Meie elu update

marimell

Mulle kirjutas ükspäev üks blogilugeja, et miks ma ei blogi meie elust, emaks olemisest kahele lapsele, mis on muutunud, kuidas me hakkama saame jne. Ma tegelikult ju jagan meie elu, ka koostööpostitused on meist – ma ei võta vastu pooligi pakkumisi, mis meile tehakse, vaid neid, mida ma päriselt saan meiega siduda. Ma saan aru, et paljud ei avagi postitusi kus ees on #koostöö – seepärast tundubki, et ma meie elu ei jaga. Jagan küll, kõikides postitustes. Soovitan ka koostööpostitusi lugeda, sest seal peitub nii mõndagi meist ja need ei ole tehtud ainult seepärast, et raha saada. Kui teema mind ei kõneta, siis postitust ei sünni.

Kaks last – mis on muutunud?

Kodukontor on vist pigem plussiks, sest oleme kogu aeg kodus ja laste jaoks olemas. Aga mis on muutunud seoses sellega, et olen nüüd ema kahele lapsele. See ongi muutunud, et meil on nüüd kaks last ja peab veel rohkem oma aega näiteks planeerima. Kui vanasti pidid ühele lapsele riided otsima, et hakkame minema, siis nüüd on vaja ka beebi riidesse panna. Pead mõtlema kaks sammu ette, et kas paned enne ennast riidesse ja siis lapse või enne lapse ja teed akna lahti, et ta üle ei kuumeneks ja siis kiirelt ennast riidesse ja minekut.

Meil on tegelikult see üleminek väga kergelt läinud, sest esiteks on mul imeline abikaasa, kellega me sünkroonis väga hästi toimime. Tavaliselt paneb tema end riidesse, mina beebi ja nad lähevad juba välja. Siis panen mina end riidesse ja torman järgi. Aasta vanemad nagu me oleme, üsna tihti unustan ma mähkmekoti maha, sest „lähme ju korraks poodi või siia samasse jalutama“. Igaks juhuks võiks see ju kaasas olla, aga no kui pole, siis pole. Ei juhtu ka midagi. Rahakott on kaasas ja kui peaks vajadus olema, siis saab need mähkmed, niisked salfakad, luti või isegi piimapulbri ja pudeli poest osta. Neid kulub nii ehk naa.

Meie õnneks on meil palju sõpru, kes hea meelega lapsi hoiavad, kes tahavad näiteks lastega õue minna, beebiga jalutama jne. See tähendab, et meie saame paar tundi rahus tööd teha. Ja tööd on hetkel megalt. Ei saa üldse kurta. Viimane aasta on olnud pöörane, seda just töö poolelt. Ma ei saaks olla tänulikum ja õnnelikum nende võimaluste eest, mis mu teele on viimase aasta jooksul jõudnud.

Blogi on isegi ma julgeks öelda tahaplaanile jäänud (sisu, mitte külastuse poolest!), sest lisaks blogile on meil ka agentuur ja kliendid, kellele tööd teeme ja need ei saa oodata. Kui blogis paar päeva midagi ei ilmu, siis pole hullu, aga kui nende sotsmeediakanalid tühjad on, siis see ei lähe mitte.

Ma praegu mõtlen, et äkki peaks tegema ükspäev storysse milline me päev tegelikult välja näeb ühel keskmisel tööpäeval kui kõik arvavad, et me istume kodus ja ei tee mitte midagi. Blogimine, see pole ju päris töö. Me kujutame endale ette, et meil nii kiire on, et meil tööd on..

Me ärkame kell 7 ja hakkame toimetama. Mõni päev on kell üks päeval ja me avastame, et me pole jõudnud mõeldagi, mida lõunaks. Siis tuleb appi jälle Wolt, kust midagi kiirelt tellime ja laseme edasi. Meie õnneks on beebi väike veel ja magab suht palju, mis annab meile võimaluse tööasju teha. Ja nagu ma ütlesin, tööd juba jagub.

Jälle salaja reisil?

Mõni aeg tagasi kirjutas üks sõbranna, et oleme storydes nii vaikseks jäänud, et kas oleme salaja reisile põrutanud jälle. Ei, ei ole. Aga tööd on nii palju, et pole aega storytada.

Ja siis kui me nädalavahetusel anname üksteisele võimaluse avada šampanja või teha paar kokteili, siis pole harv juhus, kus saame kommentaare, et issand, ise lapsevanemad. Ega lapsevanemaks olek ei tähenda, et ma ise inimesena peaksin sisemiselt surema ja end maha kandma. Jah, me oleme ema ja isa, aga me oleme ka mees ja naine. Me oleme sõbrad teistele. Meil on ka muu elu peale laste. Jah, nad on elu kõige tähtsam osa, aga me oleme ka teineteise elus olemas, mitte tagaplaanil. Ja meie õnneks on me elu kujunenud hetkel selliselt, et nädalavahetused ongi puhkamiseks ja siis me tööd ei tee.

Mis me siis teeme nädalavahetuseti?

Käime koos jalutamas, mänguväljakutel.. Kusjuures – seda jalutamist praktiseerisime ka sel nädalal nädala sees. Keset päeva lihtsalt lõime läpakatel kaaned alla ja tegime väikse metsatiiru käruga. Lihtsalt, et aju veidike puhata. Samamoodi käime õhtuti jalutamas. Naabritega. Terve karjaga – lapsed ja suured, saame lobiseda ja lisaks veel värsket õhku.

Kokkame tihti koos, sest lapsed traalivaalivad nagunii koos ja söövad ühel või teiselpool seina ja tihti ongi nii, et teeme lastele söögi, nemad jäävad ühte korterisse, meie teeme söögi ja sööme teises korteris. Rahu ja vaikus me kõrvadele, sest kui te arvate, et nad päevad läbi kõik kuskil ekraanides passivad, siis ei, seda me ka ei luba. Nii kui vähegi ilma on, on nad ikkagi õues. Hedon käib ka mõned päevad nädalas lasteaias, sest tal lihtsalt on kodus igav ja meil ei ole võimalik iga päev kaheksa tundi teda lõbustada ja nagu ma ütlesin, ekraanide ees ma ei taha, et ta pikalt passiks.

Näiteks sel nädalavahetusel käisime naabrinaisega poodides. Ausalt, kui kõik kohad on kinni, siis isegi toidupoodi minek on luksus. Vanasti ma eelistasin tellida e-poest, igasugused emotsiooniostud ja ah, võtaks seda ka, jäävad ära. Aga praegu, kui su elu ongi ainult kodu, siis ma naudin isegi toidupoodi saamist. Reaalselt eile läksin poodi mähkmeid ja sinki ostma, naabrinaisel oli vaja leiba ja Värskat ja kui me koju jõudsime, oli vaatepilt selline. Tsiteerides Meelist „400 eurot hiljem..“. Paraku kulus meil kahe peale kokku ehk sott. Ja suurem osa kraamist läks samal õhtul käiku.

Kui veel reede hommikul oli meil plaanis laupäeva õhtul koos naabritega kokteilikoolitusel osaleda, siis reede hommikul käis kuller, kes tõi meile veel ühe kokteilikoolituse seti ja nii me sujuvalt naabrite juurde sisse sadasime kokteile meisterdama. Laupäevaõhtune koolitus kujunes aga selliseks, et veetsime terve päeva koos. Hommikul poodides, lõuna sõime kõik koos ja poes olles otsustasime ka ühise õhtusöögi kasuks. Vahele mahtus veel mitmetunnine seiklus jalutamise, rattasõitmise ja kärutamisega. Lihtsalt kõike ei jõua kogu aeg jagada.

Mis toob mind taas mõtteni, jagada rohkem elulist sisu. Ja teha rohkem storysid. Aga tahaks vahepeal puhata ka ja mitte kuskil telefonis istuda.

Ja näete, kuigi eile ja reedel olid kokteilikoolitused ja sai nii mõnigi kokteil ehk liiast, oleme me hommikuti kaheksast üleval (nädalavahetusel kui võiks kümneni magada!) ja täiesti elus. Ei mingit pohmelli ega suremist. Elu vajab elamist. Keegi ei nuta üksi kuskil nurgas, ei ole söömata, mähe 24h vahetamata vms. Me lihtsalt suudame manageerida nii, et kõik toimiks. Ööd on meil ära jaotatud, et kelle kord on ärgata kui peaks vajadus olema. Kui mina teen kokteili või kaks rohkem, siis ärkab Meelis. Kui Meelis tahab teha mõne gini rohkem siis magan mina vajadusel üldse beebiga teises toas, et ta saaks rahus end välja magada.

Hommikud hakkavad perekoosolekuga

99% öödest ei ole ärkamiseks üldse vajadust, sest beebi läheb umbes 21.30 ööunne ja ärkab kella seitsme paiku. Olenevalt hommikust – sööb ja magab edasi või siis tahab ta jutustama jääda ja sellest pole ka midagi. Me oleme harjunud hommikuti vara ärkama ja see ei sega kuidagi. Siis tuleb lihtsalt tööasjad ümber vaadata.

Reaalselt hommikud hakkavad meil minikoosolekutega – kellel täna mida vaja teha on, siis jagame ära, kes on lapsega, kellel on vaja mis kell teha mingi teamsi koosolek, kes mida millal teeb, kes söödab last, kes vannitab, kes mängib.. Seda me esmaspäeval ei aruta, kellel mida kolmapäeval või reedel vaja teha on, sest sinna on aega. Elame päev korraga.  Igal hommikul päevaplaani paika pannes. Ja kõik toimib.

Ehk siis mu jutt on läinud nii lappama, aga selline me elu on. Tavaline ma julgeks öelda. Ma arvan, et see väga ei erine kellegi teise omast kes kodukontoris tööd teeb. Lihtsalt, meie ei tee ühes kindlas kohas palgatööd, vaid majandame end ise ära. Meil on iga päev palgapäev kui ma arveid teha viitsin, mitte iga kuu viiendal.

Kui teil on meile veel küsimusi, meie igapäeva elu kohta, siis jätke need julgelt kommentaaridesse ja hakkan otsast vastama :)

 

6 arvamust postitusest “Meie elu update

  1. Mitu liitrit alkoholi nädalas tarbid? Proovi pingete maandamiseks mingi muu lahendus, kui alkohol, leida.

  2. Sinu postitusest jäi kõlama see, mis tunne on paljudel- peate blogi eelkõige oma sissetuleku hoidmiseks, sest mainid, et nii kui teete midagi elulist võiigapäevast, siis tahaks telefoni korraks käest ära panna. Eelmises postituses ka kartus PR listist välja jääda kui neid tasuta ei täna (loe: promo). Ma ei tea, te ise nii teadlikud influencerid, kes alati teisi õpetama kipuvad, et hästi rahamaik on eriti viimasel paaril aastal teie blogil juures. Tehke just rohkem igapäeva kajastusi, palju sisukam lugemine.

    1. Koostöö postituste sees on väga palju meie igapäevaelu. Iga kord kui kirjutame päriselt oma elu asju (pean silmas eraldi postitusi siis), siis on “draama lahti”. Kui kirjutan rahast – kujutan ette. Kui kirjutan oma kodust – ei saa me seda kunagi. Kui kirjutan beebi lisatoidust, arvatakse, et annan talle lati suitsuvorsti jne raske on olla aus ja kirjutada suvalist pläma ja igapäevaelu, kui see rahva tagajalgadele ajab.

  3. Kuidas te naabritega nii headeks sõpradeks saite? Kas käisite ennast sissekolimisel tutvustamas või trehvasite mänguväljakul? Endal pole kunagi lähedasi suhteid naabritega tekkinud, tere ikka ütlen ja mõnega paar sõna juttu õues, aga muidu mitte.

  4. Väga vahva kuidas te toimite ühtse meeskonnana. Abielu suure algustähega. See ongi ju õige et elada tuleb nii et kõigil oleks nö tass täis ja teie olete loonud endale süsteemi, mis seda karanteerib. Pean endalegi siit midagi kõrvataha panema ma olen alati olnud see kes üksi tahab kõigega hakkama saama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga