tuli 20 nädal, aga miskipärast see viibis ja sain uuringule alles 21 nädala keskel. Vaadati ja öeldi, et muidu kõik ok aga tahaks üks kord veel vaadata praegu laps ei näita hästi on pahas asendis ja ei olnud nõus ennast keerama. Läksin järgmine nädal tagasi, siis tuli neid arste sinna juba mitu vaatam. Uurivad ja uurivad ja midagi ei ütle ka. Lõpuks üks arst tõusis püstis pool pahaselt sajatas ” mina ei tea miks need reie luud nii lühikesed siis on” ja lahkus. Edasi oli selline pinev olukord kuni lõpuks sain jutu kuidas on olemas mingid soft markeid ja muud markerid, mis viitavad downi sündoomile ja kindlaks saab teha vaid Lootevee analüüsiga millel siis jälle omad väikesed riskid. Aeg pandi kohe reedeks (uuring oli vist teisipäeval). Lahkusin kabientist ja viimane lause, mis öeldi oli see, et ärge muretsege teeme teile kiirtesti, sest teil on rasedus nii kaugel, et kui reedel teeme ja uue nädala kolmapäevaks hiljemalt on vastus olemas jääb teil veel 4 päeva mõelda kas soovite katkestada või sünnitate haige lapse, aga no neid kes teadlikult haigeid lapsi sünnitavad on väga vähe.
    Dr Buts, kes tegi Lootevee analüüsi oli üli tore asjalik konkreetne selgitas kõik lahti ja tekitas väga hea ja turvalise tunde.
    Kõige õudsam nädalavahetus mu elus oli oodata lootevee analüüsi tulemusi. Nutsin kaks ööd ja vedelesin lihtsalt diivanil. Tundsin juba lapse liigutusi ja mõte, et nüüd kohe pean siis minema katkestama ajas lihtsalt oksele. Istusin ja googeldasin ja lugesin ja ajasin ennast hulluks, sest enamus jutud olid negatiivsed.
    Esmaspäeva pärastlõunal sain kõne, et kõik on kõige paremas korras!
    Laps sündis plaanilise keisriga ( taaskord Dr Buts ) ja oligi lihtsalt väga pisike. 2400g praegu 2.5a roosa rõõmus plikatirst.

    1. Niptify test kahtluse ruumi ei jäta, kui selle vastus tuleb, et mingi mure on, siis on. Ainult mure suuruse täpsustamiseks tehakse looteveest test.
      Loodan, et kõik on siiski parimas korras!

  30. Mina käisin oma naistearsti juures verd andmas ja siis ultrahelis käisin tartus. Vaatas ja vaatas, et kõik korras ja siis ühel hetkel hakkab rääkima, et vere analüüs oli korrast ära, et näitab riski… mul silmad läksid vett täis… kuulasin ta jutu ära, risk trisoomia 21 e.down (1:87)…. ma läksin endast niii välja, mõtlesin tükk aega kuidas…. esimene laps ju korras ja nüüd siis nii, mis toimub…
    Koheselt helistati geenikeskusesse ja küsiti kas saaks teha niptyfi (meile oli see tasuta, väidetavalt pidi suurema riskiga naised tasuta saama, nii öeldi mulle) geenikeskuses tehti väike loeng. Oli kaks valikut kas lootevee analüüs või vereproov. See pani mind rohkem vesistama. Just see lootevee anal`üüs kui vereproov ei näita päris täpselt.
    Nutsin seal päris tükk tükk aega enne kui midagi öelda sain. Ja lõpuks ma siis lasin ikkagi vereproovi teha, sest tol hetkel oli see lootevee analüüs minujaoks juba kohutav.
    Tehti proov ära ja nii ma siis ootasin kaks nädalat. Mul oli tuju niiiii nullis, aga püüdsin mõelda, et kõik ikkagi korras, sest uh ei näidanud midagi mis viitaks ju sellele
    Need kaks nädalat venisid mis kole… nutsin ja naersin, pidev mõte, et aga kui ongi nii, mis siis saab??? Mitte, et elu siis tuksis oleks, vaid asi läheks ju keeruliseks. Oeh
    Igatahes… oootasin ja ootasin seda kauaoodatud kõnet (tol päeval kui helistas dr Muru geenikeskusest mulle, et öelda kuidas lood on siis ma sõitsin autoga kodupoole)
    Telefon heliseb “dr muru” jään seisma värisen ja vesi silmis… tõmban hinge võtsin telefoni vastu. Kuulan ta jutu ära ja ma lihtsalt puhkesin suuuuurest õnnest nutma

    “Laps on täiesti terve ja sünnib Poiss” (poiss oli väga väga oodatud, kuna esimene oli tüdruk)
    Ma olin niiiii õnnelik.☺☺☺ Ma isegi ei saanud autoga edasigi sõita. Keha värises nii hullusti, kogu see pinge langus, see ootamine ja see teadmine, et kõik on korras oli IMELINE!!! Pikalt veel nutsin ja värisesin.
    Igatahes. Lõppkokkuvõtteks on mul kohe kohe 3 kuuseks saav beebipoiss kodus kes kosub väga hästi ja on väga tragi.

  31. Mina käisin raseduse ajal ainult Šoisi juures (sel ajal töötas ta Fertilitases). Oscari testi tulemus näitas aga riski Downi sündroomile 1:4-le. Šois saatis mind edasi Tartusse koorioni biopsiat tegema (kuna seda saab teha varem kui LVd). Kahjuks ei saadud biopsia käigus õigeid kromosoome kätte ja nii ei tulnud ka vastust. Saadeti edasi geneetiku vastuvõtule ja looteanatoomiat ootama. Geneetik soovitas mul otsekohe rasedus katkestada. Väidetavalt polnud tema oma 30 aastase tööstaazi juures nii halba tulemust kui riski 1:4 näinudki. Ma aga olevat nii noor ja küll kohe uuesti rasestun. Ta ei soovitanud looteanatoomiani oodata, et siis võin juba lapse liigutusi tunda ja katkestamine palju raskem kui 13nda nädala pealt.
    Šois tegi mulle uue ultraheli, nägemaks et kas ta suudab leida mingeid tundemärke, mis viitaks, et laps on haige. Ta ütles, et tema sisetunne ja ultraheli tulemused ütleksid, et laps on terve. Aga kuna vereproovi tulemused nii halvad, siis peame ise otsustama, mis edasi teeme. Otsutasin looteanatoomia ära oodata. 19ndal rasedusnädalal sain teada, et meil sünnib TÄIESTI TERVE laps. 7 nädalat hirmu, paanikat ja hirmujutte! Jumal tänatud, et ma geneetiku juttu ei kuulanud ning enda (ja Šoisi) sisetunnet usaldasin. Tänaseks on ta juba 9 aastaseks vahvaks poisiks kasvanud – terve kui purikas :)

  32. Mina kiidan ka Šoisi kahe käega. Pelgus 20 nädalal tehtavas Uh-s uuriti kogemata ühte kaksikut kaks korda ja kui läksin Šoisi juurde ilusaid 3D pilte saama, sain hoopis teada, et ühel kaksikul huule-suulaelõhe.
    Kui poleks maksnud oleks võib-olla selles sünnitusel suprise tulnud…….

  33. Mina tegin samuti pelgus uh-d ja napi info tõttu käisin ka Šoiši juures.Neid uh-sid ei anna võrrelda,ei teeks seekord pelgus üldse ja läheks kohe Šoiši juurde.Sain samuti pelgus downile kõrge riski,mis ei vastanud tõele.Juba see kuidas pelgus uh tehti andis soovida,väga suvalt ja pinnapealselt.Arst näiteks unustas mõõta sääreluud,õde pidi talle meenutama.Šoiš on kordades põhjalikum.

  34. Mina käisin rasedusaegsetel uuringutel Tartus. Lapse kv mõõduks oli 3,51, aga UH arst ütles kohe, et pole mõtet ette muretseda, ka suurema kv mõõduga on kõik hästi läinud. Samas vanuse risk tõi Downi riski hästi kõrgeks 1 : 15. Ka Patau ja Edwardsi riskid olid kõrged 1 : 100+ miskit. Arst julgustas ka siin, et pole vaja ette muretseda, vanus mõjutab palju (olin 40 a), teeme koorioni biopsia ja vaatame, mis tulemused seal näitavad. No ja ma siis ei muretsenudki. Mõtlesin, et olgu 1 : 15, samas 14 korda on ju lootust, et kõik on hästi!
    Tegin siis selle koorioni ära, mis polnud üldse jube protseduur. Pärast seda tundsin ka ennast vinks vonks ja jäin tulemusi ootama. Kiirtesti vastused sain juba kahe päeva pärast ja seal oli kõik korras, aga nagu geneetik ütles, ootame ikka lõplikud tulemused ära. Ja siis läks “põnevaks”. Kahe nädala pärast helistas geneetik tagasi ja ütles, et tulemused näitavad, et mu lapsel on topelt kromosoomid (46 XX vs 92 XXXX). Geneetik oli hästi rahustav ja meeldiv ja ütles, et teeme kinnituseks lootevee analüüsi ka, sest vahel annab koorioni biopsia valesid tulemusi. Kui esineb nt platsenta mosaiiksus, mida tuleb ette ka u 1% nendest, kelle koorioni biopsia pole korras olnud.
    Lootevee analüüsi tegemiseks pidin ootama, et rasedus oleks natuke suurem ehk siis 17 nädalat (vist). Ka see proov läks hästi, mingeid probleeme mul ei olnud. Selle kiirtesti tulemused olid samuti korras ja jäin siis taas lõplikke tulemusi ootama. Ei julgenud enam esialgsete tulemuste peale rõõmu tunda.
    Kogu selle aja, mis jäi koorioni biopsia tulemuste ja lootevee analüüsi tulemuste vahele, ma otsisin internetist infot. Kuna eesti keeles eriti midagi polnud, siis lugesin inglise keelseid uurimistöid. Ega neidki ülearu palju leida polnud, aga need vähesed, mis leidsis, suutsid mind suht rahulikuna hoida, sest igal pool oli öeldud, et sellise kromosoomiveaga looted hukkuvad juba esimestel rasedustel. Samas olid mõned siiski ka sünnini vastu pidanud, kuid neil oli nii palju füüsilisi ja vaimseid arenguprobleeme, et surid esimeste kuude jooksul. Kuna UHga kontrolliti laps enne mõlemat proovi üle ja kõik näitajad olid korras ja rasedus oli juba 17 nädalat kenatlsti vastu pidanud, julgustasin ma ennast, et ju siis on asjad ikka korras. Samas mõtlesin ka nii, et mul pole mõtet ennast hulluks muretseda, sest see on asi, mida ma ise muuta niikuinii ei saa.
    Napilt enne 21 nädala täitumist tulid lõpuks lootevee analüüsi lõplikud vastused ka ära ja nagu arvata oligi, oli kõik korras. Olingi see haruldane 1%, kellel oli platsenta mosaiiksus ehk need topeltkromosoomid tulid platsentast ja mitte lootelt. See on nii haruldane, et mu oma arst ja ämmaemand polnud sellisest asjast midagi kuulnud. :)
    Kui lõpuks sain need lootevee analüüsi tulemused teada julgesin oma rasedusest ka teistele teada anda. Siiani teadsid ainult lähedased. Tööl käisin laiade riietega, aga päris raske oli juba kõhtu peita.
    Tänu oma haruldasele rasedusele käisin ma igal teisel nädalal UHs, et lapse olukorda kontrollida. Raseduse jooksul tõusis vahepeal lootevee kogus liiga suureks, kuid õnneks läks see raseduse lõpuks jälle paika. Lapse sünd kutsuti esile 40+6 nädalal, sest platsenta mosaiiksuse korral võib olla nii, et laps ei saa piisavalt toitaineid. Tütar sündiski pisikesena (49 cm, 2805 kg) ja looteveed olid ka rohelised.
    Raseduse esimene pool oli küll väga problemaatiline, kuid suutsin ise ennast rahulikuna hoida. Nüüd traageldab üks 1a 10k plikatirts meil siin mööda tube ja pole märkigi, et algus nii segane ja keeruline oli. :)

  35. Mina käisin pelgus oskar testi tegemas, arst oli väga põhjalik ja kuna ninaluud polnud hästi näha siis tehti ka vaginaalselt. Olen kaugemalt ja vere andsin samal päeval kui testi käisin tegemas siis sain oma vastuse mõned päevad hiljem, et downi sündroomi oht on 1/24le ja kutsuti siis lootevee uuringule. Käisin siis seal ka ära võeti looteveest proov ja see saadeti laborisse kus kahe ja poole nädala möödudes antakse teada kas on kõik korras v pole. Keegi mingit tabletti mulle küll pihku ei pistnud vaid hoopis vastupidi arst ütles, et ärge kohe kõige hullemat mõelge ja rahulik oleksin. Muidugi muretsesin, nutsin ja googeldasin. Kõik need kakspool nädalat muud ei teinudki olin jumala kindel, et ongi mul haige laps. Siinkohal tahan öelda, et ärge palun googeldage see on kõige hullem mis selles olukorras teha saab. Igaljuhul sain oma vastuse, et sünnib terve tüdruk aga kuna olin juba nii palju googlist õudusjutte lugenud siis lõpuni isegi see mind ei rahustanud ja mingi kahtluseuss jäi hinge kriipima raseduse lõpuni. Aga siin ta mul nüüd on terve ja tragi tüdruk ja niii ülinunnu, et pista või nahka.

  36. Kui ongi mingi puude diagnoos lootele pandud riiiklikus haiglas, alati teist arvamust küsida. Minu lapsele pani vanem Szirko ITKst suht leebe diagnoosi, läksin Šoisi juurde teist arvamust saama ja tema diagnoos osutus õigeks, küll jah kehvem diagnoos – tal juba tehnika parem ja ta oli mega põhjalik, kahekesi peale tööaega vaikses kabinetis olla oli küll creepy aga õnneks ma ise ka vaikne inimene :D aga diagnoos oli miski mida Eestis ei esine väga, ning peale sünnitust oli arstidel kohe selge mis uuringuid vaja teha lisaks. Omalgi ju raseduse ajal juba lihtsam leppida lapse eripärasusega, kui sünnitusel avastad , et tegelikkus teine ja elu veel raskem.

    Muidugi ma loodan, et Sul kõik hästi beebiga :)

  37. Kuulge rasedad, see OSCAR 1:3248 vs 1:558 on ju nagu kristallkuuli pealt ennustamine ju. Ei saa ju olla 6x erinevus? Midagi on mäda. Aga inimaju ikka usub paremat, kuna Soisi number oli parem, siis järelikukt Sois on parem arst kui Pelgu… mida loogika?

    1. Šois on ju üldjuhul ikkagi olnud paremate tulemuste ja näitajatega, tal on parem tehnika ja suurem kogemus. Eks me ootame NIPTIFY testi tulemused ära, loomulikult, siis selgub ka omajagu tõde, aga kui ma peaksin siin kaks nädalat 1:558 kartuses põdema, siis ma arvan, et see oleks kordades hullem lapsele.

    2. Ma ka ikkagi aru ei saa, et kust sul see mure tuli? Mul oli täpselt sama teema, et Pelgus näitas midagi 1:500 kanti. See on ju imeväike tõenäosus! Arst ütles, et vanasti Pelgus isegi ei loetud seda piiripealseks, aga kuna nüüd loetakse, siis saad tasuta Niptify ehk saad üli kindel olla ja soo ka varakult kätte. Minul oli pigem hea meel tasuta testi üle ja ma ei tulnud selle pealegi, et ma peaks muretsema 1:500 tõenäosuse peale. Muidugi see ka kindlasti loeb, et kuidas arst sinuga suhtleb.

  38. Minul oli eelmine aasta Pelgus oscar testi risk downi sündroomile 1:4 (vanust oli siis 36 mul). Meil mehega mõlemal terved lapsed ja see oli oodatud meie ühine esimene. Nädal pärast oscarit tehti koorionibiopsia (päev enne minu sünnipäeva) ning päev pärast minu sünnipäeva helistati mulle geneetika keskusest ja kutsuti konsultatsioonile… see oli minu jaoks juba vastus… ja oligi lapsel downi sündroom. Siis ma nutsin ikka korralikult oma silmad peast. Me olime varem juba otsustanud, et haiget last me pere ei soovi, siis läksingi samal nädalal juba katkestamisele. See oli minu otsus, keegi mind ei survestanud. Pisikese lahang kinnitas samuti downi sündroomi, seega ma ei kahetse oma otsust, ent nutma paneb siiani.
    Nüüd olen uuesti rase ning loen päevi oscar testini. Jubedalt kardan, aga samas olen optimistlik. Eelmisega mul oli vererõhk kõrge ja kogu aeg halb olla, et usun et mu keha andis märku, et kõik pole korras. Seekord on enesetunne ja vererõhk normis, seega loodan parimat.

  39. Sõbranna ei saa seda vastust lahti tõenäoliselt. Seal tehakse ligipääs ainult ämmakale ja rasedale. Ainult enda id-kaartiga saab avada. Kui nad seda nüüd just muutnud pole. 2018 detsembris oli vähemalt nii.

    1. Seda küll :)
      Hoian pöialt, et kõik hästi oleks. Olen ise praadinud esimese lapse ajal. Kv uuringus ei öeldud, et midagi pahasti oleks olnud. Seejärel tuli geneetiku kõne, kutsuti kohale…vastuvõtuni oli 2 nädalat. Seejärel tegin looteveeuuringu, ootasin jälle 2 nädalat. Päev enne abielu registreerimist saime teada, et kõik hästi ja sünnib tüdruk. Parim pulmakink!

  40. Meie otsustasime OSCAR testi mitte teha. Samuti valisime sugu mitte teada. Anatoomia UH 23ndal nädalal oli ülipikk, kestis üle tunni aja (ise tundsin et see oli liiga pikk). Militaarelu. Kuni 32nädalani Olin ameerika arsti vastuvõtul ja siis läksin jaapani arstile üle (baasi haigla sünnitusosakond polnud avatud, seega antakse igale rasedale 3varianti kus saab sünnitada). Igatahes 40+1 sündis terve poiss (ise arvasin, et on tüdruk ) , kes sai just 14 kuuseks.
    Mõlemad kogemused olid pigem positiivsed. Ma võtsin rasedusega juurde 10kg ja am. haiglas oldi sellega okei ja samas öeldi, et veidivãhe vôitu. Kui läksin jaap. haiglasse ûle seal öeldi ära enam juurde vôta! Et suurema kaalutõusuga rohkem riske. Ja veel on erinev see, et Jaapanis veedad sa haiglas vãhemalt 3päeva pärast sünnitust (keisri puhul vãhemalt nädala). Ja see oli nii hea. Nii hoolitsetakse naiste eest. Kontrolliti temperatuuri ja kuidas ja kas piima tuleb; toodi 3x päevas süüa, samas oli palju rahu ja vaikus.Mulle vãga see meeldis.

    Palju õnne teile! Ja soovin, et kõik sujuks tervelt ja hästi!

  41. Minul tuli riskihinnang downi sündroomile 1:13. UH oli täiesti korras, aga vereproovi tulemustes oli üks hormoon liiga madal. Kuna risk oli nii kõrge, siis niptifyd polnud mõtet teha, järgmine päev võeti hoopis koorionibiopsia. Ootasin 3 päeva esialgseid tulemusi, mis ütleks ära, kas tegemist on downi sündroomiga. Põhimõtteliselt ainult nutsin ja guugeldasin. Sain tulemuseks, et kromosoomide arv on õige. Kergendus. Ootasin veel 2 nädalat ja sain lõpptulemusena teada, et mu laps, väike tüdruk, on geneetiliselt täiesti terve, pole ka muid geneetilisi haigusi, mis hiljem võiksid üllatusena tulla. Kogu see periood oli väga väga raske. Aga nüüd, pikutan siin oma pooleaastase tirtsu kõrval. Ja olen väga õnnelik :).

  42. Mul juhtus nüüd see aasta esmakordne visiit dr. Šoisi juurde.
    Kuna oli koroona aeg siis pelgu oscarit ei teinud. Ja mehega otsustasime et lähme tasulisse.. Enda südamerahuks.
    Kahjuks avastas dr. Šoisi et loode on väga väga haige… Väga palju vigu küljes.
    Mulle meeldis (vb asi oli selles et kaaslast ei tohtinud kaasas olla) aga see lähenemine.. Kuidas ta üritas mulle rahulikult selgitada asjaolu. Alguses palus mul istuda siis küsis mu nr helistas geenikeskusesse ja siis võtis tooli istus mulle vastu võtis käest kinni küsis kas on esimene laps (kodus üks 4a kutt) ja siis selgitas et teeme lisauuringud ära ja andis ka aimu et saab aborti teha enne 21n.
    2päeva hiljem oli uus uh ja seal tuli veel neid vigu juurde. Otsustasime et teeme abordi ja saadame siis loote uuringule.
    Abort oli piin.. Aga ma ise valisin et soovin tabletilist et kõik oleks pmst loomulik. Ja ei taha kiurgilist sekkumist. Ööpäeva valutasin haiglas valudes.(hommikul uus vahetus siis sai asjaha ühele poole) aga mäletan kuidas iga ajatagant mehega tegime videokõne.. Kui raske oli mõelda et valutan ja valutan siin ja lõpptulemus on kurb. + pelgus oli see ka kui raske oli kuulda karjumas naisi allkorrusel(aknad olid lahti) ja järgmisel hetkel kuulsid juba beebi kisa ❤️ no see oli südantlõhestav..

    2nädalat hiljem Tartust helistati ja oligi edwardi sündroomiga..
    Nüüd on küll aega möödas paar kuud aga tol hetkel oli segadus ja googel ka midagi ei aidanud. Just sellega seoses. Et kas see haigus on korduv, palju on selliseid naisi. Jne jne. Loomulikult üks asi on see et arst selgitab aga teine asi on reaalseid kogemusi lugeda/kuulda.
    Aga neid on vähe ..
    Hiljaaegu sai fb liituda grupiga nagu INGLILAPSED. Ja sealt sai hästi palju tuge juurde.
    Nüüd anname kehale puhata paar kuud ja sügisel proovime uuesti.. Ja loodan et peame vastu. Kuna kindlasti jääb sisse hirm isegi kui öeldakse et kõik ok. Aga siis ennem ei usu kui ära sünnib.

    Teile soovin ma ilusat ootusaega. Ja ma olen 100% kindel et teil on kõik korras ja ennustan, et tuleb pisike tüdruk

  43. Mina tahaks julgustada tulevaseid emasid, et ärge kartke- küll kõik hästi läheb!
    Olen 3 poisikluti ema ja esimese lapsega oli ka Iscar testis 1: 2500 esimene tulemus. Paar nädalat hiljem tahtis ämmakas kindel olla ja tehti uuesti. Siis saadi 1: 10000.
    Tulemus oleneb puhtalt mõõtetäpsusest, lapse asendist jne sajast asjast.
    Igatahes Marimell, hoian Sulle ja pisikesele pöidlaid. Anna siis blogis ka teada, kes sünnib, kui pidu ära!!!

  44. Esmarasedana lubasin endale kohe-ei mingit googeldamist, ei mingeid FB beebigruppe! Mõttetu närvikulu ja pabistamine, parem otsida endale tegevust mujalt, kaugemal internetist. ITK äpp andis aru, mida ma tundma pean ja mida tegema. Meil oli OSCARiga see tore lugu, et ma käisin sama uuringut tegemas 4x. Kõigepealt oli rasedust alla 12. nädala, siis kahel korral oli kutt X asendis, kus ei saanud korralike mõõtmisi teha, lõpuks siis mingid tulemused saadi, mis päris õiged polnud, sest loote asend polnud parim mõõtmiseks, aga risk oli “väga madal”. Mis puudutab pelgulinna arste, siis ka mulle tundub, et seal kõlbab vaid sünnitada, uuringud jms on (närvidele) soodsam teha Šoisi juures.

    1. Naljakas on see, et.. ITK mind üldse ei tõmba, ma ei tea miks. Kui saaks ma sünnitaks ka Šoisile pihku :)

      Kui ma muidugi Hedoni sünni peale mõtlen, siis polnud mu jaoks see Pelgu ka mingi meepott, aga.. ikka olen ma seal arvel..

  45. Kui mina käisin ITK OSCAR testi tegemas, siis uh uuringu ajal oli kõik korras ja ma mõtlesin et huh. Siis pandi samamoodi uuringu andmed arvutisseja vereanalüüside tulemustega näitas Downi sündroomi tõenäosuseks 1:162. Ma olin nii šokis, et vist ei öelnudki kohapeal midagi ja kodus lihtsalt nutsin. Samas pandi kohe järgmiseks päevaks uus uh aeg dr. Szirko juurde, kes vaatas kõik veel üle ja ütles, et kõik on korras. OSCAR testi ma mujale tegema uuesti ei läinud, aga koguaeg mingi hirm oli sees ja seega käisin hiljem dr. Šoisi juures mingit testi tegema, kus hinnati kromosoomhaiguste riski (Testi nimi oli vist Integreeritud testloote kromosomaalse riski hindamiseks) uh ja vereanalüüside alusel (15-18.nädalal). Täpset tulemust ei mäleta, aga seal oli Downi sündroomi risk mu arust 1:5000 midagi. Peale seda ma juba suutsin rahulikumalt elada, aga samas ikkagi vahepeal kripeldas see 1:162 tulemus. Tegelikult nii nõme, kui rase niiviisi närvi aetakse ja terve raseduse ikkagi natukene muretsed. Mu enda ämmakas ei pannud seda esialgse testi tulemust 1:162 isegi mu rasekaardi vahele :D võttis mu käest ära selle ja pmst viskas minema, ütles, et pole sul vaja seda vaadata ja et kui dr. Szirko ütles, et kõik on hästi, siis nii on! Ämmakas oli mul ikka alati tore ja positiivne ning tema külastus mõjus mulle ka alati positiivselt ja tundsin, et ei pea muretsema, kõik on hästi :)

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *