Sellest, et naised on ühed müstilised olevused, olen ma ammu aru saanud. Ei = jah ja jah = võibolla. Lisaks sellele, et nad oma välimuse ja olemuse pärast alatasa muretsevad, on veel üks asi, millele pööratakse erilist tähelepanu – see on G-punkt. Ja sellest ma täna kirjutada tahangi.

Foto: Meelis Tomson

Sattusin eelmisel nädalal vaatama mingit naistesaadet, kus räägiti mingist megaseminarist – Inglismaalt oli kohale lennutatud mingi spetsialist vanatädi, kes jagas siis nõu, kuidas oma G-punktike üles leida ja kui see leitud, mida sellega siis peale hakata.

No, halleluuja, kas tõesti on tegemist siis mingi nii müstilise asjaga, et selle leidmiseks tuleb välja käia 69€, osta raamatuid ja DVDsid?

Igal kuul on vähemalt ühe naisteajakirja esikaanel mingi G-punkti puudutav teema – “Saa sõbraks”, “Leia üles”, “Anna kätt”, “Tee pai”, “Istu sisse”, “Minge reisile” vms. No milleks? See müüb, ütlete?

Arvestades seda perioodi, mille vältel neid lugusid, teste ja juhendeid ilmunud on, peaks see müstiline punkt juba ammu olema leitud. Aga tuleb välja, et siiski vist mitte.

Mitte ei saa aru, kellele neid süvauuringuid kirjutatakse? Või mis veel hullem – seminare tehakse. Ma ei kujuta ette, et ma läheks kuskile loengusaali ja istuksin seal mitu tundi, vaataks slaide ning kuulaks kuidas mingi eakas taadu räägib mulle sellest kuidas ennast kuskil katsuda tuleb, et “kõvaks läheks”. Milleks? Ja inimesed on selle eest nõus veel maksma!

Mulle on mulje jäänud, et G-punkt on nagu lumeinimene – kõik teavad, et on olemas, aga näinud ei ole keegi.