Ma olen pikalt mõelnud, kas tasub sel teemal kirjutada või mitte. Kindlasti on palju neid, kes elavadki kaasa mu tööotsingutele ja tunnevad endki ehk neis situatsioonides ära, aga kindlasti leidub ka sapipritsijaid, et olen liiga nõudlik, endast heal arvamusel jne. Ütlen kohe ära, et jah, ma tean, mida ma väärt olen. Ehk siis käesolev blogipost räägib sellel korral sellest, kuidas on läinud minu tööle kandideerimised ning millises seisus on need praegu ja kuidas ma oma elukesega edasi lähen.

Kui te küsite, miks ma hakkasin tööle üleüldse kandideerima, siis tegelikult oli see pisut blogilugejate survel ja siis see „ostame oma kodu“ projekt. Aga enne pangast laenu ei saa, kui ametlikku palka ei ole. Ja kuna Leenu juba käib tööl, siis ma mõtlesin, et no lähen ka. Olen tublisti tööl, saame laenu kätte ning siis lähen tagasi arvete/projektitasude peale üle nagu ma seni olen teinud.

Sügisest panin rauad tulle..

Tööle kandideerimist alustasin ma eelmisel sügisel. See tähendab, et ma hakkasin tõsisemalt ja igapäevasemalt erinevaid portaale külastama ja reaalselt ka oma CV’sid saatma. Siinkohal tahan koheselt öelda ka seda, et ma ei saatnud oma CV’d igasse kohta. Ehk siis kui näiteks cvkeskuses oli turunduse vallas 58 tööpakkumist, siis ma kandideerisin kas ühele või kahele kohale.

Nimelt panin ma juba eos omale paika teatud reeglid, piirid, nimeta kuidas tahad, et ma ei kandideeri kõikjale. Esiteks pidi see ettevõte mind „kõnetama“, teiseks pidi töö (vähemalt emapilgul) olema väljakutsuv (loe raske), kolmandaks pidi firma olema tugev või siis tuntud ja võib-olla, et üheks kõige olulisemaks aspektiks oli ikkagi asukoht.

Ei, ma ei ole printsess ja ei vali, et issand, see töökoht on Pirital ja ma olen Mustamäel, või see koht on Ülemistes ja ma pean Mustakalt sinna ja tagasi sõitma. See oli minu teadlik otsus mitte kandideerida töökohtadele, mis jäävad minust liiga kaugele. Ma ei näe mõtet kulutada 40 minutit või isegi tund, et sõita tööle või siis tagasi koju. Kui mul on võimalus valida ja see otsus teha, siis seda ma ka tegin. Minu trajektooriks oligi Kesklinn-Mustamäe (ühes me elame, teises on Hedoni lasteaed ja Leenu töö). Kadriorg näiteks oli juba minu jaoks out. Rääkimata näiteks Peetrist või Nõmmest.

Kindlasti tuleb mainida ka seda, et minu jaoks oli oluline ettevõtte maine ja tugevus just ärilises mõttes. Ehk siis kui on tegemist noore ja pidevalt halvas nimekirjas oleva ettevõttega, siis ei soovi ma sinna kandideerida, sest äkki tulebki ühel päeval uudis, et oi, aga meil ikka viimase aasta tulemus oli alla arvestuse ja tegelikul peame me putka kinni panema ja kõik lahti laskma. Aga mis siis kui see juhtub sellel hetkel kui ma olen olnud tööl kaks kuud või kuus kuud? Ei ole just meeldiv. Seega ma niiöelda maandasin juba eos oma riske. Taaskord valikute koht, et kas tahad seda teha või mitte. Minul oli võimalus selline otsus vastu võtta ja seda ma ka tegin. Kui majandusnäitajad ei ole head, siis sinna ma ei kandideeri.

Et olla võrdne kõikide suhtes ja siin selle GDPR seaduse valguses mitte kellelegi kannale astuda, siis nimetan kohti kuhu ma kandideerisin ja vestlusel käisin hoopiski värvide järgi.

Lihtsalt infoks, et need kandideerimised ei lähe kronoloogilises järjekorras, vaid lihtsalt panen kirja need mis kohe pähe vupsavad.

Kollane

See ettevõte on tegelikult tuntud ja omas vallas kindlasti tegija. Seega ei olnud mul sekundikski kahtlust kas kandideerida. Kuna see firma ei ole ka silma paistnud suure personali vahetusega, siis teadsin, et see oleks koht ning valdkond kus ma sooviks töötada.

Kandideerimine käis läbi personalifirma ehk siis üldsegi kolmas osapool tegeles esmaste kandidaatide ja intervjuudega. Tegelikult ei ole see minu jaoks mingi uudis, sest paljudel lihtsalt pole aega ja kogemust tegeleda igasuguste CV’de kogumiste ja intervjueerimistega. Ka see personalifirma oli minu jaoks suur pluss, sest olen nende kohta ainult head kuulnud.

Kohale minnes ei pidanud ma pettuma. Tõelised professionaalid ja seal vestlusel oli väga meeldiv olla. Kuigi intervjuu pidi kestma ca tund, siis tegelikult ütles värbaja juba 30ndal minutil, et tema laseb mind kindlasti edasi teise vooru ja ma olen selleks tööks sobilik, aga viimase valiku teeb loomulikult ettevõte ja sealsed inimesed, et kas nad tahavad mind üldse näha või mitte. Intervjuu lõpus tekkis endal ilgelt tahtmine küsida, et kuulge, kui selle kollase firmaga asja ei saa, et kas ma siis teile ei saaks tulla. Tõesti väga meeldiv ja tore oli seal nende juures.

Mõne päeva möödudes saingi siis kõne, et jah, olen saanud edasi vestlusvooru, kus siis laua taga ootab mind ettevõtte personalijuht, juhatuse liige ning värbamisfirma esindaja. Kõik tundus tore ja ma olin rõõmus, aga seda selle hetkeni kui ma sinna kohale jõudsin. Firma ise on lugupeetud, käive on vägagi okei, ollakse rahvusvahelise haardega… Aga see ruum kus vestlust läbi viidi… No ma ei tea. Kas see oli mingi test, et kuidas ma hakkama saan? Aga see ruum oli rõve. Päriselt ka. See oli must, pesemata, külm. Käsi laua peal hoides tundsin kuidas seal oli mingit õli või rasva. Sealt lahkudes oli mu esimene ja ainukene mõte, et kus siin käsi saab pesta. Ma tean, et see on norimine ja pisiasi, aga fuck it, mind see häiris. Kas sellised on kõik teie tööruumid oli üks minu mõtetest. Kui selline on teie koosolekute ruum, siis milline veel WC ja köök on? Kas siin käivad ka teie rahvusvahelised kliendid ja partnerid?

Okei, vestlus sai peetud ja mind „grilliti“ mõnuga. Loomulikult küsin ma päris tihti ka küsimusi vastu, et näha kuidas nemad hakkama saavad. Nagu ikka läks tunnikene ja lubati, et järgmise nädala lõpus antakse teada. Ja seda ka kenasti telefoni teel tehti. Õigemini oli selleks see värbamisfirma esindaja. Olgu siinkohal öeldud, et temale ei ole mul mitte ühtegi etteheidet ja mul jagub ainult kiidusõnu. Aga tagasiside siis ettevõtte poolt oli, et “kahjuks puudub teil täpselt selle valdkonna varasem töökogemus.” Nagu mida? Päriselt? Ja sa enne ei märganud seda või? Kas te tõesti ei näinud seda ei minu CV’st ega värbamisfirma esindaja märkustest? Milleks raisata teineteise aega ja mind siis üldse vestlusele kutsuda, kui sa juba ju eos näed, et vot, Meelisel seda kogemust pole, aga näed, Veronikal on. Ma ei näe sellel pointi. Ütle siis kohe ära, et me näeme, et Veronika on parem ja las see Meelis jääb mängust välja. Lihtsalt mul on sellest ajast kahju.

Iroonia on aga selles, et vist kaks või kolm päeva hiljem viisin ma samasse asutusse sama firma senisele turundusjuhile sünnipäevaks lilled. Mitte enda initsiatiivil, vaid tema hea sõbranna palus, kuna ise ei viibinud siis Tallinnas. Ja veelgi iroonilisem on see, et mitu kuud tagasi enne kandideerimist käisin ma selle firma ajakirja tarbeks kaanepilte tegemas.

Kuid mul on hea meel, et selle koha ei tuli selles mõttes kiirelt, et …. lugege edasi ja saate aru, et siin läks kõik veel hästi (kiirelt).

Sinine

Miks just see koht? Esiteks olin ma nende inimestega varem kokku puutunud ja seda hoopiski teises võtmes. Nimelt olin ma neile kaks aastat järjest Jõuluvana teinud. Kuna kokkupuude oli positiivne, inimesed tundusid juba siis äärmiselt toredad ja no asukoht oli enam kui ideaalne ning ka firma maine oli hea, sinna sekka juurde rahvusvaheline haare nii Baltikumis, Skandinaavias kui ja kogu Euroopas. No mis saaks parem olla. Ei saakski.

Saatsin CV ära ning loomulikult ei maininud ma kuskil, et btw, ma muideks olen teile siin Jõuluvana teinud. Loomulikult kutsuti mind ka vestlusele ja vestlejaks ei keegi muu kui see sama personalijuht, kes mind Jõuluvanana on tellinud ja kellega olen suhelnud. Seal kontoris pidin ma pisut ootama ja ma teadlikult olin sedasi küljega, et kui ta tuleb siis ma saan teha dramaatilise pöörde teha ja siis see naisterahvas oleks mingi… „Oot, kas me oleme varem kohtunud?” Ja täpselt nii läkski. Ta õnneks mäletas mind ja see andis palju juurde ehk siis oli niiöelda jää sulatajaks.

Lisaks personalijuhile osales vestlusel veel keegi naisterahvas, kes oli ülitore ja rõõmus ning väga sõbralik. Rääkisime maast ja ilmast ning nemad küsisid ja mina küsisin ja see kõik oli nii ilus ja tore. Ära minnes olid ainult positiivsed emotsioonid. Need tunded said kütet juurde juba päeva pärast, kui tuli kiri, et oled oodatud teise vooru vestlemaks meie regiooni turundusjuhiga aga läbi Skype ehk siis videokõnena.

Ka see vestlus algas positiivselt ja kulges samas vaimus ka edasi. Kuna see toimus niiöelda teises ruumis, siis liikusin läbi kontori ning nägin pisut ka teisi inimesi. Kõik olid nii vaiksed ja tõsised. Arvestades, et alles nädal tagasi kohtusin ülirõõmsate ja positiivsete inimestega. Ju see oli siis mingi konservatiivsete inimeste „tiib“.Aga nüüd tuleb see lõbusam osa ehk mis must sai.

Loomulikult ei ole üllatus see, et mulle tuli eitav vastus. Kuid kuna ma olen kiuslik inimene, siis tahan ma alati teada miks? Vastus „teil puudub varasem selle eriala töökogemus“ päriselt ka ei ole mingi argument enam. Seda on mu CVs näha, sellest on vestlustel räägitud.. Ma mainisin seda ka ise päris mitmel korral nii esimesel kui ka teisel vestlusel, et nagu te näete, siis mul ei ole konkreetselt selle valdkonna varasemat töökogemust. Et kui te leiate, et see on takistuseks, siis öelge kohe ja ärme raiskame teineteise aega. Keeg ei öelnud midagi. Ometigi tuli see lõppvastus selline nagu ma ei oodanud.

Aga mis on funny story. Ma nimelt tean, kes selle töökoha sai. Ja kas tal oli konkreetsel selle valdkonna varasem töökogemus? EI! Aga ta oli igav inimene. Ja ääretult kuiv, mis ilmselgelt tegigi temast selle ideaalse kandidaadi. Mina olen oma loomult lõbus, loominguline ja elav inimene ehk siis ristivastupidine. Kas ma kahetsen? Nii ja naa. Ma keskendun ikkagi esimesele kohtumisele, mis oli äärmiselt positiivne ja jätan oma mälestusse selle.

Must

Amazing firma. Kui ma seda kuulutust nägin ma lihtsalt süttisin. One in a million chance, et nad Eestisse inimest otsivad, sest sinna on raske saada, kuna lihtsalt inimesed ei liigu ja kõik on nii rahvusvaheline.

Saatsin CV sellel samal sekundil (öösel) ära ja jäin vastust ootama. Kõne saabus juba järgmisel päeval kell 11. Leppisime vestluse aja kokku ning läksin kohale. Taaskord viis vestlust läbi kolmas osapool ehk värbamisfirma. Aga see oli kuidagi igav ja kuiv ja üksluine koht. Tunned, et inimesed on sellised konservatiivsed ja meeletult vaoshoitud. Vestlusel oli selline õhkkond nagu ma oleks kuskil kirikus palvusel olnud. Kõik oli nii vaikne ja nii vaoshoitud.

Vestlus algas sellega, et kohe visati ette 40ne küsimusega test, mida pidi aja peale lahendama. Kõikidele ma ei jõudnudki vastata, sest keskendusin kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ja siis hakkas „grillimine“. Issand kui igav see oli. See naine vist ise ka ei tahtnud seda teha, aga ometigi pidi tegema. Kõik küsimused luges ta maha paberilt ja mitte sekundiksi ei tulnud temast välja inimest ega inimlikkust. Lihast ja luust robot. „Kuidas te käituks olukorras X?“, „Milline on teie suurim tugevus?“, „Kuidas käitute stressi olukorras?“ jne jne jne. Täiesti tüüpilised iidamast aadamast küsimused. Sellele tipnes muidugi küsimus/ülesanne: „Müüge mulle see pastakas“. Nagu mida? Päriselt? Mis aastas me elame?

Muideks, kunagi lugesin ühte lugu, et mida sellises puhul teha, kui keegi palub teil töövestlusel „pastakas maha müüa“, siis tõuse püsti, täna viisakalt ning lahku. Ma ausalt oleks tahtnud seda teha, aga samas see koht oli edasi istumist väärt.

Vestlus kestis ja kestis ja kestis. Tegelikult ainult tund, aga tundus nagu oleks läinud kaks. Kuna palju oli küsimusi ka toote enda kohta, siis loomulikult rääkisin ka sellest. Suured olid intervjueerija silmad, kui ma kõigist detailselt rääkisin. „Kuidas te kõike seda teate? Kas te olete kõik pähe õppinud? Ma ei ole varem näinud kedagi, kes sellest nii detailselt teaks“.

Ei, ma ei olnud seda pähe õppinud, vaid hoian end maailma asjadega kursis ja see toode/firma on üks neist, mis mulle alati on huvi pakkunud nagu ka filmid, muusika jne.

Loomulikult sooviti ka kahe soovitaja nime ja numbrit, kes oleks kaks võimalikult erinevat inimest võimalikult erinevast valdkonnast. Need kaks andsin ma kohe seal samas ja lahkusin. Tean, et mõlemale ka helistati ja minu kohta uuriti.

Kuid mis siis oli vastus minu puhul? Loomulikult oli see ei – „Kahjuks on teie teadmised tootest ja valdkonnast liiga detailsed. Ootame sellele ametikohale kedagi kes on pisut vabama loomuga ja hea suhtleja“.

Teate… ma isegi ei viitsi seda kommenteerida, sest see on lihtsalt nii ebaloogiline, aga heakene küll.

Roosa

See on kõige pikema kandideerimise protsessiga koht terves minu elus. Nii ajalises mõttes kui ka voorude mõttes. CV saatsin neile oktoobri alguses ning lõplik vastus saabus siis veebruari alguses. Aga koht ise oli ja on ka jätkuvalt väga äge.

Firma on suur. Lausa nii suur, et selle kohta on õigem isegi öelda korporatsioon. Vaatasin just huvipärast, et mida ka Wikipedia räägib. Töötajaid on neil kokku maailmas üle 80 000 ning käive üle 75 miljardi dollari. Te saate nüüd ehk aru kui suur see organisatsioon on. Ja et keegi otsib turundusinimest siia väiksesse Eestisse on samuti pisut uskumatu. Seega polnud teha muud kui võimalusest kinni haarata.

Kuna see kõik võttis nii kaua aega, siis ma teen lühidalt – nii lühidalt kui võimalik. Esimeseks vooruks oli telefonivestlus. Selle leppis kokku keegi isik X, kes helistas mulle Varssavist ja ütles, et intervjuu viib läbi inimene, kes viibib kuskil Tšehhis. Intervjuu esimene küsimus: „Kui palju te olete oma palgasoovis nõus alla tulema?“ Eeee…. ei olegi. Selles suhtes, et ma juba olengi tulnud alla, sest hetkel teenin ma rohkem. Ja siis sujuvalt mindi traditsiooniliste küsimustega edasi. Kõne lõppes sellega, et koheselt öeldi mulle, et ma saan edasi teise vooru. Selleks aga oli siis kohtumine Eesti divisionijuhi ning tulevase otsese ülemusega.

Teine voor leidis aset kesklinna kontoris ja seal olidki laua taga need kaks inimest, pluss see naisterahvas, kellega ma esimese vestluse telefonitsi tegin. Muideks, olgu taaskord mainitud, et iga vestluse ja vooru kohta saatis keegi isik X kuskilt kolmandast riigist mulle kinnituskirja. Ma ei ütle, et see on imelik, aga see pigem oli harjumatu. Miks kõik nii suure „ringiga“ peab käima? Ju see on siis suurkorporatsioonide eripära.

Teisest voorust pääsesin ma edasi ja mind ootas kolmas voor. Pidin minema uuesti kontorisse ning lahendama klassikalist juhtumit ehk inglise keeli öeldes business case presentation. Lisaks pidin ma seda tööd ka esitlema ning vastama tekkinud lisaküsimustele. Nii eesti kui inglise keeles. Kokku kestis kõik see üle kahe ja poole tunni. Enamuse sellest ajast veetsin ma tegelikult materjali läbi töötades, sest ülesanne ise oli lihtne. Lihtsalt infot ja erinevaid nüansse oli palju.

Kolmandast voorust pääsesin edasi kiidusõnadega, et nii head tööd pole ammu nähtud ja viiest punktist annaks nad mulle kuus, sest ma pakkusin enamat kui nad ootasid. Jälle jupp aega ootamist ning tuli kõne. Isik X helistas ja kinnitas veelkord, et ma olen edasi pääsenud ja minuga võetakse järgmise vooru osas uuesti ühendust. Seda tegi aga sellel korral Eesti üksuse juht, kes ütles, et kõik on väga tore ja ta sooviks minuga kokku saada kontorist väljaspool. Leppisime kokku kohvitamise ühes kesklinna kohvikus. See oli justkui selge märk, et I am in! Just samamoodi läks ühel meie sõbrannal hiljaaegu, et kutsuti kohvile, et kõik veel üle confirmida.

Kohtumine mis pidi algse plaani järgi kestma 30 minutit lõppes pisut enam kui tunni pärast. Nii paljust oli rääkida ja loomulikult ka minul aru anda. Tegelikult olin ma suhteliselt veendunud, et selle vestluse lõpus öeldakse mulle, et tere tulemast meie meeskonda. Aga ei! Seda ei tehtud, sest laual oli veel üks kandidaat. Möödus aega mis ta möödus, kui lõpuks tuli see kauaoodatud kõne.

Umbes kolmandal sekundil sain ma aru, et vastus on ei! Lihtsalt see tonaalsus oli kohe selline ja ma muidugi ei pidanud pettuma. Vastus oligi ei. „Tead, aus vastus on see, et sa oled meie jaoks ülekvalifitseeritud ja ma kardan, et sul hakkab meie juures lihtsalt igav“.

Ega ei osanudki midagi selle peale kosta, kui et aitäh ja oli tore teiega kohtuda. Ei saanudki nüüd aru, et kas see oli kompliment või mitte, aga loomulikult oli hinges pettumus. See oleks olnud selline ettevõtte, kus tõesti oleks saanud minna tööle mis tahes maailma riiki. Tuleb vaid pisut ettevõtte sees kogemust koguda, oodata võimalust ja minna. Tegime Leenuga nalja, et mõtle kui äge kui ma oleks seitsme või kümne aasta pärast kuskil Singapuris või Bangkokis regioonijuht. See oleks mega äge. Ja kui te ütlete, et ma unistan ja mõtlen liiga suurelt, siis… „Inimene kellel pole unistusi ja ambitsioone ei ole ka õpivõimet“. Just sellist lauset lugesin ma ühest raamatust. Minu arvates on see 100% tõene.

Valge

Siinkohal oli tegemist ühe reklaamifirmaga, mis on suur ja pakub teenust vägagi nimekatele klientidele. Selle saatis mulle jällegi üks tuttav, et näed heas asukohas, hea kontor, palju arenguvõimalusi ja et saatku ma CV. Mõeldud-tehtud.

Üsna pea laekus mulle kiri personalijuhilt, kes kohe ka vestlusele aega pakkus. Kuupäevad sobisid ja jäingi ootama vestlust. Aga… siin oli üks aga. Oli see mingi X asi mis mind häiris. Selles kuulutuses ei olnud minu arust kõik ausalt kirjas.

See oligi vist nädal enne vestlust, kui personaljuht uuesti helistas ja ütles, et teate kahjuks peame meie vestluse tühistama. Sõnadega: „meile tuli üks palju tähtsam kohtumine vahele“.  Veider oli muidugi rõhutada seda, et palju tähtsam kohtumine kui minuga vestlus, aga ma ei teinud sellest välja, kuna ma saangi aru, et reaalselt võis keegi tähtis klient kuskilt Ameerikast tulla.

Leppisime uue aja kokku ja seadsingi oma sammud nende kontorisse. Aga mind ikkagi näris mingi asi. Midagi, mida ma ei osanud seletada. Jõudsin mina kontorisse kohale, panin mantli garderoobi, istusin väiksesse koosoleku ruumi ja jäin inimesi ootama. Saabus personalijuht ja veel üks inimene. Niipea kui mulle seda inimest tutvustati, siis sain ma aru, mis mind selle kuulutuse ning töö juures häiris. Teiseks inimeseks laua taga osutus müügijuht, kes oleks olnud ka minu otsene ülemus nagu ma aru sain. Ehk siis tegelikkuses ei otsinud nad mitte turundusinimest vaid ikkagi müügimeest. Lihtsalt see oli kenasti sõnadega ära peidetud.

Aga see ei olnud veel kõik. Mis oli selle mehe avalause pärast teret? „Lugu on nüüd selline, et üritame siin 30 minutiga hakkama saada, sest meil on üks tähtis koosolek kohe tulemas“.

See oli päriselt minu piir. Nagu ma saan aru, et tähtis koosolek, aga.. No ei olnud meeldiv. Ma mõtlesin, et ütlen, et säästan teie kolmkümmendminutit ja lahkun. Kui mu mantel poleks kuskil teises kontori otsas olnud, ma olekski ilmselt tõusnud ja minema läinud.

Loomulikult jõudsime me peagi ka selleni, et mul oleks siis kliendid, kellega ma peaks tegema ja eesmärgid mida täitma ja kui tekib rahaline auk, siis ma pean kliendid leidma, neile teenust maha müüma ning selle augu niiöelda kinni katma. Ehk siis müügitöö. Ma lihtsalt olin viisakas ja istusin paigal. Samas ei suutnud ma ära oodata, et millal see kõik ometigi juba läbi saaks.

Loomulikult ei puudunud sellest ka klassikaline lause, et me saadame teile koduse töö ja siis lahendage see ära ja siis vaatame edasi. Müügijuhile ütlesin ma otse, et sellele hetkel kui sa paned mulle lauale paberi, et näed siis on kliendid ja hakka läbi helistama, siis see on see hetk kui ma tõusen püsti ja lahkun. Mina mingeid müügikõnesid tegema ei hakka. Juht muidugi kinnitas, et midagi sellist siin tegema ei pea. Aga sisimas ma selles kahtlesin.

Vist päev pärast vestlust sain ma personalijuhilt kirja, et olen saanud järgmisse vooru ja selleks on siis koduse töö lahendamine, mis omakorda koosnes mitmest osast. Ja vot siis mul viskas tegelikult üle. Esiteks pole ma enam 21aastane tudeng, et ma end hullult tõestama pean, mul on piisavalt kogemust ette näidata, kes ja mis ma olen ja milleks ma võimeline olen, teiseks olen ma oma elus teinud piisavalt neid koduseid töid, teinud neid ideaalselt, aga tööd pole saanud. Ja siis olen näinud kuidas minu tööd punkt punkti haaval realiseerima hakatakse. Loobusin viisakalt sellest kodutööst ja hing oli rahul.

See koht tuletas mulle ikkagi meelde seda, et usalda oma sisetunnet. Kui miskit ei tundu õige, siis jäta pooleli ja mine edasi. Kahjuks ma ei usaldanud ennast ja venitasin sellega liiga kaua ning raiskasin nii enda kui ka teiste aega.

Mis oli selle koha pluss? See personalijuht ise. Äärmiselt armas ja sõbralik, keda vaadates tunned, et just tänu sinule sooviks ma siin asutuses töötada. Aga see oli ka kõik. Ülejäänud oli minu jaoks üks vale (värk).

Pruun

Nagu eelminegi koht, peaaegu – reklaamiagentuur. Selle saatis mulle edasi tuttav, kes samuti reklaaminduses töötab ja ütles, et näed, nemad otsivad ja saada sinna. Aga…. kuna nad ei otsinud suurt ja tugevat projektijuhti, vaid spetsialisti tasemega töötajat, siis teadsin, et ma pean oma taktikat muutma. Olles juba eelnevalt saanud mitmeid eitavaid vastuseid ja seda just ülekvalifitseerimise osas, siis teadsin, et ma pean oma CV’d muutma. Seda selleks, et üleüldse vestlusele pääseda. Lühidalt öeldes ma siis valetasin oma CV’s. Ma ei pannud mitte midagi juurde kui te seda mõtlete. Vastupidi.. ma võtsin asju maha. Ikka julmalt. Töökogemust, oskusi, koolitusi…

Saatsin CV ära ning juba 20 minuti pärast potsatas kiri postkasti, et tore, et kandideerisite ning ootame teid vestlusele juba homme. Oli neil vast alles kiire. Läksin nende kontorisse kohale, mis minu mõistes ei asu ideaalses asukohas, aga vähemalt ei ole ka kesklinnas ja parkimisega probleeme ei teki.

Vestlusel osales siis lisaks juhile ka osakonnajuhataja, kes oleks minu otsene ülemus. Taaskord rääkisime maasta ja ilmast ning nad tegid seal samas mulle „teste“ ehk siis klassikaline, kuidas sa lahendad selle või selle olukorra jne.

Pärast 50minutilist vestlust tekkis võimalus küsida, et kuidas ma siis edasi läheme ja millised on minu võimalused… Selle peale öeldi kohe „kahjuks me näeme, et teil on oskusi, kogemust ning teadmisi rohkem kui me hetkel vajame. Seega aitäh tulemast ja me võtame uuesti ühendust, kuna meil on veel kandidaate“.

Et kas see oli nüüd siis ei või mis asi? Pigem ikka oli ju ei. Aga samas, et võtame ühendust?

Just nüüd sellel samal hetkel kui ma seda lugu kirjutasin, siis mõtlesingi, et aga oot, ma olen ka pisut tont ja kirjutan, et vabandust, aga te ei ole mulle mitte midagi teada andanud, et mis seis on kogu selle kandideerimise protsessiga ja milline on minu osas selles jne jne jne. Laekunud vastus on teie ees:

Sinu kandidatuuri üle kaaludes oli meil väga keeruline otsust vastu võtta. Sinus on kindlasti seda energiat ja tahet, mida me tahaksime näha meie meeskonnas. Tegelikult tundus, et sa oled „teeme ära“-inimene, kes on ka piisavalt loominguline kuid samas hea veenmisoskusega.

Miks Sa siiski ei osutunud valituks on klientide portfell, mis peab minema otsitavale kolleegile. Need kliendid on väga bürokraatliku struktuuriga, mis toob kaasa palju raporteerimist ning seda hoolimata sellest, kas kampaaniad on eetris või mitte. Sa tüdineksid ära sellest tööst üsna kiiresti. Kui Sa lubad, siis hea meelega soovitan Sind teistele agentuuridele, kes juhtuvad otsima uusi inimesi oma meeskondadesse.

Ehk siis olin nagu hea (vist), aga mitte selles mõttes hea.

Roheline

Ettevõte ise taaskord suur ning tuntud nii Eestis kui välismaal. Kuigi maine ei ole otseselt viis pluss, siis tööandjana paistavad nad pigem silma äärmiselt positiivsena. Lisaks oleks ka asukoht olnud mulle sobiv ehk kui ma Mustamäelt tulen, saan kohe tööle minna ja ei pea eriti ummikutes passima. Tööülesanded olid arusaadavad ja ei paistnud ka mingeid peidetud tegevusi olevat. Lisaks paelus mind sellel positsioonil rahvusvahelisus ehk siis oleks pidanud suhtlema ka välisriikides töötavate inimestega. Multi-kulti mulle meeldib.

Esimene kohtumine leidis aset üsna pea pärast CV saatmist. Istusin vastamisi koos personalijuhi ning osakonnajuhatajaga. Kõik sujus ladusalt ja leidsime niiöelda ühise keele ja ei tekkinud mingeid piinlikke vaikusehetki või muid ebameeldivusi. Vestelnud oleks veel kauemgi kui tund, aga juba tahtsid uued inimesed koosolekusaali sisse saada ning pidime ruumi vabastama. Ehk siis enda küsimustele sain ma vastused alles koridoris. Juba siis anti mulle märku, et olen edasi saanud teise vooru ja pean lihtsalt ootama vastavasisulist emaili. See ka üsna pea laekus.

Teiseks vooruks oli väike test. Test, mis koosnest 199st küsimusest. Jah! Ligi 200 küsimust. Ja need olid trikiga küsimused. Ehk siis korraga pandi proovile su tähelepanu ja arusaamine ülesandest. Näiteks küsimus nr 12 tuli uuesti küsimusena 55, aga pisut teise sõnastusega. Või oli küsimus sama, aga vastused teises järjekorras. Lõpus oli samuti hea see, et kõik klikid pidin ma tegema vasakul poolel ja käsi justkui paneks refelksist kõik vasakusse tulpa, aga siis see viimane. See oli täpselt kõige paremas veerus. Testi tegemine ei võtnud otseselt kaua aega, aga see nõudis tähelepanu. Jäägitut tähelepanu.

Teine voor edukalt läbitud jäin ootama kolmanda vooru kutset. Seega ka laekus. Siis istus minu vastas osakonnajuht ning üks meesterahvas, kes oli siis ühe üksusejuht, kelle heaks ma oleks tööle hakanud. Mitte otseselt tema alluvuses aga tema eesmärke täide viies. Selle vooru juures oli veider see, et kui meil oli vestluseks plaanitud jällegi tunnikene, siis 35ndal minutil oli justkui kõik räägitud. Me lihtsalt olime kõik vaikuses. Ei olnud nagu midagi küsida ei minul ega nendel. Kõik oli justkui selge. Siis ütleski osakonna juht, et ega me ei pea ju seda tundi täis istuma. Nii me siis sõbralikult kõik oma teed läksimegi. Ei jäänud teha muud kui oodata, et mis saab, sest laual oli kaks kandidaati. Mina ja veel keegi.

Tuligi siis lõpuks see kauaoodatud kõne, kus mind õnnitleti ja kiideti. „Konkursile laekus üle 70 sooviavalduse ja te saite auväärt teise koha“. Ma vastasin omalt poolt selle peale, et see nüüd tegelikult ei ole küll see koht, kus teise koha üle rõõmustama peaks. „Aga võtke seda kui komplimenti“. Tänasin viisakalt ning soovisime teineteisele kena päeva.

Suures plaanis on seis sama – ma olen kas ülekvalifitseeritud ja mul hakkaks igav või mul puudub konkreetselt selle ala eelnev kogemus. Ühes kohas reaalselt öeldigi, et te olete väga hea ja tugev kandidaat, aga kahjuks liiga hea ja tugev. Mis ma oskan kosta. Mitte midagi.

Mis edasi?

Tegelikult on vastus lihtne. Ma lõpetasin igasuguse kandideerimise. Miks? Sest see tundus kõik totaalse ajaraiskamisena. Käi läbi mitu vooru selleks, et sulle öeldakse, et kas mul puudub kogemus konkreetses valdkonnas või olen ma ülekvalifitseeritud. Mul tõesti ei ole seda kõike vaja. Saan jätkata oma projektipõhiste asjadega, esitada tehtud töö eest arveid ja teen täpselt seda, mis mulle meeldib. Turundust- ja kommunikatsiooni.

Teenus on ikka täpselt sama mis koguaeg, lihtsalt olen saanud uued kliendid kellele seda teenust pakkuda. Hetkel on ka läbirääkimised paari ettevõttega, kellest üks (vist) tahab lepinguga tööle ning kontakteerus minuga ise, kui ei leidnud avalikult otsingult omale inimest ja teine tahab loomulikult arvega teenust, sest see tuleb tema jaoks kordades soodsam. Ei mingit suurt palgafondi, füüsilist töökohta, töövahendeid ja mida kõike veel. Ettevõtte jaoks on see kõik ju kulu. Mina projektipõhiselt/arvega olen kordades soodsam. Ja nagu minu armas naine armastab öelda: seni kuni me tema palgast arved makstud saame polegi vaja rabeleda. Naudime elu!