Mina olen paar korda küsinud, kuidas Meelisel ülikooli vestlused läksid, mis mulje jäi ja mis edasi plaanis? Tundub, et kooli ta sisse ei saanud. Aga selle kohta pole mingit vastukaja, huvitav oleks lugeda. Kas sa ise ei plaani midagi uut õppima minna? Huvitav oleks sellest blogis lugeda, vahelduseks teistele teemadele :)

Just selline kommentaar ongi tänase postituse ajendiks. Vastan nii temale, kuid pakun huvitavat lugemist (äkki) ka teistele.

Kuigi ma olen seda ülikooli teemat jahunud juba aastaid, siis alles sellel aastal võtsin end ka kätte ja reaalselt andsin avalduse sisse. Justnimelt ÜHE avalduse. Ma küll koostasin omale mingi meeletu tabeli ja dokumendi koolidest kus mulle põnevat õpetati, kuid kõiki asju ja ka sisemist põlemist arvesse võttes esitasin avalduse TalTechi magistriõppesse.

Miks siis just see?

Mulle meeldis, et see oli kaugõpe ning ennekõike õppekava ja seal õpetatavad ained, mis tekitasid minust tunde, et oh, seda oleks küll põnev õppida. Ma ei näe pointi minna kooli lihtsalt selle pärast, et minna. Ma olen seda teed ühe korra läinud ja põrusin kolinal. Selles mõttes põrusin, et endal ei olnud motivatsioon seda eriala õppida ja lõpuks sain aru, et pole mõtet niisama kohal tiksuda. Siinkohal olgu ka öeldud, et ma vaatasin isegi baka õppekavasid. Ei pea ju kohe magistrisse ronima. Võib kaks bakat ka olla. Lihtsalt bakas ei olnud sellist eriala ning õppekava mis nii väga kõnetanud oleks.

Kuidas mul siis läks?

See on ilmselt enamike küsimus. Ma isegi ei tea, kas ma oleks seda kuskil sotsmeedias kisanud, et oo ma sain sisse või mitte, aga kuna te seda kuskil ei ole näinud, siis vastan kohe ära, et ma ei saanud sisse. Jäin ikka kenasti joone alla. Kokku kandideeris inimesi ligi 150. Enne mind oleks ära pidanud “kukkuma” 14 inimest ja alles siis oleks ma sisse saanud. Teadsin, et selline asi ei ole võimalik ja läkski nii nagu ma arvasin. Sellel korral jäi TalTechi uks minu jaoks suletuks.

Kiikasin ka Mainorit ning seal oli kenasti aine olemas, mis mind huvitas (tarkvaraarendus ja ettevõtlus), kuid aus vastus on see, et 4800eurone õppemaks oli see mis mind seda avaldust esitama ei pannud. Ja samas see ettevõtluse osa… ma arvan, et mul ei ole seda vaja. Saaksin sellega edukalt hakkama ka praegu (mida ma tegelikkuses ju teengi), lihtsalt mul on ühemehe ettevõte, kus assistendiks, personalijuhiks, turundusjuhiks, raamatupidajaks, müügijuhiks ja kõigeks on minu enda abikaasa. Okei, raamatupidaja on meil palgatud. Samal olen ma ka ise assistent, müügijuht, turundusjuht, strateeg, laotöötaja jne. Omas firmas peadki sa alguses tegema kõike.

Kui te nüüd mõtlete, et kas ma olen meeletult kurb, et ma TalTechi sisse ei saanud, siis aus vastus on nii ja naa. Olen kurb, aga samas ei ole. Ma olen õnnelik, et pärast kõiki neid aastaid heietamist ma vähemalt võtsin end kätte ja päriselt ka esitasin selle avalduse ära. Tulemus oli selline nagu oli. Olgem realistlikud, ega ma ei ole ju mingi meeletult tark inimene. Ma tean seda ise ka väga hästi. Lihtsalt minu teadmised on vähe teises valdkonnas, kui mängude ja app’ide programmeerimine.

Aga vähemalt ma proovisin. Kogemus seegi. Äkki järgmisel aastal uuesti, aga siis juba kuhugi mujale.