Meelis kirjutab: hirmutustaktika – kui hästi ei õpi, lähed kutsekasse
Möödunud nädalavahetusel käisime Leenuga ühe armsa paarikese 10ndal pulma-aastapäeval, kus oli ka palju teisi inimesi ja nagu ikka, sellistes seltskondades räägid paljudel erinevatel teemadel.
Kuid minu hinge jäi kripeldama üks teema mida arutas „Tartu paarike“. Kuna ma neid ei tea ja ei tunne, aga meeles on, et nad Tartust on, siis kutsun neid nii. Saan aru, et neil on vist peagi kooli lõpetav laps ja teemaks on kas ülikool, gümnaasium või kutsekas. Nende vanemate soovitus oma lapsele oli, et kutsekas. Minu jaoks oli see täielik šokk kuulda sellist käskivas kõneviisis soovitust.
Samas, mis siin ikka imestada, minu elus oli käskivas kõneviisis – põhikool, siis gümnaasium, siis ülikool (baka) ja siis magister. Kui nii ei lähe oled loll.
Nimelt hirmutas mu ema mind alati sellega, et kui ma korralikult ei õpi, siis ma lõpetan kutsekas ja ohh, seda häbi siis tervele suguvõsale Teine fraas, mida ma tihti kuulsin oli, et „said matas jälle kahe jah? No selge, siis ei ole muud kui kutsekasse ja ega sinust muud ei saa kui kassapidaja.“
Aga olgem ausad, kassapidaja peab väga hästi matat tundma. Okei, täna on jah kõik elektriline (piikspiiks) ja arvutites, aga still. Mina seda kahjuks ei oska. Ma olen nimelt reaalainetes ülihalb. Nagu ikka halb-halb.
See oli nagu mingi hirmutustaktika omal ajal – kutsekasse lähevad need, kes kuskile mujale ei saa, probleemsed ja õpiprobleemidega lapsed.
Seda lauset selle Tartu paarikese suust kuulda, et lähed kutsekasse ja jutul lõpp, oligi just seetõttu minu jaoks ehmatav kuulda, et minu mäletamistmööda läksid kutsekasse õppima need, kes mitte kuhugi mujale sisse ei saanud…
Minu jaoks isiklikult ei tähenda kutsekas aga seda, et sa oled loll või paha laps olnud. Minu silmis on kutseka läbinud inimesed pigem au sees ja eelkõige on nad ka tööturul mitmes vallas eelistatud seisuses. Neil on ju kooli ajal kohustuslik läbida praktikaid ja tihtipeale töötavad paljud juba oma erialal enne kui nad on kooli lõpetanud.
Ma olen tihti mõelnud, et mõtle, kui ma oleks lõpetanud näiteks keevitaja või autoremondi eriala – sellistes valdkondades ei saa töö mitte kunagi otsa. Mine tööle kuhu maailma otsa tahes. Autosid on igalpool ja samuti on puudus headest keevitajatest. Kui paberid ja töökogemus käes, siis mine tööle Soome, Norra, Austraaliasse, Jaapanisse või kasvõi Portugali. Ma usun, et sellise kogemuse ja paberiga inimene leiaks (ajaliselt) kiiremini tööd kui ülikooli lõpetanud spetsialist. No ehe näide olen mina – jälle olen ma tööturul juba pool aastat saadaval. Ühe jaoks pole piisavalt kogemust, teise jaoks ülekvalifitseeritud. Kuhu, ma siis kandideerima pean?
Vaatasin kiirelt ka Tallinna kutseka erialasid. Näiteks saab seal õppida logistikat. Taaskord valdkond, mille spetsialistina saaksid töötada mis tahes maailmajaos. E-kaubanduse spetsialist. Eesti on netiriik ja no valdav enamus ettevõteid tegutseb oma toodete- või teenuste müügiga netis. Seega, jällegi hea näide, et kutsekas ei õpita ainult rumalaks kassapidajaks. Ja pealgi, miks peab kassapidaja rumal olema? See on mingi haige stereotüüpne mõtlemine. “Muuks ei sobi kui kassapidajaks!” Ning loomulikult ei saa me üle ega ümber IT valdkonnast. Nendest on alati puudus ja tihtipeale värbavadki tublid ettevõtted uusi tulevasi programmeerijaid just otse koolipingist. Kui mugav. Lähed õppima ja töö jookseb ise sülle.
Kas tänapäeval on selline hirmutamine jätkuvalt moes? Või soovivad teie lapsed ise kutsekasse minna? Kuidas teie sellesse suhtute? Nagu minu ema omal ajal – kutsekas käivad lollakad ja õige inimene läheb ikka ülikoolipinki nühkima? Mul ei ole ühtegi sellises vanuses tuttavat, kes selle tee peaks ette võtma, et temalt küsida. Kas teie soosiksite seda, kui teie laps ütleb, et nii, mina lähen nüüd kutsekasse ja tahan õppida lehtmetalli töötlemispinkide operaatoriks või tööstusinformaatikuks? Kumba eelistada pärast põhikooli lõppu: kas kutsekat või gümnaasiumit?
31 Kommentaari
15a tagasi hirmutati mind ka, et kui loll oled, lähed kutsekasse. Nu läksin ülikooli, lõpetasin magistri ja jäin 4aastaga töötuks :( Läksin kutsekasse, sain eriala ja nüüd olen palju edukam kui enne.
Mees läks kohe peale põhikooli kutsekasse ja on ka omal alal väga edukas. Pigem jätku vanemad kõik valikud lastele. Ühele sobib üks ja teisele teine, vanem ei peaks sundima või õhutama valikuid.
Loomulikult on vaja ka ülikooli haridusega inimesi ja teadlasi jne. Aga seda otsustagu ikka laps ise. Ka peale kutsekat saab minna ülikooli.
Mina olen seisukohal, et kui on Soov ülikooli minna, siis jätkata gümnaasiumis. Kui aga ülikooli vastu huvi pole, siis kindlasti kutsekasse, saab nö 2in1 sealt.
Ma arvan, et tänapäeval pole sellist “hirmutamist”.
Mina lõpetasin keska 2010. Otsustasin koheselt kutseka kasuks. Ma nagu ei tahtnudki ülikooli minna, samas ma ei pushinud ka, kuna arvasin, et nagunii ei saa ma sisse, kuna eksamitulemused olid kehvad (kuigi hiljem vaatasin, et nt “tumbad” said kõik ülikooli) Ma vb oleks tasulise koha peale saanud, aga me pere polnud just kõige rikkam.
Ma tegelikult tahtsin peale põhikooli ära minna, aga seal isa ütles, et ole see kolm aastat veel, mis sa ronid mujale.
Oma lapse (laste) puhul (kuigi praegu poiss alles 5 ) ei hakka ma küll “hirmutama”. See jääb ikka lapse oma valikuks. Ma suunan, aga ei käse. Ta juba sel ajal piisavalt sellises vanuses, et otsustab ise oma tuleviku. Peaasi, et saab mingi kutse, kas siis kutsekas õppides või ülikoolis.
Peale põhikooli lõppu nüüd ülikooli kohe ei saa :) Aga peale põhikooli on kutsekas hea valik, sest siis saab ka keskhariduse kergelt kätte ja koos ametiga :)
Minu jaoks on kutseharidus väga hinnas, sealt saab reaalsed oskused.
Kui vaadata oma gümn lõpetanud kaaslaseid siis kutseka inimesed on nö kaugemale jõudnud ehk siis tublid rahateenijad oskusi nõudva ametiga.
Paar ülikooli lõpetanut töötab hoopis ametis mille tarbeks poleks seda vajagi ( laeva peal baaridaam, panga teller, küünetehnik).
Kutsekas on hea valik igal juhul!
Ma õppisin ise kutsekas. Meie peres pole kohustuslik traditsioon ülikooli minek ja sellepãrast ei survestand mind perekonnas keegi ülikooli minema. Minu vanemad toetasid mind iga minu valikus. Gûmnaasiumi lõpetasin ikkagi tavalises koolis ära ent sain ka juba gümnaasiumi ajast igal aastal ühe perioodi kutsekaelu proovida. Ja pealr gümnaasiumi asusin ôppima kutsekasse. Muidigi proovisin ka ülikooli ent mul jäi 10 kohta tasuta kohast puudu ja tasulisse paraku rahaliselt polnd vôimalil. Ent just praktikad on need, mis mulle lisaks õppimisele kasuks tulid ja omamoodi töökogemuse andsid. Samuti sain ma tãnu praktikale kooli lõpuni koolikõrvalt töötada. Nii et kooli lõpus olin ma omandanud juba erialaselt 1 aastase töökogemuse ka.
Laps on küll vãike, ent toetaksin teda tema valikutes. Erandina ainult siis kui tuleb plaan kooli pooleli jãtta. Soovitaksin ilmselt ka gümnaasiumi kõigepealt ãra lõpetada tavakoolis, sest ka erialade valik laieneb kutsekas kui sul on juba gümnaasiumi haridus.
Seda hirmutamist pean alusetuks ent samas on tõesti nendel kes tõesti hakkama ei saa kutsekas pisut lihtsam aga tõenãoliselt ka ainult siis kui lähed peale põhikooli kutsekasse. Sest peale gümnaasiumi õpet igal erialal erikohtlemist pole.
Mina juunis lõpetasin põhikooli ning umbes 1/3 klassist asus edasi õppima kutsekooli. 9.klassi lõpus tehti isegi kutsekoolidesse külastusi, näitamaks sealset eluolu ja korraldust. Õpetajad pigem just soovitasid kutsekoole, näitasid gümnaasiumi nö raskema vastupanu teed minemisena. Minu vanemad oleks igati rahul olnud, kui oleksin gümnaasiumi asemel valinud kutsekooli, kuid endale tundus loomulik asjade käik valida gümnaasium.
Mina kindlasti eelistaksin gümnaasiumit kutsekoolile. AGA peale gümnaasiumit, vaba valik, kes kuidas soovib. Mina sain peale gümnaasiumi sisse nii kutsekooli kui ka ülikooli, tegin valiku kutsekooli kasuks. Hetkel (7a peale lõpetamist) töötan ma 2100 eurose brutopalgaga ühes Baltikumi suurimas firmas ja olen eluga rohkemgi kui rahul. Ei, ma ei eputa, toon ennast näitena, et kutseharidus ei tähenda miinimumpalgaga kassapidaja tööd. Seega, lähtudes enda kogemusest, ma toetaksin küll kahe käega kutseharidust. Senini ei ole ma pidanud enda valikut kahetsema. Olen ise olnud seotud värbamisega, siis kutseharidus küll tööturul uksi ei sule. Töökogemus on hetkel tööturul tähtis ning töökogemuse puudumisel annab praktikal käik pigem Sinu CV’le väärtust. Kui Sa oled ise tubli ja töökas siis ei tohiks edu jääda ülikoolihariduse taha kinni.
Mina olen seda meelt, et peale põhikooli kindlasti gümnaasium. Kuna ma olen oma tuttavate pealt näinud-kuulnud milline on kutsekates õpetatav “tavatundide” osa (mitte siis erialased asjad, vaid matemaatika, eesti keel jne), siis valiks kindlasti gümnaasiumi, et korraliku põhja alla saaks.
Peale gümnaasiumi aga võiks vabalt kutsekasse minna, sest kõigile ülikool ei sobigi. Ise lõpetasin ülikooli baka sotsiaalteaduste alal, aga see aasta lähen hoopis kutsekasse käsitööd õppima..
Mina läksin peale põhikooli kutsekasse, kuu möödudes sain aru, et see pole minu jaoks ja läkain gümnaasiumisse. Peale seda rakenduslikku ja siis magistrisse. Leian, et 1 noor inimene võiks lõpetada gümnaasiumi ning peale seda ise otsustada kas kutsekas või ülikool
Kutsehariduse maine tõstmiseks on tehtud väga palju tööd. 15–20 aastat tagasi, kui sinul oli teemaks, kas gümnaasium+ülikool või kutsekool, oligi kutsekoolide maine veel selline, et no sinna lähevad ju ainult need, kes kuhugi mujale ei saa. Edu- ja karjäärivõimalusi nähti kõrghariduses. Selles mõttes ei tasu sul oma ema süüdistada – siis olidki ajad sellised. Ka minu klassist läksid kutsekasse ainult need, keda gümnaasiumi vastu ei võetud.
Kümmekond aastat tagasi hakati laiemalt rääkima sellest, et vaja oleks oskustöölisi, et kõrgharitud humanitaare on liiga palju. Kõrgharitud reaalalainimeste järele on endiselt vajadus. Suund on aga sinnapoole, et gümnaasium oleks ettevalmistus ülikooliks ja kutsekoolid oleksid täiesti arvestatav alternatiiv. Muide, ka kutseharidusest saab edasi minna magistriõppesse.
Selles mõttes ei ole üldse üllatav, et järjest rohkem noori kutsekooli minna otsustab. See näitab lihtsalt, et aastatepikkune töö kutsekoolide maine tõstmiseks toimib.
Aga sina, kui sa märkasid, et oma hariduse ja oskustega tööd ei leia, oleksid sel suvel võinud mõnda kutsekasse sisse astuda, et praktiline eriala omandada. Kasvõi seesama keevitaja või automehaanik, mida sa siin mainisid. Minu tutvusringkonnast on mitmed üle-kolmekümnesena kutsekasse läinud.
Mõnes kutsekas on vist praegugi veel lisavastuvõtud.
See vast oleneb väga koolist, lapsest endast ja lapse/noore perekonnast. Mina käisin koolis, kus rõhutati väga stereotüüpi, et kutsekasse lähevad “lollid” – muidugi ei tahtnud keegi rumal olla ning suur osa noori siiski pärast gümnaasiumi kuhugi ülikooli või rakenduskõrgkooli ka läks.
Pealegi – minu arust said kutsekoolid halva maine 90ndatel, kus nende tase kuidagi väga järsult kukkus; kus vajalikud aineklassid ära kadusid (polnud korralikke tööriistu ega vahendeid) jne. Praeguseks ja pärast buumi ning krahhi on selginenud, et mõnele sobib ilmselgelt kutsekas paremini, teisele jällegi ülikool. Ja nii peakski olema.
Endal lapsi pole, aga ennekõike ärgitaksin last ise mõtlema, üritades talle kõiki võimalikke variante eelnevalt tutvustada – ülikooli, rakenduskõrgkooli ja kutsekooli. Oluline on, et kui noor ise tahab ja võimeline on, siis ta võib minna ülikooli VÕI minna kutsekooli VÕI minna mõlemasse, mitte nii nagu varasemalt oli, kus oli kas ainult ülikool või ainult kutsekool variandiks.
Mul on tutvusringkonnas kaks noormeest, üks lõpetas viiel aasta eest Tartu Ülikooli ja teine kutsekoolis mehatroonika . Ülikooliharidusega noormees on tänaseks leidnud peale mitme aastatst otsingut tööd tavalise pakiveoautojuhina, kutseka omale tehakse pidevalt ületulekuks erinevaid kõrgepalgalisi tööpakkumisi. Pole vist mõtet lisada, et palgavahe on neil täna juba enam kui kolmekordne.
Oma nooremale lapsele üritan ka ametiõppimise mõtet maha müüa, kõrgharidust jõuab ka siis saada, kui kutsekas seljataga. Pole mingit mõtet minna Gümnaasiumisse aega raiskama. Järsku tuleb suur armastus peale keskkooli ajal ja siis ei lähegi edasi õppima, tavalise günaasiumiharidusega pole ikka suurt midagi peale hakata, kutsekoolist saab vähemalt praktilise hariduse.
kui ma oleks olnud noorena rohkem ise otsustaja ja julgem ning teadnud neid valikuid lisaks oleks it õppima läinud. valisin keskkonnaala, käisin aastaid ülikoolis kõik diplomid käes, aga igasugu töövestlustel, katsetel on ikka keegi teine valitud. mõtlesin minna kutsekasse, kuid ei saanud sisse suure nõudluse pärast. kunagi oleks erialast tööd saanud, aga olin liiga otsekohene ning rikkusin võimaluse, kuid ei kahetse, lihtsalt mingi asi ei sobinud.
olen igasugu muid töid teinud ja ega teagi enam ette, mis tulevik toob või mida edasi teha kunagi.
Mis ala spetisalist sa siis oled? Mis aastal ja mis ala ülikoolis lôpetasid?
Meelis: Ülikooli lõpetasin juba ammu. Peaaegu 10 aastat tagasi. Ja erialaks sai majandusteadus. Kuid kahjuks sellega eriti midagi tänapäeval peale pole hakata. Sestap omandangi uusi teadmisi erinevatelt koolitustelt.
Kutseka valinutele ma siiski väga väga soovitaks ka riiklikud eksamid ära teha, et oleks võimalus ka aastaid hiljem ntx ülikooli minna. Kergema vastupanud teed minnes ja vaid kooli eksameid tehes edasi õppimisele on kriips peal. Ja kahjuks valitakse viimasele ajal aina enam lihtsalt koolieksamid. Seda lihtsalt sel põhjusel, et kutsekoolis läbitakse programm kiiremini ja pead ise rohkem vaeva nägema kui just väga helge peaga pole. http://www.kutseharidus.ee/hea-teada/kutseoppe-lopetamine/
ja no palju neid noori on kes 9ndas klassis teavad kelleks nad saada tahavad :)
Mul on laps juba kooli lõpetanud aga ma ise ikka veel päris kindlalt öelda ei saa, et vat see on MINU ala. :D
Minu meelest on niimoodi üldistatult – kutsekas või ülikool – võimatu mingit otsust teha. Kõik oleneb ikka lapse oskustest ja huvidest. Kutsekasse on mõtet siis ikka minna, kui inimene teab ala, mida ta seal õppida tahab, mitte niisama, et otsustab, et kutsekas, ja siis alles hakkab suvalt valima. Kui ikka tehnilist taipu pole, ei pea ta masinaehituse õppekaval just kaua vastu. Ja vastupidi, kui abstraktset mõtlemist ei ole, siis filosoofiat ei õpi, jne. Ma ütleks, et vanemate sundimine, et laps iga hinna eest kutsekasse läheks, on täpselt sama nõme, kui su ema hoiak.
Aga no lühidalt ei oleks ma absoluutselt kutseka vastu, kui lapsele mingi ala hingelähedane on, kuigi ise tulen samuti keskkonnast, kus pigem kutsekaõppureid lollideks peeti. Samas teeksin omalt poolt kõik, et laps ikka vaimsete huvide vastu ka huvi tunneks. No ja jällegi vastupidi, ärgitaks raamatukoid natuke kätega ka asju tegema. Mh, küll läks pikaks see jauramine nüüd.
PS, räägi siis lõpuni juba, mis värk selle ebap.karbi ja pisaratega olid?
Midagi. Tuli jutuks, et talle ei meeldi 50shadesofgray film ja tahaks iga kord nutta, kui keegi seda mainib.
Selleks, et ülikooli minna ei pea tingimata valima gümnaasiumit. Ka peale kutseõpet on võimalik minna ülikooli, kui ise olla piisavalt pealehakkaja ja teha ära vajalikud riigieksamid (mis on ka kutsekas võimalik teha, kuid mitte kohustuslik).
Mina läksin peale põhikooli kutsekasse ja peale kutsekat kohe ülikooli ning nüüd juba lõpetan oma bakat.
Paljude inimeste jaoks oleks kolm aastat gümnaasiumis lihtsalt raiskamine. Lõpetad ära – ja siis? Minul on oma suguvõsast näide olemas – õdede üheealised lapsed, samal aastal lõpetasid põhikooli, üks läks gümnaasiumi, teine kutsekasse. Lõpetasid ühel aastal taas – üks gümnaasiumi, teine kutsekooli. Gümnaasiumi lõpetanu ei saanud ülikooli sisse – ja ei leidnud ka tööd. Kutseka lõpetanu töötas oma erialal juba viimasel kooliaastal, jäi praktikal silma ja kutsuti tööle. Kutseõpingute kõrvalt sai ta ka keskhariduse, aga et see paratamatult seal mõnevõrra pealiskaudsemaks jääb, kasutas kutseõppes pakutavat võimalust võtta lisa-aasta ja pühenduda riigieksamiteks valmisgtumisele. Aasta pärast tegi edukalt riigieksamid ja läks kõrgkooli, oma eriala edasiarendus põhimõtteliselt. Gümnasistst sugulane sai ka teisel aastal sisse, läks filoloogiat õppima. Kohe hakkas igavene häda pihta: raha vähe, aga nii raske kuskile tööle saada kooli kõrvalt. Raske muidugi – mingeid oskusi ju pole. Teine töötas oma kooliajal saadud töökohal edasi, polnud muret midagi. Ühel aastal lõpetasid baka. Gümnaasiumist tulnud jälle häda – filli õppis, kooli õpetajaks minna ei taha mingil juhul, muud tasuvat kohta kuidagi ei leia. Tõlgib siia-sinna, ei midagi kindlat. Kutsekast tulnu sai pärast bakapaberit tööl korraliku ametikõrgenduse, tõmbas aasta hinge ja läks magistrisse. Gümnasist tiksub ikka niisama, näis, mis edasi saab – üks variant on minna kutsekooli. Neid, kes seda pärast ülikooli teevad, on praegu ikka väga palju. Ja nagu kõik kogenud juhid teavad – edukas saad olla siis, kui tunned oma eriala alumisest astmest peale – see on kutseka lõpetanute suur eelis, egas neid muidu nii mõnelegi erialale kõrgkooli eelisjärjekorras vastu võeta. Nii et kutseharidust halvustada on küll väga lühinägelik.
Peale põhikooli valisin (ja valiksin uuesti) gümnaasiumi, sest kutseka standardid keskhariduse osas on paratamatult madalamad. Peale gümni aga suundusin kutsekasse eriala õppima ja naudin seal käimist täiega. Olen ääretult rahul oma valikuga, kuid ei välista tulevikus ka ülikooli (kuigi leian, et kõrgharidus on tänapäeval ääretult ülehinnatud).
Mina olen ka pärast põhikooli omandanud kutsekeskhariduse. Tööd ma oma erialal veel pole leidnud ,aga ega ma selleprärast ei nuta ka ,küll tuleb ka see aeg ,ma elan nii väikses linnas,et seda eriala on raske leida, aga minu palk oleks parem kui nii mõnelgi teisel kõrgharidust ja magistrit omaval inimesel.
Kassapidaja kohta ütlen nii palju ,et kui kassapidajaid poleks ,kes neid inimesi siis teenindaks. Kassapidaja töö on raske ,vaimselt ja füüsiliselt ,päevad on ülipikad , palk on peaaegu,et miinimum ja inimesed tihti elavad pärast tööpäeva ennast teenindaja peal välja.
Mina näiteks lõpetasin gümnaasiumi nö õhtukas ja selle maine oli tol ajal ka, et sinna lähevad ainult lollid ja veel lollimana nad sealt välja tulevad. Praegu vist seda mainet enam ei ole. Ise olen muidu ülikoolis magistrihariduse saanud, aga minu valitud erialal ilma selleta töötada lihtsalt enam ei saa ja õnneks on tegu erialaga, mis on nii piisavalt eluline, et töötuks jäämist ma ei kartma ei pea. Ütleme nii, et unistuste eriala ja olen sellele truuks jäänud ning ei kahetse:)
Samas olen kahe käega poolt, kui keegi otsustab kutseka kasuks. Kõik ikka vastavalt sellele, milline eriala, või üldse elu laiemas plaanis, südamelähedane on:)
10 aastat tagasi kui gümnaasiumisse läksin, siis oli see kutsekaga hirmutamine veel teema küll ja häbiasi. Isegi õpetajad hirmutasid kutsekaga ja noh vanemad eeldasid ka ikka, et lähed ülikooli. Läksin siis ülikooli ning pärast ülikooli kutsekasse. Töö sain tänu kutsekale ja sealsele praktikale, pärast praktikat võeti kohe tööle. Samas kõrgharidus andis võimaluse ameti- ja palgakõrgenduseks samas asutuses pärast mõningat töötamist.
Sorry, aga IT ei ole ikka päris nii, et koolipingist välja saades kukub töö kohe sülle. Programmeerija töö on raske ja vajab väga head loogilist mõtlemist. Olen kohanud päris paljusid, kes mõtlevad, et ah mis see ära ole, nühin paar aastat koolipinki ja olen kõva itimees valmis mitmetuhande eurose palgaga. Tegelikkus on see, et paljud kohad ei võta sind jutulegi kui sul pole kaks aastat reaalset töökogemust selles valdkonnas ja kandidaadid ei suuda lihtsaid prooviülesandeidki ära lahendada. See arvamus, et IT on lebo kindel valik on nii overrated.
Mina lõpetasin põhikooli 2008 aasta. Otsustasin minna kutsekooli. See jäi 2009 aasta kevadel pooleli , sest jäin lapseootele. Nüüd 2017 4.september on minu esimene koolipäev . Ma mõtlesin pikalt , et kuhu minna , tahan hariduse saada , et ei peaks terve elu olema soomes koristaja ( mida olin 3,5 aastat). Arutasin oma perega kui ka iseendaga. Valikus oli Täiskasvanute gümnaasium ja Ametikool. Kuna mulle on alati kokkamine meeldinud ja natuke ka sellel alal tööl olnud , siis otsustasin minna Ametikooli õppima Toitlustusteenindust. See kestab 3 aastat ja see meeldis kõige rohkem mulle , kuna 3 aasta jooksul saan õppida mitte ainult koka ametit vaid ka teenindaja/kelner ja majutus ala . Mina olen igati rahul oma otsusega . See aasta läks meil väga hästi. Mina lähen kooli , minu tütar läheb 2.klassi ja elukaaslane saadeti ka töö poolt ( kaitseväelane ) kooli 2 aastaks . Nii et meie perel on see aasta uue koolitee algus
Mulle näib, et vanemad hakkavad juba üha rohkem taipama, et on väär oma lapse eest ise otsuseid teha. Kuigi loomulikult leidub veel neid, kes dikteerivad oma lastele, millise kooli ja eriala nad PEAVAD valima. See on muidugi absurd! Kui minu enda laps peaks soovima tulevikus minna kutsekasse õppima, siis andku tuld :) Tehku selline valik, mis teda ennast rahuldab, mina elan talle igal juhul kaasa. Mina läksin peale gümnaasiumit kutsekasse. Praktikat väga palju, tänu millele ka enesekindlus suurem ja teadmine, et saan kõigega hakkama ning tulevikus hea töökoht garanteeritud. Tehku igaüks valikuid oma südame järgi, mitte vanemate heakskiidu või sugulastelt tunnustuse saamiseks. Nii lihtne ongi.
Minu peres oli suhtumine, et PEAB minema ülikooli. Muid variante ei tunnistatud. Käisin ma siis ülikoolis, enne viimast aastat tulin siiski ära, sest ei tundunud mulle väga harivana see eriala. Nüüd olen teisel erialal rakenduskõrgharidust saamas ning õpin ametit, esimesed praktikadki tehtud. Eriala on mitu korda põnevam ning on kindlus, et peale lõpetamist ei jää ma töötuks.
(Ps: kunagi töötasin koolivaheajal Selveris. Seitsmest kassapidajast viiel oli juuraharidus, enamikel baka aga mõnel ka magister.)
Imelik, et juuraharidudega järsku nii palju kassapidajateks sai. Midagi siin ei klapi. :D
Mul oli ka pidevalt see surve taga, et ikka ülikooli ja blablaa. Alla selle pole sa keegi jne. Mulle polnud selgeks saanud ka, mis ametit või tööd teha tahaks, läksin lihtsalt suvalist eriala õppima, et täita see ootus, et omandan kõrgharidust. Tulemus? Olen töötanud küll oma erialal, kuid samahästi sai seal hakkama ka suvaline inimene tänavalt. Ehk et jaa, ikkagi lihttöö ja mingeid õpitud teadmisi mul seal suurt vaja ei läinud. Nüüd närib siiani, et tegelt tahaks ikka midagi muud. Kui lapsed suuremaks kasvavad, siis ikka plaan miskit uut ametit omandama minna.