Mõtlesin, et meenutan, mis selles Phuketis siis nii head on, mis meid sinna ikka ja alati tagasi kutsub. Mis on need asjad, mida siin ei saa ja/või mis meile meenub, kui mõtleme Phuket. Tegemist pole paremusjärjestusega, vaid kuidas asjad meenusid :) kasutasin ka Meelise abi.

watermelonshake – ma olen proovinud ise teha, aga ei tule selline. Panen soola, nagu nemad, panen siirupit, mida iganes, see pole see. Ja see on esimene asi, mida me tavaliselt ostame kui sööma lähme. Hind oleneb kohast, aga 20-150 bahti (0.50-4€). Ühtmoodi hea on igal pool. Mingi korra-kaks oleme halba saanud, ükskord oli liiga soolane, aga üldiselt on ikka hea!

söögiturg/tänavatoit – Tai toit üleüldiselt on üks meie lemmikumaid, aga pole midagi paremat kui tänaval või söögiturul müüdav kraam – olgu see supp või salat, pad thai või kala, kõik on olnud imemaitsev ja kordades odavam kui restoranides. Õhtusöök maksab turult ostes mingi 2-7€ kahele. Näiteks ports nuudleid, millest jagub meile kahele maksab 1,32€. Supid ja salatid on umbes samakallid, oleneb kas võtad kana või krevettidega vms.  Tasub ainult meeles pidada, et suurem osa toite pannakse kilekotti (mõni üksik koht pakub suppi kaasa ka topsiga), sõlm peale ja head isu!

NÄIDE ÕHTUSÖÖGIST; pärineb Patongi söögiturult: TomYum supp mereandidega (100 bahti – 2,65€), paneeritud krevetid (50 bahti – 1,32€), ribid (100 bahti – 2,65€); õhtusöök kahele 6,63€.

massaaž – meil on üks konkreetne koht – Darin Massage Katal (link!), kuhu me ikka ja alati tagasi läheme, vähemalt korra-kaks käime alati seal. Seal on nö kallim (8€, tänavalt saab odavamalt), aga seal on väga mõnus õhkkond ja teenindus :)

mojito ÄMBER – kui juba siis juba. Üks koks maksab tavaliselt 80-150 bahti (2-4€), ämber 250-500 bahti (7-13€). Siis on lihtsalt mõtekam võtta kohe see ämber. Ja kui te arvate, et nad sinna palju midagi peale piparmündi, laimi ja rummi panevad, siis eksite. Vett sortsutatakse moepärast, sest ämber on juba täis. Uus asi, mida nägime viimane kord, neil on ämbritele ka aukudega kaaned, kuhu saab kõrre sisse panna ja mine tripi, koks ei lähe maha ka mitte tilkagi.

Kus saab kõige paremat? Nr 1 – Patongi söögiturg, mees müüb muidu oma söögivärki, aga ka igasuguseid sheike. Tal polegi vist see mojito seal kirjas, võibolla on ka, aga ta teeb, sest Red Cock rummipudel on tal alati olemas. Maksab 260 bahti (6.9€) ja IMELINE! Sama ämber on ka ülemisel pildil. Nr 2 – Phuket Weekend Market ehk Naka Market ehk ööturg – peasissepääsust paremat kätt jääb rändom putka, kus müüakse ainult mojitot, seal on umbes samahea. Maksab vist isegi 250bahti.

roller – ei ole midagi mõnusamat, kui sõita rolleriga mööda väikeseid tänavaid, tunda iga 10 meetri tagant head toidulõhna, massaažisalongi lõhna (tegelikult on see vist mingi maitsetaimede kooslus, mis sealt uksest välja pressib), tunda tuult oma juukseid sasimas, kuuma õhku vastu põski.. Liiklus on hull, aga kui rahulikult sõita – meil pole ju kuskile kiiret, on vägagi mõnus tegevus.

hommikukohv – kuigi mina isiklikult olen juba üle kuu aja olnud täiesti kohvivaba (jõin end koolitusel täiega üle kohvist ja null isu pärast seda megasüdamepuperdamist ja iiveldust), siis vanasti ma ikka tahtsin head kohvi ja seda sai ainult ühes kohas Phuketil – no kindlasti saab kuskil veel, aga kuna me selle koha leidsime, jäime truuks, sest oli kindla peale minek. Itaalia kohvik Coffe Mania House (link!) Nanai roadil. Seal saab valida kukli/saia/leiva ja küsida seda endale sobiva sisuga – mu lemmik on suitsulõhega.

Mul on ainult jõudlusega probleeme – ei mahu seda saia väga sisse.

essan BBQ – see on meeletult suure valikuga buffee õhtusöök, kus kokkama pead ise. Keset lauda on pott-pann-grill, lookas lauad ja head isu.

Mulle meeldib eriti grillida/keeta krevette, siis teha ise endale küüslaugust-tšillist ja erinevatest ürtidest selline mögin, keeta klaasnuudleid, need ära segada ja siis krevettidega nosida. A, ja need nuudelseened (enokitake seened ametliku nime järgi) on ka lemmikud. Eestis haigelt kallid, kunagi ei raatsi osta.

Osades kohtades on ajapiirang. Osades kohtades pead allesjäänud toidu eest nö trahvi maksma – ära kahma kui süüa ei jõua. Joogid tuleb lisaks osta, aga need maksavad vähe. Ämber jääd maksab ka kümme bahti (25 senti) vms.

rand – igal pool on silmapiirini ulatuv sinine vesi ja mõnus pehme liiv. On ka randasid, kus liiv on nagu tuhksuhkur, peenike ja valge. On ägedaid nö salarandu, kus me käime ja mida ma väga vähestele ütlen, kus need on. Peamiselt veedame oma päevad siiski Kata Noil, sest see on kujunenud meie lemmikuks. Aga on võimalik minna ka tasulisse randa, kus on nö inimeste limiit, suht privaatne värk. On võimalik minna randa, kus polegi kedagi teist peale sinu, aga siis pead teed teadma. Meile näitas kunagi suuna kätte Ardo Kaljuvee (thanks, mate!). Rannad on mõnusad, üldiselt puhtad ja kes rätikuga läheb on turist :) meil on kaasas ainult kookosõli ja jook. Aitab küll.

Tähelepanek ka. Ärge üle kahe tunni esimesel päeval rannas päikest võtke, muidu põlete jõhkralt ära. Vaadake, mis Meelise kätega juhtus – rollerisõit!

Need käed olid ka kolmandal päeval samasugused lillad ja ma olin juba valmis sundima Meelist haiglasse minema, sest see tundus ÕUDNE!

poed on megakülmad – kuna õues on keskmiselt 30+ kraadi, siis poodi minnes tundub seal suisa külm. Tegelikult ma arvan, seal ongi mingi 18 kraadi – ei usu, et vähem. Aga rohkem ka ilmselt mitte. Osades poodides hakkavad varbad külmetama. Päriselt. Eriti need väikesed 7/11, MiniMart jne nimesid kandvad meie R-kioskilaadsed poekesed.

pidu – pidu on püha, nagu ütleb kiri ööklubi Amigo seinal. Ja nii ongi. Pidu on Phuketil au sees. Bangla tänav on ikka kultuurišoki vääriline. Sada müüjat – kellele suitsu, kellele mingi ahvipärdikuga pilti, kellele vilkuvat palli, kellele pingpongshowd, kellele kokteili… See on ikka metsik elu mis seal keeb. Dragqueenid oma kahemeetriste suletiibadega keset teed jnejne. Pidu on igas baaris, pubis, klubis… Kus pildistada ei tohi. Meil polegi väga Banglal tehtud pilte, ainult see ICE baaris tehtud, kus -25kraadi :)

Üks asi veel – Supercheap (link!) – see on pood, kus ilmselt pole asja, mida seal ei ole. Tšillist autorehvideni. Ja seal on odav. Umbes nagu meie Kaupmees, kus iga restoraniomanik varustamas käib. Ma ostan sealt endale alati kaasa maitseaineid, kuivatatud galangalit, kaffirlaimilehti (ostan värskena ja kuivatan ise kodus), kuivatatud sibulat ja küüslauku ja mingeid imetooteid kingituseks ja kodus proovimiseks – mingeid krõpse, komme, veidraid asju, mida enne kohanud pole. Seal on isegi norimaitselised Pringles’id olemas. Kusjuures täiega head.

Sellised soovitused minejatele ja endale meeldetuletuseks, kus kindlalt käima peab. Naabripoiss, pane end valmis. Me viime sind igale poole! :)