Foto: Anneliis Voore

Palusin mingi aeg tagasi Instagramis pakkuda teemasid, millest ma võiksin kirjutada. Kui ma seda pealkirjas olevat teemat nägin, siis mõtlesin, issand, kui hea teema.. Võtsin kohe läpaka, et hakkan kirjutama ja siin ma istun. Kursor aina tiksub siin blogiaknas ja ma olen nõutu nagu peata kana.

See postitus seisis draftis 8. juulist…

Ma ei suuda võtta seisukohta, kas üldse on midagi aastatega muutunud. Loogiline vist oleks, et oleks, et aastatega inimene muutub. Mina ehk olengi muutnud, aga ma ei usu, et mu suhtumine elusse oleks kardinaalselt muutnud.

Kui ma lõpuks kirjutama hakkasin, siis lõpuks sain aru, et nii avameelselt ma polegi vist varem bloginud.

Ülikool pole mingi näitaja

Ma arvasin 17aastaselt, et ülikooliharidus on paber, mis ei näita mitte midagi peale paberi. See ei näita sinu oskusi teha tööd, loogiliselt mõelda, organiseerida, hakkama saada, päriselt midagi ära teha. See paber ei ole kogemus ehk see, mille najal tegelikult tööd teha, edasi pürgida ja areneda.

Ma arvan täna täpselt sama. Ma võtaks iga kell enne tööle inimese, kelle silm särab, kellel on tahe midagi ära teha, kes on ise õppinud või kust iganes (online)koolitustel oma teadmised saanud ja neid omal käel praktiseerinud, kui kolm aastat koolipingis istunud lumehelbekese, kes tegelikult ei oska peale teooria mitte sittagi ja küsib 2800€ palka.

Nelja seina trots

Mul oli oma kodu. 29 aastat elasin ma praktiliselt samas kohas, kui välja arvata mõned aastad Saksamaal õppimist ja paari üürikat pärast seda. Siis tuli juba Meelis ja uus üürikas, aga mu oma kodu, mille vanaema mulle kinkis, oli mul ikkagi olemas.

Ma ei olegi vist sellest kunagi rääkinud, et sellal kui mina elasin Saksas, tegin ma oma emale üldvolituse, et ta saaks tegeleda vajadusel mingite asjadega, mis võis ette tulla, ma ei tea, külmunud torud või elektrikatkestus või Eesti Energia lepingu muutmine vms, sest toona mu meelest veel ID-kaardilugejat ja digiallkirjastamise varianti polnud. Igal juhul oli tal volitus. Mida ta ka usinalt kasutas. Eriti armastas ta teha seda pangas ja küsida laenu. Mida boomi ajal (enne kriisi) anti kõigile nii palju kui nad küsisid ja natuke peale ka, sest noh, jumala eest, võta. Oleks ta siis ainult endale võtnud, oh, ei.. Tema armas õeke vajas ka ju abi. Ikka saab. Võtame, sest veel annab võtta. Nad olid nii lollid kaks mutti, et mul tuleb kananahk ihule kui ma mõtlen. Nagu kuradi Siiri ja Viivi, ausalt.

No vat, aga siis tuli kriis ja rahad said otsa ja mina töötasin suvalises hotellis 50krooni tund ja pärast seda suvalise reaajakirjanikuna suvalise palga eest, millest ei jagunud sellisteks kuumakseteks, mis mu ema arvas, et on normaalne kuus maksta. Tema ei maksnud. Mina ei maksnud, tekkis trots, et tont oled, et laenu võtsid, siple ise oma supist välja. Kolisin minema ja mul oli suva. Ma tundsin, et need neli seina ei ole olulised. Ei ole oluline vigaseks rabeleda selleks, et sul oleks neli seina, mis on sinu omad. Seda enam, et maja oli vana, korralikku kanalisatsioonigi toona polnud, naaber oli nõme ja…

Kui mu ema suri, keeldusin ma pärandit vastu võtmast ja selle sai kaela minu isa. Kes ei jaganud ööd ega mütsi, aga kuna kõik võttis miljon aastat aega, siis mul oli endiselt suva.

Kolisin Taisse. Mu isa suri kuu aega hiljem. Sealt edasi kolisin ma Austraaliasse. Ma olin endiselt trotsi täis, et ema oli nii teinud, ei võtnud ka isa pärandit vastu ja laen jäi õhku.

Korraks tekkis mõte, müüa või osta see maja välja, aga kuna see oli nö paarismaja ja naaber keeldus enda osa müümast, ja mina ei tahtnud endale kohustusena saada kaela maja, mille alumine korrus seisab kanajalgadel ja ülemine kukub lihtsalt mingi hetk kaela, ja ma lõin jälle käega. Pank pani maja müüki. Jah, ma oleksin selle ära ostnud, aga mul ei olnud sellist raha, et seda välja osta. Ma ei oleks Eestis saanud laenu, et see üle võtta jne. Ühesõnaga, sinna mu oma kodu läks, koos mu lasteaiajoonistuste ja raamatukoguga.

Ja täna tekitabki minus trotsi, miks ma pean töötama lolliks, et saada oma neli seina. Miks ma pean koonerdama, sööma silku ja kartuleid, mitte reisima, mitte ostma kleiti, mis mulle meeldib. Ma olen elanud väga-väga-väga vaeselt, kus hallitanud leival lõigati see koht lihtsalt välja ja söödi, kus kahenädala menüü koosnes silgust, sest see oli kõige odavam asi, mida saada oli – praetud silku, silguvormi, keedusilku, ahjusilku, pannisilku..

Täna, tahan ma elu nautida, ma ei taha süüa hallitanud leiba või silku. Ma tahan süüa täislihast sinki, kitsejuustu ja krevette. Ja kui mul on see võimalus, siis andke mulle andeks, on see minu jaoks olulisem kui nelja seina nimel 15h päevas tööd teha, et kõik räigelt kõrvale panna ja siis pangale veel samapalju peale maksta. Surnud ring, ma tean, ja oleme sellest korduvalt ka bloginud. Aga küll see oma kodu tuleb, see on ju selge, et ta tulemata ei jää. Lihtsalt ta ei tule veri ninast välja mentaliteediga, vaid siis kui on õige aeg. Ka Meelis on minuga selles osas nõus.

Siis kui ma tunnen, et ma olen selleks valmis. Täna ma ei ole. Täna ma ei taha end kinni panna. Seda nii töö mõttes kui pangalaenu mõttes. Jaja, ma olen lugenud neid “ma reisin ja söön sinki ja ikka ostsin oma kodu jutte”, aga ma ütlen veelkord, ma ei näe pointi osta väikest korterit paariks aastaks. Kui osta, siis kohe selline kus end elulõpuni elamas näen ja asi ants. Aga see on nii suur teine teema, et las ta olla. Tihti on mul tunne, et lugejatele on see meie kodu rohkem olulisem kui meile endile. Seega jätame selle teema nüüd mõneks ajaks pausile eks.

Ära tee plaane, elu pole malelaud

See on konkreetselt vist ainuke asi, millele ma olen mõelnud, et see on aastatega muutunud. Ma tegelikult teen seda ikka veel, aga nüüd ma olen aru saanud, et eluga ei ole mõtet malet mängida, sest elu ei ole male. Ma mõtlen alati viis käiku ette või siis mõnikord ei mõtle üldse. Aga pigem leelotan mingeid mõtteid ja ketran nagu segane, et kui ma teeks nii ja siis oleks naa, siis saaks teha nii ja sealt edasi naa. Reaalsus on see, et.. nagunii läheb kõik teisiti.

Kui sul just pole viisaastaku plaani, millest sa kümne küünega kinni hoiad ja ainult selle nimel tegutsed. Sedatüüpi ma ei ole ja seega ongi lihtsam elada ilma plaanita ja vaadata, mida elu pakub ja sellest lähtuvalt elada.

No näiteks – mõtlen, et tahaks maja. Vaatan kuskil portaalis, leian maja ja ma juba mõtlen, kui ma teeks seal nii, siis saaks naa ja kui see oleks naa, siis edasi saaks nii. Lähen panka, uurin asja ja selgub, et unusta ära see maja. Või kandideerin kuskile tööle ja mõtlen, kui ma saan selle, siis ma jätan selle otsa alles ja selle projekti, sellest loobun ja siis ma saan nii palju raha, et kahe aastaga on maja raha kokku kogutud ja siis selgub, et ma ei saagi seda tööd kuhu ma kandideerisin. Noh, milleks siis üldse, eks? Mida see mõtlemine annab kui reaalsusest on asi seitsme maa ja mere taga.

Ma mõtlesin ka kunagi, et minu laps tuleb selline mõnus hipster, kes kannab teksaseid, soni ja trakse, kingi ja pintsakuid. Kes on väga loominguline, joonistab hästi, saab tähed varakult selgeks ja loeb juba viieselt mulle raamatuid ette. Reaalsus on see, et ta armastab kõiki pallimänge, jumaldab dresse ja teksad on tema jaoks sama rõvedad kui minu jaoks piimajuurviljasupp. Oma tüübilt ei ole ma kindlasti ka selline, et ma hakkaksin enda tahtmist talle peale suruma, mida õppida, milline naine tulevikus valida.

Ma tean, et ühel päeval võib ta tulla koju mustaks värvitud juustega, nina needistatud ja seljal tätoveering või teatab ta, et talle ei meeldi mingid tüdrukud, sest kutid on ägedamad või.. Ja mis siis? Ta on minu armas Hedon kuni elu lõpuni ja mulle ei peagi tema valikud meeldima. Need on tema valikud, tema elu, tema vead, tema.. ma kavatsen teda kõiges toetada. Kui ta tahab olla patsiga jalgpallur, siis palun. Kui ta tahab kahte naist pidada, siis palun, mina teisele pruudile ei ütle. Kui ta otsustab kolida aastaks Berliini teise kuti juurde, andku tuld.

Ehk siis, ei ole mõtet planeerida midagi, mis tegelikult ei sõltu sinust, kui sa tahad elada vabalt. Ja ma ei ole nõus elama mingites raamides, sest teised arvavad, et nii on khuul.

Ma olen enam kui kindel, et kõik siin elus on ette määratud. Saatus. Iga inimene on valinud endale selle elu, mida ta elab. Ta on pannud endale kuskil kunagi mingid ülesanded mingi elu jaoks ja ta tuleb neid lahendama, neid kogemusi saama. Iga laps valib endale pere kuhu ta sünnib jne. See on jälle teine teema juba, aga suures plaanis saate aru, eks :)

Ära tõmble, suht sama mis eelmine punkt, aga..

Meil oli vanasti Meelisega kombeks koguaeg muretseda ja mõelda. No, et laps hakkaks juba keerama ja juba rääkima ja juba.. Millal meie oma saab piimapudelist lahti ja issand, teiste lapsed pole enam mähkmega. Nagu, ah? Mitte üks laps pole kooli läinud hambutuna, et ta tähti ei tunne või mähe püksis oleks. Iga asi tuleb omal ajal, ei pea tõmblema pidevalt millegi nimel.

Näiteks tahtis Meelis kuus aastat tagasi üle kõige tööle minna mõnda agentuuri. Kuna iseõppimisest oli nende jaoks vähe kasu ja kõik nõudsid meeletut kogemust, siis nii kõik agentuuride uksed tema ees kinni löödigi. Palun väga, täna annab tema agentuuridele tööd, mitte ei ole üks neist, kes seal copiwritima peab. Ehk siis, kõik tuleb omal ajal, pole vaja tõmmelda! Lihtsalt see võib tulla natukene teise nurga alt.

Või me oleme mõelnud, et oo, tahaks ka seda või teist koostööd. Pole saanud. Noh, ja siis tuleb hoopis vingem pakkumine mõni aeg hiljem kui sa seda oodatagi ei oska. Ma juba mõnda aega ei tõmble üldse nende koostööde nimel. Tulevad ja pakuvad need, kes näevad meis kanalit mida kasutada. Ma ei pea end müüma, et oo, ma olen kõige parem, kõige loetum, kõige vingem. Ei ole. Ei peagi olema. Olen täpselt see, mille keegi avastab ja ma teen sealjuures seda koostööd rõõmuga, mitte raha pärast. Ma teen, sest ma tahan teha. Mul on täna võimalus valida ja ma ei pea haarama igast koostööotsast mida pakutakse.

Jah, ma võiksin vastu võtta kõik koostööd ja vahetada tööd, et saada rohkem palka ja käia hambad ristis tööl, möliseda Meelisega, et miks sul normaalset kellast kella tööd pole, ole nüüd normaalne, pingutame oma kodu nimel. Võiksin sundida Hedonit kandma teksaseid ja triiksärke, sest mulle meeldiks nii rohkem. Ja siis elaks ühel päeval seal ostetud oma majas ja mees ei annaks seksi, sest on stressis kuna on pidanud rügama kuskil, mis talle ei meeldi ja laps on kodust ära kuskil sõpradega, sest ta ei taha panna selga neid asju, mida mina valin ja tahan et ta kannaks..

Mulle meeldib märksa enam elada mehega, kes mind õhtuti kaissu võtab, lapsega tegeleb ja nõusid peseb. Ja isegi kui peab oma unejaast tööasju tegema, sest laps on tahtnud palli mängida, või naine viis tundi juttu rääkida, aga ta on sealjuures õnnelik, et on meiega. Ja lapsega, kellel on suva, mis tal seljas on seniks kuni suu on kõrvuni. Ja vahet pole, et see tähendab ainult jalkariideid ja tenniseid. Seni kuni ta tahab alati lahkudes musi-kalli teha, ma ei ole selle vastu ja võin teda üle terve keha musitada, sest ma tean, et tuleb päev kui ta ütleb, iuuu, ema, ole normaalne.

Foto: Anneliis Voore

Ütle lahti negatiivsusest enda ümber

See viimane Berliinis käik tegi mulle mingi restardi. Midagi totaalselt muutus minus. Ma alati naersin Palja Porgandi üle, kui ta ütles, et on oma zen maailmas ja miski teda ei koti ja meediat ei loe ja.. No okei, tegelt ikka luges või talle saadeti jne, aga see tundus mulle kuidagi mõeldamatu. Ja et ta laseb kõigest negatiivsest lahti ja kirjutab inimesed oma elust välja kes ei mõtle nagu tema. Jumal, parim otsus ever!

Nüüd, kui ma ise facebookist loobusin (suurel määral, aga töö tõttu ikka kasutan, aga telefoni äppi hommikust õhtuni ei skrolli), blogijate ja influencerite jälgimise suures plaanis lõpetasin – on elu juba kordades lillem kui enne. Ilmselgelt pean ma oma elus veel palju valikuid tegema, aga juba on kergem.

Ole sina ise

Tee mis tahad ja ära mõtle, mida kägu kuskil arvab või kukub. Sa ei ole 500eurone, et kõigile meeldida. Ole selline nagu sulle meeldib. Kui sulle meeldib terve nädalavahetuse veini juua, siis joo. Kui sa tahad minna reivile, siis mine. Vahet pole, et sul on sõpru või tuttavaid, kes sellest aru ei saa ja imestavad, mida sa seal teed. Mis nende asi on kui sina end hästi tunned? Tahad hommikul kell kaheksa, öösel kell kaks, või õhtul kell viis seksida, siis seksi. Vahet pole, et tavaliselt olete seksinud laupäeviti kell kümme kui laps juba magab. Ela. Naudi. Ole hetkes ja iseendale, mitte teistele!

Aga jah, Berliinis juhtus midagi, mida ma ei oska seletada. Ma ei mäleta, mida ma täpselt mõtlesin või tundsin, ma olin joonud päris palju veini, käisime peol, millest ma ei mäleta suurt midagi. Järgmisel hetkel tulin metroost välja ja seisin ühel sillal ja vaatasin öhe. Mõtlesin, et hüppaks alla, aga nägin Meelist teisele poole kõndimas… Läksin talle järgi. Ma kordan, ma reaalselt ei mäleta, mida ma täpselt mõtlesin sel hetkel või tundsin. Aga hommikul ärgates oli kõik teisiti. Ma vaatasin Meelist hoopis teise pilguga. Seda meest, kes oli jälle varem ärganud, et teha mulle kohvi ja hommikusööki ja mul ei olnud üldse isu. Me läksime lennujaama ja me rääkisime, rääkisime, rääkisime ja ma sain endalegi üllatuslikult enda kohta teada asju, millele ma polnud varem vist mõelnudki.

Tagasitulles oli kõik teisiti. Ma vaatan Meelist jätkuvalt hoopis teise pilguga ja ma tunnen end nagu seitse aastat tagasi Austraalias. Nii armununa, suisa hullununa Meelise järele. Võib-olla isegi nagu 11 aastat tagasi kui me deitima hakkasime. Mul on hea meel olla kodus. Oma mehe ja oma lapsega. Ma olen muutnud. Ja kui ma teaks, mis muutus, oleks tore, aga ma päriselt ka ei mäleta.

Ehk saab alles nüüd, 36aastasena minu elus alguse see eneseotsing ja eneseteostus ja muutumine, mida kõik on öelnud, et peaks juba ammu olema toimunud. No, blogilugejad on ikka ette heitnud, et minu vanuses võiks juba maailma asju aduda ja oma kodu on max level tähtis ja võiksin ikka tulevikule mõelda jne.

Aga ei, ma ei pea seda siiani oluliseks, et ma teaks, mis minu elus viie aasta pärast on. Nii on hulga mõnusam elada kui sa go with the flow. Me eile õhtul just arutasime Meelisega, et kui me saaks midagi oma eelnevas elus muuta, siis mis see oleks. Ja Meelis ütles, et tead, ma ei muudaks mitte midagi. Ma ka mitte. Ei muudaks isegi halba, mis on juhtunud. Sest ilma selleta ei oleks me täna siin. Ma ei teagi, kus me oleks ja vahet pole, sest täna siin olla, selles hetkes, on parim, mis meiega juhtuda oleks saanud. Ma olen nii õnnelik selle elu üle, mis elu meile siiani pakkunud on, et iga kell veereme veel aastakümneid koos edasi. Koos on lihtsam. Alati!

Foto: Anneliis Voore