Nagu enamus vist kursis on, siis Leenul piima ei ole ja sellest on ta ka kenasti pikalt-laialt kirjutanud.

Nagu meie armas imetamisnõustaja Merit ütles, rind ei ole kraan, mida keerata, et hakkab rohkem voolama… Leenu pole ei esimene ega viimane naine, kellel selline „probleem“ esineb. Ma siiralt loodan, et ta lõpetab üsna pea selle pumpamise ära –see on täielik ajaraiskamine ja enese piinamine. Ehkki viimati vastas ta, et pole alla andnud ja proovib veel. Miskipärast loodab ta igapäev, et sünnib ime ja tema rindadest purksab piima nagu purskkaevust. Noh jah – eks paistab.

Pärast tema blogipostitust, kus ta piimaprobleemist kirjutas, hakkas Leenu postkasti tulema kümnete kaupa kirju, kus mitmed naised tunnistasid, et neil on tegelikult sama probleem, kuid nad ei julge seda avalikult tunnistada. Miks? Mis valehäbi see on, et mõnel(kümnel) naisel ei tule rinnapiima. Ja mis siis kui ei tule?

Öeldakse, et nii palju kui on maailmas inimesi on ka erinevaid arvamusi. Sama lugu on ka inimeste kehadega. On neid kes lähevad kergelt päikese käes pruuniks, on neid kellel on paksemad juuksed, on neid kellel on tedretäpid, on neid kes võivad süüa, mida tahavad ja ei lähe paksuks, on neid kelle päevad kestavad paar päeva, on neid kellel paar nädalat. Nende näidete mõte on see, et iga inimene on erinev ja inimeste kehad toimivad erinevalt. Seega ei tasu mõelda, et kui minu keha toimib nii, siis peaks tema oma sama tegema – ei pea.

Ei aita kõik need soovitused ehk mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Kui ühele mõjub halvaa, siis teisele võibolla tee piimaga, kolmandale hoopis jäätis või siider. Kõik oleneb inimest. Ja mõni võiks kõiki neid asju tarbida, lõpuks 125 kilo kaaluda ja ikka ilma piimata olla.

Miks peavad naised häbenema seda, et neil piima ei teki või see varem otsa saab kui naabrinaisel?

Ka poes ringi käies olen märganud, et see riiul, kus PRA’d müüakse on tihti tühi – seega pole see ühe või kahe naise probleem, et piima pole. Või annavad nad lastele RPAd lisaks, aga kõva häälega sellest ei räägi?! Mina ei tea, ja mind ei huvita. Ma ei mõista neid sellepärast hukka. Okei, siis oleks veider, kui ainult kosmosemuti-tisside kartuses mitte imetada.

Hetkel on mul mulje jäänud, et need naised, kellel piima ei ole, tuleks otse tuleriidale viia ja avalikult hukata, sest no mis paganama ema sa selline oled, kui sul lapsele rinnast piima pole pakkuda. No ja mis siis kui ei ole? Kas see naine on nüüd siis selle võrra halvem ema või? Ei usu. Need emad kellel piima kohe ojadena voolab, võtavad seda kui loomulikku elu-olu. Neil kellel pole, näevad vaeva, pumpavad, möllavad, proovivad nii- ja naapidi… Näevad kümme korda rohkem vaeva, et seda piima kasvõi mõnikümmend milliliitrit saada. Oma lapsi armastavad need naised aga ühtmoodi palju.

Ja ma tahaks näha mõnda meest/isa, kes samuti oma naisele seda ette julgeb heita. See, et piima ei tule on naise jaoks kindlasti emotsionaalselt väga raske ja sellisel hetkel on väga oluline, et keegigi oleks talle toeks. Keegi, kes lohutaks, võtaks kaissu ja ütleks, et pole hullu, meie pere on teistsugune, kuid seda enam ma sind armastan. Väga oluline on olla koos ja saada tuge oma kallimalt just rasketel hetkedel. Kui teie armastatu teile seda ei paku, on ta lihtsalt ilgem tropp. Ja stressis ema pole ka lapsele hea. Laps tunnetab kohe ära, et miski on valesti ja on ise ka virilam kui muidu.

Mina olen küll isegi mingis mõttes õnnelik, et meil selline mure on. Siis saan mina ka lapsega tegeleda. Muidu istubki ainult seal rinna otsas ja unustab minu täitsa ära.

Kallid naised, olge julged ja hakake vastu neile, kes teid kritiseerivad, avalikult või siis salaja hukka mõistavad. See on teie elu, teie keha ja teie lugu – kõik ei pea käima alati nii nagu teistel. See, et te olete erinev, ei tee teist kindlasti halvemat ema.

Samuti palun ma mõistvat suhtumist ka neilt naistelt, kellel piimapõuda tekkinud ei ole – ei tasu minna ja nina alla hõõruda, et issand, kus mul seda piima lahmas, tervele lasteaiale sai lõunaks piimasuppi keeta!