Enda sünnipäeval otsustasin, et teen siis kingituse kogu perele ja lähme kõik koos veeparki. Mulle nimelt jubedalt meeldib veeparkides käia ja kui saaks, siis teeks sellest lausa elukutse.

Guugeldasin selle olematu hotellinetiga veeparke ja leidsin, et Alanya Aquapark asub meist 5km kaugusel ja sinna võiks minna.

Vist juba teisel päeval nägin suvalise turismiputka juures tänaval reklaamtahvlit kirjaga Alanya Waterpark. Mõtlesin, siis et ohhooo, mis ma siin ikka aega venitan, lähen ja ostan ära. Hinnaks pakuti mulle 35 eurot koos tranfeeriga hotellist ja tagasi hotelli pluss tasuta söök-jook ehk siis joogid tasuta ja lõuna, rannalinad ja toolid hinnas. Mees veel kinnitas, et hea valik, kiire sõit ja lapsega mugav minna. Tundus mõistlik, sest veebist vaadates oli hind 25 eurot. Aga ei pea ise vähemalt seiklema ja jebima.

Selles suhtes tuleb olla ettevaatlik, et ega neid väga ei huvita, mida sa küsid või tahad ekstra, peaasi, et nad oma reisi saaks maha parseldada. No näiteks pakuti mulle ja Hedonile kummipaadiga kärestikule minekut. Ja miskit ATV safarit. Ja kui ma ütlesin, et kas sa oled natuke napakas, siis vaatas mulle vastu tühi pilk, et mis nüüd valesti oli, ei tahagi lapsega kärestiukule minna? Seega unustagem igasugune reaalsustaju – müüa on vaja, vahet pole kellele ja mida!

Hommikul läks pealevõtmine üpris ladusalt ja keegi väga hiljaks ei jäänud. Bussiks oli selline pisut suurem minivan. Kuid siis hakkas see buss sõitma ja sõitis ja sõitis. Mõtlesin, et huvitav… See Aquapark oli meie hotellist mingi 7km ju ainult ja nö linnas sees, aga meie aina vurasime ja vurasime. Lõpptulemusena sõitsime me suisa 40km ja jõudsimegi veekeskusesse – Water Planetisse. Mõtlesime, et noh, mis seal ikka, uhkem ja suurem ehk.

Selle koha suurim pluss on ühtasi ka selle koha suurim miinus. Nimelt on see veepargi ala suur. Meeletult suur. Liigagi suur kui aus olla.

Selleks, et minna torudest näiteks lastealasse tuleb teha teepeal kerge joogipaus, sest palavus, käänulised ja ülesalla tee lihtsalt sedasi väsitab.

Etteruttavalt olgu öeldud, et see veepark ei ole just eriti lapsesõbralik koht. Aga sinnani ma jõuan.

Alustamegi hoopis sellest, kuidas me seda lasteala otsisime, sest juba see oli omaette ooper. Vaatasime seda kaarti, et kus miski on. No saame aru, et peame minema paremale poole aga no kuidagi sinna ei saa. Lihtsalt aiad on ees, pole kuskile minna.

Vahepeal taipasin, et oota, ma lähen küsin meile rätikud ka. Müstiline on muidugi see, kuidas teenindajad mingit muud keelt peale kohaliku ei valda. Kui, siis tonkavad vene keelt, aga inglise keel on nende jaoks nagu raketiteadus. Küsisin mina inglise keeles, et “towel please” mille peale küsis teenindaja minu käest, et “što eta takoje tauel?” No tere talv. Lõpuks selgus, et rätikuid nemad ei anna ja mine osta kui tahad. Kuigi jah, koht kus me reisi ostsime, väitis et kõike saame. See on jälle seekoht, et aja mis iganes teksti suust välja, peaasi, et reis müüdud saaks.

Tuleme siis tagasi lasteala otsimise juurde. Küsisime kokku kolmelt teenindajalt, et kus on “kids area”. Üks neist naeratas ja ütles, et “English little” ja ei osanud meid kuskile suunduda. Leidsime ühe neiu, kes vähemalt sai aru, mida me otsime ja näitas käega, et noh, siin on lastetoru (alates 7ndast eluaastast). Kui ma seletasin, et ei, ma ei otsi seda, vaid otsin lasteala, kus on “small babies”, kehtitas ta lihtsalt õlgu ja ütles, et “not know”. Lõpuks saabus siis keegi kolmas, kes sai aru, et me otsime basseini, kus saaks väike beebi sulistada. Ja siis juhatas ta meid basseini juurde kus sügavuseks 60cm. Seal oligi nagu üks ümmargune betoonist bassein, selle kõrval suurem bassein, nagu mingi mahajäetud urgas. Ei ühtki mängulist asja, lihtsalt kaks basseini, toolid ja päikesevarjud. Seal oli küll koht baarile, mis oli mahajäetud ja ei töötanud. WCd, kuhu ei julgenud sissegi astuda. Ütlesin Leenule, et kuule sina jää siia ja ma lihtsalt lähen käin terve selle ala läbi, sest pole võimalik, et siin ei ole sellist ala.

Hakkasin lihtsalt ühes suunas minema. Ja reaalselt ma käisin terve ala läbi. Üles-alla, paremale-vasakule ja no ei ole. Siis sattusin ma kuidagi selle veepargi hotelli poolele. Seal oli vähemalt palju teenindajaid. Küsisin kahe-kolme teenindaja käest, et kus on noh? Üks ei saanud midagi aru ja teine suunas mind SPA kompleksi, kus oli mullivann. Siis nägin kuskilt silmanurgast mängumaja laadset asja ja teadsin, et no see peab siis lähedal ju olema. Aga kuidas sinna mängumaja juurde saada…? No ei ole sellist kohta. Lõpuks lihtsalt läksin tuimalt läbi töötajate ruumi ja sattusingi hoopis uude alasse. Ja seal see siis oligi. See lasteala mida ma olin otsinud.

Nüüd oli aga teine probleem. Kuidas saada tagasi Leenuni, et ta koos lapsega sinna juhatada? Ooper nr 2 eksole. Vaatasin ja seedisin ümbrust ning taipasin, et mul on kõige mõtekam minna tagasi sissepääsu juurde ja sealt Leenuni ning siis koos lastebasseini liikuda. Kogu see otsimine ja keerutamine võttis ega ca 25 min.

Meganaljakas kogu selle asja juures oli veel see, et trepid mis lastealani viisid olid kinniste väravatega, kus ilutsesid sildid „stuff only“ ja rahvas pidi käima lastealasse ümber aedade mööda tühermaad. See oli kõik kuidagi nii paha…

Plussiks oli see, et lasteala oli suur ja veesügavus vägagi erinev. Kuigi jah, vahepeal oli 60cm ning just sinna liumäele oli vaja ka Hedonil ronida ja sealt alla lasta. Õnneks ta ehmatas sedasi, et rohkem ta sinna tagasi ei soovinud. Lasteala miinus on muidugi suur miinus. Kui suurte alal on baare ja joogiputkasid 30m raadiuses, siis lastealas seda luksust pole. Kui oma titega basseini lähed, siis seal sa ka istu – ei tule kuhugi mujale tolknema. Ehk siis kui emal/isal tekib joogijanu, siis selleks, et seda juua saada, tuleb ette võtta 5min reis hoopis uude alasse. Krabad sealt oma 3 jooki ja siis jalutad teine 5min tagasi. Aga kujutage nüüd ette, et ongi seal ainult ema ja laps. Sa pead kaasa võtma nii lapse kui turvalisuse huvides ka kõik oma asjad selleks, et minna joogi järgi. Ebareaalne.

Silt küll näitas ühte lähemal olevat baari, kuid loomulikult oli see kinni (suisa mahajäetud kui aus olla). Ka vetsud olid lastealast kaugemal. Taaskord kraba kaasa laps ja kõik oma tavaar ning mine pissile. Me lasime Hedonil sujuvalt seal samas põõsasse pissida.

Seda ma ei tea kas lastebasseini juures peaks olema mõni vetelpääste või mitte, aga no meil ei olnud. Isegi mingit teenindajat mitte, kelle käest vajadusel midagi küsida. Ja isegi kui küsiks, siis ilmselt vahiks ta sulle imestunud näoga otsa ja küsiks “Što?”

Sellessuhtes, et mulle jäi mulje nagu, tulid titega, oma asi, passi ja tee mis tahad, meie oleme suunatud siin liumägedele ja jõgedele ja suuremale kliendile. Suht halb maik jäi suhu nagu.

Aga kui käes oli lõuna, siis tekkis teine takistus. Lõuna hakkas kell 12.30 ja loomulikult pidid kõike need 400 inimest minema korraga sööma kohta kus oli 100 istekohta. Ja kujutage ette, et te olete nüüd seal lapsega koos kõikide nende inimestega. Hoia last, valva asju ja võta süüa. Ebamugavus kuubis. Tegime nii, et mina läksin võtsin toidud ja viisin lasteala juurde. Minu eeskujul tegid seda ka teised vanemad. Keegi meiega kobisema ei tulnud, et mida te tassite taldrikuid siia alasse. Aga noh, see on jällegi see, et töötajatel on kõigest lihtsalt nii suva. Lihtsalt võta oma toit ja liigu edasi. Ja pealgi, kui ma nendega inglise keeles rääkima hakkasin, siis jooksid kõik minema.

Kui me arvasime, et koht on uus, siis lähemal vaatlusel selgus, et nii uus see siiski pole. Või on kõik need sajad külastajad, kes seal igapäevaselt käivad selle koha lihtsalt nii ära hooranud.

Mina paneks selle koha kinni ja teeks remonti. Veetorude juures olid need desinfitseerivad jalavannid. Sorry, aga mina sinna oma jalgu ei soovinud pista. Kui sul enne seent ei olnud, siis pärast seda jalavanni kohe kindlasti said sa mingi haiguse või lausa seitse. See oli lihtsalt rõve.

Ka toolid mille peal istuda või lamada olid 40% ulatuses kuskilt katki.

Lõuna buffee alas olid taldrikud kergelt öeldes mustad. Ja mitte üks või kaks, vaid ikka tornide viisi.

Aga kuna polnudki lootust, et ma sealt mõne täitsa puhta taldriku leian, siis lihtsalt kraapisin kuivanud tomatikoored maha ja läksin võtsin süüa. No ma loodan, et need nõud on sellest kuumast nõudepesu masinast läbi käinud. Lootus on lolli lohutus nagu öeldakse.

Aga rääkides torudest ja allalaskmisvõimalustest siis….

tsitseeriks siin Shania Twaini laulu “That don’t impess me much.” Ja just see kirjeldab minu arvamust kõige paremini. Võib-olla ongi asi selles, et ma olen käinud liiga paljudes veeparkides ja kogenud liiga palju erinevaid atraktsioone. Minu jaoks ei pakkunud erilist pinget ega uudsust mitte ükski toru ega liumägi.

Lühikokkuvõte. Waterplanet Parki tasub minna siis kui sul ei ole väikseid lapsi (ehk siis alla 6aastaseid), sest vastasel juhul istud sa isolatsioonis ja ei pääse kuhugi.

Või kui tahadki kuhugi minna, siis pead kaasa vedama terve oma maise vara. Ole valmis, et asjad on katki või siis lihtsalt määrdunud. Olgu selleks siis lamamistoolid või taldrikud. Torud ja liumäed on igavad ning järjekorrad pikad. Kui vene keelt ei oska, siis ei tasu kellegi käest midagi küsida, või siis tee enne pikalt eeltööd, et sul ei tekikski vajadus midagi küsida. Kui sa ka mõne töötaja leiad, siis nende näod on lihtsalt nii pikad ja vingus, et rikub ka sinu tuju ära.

Seega, minu senine top külastatud veeparkidest (mis kohe meenuvad):

1. Aquaworld Budapest (meie kogemus kirjas siin)
2. Aquapark Hawaii Odessa (meie kogemus kirjas siin)
3. Albatros Aqua Park Sharm El Sheikh
4. Livu Akvaparks Lätis
5. Terviseparadiis Pärnus
6. Flamingo Spa Helsingis
7. Water Planet Alanya

Topi koostamisel on arvesse võetud nii mugavust täiskasvanu suhtes, lapsesõbralikkust ja ekstreemsust veetorude näol.

Kui ka sina tead mõnda ägedat veeparki, kus sa isiklikult käinud oled, siis viska kommentaaridesse selle link. Äkki õnnestub mul sinna minna.