Meelis kirjutab: jah, mina olengi kõrgharidusega lihttööline
Kui me Austraaliast tagasi tulime, siis asusin kohe taas fotograafina tegutsema, kuid sellest on mulle alati väheks jäänud. Ma ei ole tahtnud end siduda kunagi kindla lehe või väljaandega, nii on mul võimalus olnud fototöid valida. Tavaliselt olen seda teinud oma päevatöö kõrvalt, nii asusin ma juba Tais olles tööd otsima ja ka CV’sid laiali saatma.
Möödus kuu Tais, ei midagi. Tulime tagasi ja kandideerisin edasi. Ei midagi. Pärast seitset kuud erialast tööd otsides ja igalt poolt eitavaid vastuseid saades, otsustasin, et hea küll, kandideerin siis lihtsamatele töödele, aga võta näpust – Maximasse kaupa laduma ma ka ei saanud – „olete ülekvalifitseeritud“. No selge, eemaldasin CV’st oma kõrghariduse ja olin lihtne keskharidusega 28aastane mees, kes otsis mistahes tööd – ma kandideerisin tõesti igale poole – olin valmis töötama 4kraadides puuviljalaos, kui keegi oleks vaid tööle võtnud.
Lõpuks läksin kolmandat teed, kandideerisin ja kui vastust mõne aja pärast ei tulnud, helistasin – tere, saatsin oma CV, aga ei mingit vastust. Telefonis otse ära öelda oli vist keerulisem, kutsuti kohe tööga tutvuma (vist eeldusel, et seda ma kindlasti ei taha). Kohale minnes pidid personalitšikil silmad peast kukkuma.
– Teie, kandideerite siia?
– Jah, mina, kandideerin siia, mujale ei saa, tööd on vaja.
– Oi, aga see töö ei ole ju teie jaoks, see on nii madal ametikoht.
– Vaadake, mul ei ole vahet, kus ma töötan, ma saan iga tööga hakkama, kui keegi vaid võimaluse annaks.
Lahkusin teadmisega, et selge, sinna ka ei saa. Nädal hiljem sain aga samast kohast kõne ja kutse vestlusele. Selgus, et mu CV oli rännanud ühest kohast teise ja lõpuks siis ühes osakonnas oli inimest vaja. Loomulikult tutvustati vestlusel kohe ka töökohta ja mainiti, et see pole muidugi midagi minu jaoks, aga, kui tahad, siis…. Ma võtsin selle vastu. Jah, olen tänaseks olnud ligi viis kuud laotööline – tõstan kaste ja sõidan tõstukiga. Seega aitäh, Sulle, Martti, et võimaluse andsid!
Olen samal ajal ikka vaikselt edasi kandideerinud ja otsinud erialast tööd, kuna laotöö on hooajaline… Ma ei saa ju nälga jääda, mul on nüüd pere üleval pidada. Ja see mõte tiirleb mul igapäev peas, kuidas me hakkama saame ja millal/kust ma leian uue töö?
Aga nii palju kui olen vestlustel käinud, on ikka üks ja sama mõttelaad – sa oled müünud seni tomateid, kuidas sa nüüd äkki arbuusi müüma hakkad ehk kui sul otsest kogemust ei ole, siis sa ei saa hakkama. No mismõttes? Andke võimalus – selleks ju katseaeg ongi.
Kuidas saab siis minu naine saada emaks? Tal ei ole ju ka kogemust! Või mina isaks? Kas Leen oleks pidanud nüüd aborti tegema kuna ta pole varem lapsi sünnitanud ja neid kasvatanud? Ilmselgelt ei tea tema, ja ka mina kõike lapsekasvatamisest, kuid koos kasvamine annab meile need teadmised, täpselt nagu mingi uue töö tegemine annab meile kogemused ja teadmised seda teha.
Vanasti oli jah nii, et õppisid automehhaanikuks, oled siiamaani mehaanik, tänapäeva noored on innovaatilised ja käivad ajaga kaasas, arenevad elus eneses, muudavad elukutseid ja saavad hakkama. Tean inimest, kes on õppinud mikrobioloogiat aga töötab logistikuna.
Mis mõte on hoida töötajat või võtta tööle inimene, kes on 15+ aastat olnud finants/turundus/tegevjuht, kes on läbi põlenud, kellel puuduvad ideed ja ind, töötajana lihtsalt mandub, aga tal on kogemus?! Ja noored, kes oleks hingega asja kallal jäetakse lihtsalt kõrvale. Pole siis ime, et kõik välismaale lähevad – õigesti teevad. Ma saan väga hästi aru noortest, kes pigem korjavad Austraalia põllul ube kui töötavad siin torssis nägudega burgereid vorpides, vähemalt saavad nad sita töö eest väärilist tasu.
P.S. Lähen sel sügisel uuesti kooli ja omandan teise kõrghariduse, et siis ikka tööandjad saaksid öelda, et oi, kogemust pole või olen topelt ülekvalifitseeritud.
• Mida Sina arvad sellisest suhtumisest? Mida peaks muutma ja kes peaks muutma? Kas personalispetsialistid on liiga kitsarinnalised ja stampides kinni?
Ja seda lollust ei suuda ma isegi mitte kommenteerida või siiski? Kaja Kallas ütleb, et raha vaest ei aita! Ja seda räägib inimene, kes teenib 4500€ kuus! Mida kuradit teab Kaja Kallas vaesusest või hakkama saamisest?
4 Kommentaari
Nõustun Meelise vaadetega. Ka ise seisan hetkel sama olukorraga silmitsi, kuna tulin juulis Austraaliast lootes, et olen saanud arvestatava töökogemuse lisaks kõrgharidusele. Tuleb aga tõdeda, et pole lihtne leida Eestis tööd. Samamoodi pole ma sobinud lihtsa töö peale, mistõttu tuleb mul edasi otsida. Ei oskagi kommenteerida, et kus ja kelles viga on :P vahel tundub, et mitmed tööandjad ei suhtu hästi reisimisse (ei tundu lojaalne või tundub püsimatu) kuid samas tuleb ju see vaid kasuks. Uued värsked ideed noortelt peaks ju ettevõtlusele vaid positiivselt mõjuma :)
Soovin teile jõudu jaksu ja kordaminekuid :)
Kõige nõmedam ongi see, et tihti personalispetsialistid ei võta arvesse inimese soovi pakutud ametikohal töötada ja praagivad töötaja vãlja kuna nende meelest töötaja ei sobi antud ametikohale või on liiga haritud. (Pole ime ka kui valikut tehakse välimuse põhjal, kui sa personalispetsialistile ei meeldi, siis tööle ei saa).
Samas ka ilma korraliku hariduseta on suhteliselt võimatu tööle saada. Minu enda jaoks on tihti takistuskiviks saanud vene keele mitte oskamine (mõned üksikud laused oskan öelda ja natuke saan ka aru, aga see ei lähe arvesse). Oleks ma kooliajal seda teadnud poleks ma kindlasti vene keele asemel saksa keelt õppinud. Tallinnas on ilma vene keele oskuseta ikla suht võimatu tööd saada. Ma räägin , et varati nõutakse igalt lüpsjalt ka vene keele oskust, isegi kui kollektiivis ei räägi keegi vene keelt, aga nii igaks juhuks.
Ja siis see nokk lahti saba kinni olukord , kus sul võib olla küll tööks vajalik haridus, aga puudub kogemus. Ja ilma kogemuseta tööle ei saa. Aga kuidas saada kogemusi, kui keegi ei anna võimalustki enda oskuste tõestamiseks…
Ei teagi- nutta või naerda.
Ise olen põhikooli haridusega ja ametlikult lõpetamata keskharidusega.
Huvitav on see, et igale poole otsitakse töötajaid(ka need ülimalt alamakstud töökohad) aga kui lähen vestlusele, siis küsivad ja uurivad ja puurivad ja jätavad mulje et olen sobiv sinna, aga siis ei helista enam keegi ega võta ühendust.. Endal on neil töötajaid vaja aga samas on nad ülivalivad.
Näiteks kui otsitakse kuskile Pubisse, oletame klienditeenindajat- kirjutavad nemad, et vaja on noort ja ilusat. Lähed vestlusele ja vaata aga, kogemust pole- tööle ei saa. Kuidas saab olla mõnel 19 aastasel noorel kogemusi pubis töötamiseks? Reallllyy? Järelikult saavad nad tööle võtta ainult vanemad inimesed, kes kunagi sada aastat tagasi kusagil kõrtsus töötasid?! Ei, ajab närvi küll, mõistan suurepäraselt ! Korter on ju vaja maksta ja süüa tahaks ka.
Kohe pean siia kirjutama! Puutun enda töös üsna palju personalipoliitikaga kokku ja see on üsna keeruline valdkond. Väga raske on välja noppida sadade kandidaatide seast see õige. Mina olen näiteks otsustanud lugeda vaid motivatsioonikirju ja vaadata mida on inimene enda vaba ajaga peale hakanud. Haridus ei ole minu silmis määrav ja eriti loeb tahtmine ja motivatsioon. Samuti hindan pikaajalist töösoovi.
Isiklikult olen näiteks hetkel ametikohal, milleks vastav haridus puudub (Meelis teab), kuid olen juba ennast mitmekordselt tõestanud (jälle Meelis ilmselt teab, millest räägin).
Tööandjad võiksid ikka inimestele rohkem võimalusi anda ja veidi rohkem inimesi vestlusele kutsuda. Kui ise kandideerisin tööle, siis oli pidev probleem sellega, et ei kutsuta vestlusele. CVs seisab, et kõrgharidus on omandamisel! Fakk juu- kõik kohad kes mind elus vestlusele ON kutsunud, on mind hiljem ka endale tööle soovinud. Ja näiteks praegu ollakse minuga äärmiselt rahul.
Pakun, et enamik personalitöötajaid ei viitsi lihtsalt süveneda ja liiga palju vestlusvoore korraldada. Seetõttu valitakse tihti täiesti valesid inimesi :)
Keep on going, Meelis ;)