Meelis küsib: milline on HEA palk?
CV Keskus teeb siin aegajalt selliseid skandaalimaigulisi lugusid, mida ma neile üldse pahaks ei pane, sest tegelikult on vahest vaja silmitsi seista karmi reaalsusega. Seekordne üllitis kandis siis neil pealkirja: “CV Keskus: töötajad tahavad kõrget palka, aga ei oska midagi kasulikku teha”.
Selline pealkiri paneb juba klikkima ja kaasa rääkima. Ma ei hakka loo detailidesse laskuma, seda saab ise lugeda, aga lugesin mina siis kommentaare ja tõesti tekkis küsimus – milline on hea palk?
Meid kõiki ju huvitab kui palju keegi kuskil ametikohal teenib. Kui me kuuleme, et keegi teenib meist vähem, oleme õnnelikud sest meie teenime rohkem. Kui keegi teenib meist rohkem, oleme õnnetud et miks meie nii vähe saame. Seega, mis on see ideaalne palk? See summa mida me sooviks oma pangakontole igakuiselt oma tehtava töö eest saada?
Küsisin sedasama Leenult ja veel sõpradelt ja enne kui edasi loete, tehke korra paus ja mõelge, mis see summa võiks olla…
Mina mõtlesin, et hea palk oleks 1500€ kuus kätte, aga suurem osa mu sõpru ja ka Leenu arvas, et 1000€ kätte oleks okei saada.
On see summa ka teie meelest ok? Saab sellega hakkama? Nii abielus/suhtes olev paar (eeldusel, et mõlemad saavad siis 1000€), kui ka üksikud inimesed?
Loomulikult elab meil täna Eestis paare/üksikuid, kes saavad vähem palka kui tuhat kontole ja saavad ka hakkama, aga see eeldabki põhimõtteliselt palgapäevast-palgapäevani elamist. Kui palgapäev on vahemikus 2-10. kuupäev ja ühel kuul tuleb raha 2sel ja järgmisel kuul 10nendal kuupäeval, siis osad inimesed ei saa hakkama, sest nädal on nö õhus ja nad on arvestanud teisiti.
Nüüd tekib aga küsimus, kes väärib sellist palka? No ütleme tuhande-pooleteisetuhandest palka? Kas IT firmas töötav raamatupidaja väärib seda? Aga laos töötav juhataja? Pagar toidupoes? Spordipoe klienditeenindaja? Supermarketi kassapidaja? Koristaja (moodsa nimega puhastus teenindaja)? Õde haiglas? Kokk restoranis?
Nad kõik teevad ju tööd. IT firmas töötav raamatupidaja istub terve päeva arvuti taga ja tegeleb rahaga. Täpselt sama teeb ka kassapidaja, kes isub ekraani ees, piiksutab kaupa läbi ja tegeleb rahaga. Laojuhataja ei istu arvuti taga, vaid siblib mööda ladu ringi ja vaatab-juhendab-õpetab teisi, ja vaatab kuidas saaks asjad sujuma panna.
Ka spordipoe teenindaja siblib terve päeva poes ringi ja pakub inimestele erinevaid tooteid. Koristaja teeb kõik endast oleneva, et ruum või paik kus me viibiks oleks puhas ja korras. Samuti hoolitseb õde selle eest, et me võtaks oma rohud õigel ajal, puhastab haavad ja hoolitseb meie heaolu eest. Samamoodi möllab pagar poes saiu küpsetada (olenemata, et need on sügavkülmutatud ja vaja lihtsalt plaadile laduda ja nuppu vajutada), kokk teeb restoranis süüa. Mõlemad teevad ju tööd selleks, et meie saaks kõhu täis süüa, aga palk on ühel 400 ja teisel 800. Miks?
Kas maksab haridus või töökogemus ja oskused?
Minul on kõrgharidus ja ühel töövestlusel öeldi mulle, et “vaadake, teie lõpetasite ülikooli nii ammu (2008) ja need teadmised ei ole enam ammu midagi väärt.” Samas on töökohti, kus on nõutav kõrgharidus, lihtsalt et oleks, hinnatakse rohkem kogemusi. Ja nagu praegune hetkeolukord hästi näitab, saab keskharidusega isegi ministriks. Või miks saab näiteks ülikoolilektoriks ka täna inimene, kes on ülikooli lõpetanud 70-80ndatel? See oli ju nii ammu ja teadmised pole ammuilmagi need mis täna vaja oleks.
Madalapalgalistele heidetakse ette, et mida sa nurised oma palga üle, mine õpi juurde ja täienda ennast ja saad paremat palka. Aga kui ma raban veri ninast välja tööd teha, et pere söögi lauale saaks, arved tasutud, siis mul puudub aeg ja ka raha, et ennast täiendada. Õppimise eest keegi palka ei maksa.
Öeldakse, et kui sa ei tunne ennast oma tööd tehes õnnelikuna või hästi, on aeg midagi muud teha. Loomulikult ei eelda see seda, et sa peaksid samast ettevõttest lahkuma, vaid et sa asud näiteks muule ametikohale.
Aga kujutage nüüd ette kui te lähetegi oma ülemuse jutule, et tead ma olen ennast ammendanud ja sooviks muud ametikohta aga samas ettevõttes.
Ma olen enam kui kindel et selliseid ettevõtteid on väga vähe, kes sulle uut kohta pakuksid, pigem prindivad nad sulle ise lahkumisavalduse välja. Ja see on tegelikult nii kurb.
Ma mäletan kui ma Austraalias olin ja ütlesin, et teate see töö ei ole ikka üldse mulle ja palun mulle võimalusel uus koht leida või ma olen sunnitud lahkuma, olid inimesed kohe altid tegutsema. Loomulikult küsiti, et kas ma saan veel nädalakese teha, seni kuni me sulle uue koha leiame. Ja leitigi, sest nende jaoks on oluline töötaja ja temasse juba investeeritud aeg. See aeg mis kulus vestluste peale, testide peale, koolituste ja juhendamiste peale. Mulle öeldigi, et meil on kulukam leida uus inimene, kui sulle uued tööülesanded. Ma muidugi ei ole Eestis kunagi sellise asjaga kokku puutunud, aga pole ka kuskilt kuulnud, et mis saab, kui keegi sedasi oma ülemusele läheneb. On kellelgi kogemusi?
Nüüd ma olen jälle oma mõtetega kuhugi kaugele ära kadunud ja teemast kõrvale kaldunud ning aeg on otsi kokku tõmmata. Veider on ka see, et Eestis olles öeldakse, et eestlane on laisk ja loll ja lohakas ja ei viitsi midagi teha. Samas välismaal olles on eestlased töötajatena vägagi au sees. Kuidas siis nii? Ühes kohas loodrid ja teises mitte?!
Palun andke kommentaarides teada, milline on hea palk (neto)? Kas töötajale palka makstes tuleb ka arvestada tema haridustaset või puhtalt tööd mida ta teeb? Kogemusi, oskusi, varasemat töökäiku vms. Mida teha siis kui töö enam ei meeldi? Kas olla palgatöötaja või teha oma asja?
See oma asja tegemine on jälle pikem lugu, kas ja kui palju võtta riske jne. Ma vist olen liiga vana, et riskida. Noored on kuidagi altimad pea ees vette hüppama. Meie pere ettevõtlusest pajatab Leenu nagunii pikemalt.
76 Kommentaari
Ma ei nõustu, et saab võrrelda kassapidajat ja arendajat. Esiteks kassapidajaks saab reaalselt igaüks. Arendajaks igaüks ei saa. Seega arendajat on tööle väga keeruline leida. Nimelt on ta oma elus päris palju pingutanud, et neid teadmisi saada, ise õppinud palju jne. Kassapidajaks võib minna tegelt ka põhiharidusega. Asi on lihtsalt ajas, mida on kulutatud enda täiendamisele. Kui ettevõte tegelebki nt IT-ga, siis ta ei saa sinna never võtta inimest lihtsalt tänavalt. Ja nii on! Kui sul on advokaati vaja, siis eeldad ka, et ta on õppinud, tal on kraad, ta on end tõestanud jne. Seega palgavahe on täiesti loogiline. Saan aru, et võib-olla mõni kassapidaja on õhtul rohkem väsinud kui mõni arendaja, kes ehk peabki reaalselt tööd tegema ainult 4h päevas. Aga noh, see on elu! Seesama arendaja võiks iga kell kassapidaja töö ära teha. Vastupidi aga kindlasti mitte. Palgavahe! :)
Aga samas võib ju kassapidaja ka olla kõrgharidusega inimene, kes lihtsalt teeb seda tööd sest nt koondati eelmisest kohast ja elada on vaja – ajutiselt läks kassapidajaks.
kui inimene koondatakse, aga on omal ala hea/tunnustatud tegija, siis ei ole probleeme.
Sellepärast on peale kõrgkooli ja juba kõrgkoolis õppimise ajal vaja hoida ja luua suhteid.
Kui ma teeks oma tööd halli hiirekesena – nokitseks, teeks hästi aga oleks samas oma valdkonnas täiesti tundmatu nimi, siis jah – on raske leida uut tööd.
Mina hakkasin oma suhtepagasit üles ehitama esimesest erialasest töökohast peale (kooli kõrvalt baaritööd tehes – ei need ei olnud suhted, küll aga arendas baaris töötamine oluliselt suhtelmise, läbirääkimise, teenindamise jne oskuseid). Ehk olen alati teinud oma tööd kirega ja kui tunnen, et kirg on jahtunud või töö ei paku mdiagi, siis liigun easi. Kuid samal ajal olen üles ehitanud suhted ehk kui ma satun konverentsidel kokku inimesega, kellega koos tegima 10 a tagasi projekti, siis me teame üksteist, mäletame, räägime.
Esimesed loengud erialaselt pidasin juba siis, kui ise alles bakalaureuseõppes olin (kusjuures lõpetanud Meelisega sama erliala – bakalureuseõppe TÜ Majandusteaduskonnas, avatud õlikooli õppes; vahga, et ma läksin edasi magistriõppesse). Sellest ajast peale olen pidanud loenguid, kui on kutsutud, kirjutanud erialaseid artikleid, esinenud konverentsidel, osalenud tööga seotud erialaliitude töös. Jah, igaüks tänavalt mind ei tea; palganumbr pole ka teab mis suur (kui ära elatud saab). Aga töötuks jäämine ei usu, et mind veel niipea ähvardab (kusjuures oma teiselapse kõrvalt naasin tööle enne emapalga lõppu…)
Ehk kuigi ma olin siis juba töötaja n-ö riskigrupis, nagu sageli väikelaste emasid kutsutakse, lisaks elasime maal, siis minu puhul pole see kunagi takistuseks saanud.
Natukene raskem oli saada erialast tööd ülikooli kõrvalt, aga ka see õnnestus teise kursuse alguseks…
Aga normaalne palk – jah, see oleks kusagil 1500-200 eurot kätte – sellega saab rahulikult kohustused kantud ning jääks üle ka reisimiseks, hobideks jne..
Just, võin öelda et minu ema on lõpetanud kõrgkooli ning on kõrkharidusega aga vanas töökohas toimus ümbersättimine ja kaotas oma töö kus teenis 20 aastat. Uut tööd otsides tuli välja, et ei loe see kõrgharidus mitte midagi ja kui kandideeris poemüüjaks siis küsiti kohe, et miks nii kõrgelt haritud ja tahab poetöötajaks hakata. Ei saanudki tööle kuna öeldi, et liiga kõrgelt haritud. Lõpuks sai tööle poodi ainult tänu sellele, et jättis CV-st kõrghariduse välja.
Meelis sai ka tänu sellele tööle, et endale CVsse põhihariduse kirjutas :D
aga meditsiinitöötaja, kasvõi tavaline õde? Ka kõrgharitud, õppinud kauem kui 3a baka ülikoolis, aga teenistus on väga niru. Samas töö raske ja vastutusrikas, nädalavahetused, riigipühad, ööd….kõik tuleb pere arvelt. Vot see on ebaõiglus mu meelest.
Olen õde ja täiskohaga käies saab kätte 750-800 euri on liiga vähe. Oleksin rahul 1000 euriga
Kahjuks või õnneks on siiski arsti töö tõesti selline, et neil ei ole pühasid. Sest inimesed ei võta pühadeks ka haigustest ja õnnetustest vabastust. Seda aga peaks teadma iga arst, kui oma ametit õppima läheb, et pühasid arstid alati pidada ei saa :)
Ja muidugi võib kõrharidusega inimene olla kassapidaja, ajutiselt, aga siis saab ka ajutiselt vähem palka. Sest ta ei kasuta neid teadmisi, mida on õppinud selleks, et tulevikus rohkem palka saada. Ei saa ju eeldada, et lähed õpid midagi, mida vaja ei lähe üldse ja siis virised, et miks palka ei maksta kassapidaja tööl :D Kui kõrgharitud kassapidaja hakkaks rohkem palka nõudma, siis usu mind, öeldakse talle samamoodi, et selle tööga saab hakkama iga inimene tänavalt ja kui tema seda tööd ei taha, siis võetaksegi see suvaline inimene tänavalt.
Kui kõik oleks võimelised olema juristid ja arendajad, siis kes selle nö madalapalgalise töö ära teeks? Kes parandaks su autot, koristaks su kontorit ja müüks sulle kaupa? Arusaadav, et rohkem saavad palka need, kellel mõistust rohkem antud, aga nt arendajat ei saaks näiteks tuua kui kõigil oleks elus nii vedanud, et saaks minna õppima. On nii palju lapsi, kes tulevad juba kohutavatest keskkondadest, kus keegi ei tegelegi nende arendamisega. Ega nad sellepärast ei pea kehevamalt elama. Ka õpetaja ja politsei palk on väike, ometi on nad meeletult olulised.
Khm, ma ei ütleks, et autotehnikud (parandavad ju teised autosid) vähe palka saavad. Minu mees on autotehnik ja tema palk on keskmiselt 1400€.
Netos*
Kassapidajana olen töötanud poolteist aastat ja igaüks selle tööga tegelt ikka hakkama ei saa. Seetõttu on ka kaadrivoolavus nii suur, et mõni ongi lihtsalt nii juhe, et ei suuda anda tagasi kliendile õieti raha tagasi, ei oska suhelda või lihtsalt närvid ei pea vastu.
Värvikas näide eelmisest suvest kui meile tuli kassasse tööle 40ndates naine, kelle põhiargument oligi see, et tema on raamatupidaja haridusega, et kassapidajatöö on temasugusele küll maailma lihtsaim asi. Reaalsus oli see, et naine tekitas endale iganädal mitu kassapuudujääki, mõni suurem kui teine, teenis oma suhtumisega endale hunnik kliendikaebusi ning kui keegi vanemteenindaja läks nõu andma, kuidas oleks lihtsam või parem, siis näitas üles üleolevust. Lõpuks juhataj mõistis, et lihtsam on otsida uus inimene, kui hoida tööl kedagi, kes ei arene tegelikult.
Aga sellesmõttes kindlalt nõustun, et kassapidaja ja arendaja näiteks ei saa küsida sama palka. Aga siiski võiks mõlemale maksta vähemalt nii paljugi, et arved, eluaseme ja esmatarviliku eest saaks tasutud. Mina isiklikult üksi elades hakkama oma palgaga ei saa, kuna ainuüksi üürihinnad hammustaks nii suure osa palgast ära :)
Läksin kassapidajaks peale keskkooli olude sunnil, kolisin vanemate juurest välja (mina ei arva, et vanemad peavad täiskasvanud laste elukulusid katma ning minu vanematel ei ole ka kõige parema tahtmise juures seda võimalust) ja sinna sain tänu tutvusele kiiresti ja palk näiteks riidepoetöötajate omast on tsipa parem.
Põhjus, miks edasi kassapidajana ka selle palga juures töötan on lihtne: mul on head töötingimused, väsitav küll, ja väga vastutulelik ülemus, kes on sellepoolt, et tema töötajad saaksid ennast harida ja teeb graafikuid sellevõrra paindlikult.
Hetkel olen küll dekreedis, aga kunagi soovin õpetajaks saada näiteks :)
Siit vastus ka Meelise küsimusele: konkreetses summas, mis mina enda jaoks arvutanud olen, mida ma pean heaks palgaks, ja millega ma ka üksi hakkama saaks oleks ka kuskil 800-1000€ euro vahemikus. Sellega elaks lahedalt ära ilma nö üleliigse priiskamise ja luksuseta, isegi kõrvale saaks panna. Kui muidugi elu vahepeal kallimaks ei lähe.
Olen ka nö ametivahetust tööandjalt küsinud. Läksin kabineti ja istusin maha ja ütlesin otse: ma ei jõua kassas olla enam. Sain saali peale paariks kuuks ja siis tegime kokkulepoe, et kuna olen mõlemas kohas pädev, siis olen vaheldumisi nii saalis kui kassas.
Aga see kõik oleneb ülemusest. Nagu ma eespool mainisin, meie ülemus oma töötajaid hoiab, kuna teab, et uute leidmine on ajakulukas ja suhteliselt keeruline on leida kohusetundlikke inimesi.
Mina teenisin viimased 4 aastat kaupluse juhatajana 1200 eurot(neto). Hetkel otsin tööd ja tahaksin natuke rohkem teenida.
Eestis sellist asja pole küll kohanud, et lähed ülemusele rääkima, et sooviksid ametikohta vahetada. Isegi olen täheldanud, et oma töötajate hoidmiseks ja ametikõrgenduse pakkumise asemel otsitakse väljapoolt töötajaid. Väga haige suhtumine, sest inimesed lähevad lihtsalt suure rutiini korral töölt ära ja tööandja kaotab teadmistega ja antud ala eksperdi:(
Jep. Tundub sama. Et pigem lükata ühelt kohalt teisele, lastakse minema.
Kus sa töötad ? Kui uue koha saad, siis võtaksin sinu vana koha endale :D
Saan ise praegu 1000 kätte ja ikka elan palgapäevast palgapäevani, kuigi on olnud aegu, kus sai ka poole vähemaga hakkama.
Eks palga tõustes hakkame ka rohkem kulutama ja rohkem tahtma ja ikka kaob see raha käest ära.
Küsimustele vastates, siis 1500 kätte oleks juba muidugi päris hea. Saaks rohkem kõrvale panna ja lahedamalt läbi ehk.
1000euru kätte saada on hea :)
Hetke seisuga võin öelda, et kui ma oleksin üksinda teeniv isik peres siis 1500€ saaks ilusti hakkama. Sinna kuuluvad siis nt. Üür/eluaseme laen, televisiooni arved, telefoni arved, auto liising või muud autoga seotud kulutused ja lapsed. Muidugi ka nn ülalpeetavad ehk ongi nt. Kolm last ja koos minuga veel kaks täiskasvanut siis selle rahaga ma maksan kõik arved, saan kuu aega pere ära toita ja lastele ka riideid osta. Kahepeale saaks siis väiksema palgaga hakkama ehk kui kahepeale tuleks nt. 1500€ kokku. Aga siin tekibki küsimus, et kuidas neid palkasid siis arvestada, kas töökoormuse, oskuse, pereliikmete, hariduse vms järgi ?
Minu arust on rahaasjad sellised lausa vastikud teemad, sest ongi need inimesed tegelikult kellel õnnestub kõik mida plaanitakse ja soovitakse ning on need kellel no kohe üldse ei lähe ega vea, kas just tööga aga igaltpoolt mujalt tulevad ootamatud väljaminekud, et ikka ja jälle vead ots-otsaga kokku
Mina saan kuus arvele 320-390 eurot..(vahe tuleneb sellest kui suur on olnud minu antud kuu läbimüük). Keskharidusega ja ülikooli tee jäi pooleli just rahalise olukorra tõttu..
Olen kahe lapsega üksikema, elan üüri korteris ja saangi hakkama palgapäevast palgapäevani..mõne kuu lõpus söömegi 3*päevas makarone või putru..Aga katus pea kohal, riided seljas ja kõht täis.
Mõni kuu saame rõõnsamalt hakkama, mõni kuu vaiksemalt..
Samas vaatan kõrvalt perekonna tuttavat..abielus, mõlemad teenivad 700/800kuus(1400/1600siis kokku) ,oma korter samuti kaks last ja on iga kuu lõpuks täitsa kuival.. Pole isegi neid makarone kapist võtta..
Töötan laos öösel. Palk on katseajal 1200bruto (960neto) + 100eur autokomp (maksuvaba). Ületunnid makstakse kvartaalselt (ei tule eriti). Peale katseaega 1400bruto. Olen täitsa rahul. Lebo töö ja elab ära. Abikaasa saab 390 LHpuhkust + lapseraha 50e. Ei ela palgapäevast palgapäevani.
Mina olen see ullike, kelle jaoks ennast huvitav töö on olulisem kui palganumber. Raha on vaid vahend. Minu jaoks on 800€ kätte selline number, millega hästi ära elaks. Makstud saaks kodulaen ning arved, jääks üle reisimiseks ja säästudeks.
Kui päris aus olla, siis kui 2 inimest 2 lapsega teenivad mõlemad 2000€ kätte, elatakse ilma raha lugemata. Käiakse reisil, ostetakse koju asju, midagi ei jää ootama järgmist palgapäeva, süüakse vastavalt isudele, mitte võimalustele. Selline palk on aga utoopiline, selles mõttes, et on vähe inimesi, nö meievanuselisi (ma olen 25), kes teeniks üldse nii palju või kes oleks koos teise inimesega, kes sama palju teeniks. Mul sõbranna, kes teenib 2200 kätte (IT) ja kelle noormees teenib 600 kätte ja nad ostsid omale just korteri, käivad reisimas mitu korda aastas ja saavad ka lapse ning ei tunne millestki puudust, mis paneb mind mõtlema, et ka 1400-1500€ kätte on täiesti piisav.
Ma küsimuse peale mõtlesin ise oma peas ka, et 1000€ kätte oleks piisav, aga tegelikult on see piisav kahekesi elamiseks (kui mõlemad saavad), üksinda elab sellega ära ja perega ilmselt läheks ka keeruliseks. Selge on see, et iga inimene saab hakkama summaga, mis tal on, muudmoodi ju ei saaks, isegi kui see on palgapäevast palgapäevani elamine, aga et elada ilma pidevalt raha peale mõtlemata, peaks see summa olema tunduvalt suurem.
Naljakas võrdlus, kassapidaja ja raamatupidaja tegelevad rahaga. Ma ei taha kassapidaja tööd pisendada, see on oluline töö, olen seda isegi teinud. Aga raamatupidamisega, mida ma teen praegu, seda võrrelda ei tasu. Raamatupidaja teeb hoopis enamat, kui loeb raha üle ja paneb selle kassasse ja vajadusel annab õige summa tagasi. Erinevus tuleb vastutuse mastaabist. Raamatupidaja vastutab ettevõtte rahaasjade korras olemise eest, kassapidaja vastutab vaid enda kassa korras olemise eest. Ikka väga naljakas võrdlus. Tööd on lihtsalt erinevad ja nende iseloomud on erinevad ja neid ei peaks tasustama samadel alustel, mõlemad väärivad siiski inimväärset palka ja võimalust mugavalt elada.
See oligi ju point, et vahet pole mis tööd teed, palk peab normaalne olema :) ja mis on sealjuures hea palk?
Paraku elu on selline, et kõigile ei saa ja ei ole ka mõistlik maksta kõrget palka ükskõik mis töö eest. Palka makstaksegi eelkõige tööst tulenevalt. Paraku oleks varsti kõik inimesed maximas kassapidajad kui seal saaks samapalju palka kui mõni IT juht. Kõigil on elus sisuliselt võrdsed võimalused heaks eluks. Koolita end, loo kestvaid ja kasulikke suhteid, saa kogemusi jne. Kõik ei tulegi üleöö. See on elu, sellega tuleb leppida. Minu jaoks on endiselt müsteerium kuidas teie kaks – aastaid meediaareenil figureerinud kujud – ei suuda nüüd normaalset tööd normaalse palgaga välja ajada :) Ja no ma ei saa üle ega ümber sellest, et Tai reisidel järjest käivad inimesed lasevad teisel oma kodufondi “annetada”… See ei ole okei..
Palganumbritest rääkides, ca 2000 kätte per tööinimene, oleks okei. Siis saaks makstud kodulaen, võetud liisingusse 2 normaalset autot mida jaksaks üleval pidada, makstud kommunaalid ja muud kohustused, ostetud normaalset sööki ja soovi korral saaks ka nädalavahetuseks Jurmalasse põrutada kui tahtmine peaks tekkima. Ma ei ole kaugete maade fänn :) Aga kui ma oleks laisk ja süüdistasin ainult Eesti riiki kõiges, siis vast saaksin elu sees hoitud ka 400 euroga kuus :)
No näed, pole õnnestunud megapalgaga töökohta välja ajada. Inimesed vb on ka kinni selles, et suudamegi ainult pilti teha js teksti kirjutada. Samas ei meeldi ka räigelt kellelegi end peale suruda, et võta ikka mind tööle jne. Vb oleme laisad, vb lollid, jumal teab.
Ma pole kellelgi veel anunud endale raha saata, kui keegi tahab heast peast toetada, mis mul saab selle vastu olla?!
Aga miks just megapalgaga tööd? Mõlemale ca 1000eur neto oleks ju täiesti okei alustuseks. See pole mingi ulmepalk ja seda leidub, oleme ausad, üpris iga nurga peal. Siin peab olema mingi muu kala :) Sest tegelikult, jättes hetkel kõrvale isikliku kohatise antipaatia, olete te kaks ju üsna dünaamiline duo, kellega käib kaasas tihti küll klatš&kõmu&draama, kuid seda annaks väga edukalt rakendada positiivses võtmes.
No 1000 oleksi okei, pole siiani leidnud. Mis teha. Ju ei oska otsida siis! Ei ole need nurgad ette jäänud järelikut.
Sa unustad ära, et kõigil EI OLE võrdseid võimalusi end koolitada.
Teiseks see, et loomulikult ei pea kassapidaja ja IT juht saama sama palka. Aga Eestis võiks miinimumpalk olla siiski selline, et saab ka üksi eluga hakkama, leiab katuse pea kohale, saab süüa osta. Praegu päris nii pole.
Just!
Elan väikelinnas ja saan miinimumpalka, õnneks üksinda ei ela ja kahekesi saame majandatud, aga siiski elame põhimõtteliselt palgapäevast palgapäevani ja see on kurb. Hea palk oleks 700 kätte, väikelinna kohta on see juba suur summa. Aga kes meist ei tahaks ikkagi rohkem saada. Paljud kohad nõuavad tõesti kõrgharidust, aga tööandjad võiksid rohkem hinnata ka kutseharidust, kus praktiline pool on palju suurem kui ülikoolides. Kuid paraku on nii, et kui sul pole ette näidata kõrgharidusega paberit, siis kedagi ei huvita sinu oskused vms, mida sa oled õppinud kutsekoolis ja saanud neid ka praktikas harjutada.
Hea palk on väga suhteline mõiste. Nagu eelpool juba kommentaarides mainitud, siis palga kasvades ka inimeste kulutused kasvavad ja normaalse palga level kerkib ajas üha kõrgemale. Ise ütleksin, et 1500€ kätte oleks juba enamvähem.
Palgast rääkides jääb aga tihti varju töötaja enda tase. Eks sellel ole ka lihtne põhjus. Numbrite keelt mõistavad kõik, aga mingit ümmargust häma kvaliteedi jm kohta ei võeta tõsiselt. Minul ettevõtjana (PS! tingiv kõneviis, ma siiski pole ettevõtja) poleks kahju maksta töötajale head palka (üle Eesti keskmise), kui ta selle palga eest ka tööd teeks. Kahjuks oleme tihti olukorras, kus töötaja tootlikkus ei ole samal tasemel, mis töötaja küsitav palk. Ettevõtja ei saa ju ennast miinustesse maksta. Samas on siin eraldi tahk veel ka eestlase omapäras. Äärmiselt eeskujulik kannataja ja enesesse koguja. Eesti majandus tuli MASUst üsna kiiresti välja puhtalt seetõttu, et eestlane oli nõus oma igakuist põhipalka vähendama, samal ajal kui kreeklane pistis kisama, kui 15. kuupalk (!!) ära taheti võtta.
Teenindussektoris (kõik need spordipoe müüjad, pagarileti töötajad jne) on hullumeelne töötajate põud. Nõudlus tööjõu järele kasvab iga päevaga (kõik uued ostukeskused ja olemasolevate laiendused tuleb ju töötajatega katta). Kahjuks ise värbamisega tegeledes näen täiesti utoopilisi CVsid. Enese reklaamimisega näevad vaeva väga vähesed. CVd ja motivatsioonikirjad on vigased või puudulikud. Kokkulepitud vestlusele kohale ei ilmuta ja endast ka teada ei anta. Võrdlen seda olukorda shoppamisega. Kehva kvaliteediga asja eest (õmblused narmendavad, kangas on kehv) ma ju poes ka kõrget hinda ei maksa, miks ma siis peaksin piltikult öeldes sellise räbala töötaja üle kuldama? Hariduse omandanud inimeste seas on enese reklaamimise oskus (sh CV sisuline pool) pisut parem ja ärgitab ka rohkem palka maksma. Long story short – sisu maksab. Pole sisu, pole palka.
MASU-aegne tööd otsivate inimeste järjekord ukse taga on kadunud ja noori ei tule ka enam endises mahus peale. Laulva revolutsiooni noored on suures osas oma koha juba ühiskonnas leidnud ja hakkavad juba uut generatsiooni sünnitama ehk laialt võttes pooled nendest on praegu või lähemate aastate jooksul mõnda aega kodused. On vaid aja küsimus, kui hakkab toimuma hullumeelne palgaralli, et tööjõudu leida. Paraku ma isiklikult kardan, et sellisel juhul kvantiteet ületab kaugelt kvaliteedi, aga eks saame näha.
Seniks aga tegelen ise igapäevasel enese täiendamisega ja tööandjale väärtuste loomisega. Ehk suudan juba lähitulevikus ära põhjendada, miks just mina konkurentidest peajagu üle olen ja miks mulle paremat palka on vaja :)
Ja südamest vabandan nii pika ja laialivalguva kommentaari eest, aga tundus hea koht olevat oma mõtete avaldamiseks.
Edu Sulle ja su perele, püsige terved ja usinad!
Kas töötaja tootlikkus ei ole piisav, et maksta talle kõrget palka või hoopis ettevõtte tootlikkus ei ole piisav? N-ö ots-otsaga kokkutulevad väikeettevõtted nurisevad sageli töötajate tootlikkuse üle (ilmselt kuulsid nad sellest sõnast esimest korda mõnest uudiste portaalist ja võtsid selle käbedasti käibele), kuid tegelikult peitub viga hoopis ettevõttes endas. Eestis on nii vähe ettevõtteid, mis suudaksid oma tegevust selliselt optimeerida, et nad ilma skeemitamiseta normaalset kasumit teeniks. Meie tööjõud on tootlik – oleme suhteliselt kõrgelt arenenud inimkapitaliga riik (eks muidugi lihttöö puhul on kerge neid halbu näiteid ka tuua, aga raske on leida arenenud riiki, kus lihttöölised kuuluksid ühiskonna vaimueliiti). Meie ettevõtlus üldiselt ei ole tootlik. Enamik ettevõtteid tegeleb pelgalt Hiinast või mujalt sissetoodud rämpsu edasimüügiga ja selle pealt mingit tootlikkust loota nüüd küll ei maksa.
Mind häiris Meelise postituse puhul see osa: “Või miks saab näiteks ülikoolilektoriks ka täna inimene, kes on ülikooli lõpetanud 70-80ndatel?”. Esiteks, ülikoolis töötavad inimesed täiendavad end pidevalt, nende töö ongi teadusega tegeleda. Teiseks, lektor on suhteliselt madal positisoon, lektoriks saamiseks piisab magistrikraadist. Väga pentsik näide, natuke kumab läbi see võhiklikkus kõrghariduse suhtes (sorri, aga bakakraad ei ole kõrgharidus).
No nagu näha, polegi sest bakast mingit kasu. Meelis saigi tööle kui selle CVst eemaldas :D
Saime elukaaslasega mõlemad ca 680€ ringis raha kätte- mõlemad siis kontoritööga ja ei pidanud sealjuures elama palgapäevast palgapäevani. Eks kõik oleneb alati sellest kui palju keegi kulutada armastab- meie maksime üüri, kõik arved, saime nii enda kui oma lemmikloomade söögi ostetud (ei pidanud sööma igapäev makarone, pigem snäkkisime isegi liiga palju) ja käisime väljas (kino, kontserdid, roadtripid). Kuidagi suutsime isegi iga kuu veidi reisifondi ja tagavarafondi koguda. Suuremast palgast muidugi ära ei ütleks, aga samas näiteks minu töö oli suhteliselt ideaalne ka- mõnusalt stressivaba ja sain teha asja, mida armastan. Ehk siis valisin pigem selle, et saan vähem raha ja olen tõeliselt õnnelik, kui selle, et raban ennast haigeks. 1000€ kuus oleks päris okei, see rohkem kulutama ei paneks, pigem siis oleks võimalik rohkem igal kuul vanaduspõlveks kõrvale panna/investeerida.
Mulle makstakse kuus ümmarguselt 2000 eurot netos. Objektiivselt leian, et see on hea palk, subjektiivselt võiks muidugi mulle alati rohkem maksta :D Kas ma olen seda väärt? Ma olen oma töös väga hea, tegelikult üks parimatest sellel ametikohal. Minu otsese tegevuse tulemusena on kokku hoitud suurusjärgus 1,5 miljonit eurot. Selle eest kannatab mulle õige mitu aastakümmet palka maksta. No muidugi on lõpuks ikkagi tegemist tiimitööga, seega jaguneb see summa rohkem arvu inimeste vahel. Seega jah, minu hinnangul olen ma seda raha väärt. Samas ma annan endale aru, et kui see töö otsa saab, siis ei pruugi ma enam nii kõrge palgaga kohta leida ja siis lepiks ka 1000+ suuruses palgaga. Ausalt öeldes kui perele söögiraha vaja ja muud valikud puuduvad, siis läheks ka miinimumpalga eest tööle. Ehkki rahul muidugi ei oleks.
Haridus on oluline jala ukse vahele saamiseks. Kui ikka noor inimene on nt ainult jäätisemüüja olnud, siis ega ikka vastava hariduseta IT peale katsetama ei võeta ju. Samas jah, kui oled nt inseneripaberitega ja siis peale seda 10 aastat jäätist müünud, siis ma tööandjana sind tõesti inseneri koha peale ei tahaks võtta. Et mida kauem su hariduspaberist möödas on, seda vähemoluliseks see muutub ja rohkem mängivad reaalsed karjäärivalikud ja kogemused.
Muuseas soovitan vaadata nt TTÜ magistriõppe kavasid. Enamusel on loengud õhtuti ja ndvh. Ehk just töötavale inimesel suunatud.
Hetkel arvan, et meie pere seisukohalt võttes oleks hea palk 1000€ neto ühel inimesel. Sellisel juhul ei peaks väga poes käies mõtlema, et mitte meeletult kulutada toidule või saaks käia rohkem väljas aega veetmas (kinos, teatris, spas vms). Tunneks end vabamalt ning saaks ka rohkem raha kõrvale panna.
Ja tõesti, ei saa väga panna mingit spetsialisti toidupoemüüjaga samale tasemele. Selles mõttes, et kui üks on kõvasti õppinud ja teine on ehk keskharidusega ega oma vastavaid teadmisi spetsialistina töötamiseks. Siiski eks igaüks töötab kõvasti, et palk välja teenida, kes vähem, kes rohkem.
Nojaa samas on tihti ka nii, et kui kuskil keegi töölt lahkub, peavad esialgu vanad olijad tema tööd tegema, kuid ega selle eest rohkem ei maksta, et tehakse topelttööd. Kahju. Üldse ei väärtustata seda, et teised peavad rohkem rügama ja vaeva nägema…
Ma olen noor inimene ja enne kui mingit haridust omasin tegin tööd teenindajana. Töötasin nii suuremates kui väiksemates poodides. Igas kohas oli suhtumine sama: ”kui ei meeldi midagi, mine ära. meil järjekord ukse taga”. Esiteks töötajana on täiesti halb tunne sees koguaeg. Teiseks, nad ju ei saagi mingit teeninduskvaliteeti taga ajada kui iga paari kuu tagant tuleb uus inimene(täpselt nii see käibki, kaadrivoolavus on meeletu).
Ühel müüjal oli miinimumpalk ja seda polnud isegi vastavalt seadusele tõstetud juba 3 aastat. Nii siis koheldi inimest, kes oli seal kõige kauem olnud…
Teenindajate palk ei kannata kriitikat, samas keda me KÕIK vajame?
Ise saan nüüd 850 ja ideaalne oleks 1500+, siis saaks koguda ka lõpuks.
Jah see lause on nii tuttav. Kui hakkad palka juurde küsima(teenindus valdkona kogemus) või tood välja mingi puuduse, siis öeldakse, et kui ei meeldi mine ära.
Samas paljud lähevadki ja see kaadrivoolavus ei tee kellelegi head. Tööandjad võiks oma töötajaid hinnata.
Mu mees teenib ca 2000.- olles osakonna müügijuht. Mina teenin ca 900.- olles ettevõttes üks paljudest raamatupidajatest. Kui ma võrdlen reaalset töömahtu, siis hakkab mul mehest lihtsalt kahju. Ta rabeleb kolme inimese tööd teha ja ausalt see palk pole tema vääriline.
Võrreldes, kui kergelt mina saan oma raha kätte, siis sain sellest väga hästi aru.
Kuid mis puutub raha kogumisse ja kas midagi jääb ka nn kogumiseks..siis vastus on: Ei :)
Mehel jääb muidugi midagi alles ja paneb ilusti kõrvale, aga minupuhul läheb kogu raha palgapäevast-palgapäevani..mida rohkem hakkad palgalisa saama, seda enam tekib juurde ka kulutusi või soove, mida võiks nüüd veel osta selle eest.
See on veidi kommunismihõnguline postitus. (Ja ma ei kasuta seda sõna igal pool ja nö sidesõnana).
:D
See oli ka minul esimene mõte, mis pähe kargas! Mis maailmas te elate?! Kõik peaksid saama võrdset palka? :D kõik on kõikide oma? Kommud sellised :D
Ei, jumal, keegi pole öelnud, et kõigil peaks sama palk olema. Jutt oli sellest ju, mis oleks norm palk ja kui palju keegi mis ametikohal saama peaks. Mitte, et kehtestame kõigile 1500 palka :D
Noo postitusest loeb ikka väga välja, et a miks peaks üks saama rohkem kui teine, kõik on sama palka väärt.
No tegelikult võttis üks kommentaator asja väga täpselt kokku, nii nagu Meelis mõtleski:
minule ikkagi ei mahu pähe, et miks on meie ühiskonnas nii, et tööl käivad inimesed elavad sisuliselt vaesusriskis või lausa vaesuses. Teenindajaid on ju vaja, samamoodi sanitare ja kojamehi. Igati okei oleks, kui ka need ametikohad nõuaksid väljaõpet (koolitus, kursus vmt), aga palk peaks ju ikkagi olema selline, et saab mingite standardite järgi ära elada ka pereinimesena. Samas on meil nii palju töökohti, mis nõuavad seitset keelt ja kolme kõrgharidust, aga palk on heal juhul spordipoe müüja omast pool. Et kuidas see ikka nii viltu meil on?
Ma leian, et väiksema kvalifikatsiooniga töötajad võiks teenida vähemalt Eesti keskmist ja need, kes on viitsinud harida ja omavad ehk natuke rohkem nutti, millega tööandjale panustada võiks teenida ikka nii, et elujärg oleks juba väga hea.
Kindlasti väärivad kõrgema haridusega inimesed kõrgemat palka (nemad on panustanud aega ja raha haridusse isegi kuigi see ei pruugi olla kerge), nii lihtne see ongi. Selles osas arvan ma, et KINDLASTI peaksid saama med.töötajad, õpetajad, ja õppejõud suuremat palka. Juba selle pärast et nendest sõltub otseselt meie ühiskonna arengutase. Kas on võimalik saada keskharidusega ministriks? Tuleb nii välja, aga see ei tähenda et see väga eluterve asi oleks. Jah, ka poemüüjal võib olla kõrgharidus, aga saab ikka seda närust palka. Loomulikult, sest palk on ju ametipõhine laias laastus. Nii nagu notarid ei saa 400 euri kuus, ei saa ka kassapidaja 1500 euri kuus, olgu või parim kassapidaja Eestis.
Ettevõtte siseselt edasiliikumine on minu arust täiesti tavaline nähtus. Olen seda ise teinud ja on seda väga palju tehtud ka ettevõttes kus ma töötan ja palju on seda toimunud ka minu tutvusringkonnas. Point on selles, et ise näidata entusiasmi. Mina sain vabanenud töökoha nii, et vestlesin kohe enda ülemusega, et soovin end proovile panna ja areneda edasi ja ta nõustus koheselt.
Õppejõudude koha pealt märkus oli veidi rumal, sest see milline täiendõpe ja koolituste jada neid terve elu saadab, on metsik. Kui haridus on käes ja siis suundutakse erialasele tööle alles aastaid hiljem ilma, et vahepeal oleks olnud praktikat või täiendõpet, siis miks peaks keegi arvama et su kõrgharidusest on veel midagi järel?
Töötan välismaal vōistlushobustega,saan kuus 1600 euri puhtalt kätte,elamiskulud tasub tööandja!ei kujuta ettegi kuidas eesti palkadega keegi üldse elatud saab
Kui inimesel on palgapäev vahemikus 2.-10. kuupäev, siis ta ju teab seda ja tal ei jää see nädal kusagile õhku, vaid ta kogub esimese paari kuuga endale teatud varu, et tal oleks selleks vahenädalaks ka raha olemas.
Samas ma ei tea, palju neid ametikohti üldse on, kus palgapäev on nii ujuv. Endal on alati olnud kindel kuupäev ja kui see langeb nädalavahetusele, saab raha kätte sellele eelneval reedel.
See näide toodi mulle koolitusel. Ja inimestel pole tavaliselt sääste, kes elavad nt miinimumpalga eest!
See, kes ei oska majandada, see ei ela ka 2000 euroga àra ja see , kes oskab majandada, see saab 500-ga ilusti hakkama ja paneb veel kōrvale ka.
Ise arvan, et kui 1000 kätte saaks iga kuu , oleks väga hästi. Vb ônnestuks säästagi :)
Leia Tallinnas üürikorter elamisväärses seisus, maksa arved, osta süüa ja käi vahest ka arsti juures, ma küll 500ga hakkama ei saaks.
Ma arvan 1500 netos alates oleks ok palk.
Minu mehel on näiteks põhiharidus. Töötab laos komplekteerijana. Suurema osa palgast teenib ta selle järgi kui palju ta tööd teeb. Kui käib tööl normpäevad ja ületunde ei tee siis palganumber jääb 1100-1300 kanti. Enamasti teeb paar päeva lisaks ning läheb varem kui peaks ja teenib 1500. Oli ka kuu, kus oli vabu päevi 6(see tähendas siis ülepäevi 7-8 ei mäleta täpselt) ja palk oli 2500. Teeb täpselt niipalju kui ise tunneb et jaksab ja kui tunneb et jaksab rohkem siis teeb ka rohkem ja ka palk motiveerib piisavalt, st siis, et kui teeb rohkem siis palk on ka märgatavalt suurem mitte nagu eelmises kohas et kui tegi palju ülepäevi siis oli lootust 1100 kätte saada.
Leian et haridus ja kogemused olenevad ametikohast. Oma tööjuures on ta ka oma põhiharidusega väga kiidetud töötaja kuna teeb kiiresti ja hästi.
Kle ma läheks ise sinna lattu tööle :)
Järgmise teema võiks teha küsimusest, et kui olete teinud või kui teeksite äriplaani, siis kui palju oma töötajatele maksaksite, et õiglane oleks! :D
Osad kommentaarid on siin küll jube imelikud ja ehmatavad, et justkui ikka veel palk on midagi, mis kukub taevast alla ja keegi isake saab seda kõikidele reguleerida, aga kiusu pärast vihkab kassapidajaid rohkem kui IT-vendi. :D
Igaüks, kes võtaks kasvõi 15 minutit, et mõelda, kuidas *tema* teeks ettevõtte, kus on vaja teenindavat personali palgata, saaks aru, et üle praeguse taseme maksta pole võimalik ega üleüldse mõistlik. Ja palju läheb inimestel korteriühistu arvelt maha kojamehele, koristajale? Kas viskaksite sinna rulli juurde või :D Naljatilgad koos noh.
Mina isiklikult maksaks nt abikokale või teenindajale keskmist tunnitasu, mis on ligi 6,91€. Ma arvan, et see on suhteliselt okei. Samas leian, et 2.54€ (miinimum) tunnis on ikka nadimast nadim.
Mina arvan, et 550-650 oleks selline summa, millega ma väga kenasti ära elaksin, kuid minu jaoks 800€ oleks juba väga hea palk, mille eest saab kõik vajaliku, endalegi ühtteist lubada ja ka kõrvale panna. Samas oleneb kõik väga palju tööst ja kui töötaksin mõne prestiižema(?) ameti peal, siis tahaksin kindlasti kõrgemat palka ning 1000+ € oleks väga väga oodatud. Samas arvan, et paljud inimesed kulutavad liialt ja on võib-olla liiga pirtsakad. Ise hetkel alles õpin, kuid paari peale saame 550€ kuus ideaalselt hakkama ja me ei koonerda üldse. Lihtsalt harjunud mitte liialt kulutama ja ostud on pigem läbimõeldud. Niiet ei mõista ma üldse inimesi, kellel pole üüri/laenu kaelas ja ei saa 500ga elatud. Saab ikka küll!
Kõrgharidus lõpetamata aga räägin vabalt lisaks eesti keelele veel kolme keelt, üks veel omandamisel ja olen olnud õigel ajal õiges kohas.
Oma kodu on olemas, et üüri või laenu ei pea maksma, ok palgaks pean ca 1500 aga peavad olema veel mingid hüved või boonusevõimalused, no et alla 1500 ei langeks aga hästi tegutsedes oleks pigem 2000. Väga väga meeldiva töökoha puhul oleks ka 1000 juures ehk nõus alustama, abikaasa teenib kõrval ka ca 1500 aga loodetavasti mõne aasta jooksul see muutub ja saab ka stabiilselt üle 2000.
Kes sinu meelest peale pagari siis need sügavkülmutatud saias valmis teeb või miks kirjutasid nii nagu pagar ainult soojendaks saiu :’D?
No sessuhtes jah :)
Töötan politseis ja seal oli palm 1000 ringis kätte. Praegu olen lapsehoolduspuhkusel ja ajan vaikselt oma firma asju ning ei tea, kas tööle tagasi tahangi. Laste kõrvalt selline graafikuga töö öösel ja päeval on jama. Olen omandanud bakalaureuse hariduse ka õigusteaduses ja ilmselt lähen järgmisel aastal magistrisse. Eks siis näis, millised võimalused on. Selle 1000-ga elasin ma väga normaalselt ära ja kõrvale sain ka ikka panna normaalselt.
Töötajas peab olema kõike, suurem osa ameteid nõuab kõrgharidust (naljakas on seda mainida võttes arvesse mõne meie uue ministri haridusteed). Eelnev töökogemus võiks ikka olla, aga seda saab ka õppida. Kõige tähtsam on aga inimese iseloom. Kui sa algusest peale nö meeldid tööandjale, tekib klapp jne.. siis on suurem tõenäosus saada ka töökoht. No ja ärgem allahinnakem tutvusi.. need loevad.
Mul on kõrgharidus, töötan töökohal mis MEELDIB ja palk on 2.70 tunnis, st et ca 470 eurot saan kätte. Tahaksin ka saada suuremat palka, kuid olulisimat rolli mängib super graafik 1 ööpäev tööl, 3 vaba. Saan olla vabalt lapsega (1a6k). Tasuvam ametikoht (mida pakuti oli 799€) tähendaks linna sõitmist ja esmaspäevast reedeni tööd, kuid kui võtta maha lapse lasteaeda sõidutamine, linna sõit (30 km), siis tuleks sama kätte, mis praegu, kuid vaba aega oluliselt vähem. Nii kaua kui mees hästi teenib, saan oma meelepärast tööd teha. Loomulikult kui laps suurem ja lasteaeda minek on, siis tahaksin töökohta vahetada.
Mul on kõrgharidus, töötan töökohal mis MEELDIB ja palk on 2.70 tunnis, st et ca 470 eurot saan kätte. Tahaksin ka saada suuremat palka, kuid olulisimat rolli mängib super graafik 1 ööpäev tööl, 3 vaba. Saan olla vabalt lapsega (1a6k). Tasuvam ametikoht (mida pakuti oli 799€) tähendaks linna sõitmist ja esmaspäevast reedeni tööd, kuid kui võtta maha lapse lasteaeda sõidutamine, linna sõit (30 km), siis tuleks sama kätte, mis praegu, kuid vaba aega oluliselt vähem. Nii kaua kui mees hästi teenib, saan oma meelepärast tööd teha. Loomulikult kui laps suurem ja lasteaeda minek on, siis tahaksin töökohta vahetada. Unustasin lisada, et palk võiks olla 1000 eurot kätte.
Minu mehel töö juurs vabanes kõrgem ametikoht ja otsitsi uut töötajat. Mees kandideeris, oskused ja teadmised kõik vajalik oli olemas. Aga talle öeldi ära ja põhjuseks toodi ,et neil vaja lojaalselt töötajat kes töötaks 10 aastat vähemalt ühel kohal, et ta ambitsioonikas ja vb varsti tahab jälle vahetada nagu wtf :D:D:D. Neil oleks olnud keeruline uut inimest leida ,kes siis hakkaks tema tööd tegema. Aga muidugi peale seda mees tegi sellele firmale tsauu bakkaaa.
minule ikkagi ei mahu pähe, et miks on meie ühiskonnas nii, et tööl käivad inimesed elavad sisuliselt vaesusriskis või lausa vaesuses. Teenindajaid on ju vaja, samamoodi sanitare ja kojamehi. Igati okei oleks, kui ka need ametikohad nõuaksid väljaõpet (koolitus, kursus vmt), aga palk peaks ju ikkagi olema selline, et saab mingite standardite järgi ära elada ka pereinimesena. Samas on meil nii palju töökohti, mis nõuavad seitset keelt ja kolme kõrgharidust, aga palk on heal juhul spordipoe müüja omast pool. Et kuidas see ikka nii viltu meil on?
Ma leian, et väiksema kvalifikatsiooniga töötajad võiks teenida vähemalt Eesti keskmist ja need, kes on viitsinud harida ja omavad ehk natuke rohkem nutti, millega tööandjale panustada võiks teenida ikka nii, et elujärg oleks juba väga hea.
Arvan, et hea palk on alates 1500 neto. Alla selle elab ära, aga peab ikka vaatama, kuhu kulutada.
Ja kindlasti loeb, kas peres on 1 või 2 palgasaajat.
Ma olen 20, teenin 1000 kätte, ühtegi kulu (elamine/toit/ülalpeetavad) pole ja ikka jääb väheks. Ei kujutaks eluilmas miinimumpalgaga üksikvanemaks olemist vms, õudne
:O teenid 1000 ja kulusid pole ja ei saa ikka hakkama??!!! No sellisel juhul oled sa laristaja. Kui mul kulusid poleks ja saakzin 1000 oleks mu elu nagu lill..mul 2 last ja elukaaslane. Kahepeale saame ytleme 1000 ja tuleme ots otsaga kokku. Laen vaja maksta ja arved + lastele vaja riideid ja synnipàevad ja yritused…aga kui yks inimene 1000 hakkama ei saa seda enam et kulusid on 0 siis jahh…tuleb alustada iseendast
kirjutage seda ka, mis ametikohal te töötate ja mis palka saate, muidu ei saa siit teemast mingeid järeldusi teha. Töökuulutustes pole kunagi palka ära märgitud, ei teagi, mis erialal kui palju teenida saab
Mina olen töötu, Meelis töötab müügisektoris, tööleping keelab palganumbri avalikustamist. Hetkel Eesti keskmise brutopalgani (1119€) on veel hea maa minna…
no ma mõtlesin üldiselt kommenteerijaid ka, siis on hea ülevaade, et nt müüja Prismas saab 700, müügijuht saab 2000 :)
Hetkel töötan juhatajana ja saan ca 800 eurot kätte. Kuna ma ei ole ei Tartus ega Tallinnas siis tegelikult on see minu arvates täitsa arvestatav netopalk – lapsi ei ole, küll on mees ja kass, kuid saan kenasti endale kõike lugeda ja toidupoes ei pea ennast piirama, saab kenasti kõrvale ka panna. Ideaalpalk minu ametikohal olekski n-ö ääremaal 800-1500 kätte, oleneb firma suurusest ja tööülesannetest. Mees saab ca 1000 eurot kätte ja on oma eriala spetsialist.
Olen alates gümnaasiumist alates vahelduva eduga tööl käinud kooli kõrvalt ning nüüd, kui mul on magistrikraad, on mul ka päris asjalik tööpagas, mis näitab, et oskan aega planeerida ning kui midagi tahan, siis selle ka saavutan. Oleme kahekesi mehega minu rahast ka ainult elanud (mees oli pikalt töötu), kui osalise koormusega kooli kõrvalt tööl käisin, seega tean, mida tähendab palgapäevast palgapäevani elamine ja rahade jaotamine päevade peale. Samas otseselt pole millestki puudust tundnud – nälga pole pidanud kannatama ja normaalsed riided on alati seljas olnud. Siiski! Olen isegi elanud läbi olukorra, kus firma viivitas palga maksmisega mitmeid päevi ning mul oli külmik nii tühi kui olla sai – nutsin ja sõin keedukartuleid, sest midagi muud ei olnud kappidest võtta. Vanematel on endalgi keeruline hakkama saada, seega olen pidanud ise ennast ülesse töötama. Kahjuks on selline kool+töö tempo vaimselt ja füüsiliselt väga-väga raske. Võin isegi öelda, et see, kuhu ma jõudnud olen, on tulnud nii unetundide kui ka (paraku) tervise arvelt. Samas teadsin, et kui ma ei pinguta ja ohvreid ei too, siis ma ei saagi kunagi sinna, kus hetkel olen. Erialast tööd ei tee, sest palka saaksin samapalju või isegi vähem kui hetkel (riigitöö), ülesandeid oleks rohkem ning aus olla, siis ega neid vabasid töökohti minu erialale väga ei olegi – peab ajastusega väga vedama, et tekiks üleüldse võimalus kandideerimiseks. Vähemalt on paber taskus juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Vanust 25 aastat :)
Kunagi tuli jutuks, et miks nii paljud noored endale käe külge panevad ja ma tõin välja, et ootused elule ja edule on ühiskonna poolt väga kõrgele seatud. Paraku on noortel peale gümnaasiumi lõppu väga raske ennast teostada, kui vanematelt pole võimalik saada rahalist toetust. Paljude erialade õppimine pole võimalik, kui pead kooli kõrvalt töö käima, et elukest sees hoida. Pealegi – väga raske on tööle saada, kui CV-s pole suurt midagi kirjas peale põhikooli ja gümnaasiumi. Kurb aga tõsi – tänapäeval on noortel väga raske olla õnnelik ja rõõmus, sest karjääri ON raske teha. Peab olema raha, vedamist, tugevat iseloomu ja tutvuseid. Kui esimest ei ole, siis tuleb loota viimaste peale.
Lõpetasin eelmine aasta kõrgkooli ning nägin palju vaeva, et tööle saada, sest keegi ei võta ilma kogemuseta noort endale tööle (minu kogemus). Lõpuks leidsin sellise tööandja. Olen praegusel töökohal olnud ca aasta. Saan hetkel 1000 kätte. Kuigi selle 1000 elan palgapäevast palgapäevani, olen saanud endale päris oma kodu, kuigi olen alles 24 ja see on päris suur saavutus (ilma vanemate abita). Kokkuvõttes tahan öelda, et tegelikult on kõik ikkagi inimese enda kätes, kus sa töötad ja palju sa lõpuks teenid ;)
Aastaid tagasi tundus, et wow, kui saaks 1000 euri kätte oleks ikka rikas küll ja mida kõike teeks selle rahaga.
Aga nüüd… Mul emapalk läbi ja ütleme, et kahepeale saame 1000 euri ja see ei ole mitte mingi raha tegelikult! Korteri üür+ kommunaalid on Tln juba pool sellest rahast :) Kahe peale 2000 oleks minu jaoks hea sissetulek.
Tõde on ka see, et mida rohkem raha seda rohkem kulutad ka aga teisalt saab rohkem lubada ja ei maksa hambad ristis üüre asju jne :)