Lööge mind nüüd risti: lasen teha kõik vaktsiinid

Vaktsineerida või mitte? Nagu mu keskmine blogilugeja peaks teadma, olen üldiselt arsti- ja rohuusku. Pigem ikka valge tablett keele alla kui mingi kokku keedetud tee ja määre… Pigem arstivisiit kui ravitseja. Pigem kirurg kui Vigala Sass jne. Seega, kavatsen lasta teha kõik ettenähtud vaktsiinid oma lapsele.

Siin blogipostituses leiduvad kaldkirjas tekstid on pärit ühest kinnisest blogist, ma ei hakka tervet postitust kopi-peistima, kuid toon ära need punktid, millega ma nõustun ja mida ma teiega jagada soovin! 

Oeh, ma ei teagi, kust ma alustan. Eks ma olen selle vaktsineerimise peale mõelnud juba ka enne rasedaks jäämist. Õnnestus mul töötada mõni aeg koos ökö-emmedega, kes kõik olid kategooriliselt vaktsineerimise, arstide ja ka toidu suhtes üsna skeptilised. Suurem osa neist kasvatas oma lapsi taimetoidu peal ja mul oli alati neist lastest nii kohutavalt kahju, kui ma kuulsin neid emmesid rääkimas.

Sorry, ma ei pea normaalseks, et neljane, kes on õppinud lugema veerima, loeb jogurtipakilt: E..E…E… okei, seda ma ei tohi süüa, siin on liiga palju E’sid. Või ta ei tohi süüa liha või muna või juua piima… Ainult üks kuradi porgandi-banaani-õuna-apelsini-peedi mudru. Jah, sinna sekka riisi ja läätsi ja muid maitsvaid asju, aga minu meelest toor- või vegantoitumine pole laste jaoks. Aga õnneks, nad ei ole minu lapsed!

Vanemad tehku mis tahavad, ärgu söögu teatud (toidu)aineid, kuid lapsed peaksid saama kõiki toite, et teha ise oma valikud. Seega, lööge mind nüüd risti (teist korda) mu laps saab kindlalt oma elus burksi ja kummikommi ja krõpsu ja Fantat. Mitte, et ta sellest elatuks, või ma talle neid asju neljandal elukuul annaksin, aga kindlasti saab ta kõiki asju oma elus proovida ja teha ise valikuid, kas ta tahab neid või ei. Loomulikult pooldan ma seda, et lapse toidulaual oleks palju värsket puu- ja juurvilja ja tervislikku kraami rohkem kui mingeid pakisinke ja kohukesi, aga ilmselgelt on päevi, kus ta saab kõrvitsapüreesupi asemel võileiba.

Vahemärkusena ökoemmendusest veel, et kui ma rasedaks jäin, siis soovitati mul ultrahelisse mitte minna, see ikka pole lapsele hea. No miks neid asju siis tehakse, kui pole hea? Mina ei ole selgeltnägija, et näha, keda ma ootan ja kas temaga on kõik korras. Kui mul verd lendab, siis ma tahan ju teada, mis värk on – käisin esimesel trimestril juba neli korda ultrahelis, sest platsenta asetus oli alguses liiga ääres ja seda tuli natuke kontrollida.

Ja the end of the day – ka ökoemme tellib kiirabi, kui laps lõpuks pildituna voodis lamab ja erinevat maitseteed ja peedijuuresupid pole aidanud, mis? Nagu üks emme, keda kohtasin, kelle laps oli iga kahe nädala tagant haige, istus haiglas ja siis manitses arste – seda süsti ärge tehke, seda ärge andke… No mida – istu kodus siis, mis sa ronid sinna haiglasse, kui sul arstidesse usku pole? Aga kuskil südamesopis tead sa ikka – haiglas on kindlam kui kodus!

Vaktsineerimise poolt ja vastu!?

Aga tuleme nüüd tagasi vaktsineerimise juurde. Mul on kaks sõbrannat – üks on totaalselt vaktsineerimise vastu (kes räägib mulle õudusvärinaid tekitavatest dokumentaalidest, kus vaktsineeriutud lapsed on halvatud, pimedad ja sandid) ja mul on sõbranna, kes ütleb, et mitte midagi ei ole tegelikult meditsiiniliselt tõestust leidnud ja vastased on segased ja riskivad oma lapse eluga.

Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei vali nüüd sõbrannat, et vot, olen tema pool. Mu valik vaktsineerimise osas oli tehtud juba ammu enne kui ma rasedaks jäin ja praegused vähesed “uurimustööd” ja arutelud, mis ma olen pidanud, on vaid nö kinnitanud mu eelnevat valikut.

Jah, võibolla on see naiivne, et ma olen suhtumisega “minu ajal toimis, miks täna ei peaks toimima” ehk et kui mina kasvasin üles Vene ajal kui kõik oli kordades robustsem kui praegu ja olen elus, on tulevikus ka minu laps elus, kui ma teda üle ei poputa.

Mul on kahjuks tunne, et tänapäeval kasvatatakse lapsi veits “vati sees” – juba eos räägitakse, et ei vaktsineeri, et kasutame ainult puuvillaseid riideid-mähkmeid, et peseme lapse riideid enda riietest eraldi, eraldi pesupulbriga – milleks? Palun tehke mulle selgeks, miks ma ei või pesta oma lapse riideid enda särgiga koos – ühtmoodi piimased mõlemad ja miks ma ei tohi lapse särki pestes kasutada Arieli ja pean kasutama Miniriski, või vapsee mingit mahedat pesupulbrit, mis nagunii kuraditki puhtaks ei tee. (PS. ma tean, mida ma räägin – tilk Fairyt peseb paremini kui pool pudelit mahenõudepesuvahendit. Enne saab kokakoolaga rasvase panni puhtaks!)

Miks ma pean juba eos hakkama kartma, et lapsel tekib allergia või et tal tulevad sellest täpid, lööve, allergia… Kui tuleb, vahetan vahendi välja. Aga miks ma juba eos pean teda poputama hakkama?

Täpselt nagu mu sõbranna ütles: “Laps peab saama pisikute ja bakteritega kokku puutuda, ainult nii saab areneda tugev immuunsussüsteem. Parem söögu maha kukkunud õuna või möllaku porilombis, kui kogu aeg käia järgi ja steriliseerida. Talupojamõistus ja loogiline mõtlemine on elus ja lapsekasvatamisel suureks abiks.”

See on nagu see nali: Kui esimene laps sööb mulda, kutsuvad vanemad kiirabi. Kui teine laps sööb mulda, pühivad vanemad tal suu puhtaks. Kui kolmas laps sööb mulda, mõtlevad vanemad, kas ta sai kõhu täis või soovib veel ka lõunat süüa?

Ma ise olen saanud oma elus ilmselt kõik vaktsiinid, viimase sain selle aasta aprillis teetanuse vastu, kui ma räigelt endale näppu lõikasin ja seda õmblema läksin. Minult lihtsalt küsisti, kas ma olen vaktsineeritud, ütlesin, et kui, siis lapsena. Suts õlga ja valmis. Mis seal ikka. Parem karta kui kahetseda.

Miks vaktsineerida või jätta see tegemata?

Kõige tavalisem on allergiline reaktsioon, punane laiguke nahal, mis kaob paari päevaga – jätan sellepärast lapse vaktsineerimata? Lapsel võib tekkida palavik… No tal võib see tekkida ka lahtisest aknast ja tuuletõmbest. Jätan selle pärast vaktsineerimata? Aga tal on valus! Kas sünnitus ei ole valus? Jätan sünnitamata?

Kui lugeda näiteks valuvaigisti infolehte, siis eeldavasti ei julge vaktsineerimisvastane seda ka iial võtta, aga kui ikka pea suurest valust otsast tahab kukkuda ja jõhvikate nosimine ei aita, võtab ta viimases hädas ikkagi selle tableti sisse… Või pigem sureb valusse?

Kui su vererõhk on 220, siis sa ilmselt ei oota, millal infarkt tuleb ja sa ära sured, vaid võtad eeldatavasti sulle määratud vererõhualandajat, kuigi mingi imeväike tõenäosus on ka selle ravimi puhul saada mingi kõrvaltoime osaliseks. Elada ei olekski ju võimalik, kui kõiki ja kõike karta, see on juba omaette haigus.

Ma ei saaks ju poodigi minna, äkki ma kukun, jään auto alla, lähen vales kohas üle tee ja saan trahvi. Aga äkki ei kuku, äkki ei jää auto alla ja äkki ei saa trahvi ka!

Lapsega reisimine ja “välismaised vaktsiinid”

Tänapäeval on reisimine nagu söömine, üüsna tavapärane ja tõenäoline, et satute lapsega reisile. Seega on lihtsam pakkuda lapsele kaitset ja ta ära vaktsineerida, kui puhkuse ajal kuskil haiglas passida või siis nagu segane desinfitseerija ja lapikesega ringi tuuseldada ümber lapse terve reisi aja…

Mina kavatsen oma lapsega küll reisima hakata, ma tahan, et ta oleks kohe osa elust – mitte, et tema passib kodus ja meie käime väljas. Loomulikult on vaja seda iseenda aega, aga miks ma peaks lapse oma tegemistest eemale jätma. Eriti suuremas seltskonnas, kus alati on keegi, kes beebist unistab ja hea meelega teda ninnu-nännutab :)

Kui 95% elanikest on vaktsineeritud, siis on meil kaitse. Kui see hakkab langema, siis tulevad need haigused tagasi, mida me isegi ei mäleta enam (lastehalvatus, rõuged, läkaköha jms). Mõned aastad tagasi suri Leedus väike beebi läkaköha tagajärjel, tema vanemad otsustasid teda mitte vaktsineerida.

Üheaastaste laste vaktsineeritus on Eestis langenud alla WHO soovitatavat taset. Teiste riikide lähiminevikust leiab näiteid, mis võib juhtuda, kui vaktsineerituse tase langeb allapoole teatud piiri. Kuniks meil on palju vaktsineerituid, saavad ka mitte vaktsineeritud inimesed end üsna turvaliselt tunda, aga kui see arv hakkab langema, siis on tegemist ruletiga – saan haiguse, ei saa haigust. Kes küll tahaks oma lapsega sellist loteriid mängida?

NSVL vs EL

Kui mina sündisin, said kõik lapsed kõik vaktsiinid kätte ja punkt. Polnud mingeid valikuid. Ma olen terve elu suhteliselt terve olnud. Ma ei tea, on see vaktsiinide pärast või mitte, aga ma olin kaitstud. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda.

Kas me saame täna öelda, et 80-90ndatel oli autiste või hüperaktiivseid lapsi rohkem, kuna vaktsineeriti? Pigem oli neid vähem, kuigi täna vaktsineeritakse palju vähem lapsi kui toona. Ehk et on vale tõmmata vaktsineerimise ja teatud haiguste vahel võrdusmärki. Tõendid on üsna puudulikud. Neid võib vaid oletada.

Tegelikke põhjuseid, miks 21. sajandil nii palju hüperaktiivseid ja autistlikke lapsi on, tegelikult päris täpselt ei teata. Pigem võib arvata, et selleks on toit ja tehislikum keskkond, kuid ka see on vaid oletus.

Skeptikud väidavad alati, et nad on teemat põhjalikult uurinud ja lugenud teaduspõhiseid uuringuid, mille tulemustest on selgunud, et vaktsiinid on ohtlikud. Tegelikult aga pole vaktsineerimisvastaseid teaduspõhiseid uuringuid üldse palju, isegi mitte käputäis, vaid tegelikult ainult üks: 1998 a ajakirjas The Lancet ilmunud inglise arsti Andrew Wakefieldi uurimus, milles ta seostas mumpsi-leetrite-punetiste (MMR) vaktsiini laste autismi tekkega.

Selgus, et kõnealune MMR-vaktsiin ei olnud tegelikult autismi tekkega seotud: Wakefieldi uuring osutus võltsinguks. Selgus, et uuringus kasutatud 12 lapse tegelikud haiguslood ja artiklis kasutatud andmed ei läinud kokku. Haiguslugudes oli „jäetud märkamata” asjaolu, et kõik lapsed olid juba enne vaktsineerimist probleemsed ja arstide tähelepanu all. Isegi Lancet (Wakefieldi uuringu avaldanud meditsiiniline väljaanne) soovib, et poleks kunagi trükkinud seda jama paberile. 

MMR-vaktsiin ei põhjusta autismi

Praeguseks on MMR-vaktsiini ja autismi võimalike seoste väljaselgitamiseks korraldatud palju uuringuid ega ole leitud mingit seost, et see nii mõjub. Kuid rahva hulka lastud valeinfo kipub oma elu edasi elama ja 2011. aastal Euroopas registreeritud 28 887 leetrijuhtumit on suuresti ka Wakefieldi valeinfo järelkaja. See uuring on üks suurimaid Suurbirtannia häbiplekke, kahjuks liigub see internetis endiselt edasi ja vaktsineerimisvastased kasutavad väljavõtteid sealt, et “tõestada” vaktsiinide ohtlikkust, taustsüsteem jäetakse muidugi rääkimata.

Vaktsiinirulett

Teine ilmekas lugu pärineb USA-st, kus 19. aprillil 1982 läks eetrisse dokumentaalsari „Vaktsiinirulett”, mida juhtis entusiastlik naine Lea Thompson. Saates näidati ajukahjustuste ja epileptiliste sündroomidega lapsi, kes kõik väideti olevat DTP-vaktsiini (difteeria, teetanus, läkaköha) ohvrid. Kõikidel lastel oli mõni aeg pärast vaktsineerimist diagnoositud ajukahjustus ja epilepsiahood.

Thompson oli veendunud, et põhjuseks on vaktsiin. Lastevanematel soovitati kohtusse pöörduda ning USA kohus pidas piisavaks tõendiks seda, kui oli olemas sündmuste järgnevus: enne vaktsiin ja sellele järgnevad sümptomid. Vaktsiinitootjatelt hakati nõudma kahjutasu: 1985. aastaks kasvas kaebuste hulk 255-ni ja kahjutasuks mõisteti välja kokku 3,2 miljardit dollarit. Selle tagajärjel jäi seitsmest vaktsiinitootjast alles ainult üks ja DTP-varud hakkasid USA-s 1985. aastal lõppema. Tervishoiusüsteemi tabas paanika, sest oli teada, et 1970. aastatel langes Inglismaal DTP-ga vaktsineerituse tase 80%-lt 30%-ni ja seetõttu hospitaliseeriti seal aastail 1977–1979 ligi 100 000 läkaköhasse jäänud last, kellest 600 suri.

Vaktsiinitootjate kaitseks kehtestati USA-s 1986. aastal seadus, mille järgi võimalike kahjutasude väljamaksmiseks moodustati eraldi riiklik fond.

Tompsoni üleskeerutatud loos oli õige, et kõnealustel lastel oli ajukahjustus ja nad olid saanud vaktsiini. Kuid asja lähemalt uurides selgus, et vaktsiini mitte saanud laste hulgas esines ajukahjustusi ja epilepsiasündroome sama sagedusega. Põhjus ei saanud seega olla vaktsiinis.

Meedia ei kajastanud paraku üldse Melbourne’i ülikooli neuroloogi Samuel Berkovici 2006. aastal avaldatud kaalukat teadustööd, mis selgitas välja laste ajukahjustuste ja epilepsia tegeliku põhjuse – see on üks geneetiline haigus, Dravet’ sündroom, mis annab endast märku paar kuud pärast sündi ehk samal ajal, kui toimub laste DTP-ga vaktsineerimine.

Vaktsineerimine on ohtlik – kuidas saab olla ohtlik miski, mida toodetakse. See on sama, kui sink, milles on säilitusained, oleks ohtlik, siis kuidas saaks seda müüa? Jah, see ei pruugi olla kõige tervislikum ja parem variant, aga see pole ohtlik. Sama on ka vaktsineerimisega. Kui oleks kasvõi paar protsenti uurimistulemusi, mis tõestaksid, et vaktsiinid on ohtlikud, siis neid ei saaks lasta ju turule.

Kui sa kahtled, kas vaktsineerida või mitte, siis loe tõenduspõhist kirjandust, sest enamasti pole vaktsineerimisvastased lugenud tõenduspõhist vastava ala kirjandust, vaid nende arvamus põhineb üksnes üksikute eriarvamustel olevate arstide või mitte arstide isiklikul arvamusel, millel pole mitte midagi pistmist kaasaaegse tõenduspõhise meditsiiniga. Ma hoian pöialt kõigile neile, kes pole ennast või oma lapsi vaktsineerinud, et see rulett ei saaks teile saatuslikuks.

SOOVITUS: kui on vaja kontrollida informatsiooni tõesust, siis youtube, google, wikipedia ei ole need kohad, ikka PubMed, Ebsco, COCHRANE, teadusajakirjad jms.

Ja nüüd tuld – kas teie vaktsineerisite, ei vaktsineerinud, valisite ainult mõned vaktsiinid, tegite neid mitte ettenähtud järjekorras, et leevendada lapse stressi sutsakate vastu…? Miks olete poolt? Miks olete vastu? Võtke julgelt sõna! Ehk olen ikkagi mina see loll ja riskin oma lapse eluga?

Ma lihtsalt olen seisukohal, et mina olen saanud kõik vaktsiinid ja, ptüi-ptüi-ptüi, pole mingeid x-haiguseid pidanud seepärast põdema. Mul on hea meel, et ma olen söönud maha kukkunud õuna ja emaga sama lusikaga ja midag polegi juhtunud :)