Meie pere jõulutraditsioonid
Ükspäev jättis keegi blogisse mulle kommentaari, et kas meil on jõulude ajal traditsioonid ka.. Kuigi ma olen päris mitmel korral siin- ja sealpool neist kirjutanud, on mul ajaga tekkinud ilmselt palju uusi lugejaid ja ma teen seda hea meelega uuesti.
20 aastat verivorsti, kirikut ja kingihunnikuid
Umbes-täpselt 20 aastat minu elus olid mu jõululaupäevad alati sellised, et koduvanaema tegi puupliidi ahjus verivorste, mille nahk oli kõva nagu kingatald. Oi, kuidas ma neid vorste ootasin ja jumaldasin. Kõrvale kõrvitsat ja kartulit. Mulle hullumoodi meeldis.
Sellest paarikümnest aastast ilmselt pooled jõulud läksin ma pärast verivorsti söömist kirikusse, kus ma laulsin ja trallisin koos teiste lastega. Nimelt olin ma vanuses 3-15 suur pühapäevakoolis käija ja nii olin ma alati kirikus. Ka 39palavikuga vedasin ma end kohale, ühtki tundi ei jätnud vahele. Hull laps!
Pärast kirikut sõitsime me nö maavanaema juurde, kus oli ka minu tädipere – seal oli alati sülti ja seapraadi, hapukapsast, mitte kunagi verivorsti (see oli justkui vaeste söök) ja mis peamine – räigelt kingitusi. Ja räigelt all mõtlen ma tõelist USA filmi kingitustesaaki. Oli aastaid, kus terve tuba oli pakke täis, kuusk oli pakihunniku kõrval köömes…
jõulud 2004
Üldjuhul käis jõuluvana (olenevalt laste vanusest, algul meie täditütrega, hiljem õelapsed..), loeti luuletusi, lauldi – kingituste lunastamine ja avamine oli mitmetunnine meelelahutus…
Kui mu koduvanaema kingipakis olid villased sokid, siis sealt kuuse alt võis saada näiteks teleka…
Mingil hetkel hakkasid need traditsioonid lagunema – esmalt suri vanaema, 17 aastat tagasi jõulude ajal oli ta haiglas, jõululaupäevaks lubati küll koju, tähistasime väga vaikselt, tegime loosipakke, ei mäletagi täpselt, kas asi oli aja- või rahapuuduses. Mäletan neid jõule hästi… Aasta oli 1998, vanaema sai haiglast koju ja ütles, et tahab hirmsasti jogurtit. Läksime siis emaga Prismasse – te ilmselt kujutate ette seda järjekorda, mis seal jõuluõhtul valitses – kõik viimase hetke inimesed olid kogunenud süüa, juua ja kingitusi kokku kahmama.. Me seisime üle tunni järjekorras, et osta vanaemale jogurtit, mida ta kunagi ei söönud… 25.12 läks ta inglite juurde ära.
PS! Lihtsalt infoks, et jõulud pole meie pere jaoks seepärast nüüd mingi megakurb sündmus vms… Aasta hiljem detsembri alguses lahkus vanaisa… (Ma pean nendest lahkumistest ja leinamistest ja matustest eraldi posti tegema – need pole meie peres väga traditsioonilised).
Aga tulles tagasi jõulude juurde, siis mõni aasta hiljem veetsin ma jõulud hoopistükkis Saksamaal ja oma toonase peika vanemate juures tabas mind ikka totaalne šokk – jõululaud koosnes kartulisalatist ja viineritest – mis mõlemad maitsevad Saksamaal rõvedalt! Sellist lastesünnipäeva poleks ma oodanud. Kingitused olid lihtsalt laual, võtke ja avage!
jõulud 2005
Veel mõni aeg hiljem olin ma enda ellu leidnud Meelise ja kui esimesel koosoldud aastal veetsime me selle kumbki oma perega, siis järgmisel aastal tekkis “vana hea” KELLE JUURES TE JÕULUD VEEDATE? Tulge ikka meile! Otsustasime kaks päeva enne jõule, et oleme nüüd ise pisikene pere ja veedame selle koos.
Meelis küsis enne, millest homme blogid, vastasin, et mõtlesin jõulutraditsioonidest nüüd õhtul ära kirjutada, hommikul beebikool; ta küsis, kas paned minu jõulud ka kirja, mis enne sind olid, ikkagi meie blogi ju... Ütlesin Meelisele, et ta paneks siis oma jõulud kirja.
Meelis: lemmikjõulud olid need kui mind karistuseks üksi koju jäeti!
Meil oli kolm varianti – olime kolmekesi kodus, ema tegi süüa terve päev, isa viskas saunas head-paremat (loe: viina), mina koristasin ja kui lund sadas, pidin lund rookima. Aga see mulle meeldis, vähemalt sain üksi õues olla. Tavaliselt oli see, et ema hädaldas igal võimalikul moel, kuidas oh, õudust, tema peab siin süüa tegema. See oli alati kõik nii dramaatiline.
Nagu tavaliselt sügiseti, oli vaja minna metsa, korjata ära kõik maailma seened ja pärast halada, kuidas neid on nii palju ja tema ei viitsi. Üsna pea kasutasin ma temaga seenel käies taktikat, et ei korjanud ühtki seent, ja ütlesin, et ei leinud või ei teadnud, kas see kõlbab korjata, lihtsalt, et hala vähem oleks.
Õhtu oli siis see, et kuue-seitsme ajal istusime lauda, sõime, vaatasime telekat, läksime korraks laiali, tulime jälle kokku, sõime veel, jagasime kingitusi, vaatasime telekat ja läksime magama… Leenu küsis, et mis ma kingiks sain. Ma ei mäleta. Ilmselt midagi suurt siis ei saanud ja olid suvalised rändom asjad, ala sokid vms tüüpilist laste unistuste “pehmet pakki”. Siiski-siiski, mulle meenub üks mänguasi. Ma tahtsin täiega mootorratturhiirt, aga ma ei tea, kas meil polnud siis raha või mis, aga ma sain suvalise mehikese mootorrattaga.
Variant kaks oli see, et läksime sugulaste juurde, kes elasid linnas. Seal nägi siis õhtu välja suht sarnane, kohtusime kuue-seitsme ajal, istusime söögituppa laua taha, sõime. Kui mul oli kõht täis, läksin ma teisele korrusele videokassettide pealt filme vaatama (rikaste sugulaste rõõmud). Vaatasin neid tunni-kaks-neli, käisin vahepeal all söömas. Kunagi jagati kinke, mina vaatasin ikka peamiselt üleval telekat, ema käis vahepeal kontrollimas, mida ma seal teen :D Selle koha suurim miinus oli see, et võõrustav paarikene võis tülli minna sekundiga iga pisimagi asja pärast ja kannatajateks olid enamasti külalised. Kui tülli ei mindud, mida juhtus harva, siis südaööks olime kodus tagasi.
Ja siis kolmas variant oli see, et läksime Peipsi äärde sugulaste juurde. Sinna sain ma kaasa ainult juhul kui mul oli hea tunnistus. Ütleme nii, et väga tihti ma seal ei käinud. Päris mitu aastat veetsin ma jõulud üksinda kodus nagu Kevin. Ja mis kõige naljakam, see meeldis mulle kõige enam. Mitte keegi ei hõõrunud mulle nina alla, et mul on tunnistusel kõik viied, sul pole. Need korrad, mis ma seal käisin, ilmselt veeti haletsusest kaasa, ei mäleta ma ka nagu midagi erilist. Kingitusi oli ilmselt rohkem, neil on peres rohkem lapsi, aga otseselt mulle midagi ei meenu. Tavaline, sööme, oleme, jagame kingitusi, mängime, läksime koju. Ei midagi erilist.
Paar aastat enne Leenu tulekut minu ellu, käisime me maal ema sõbranna juures. Ikka maal maal, lehmad, sead jne. Seal mulle meeldis. Väga. Vaikne, hästi lihtne, puupliidil tehtud söögid, sa tundsid, et oled oodatud. Mingit erilist programmi ei olnud, aga õhkkond oli see mis minu jaoks oluline oli.
Mingeid konkreetseid traditsioone minu peres pole küll kunagi olnud. Pere oli lihtsalt koos. Kõik.
Kui Leenu mu ellu tuli, siis läksid jõulud minu jaoks lõbusaks. Tõime alati juba esimeseks advendiks nulu, ehtisime seda koos, Leenu pakkis kinke, tegime piparkooke, õhus olid jõulud terve detsembrikuu. Sellest sai minu jaoks terve kuu kestev rõõmuaeg, ma ei oska seda nagu kirjeldada. Lihtsalt Leenuga koos me otsustasimegi, et oleme nüüd ise pere ja teeme oma jõulud koos ja lõbusalt.
Kui Leenu mind enda sugulaste juurde kutsus ja enda jõulutraditsioonidest rääkis, siis ma ei tahtnud üldse minna, arvasin, et see on samasugune passimine. Leenu peres on kõik nii ausad, keegi ei heida kellelegi midagi ette, ei hõõru nina peale. Inimesed tulevadki kokku ja neil on hea meel koos olla ja jutustada ja olla. Keegi ei ärple kellegagi. Inimesed olidki sellised nagu nad olid. Aga nagu Leenu siin ülevalpool mainis, siis neil pole kõige traditsioonilisemad viisid asjade tähistamiseks, aga ju ta kirjutab sellest teinekord.
Leenu blogi jätkub…
Aga tulles tagasi meie jõulude juurde, siis esimesel aastal meil suurt raha ei olnud, sõime kodus reaalselt pingi pealt, lauda meil polnud. Põssapraad oli siiski imemaitsev. Olime lihtsalt koos, jagasime kingitusi. Meelis meenutab siiani, et ma kinkisin talle maitseained, mida ma ise kasutasin. Järgmisel kahel vabal päeval käisime mõlemate vanemate juures…
jõulud 2011 veetsime me minu tädi juures, näen ma piltidelt :)
Järgmisel aastal oli sama valik juba loogiline jätk… Mitu aastat sõitsime me kas 25 või 26 detsember Sharm El Sheikhi aastavahetust veetma. Ja nii ta läks, kuniks me veetsime jõulud hoopistükkis 35kraadise kuumusega Austraalias ja jõuluõhtul üldse töö tõttu lahus olles…
väike palmialune jõulutervitus 2013; pilt tehtud tegelikult septembris 2013 (foto: Ardo Kaljuvee)
Alates 2013 aasta sügisest, kui oma rännakutelt tagasi tulime, oleme traditsioone veelgi murdnud ja veedame jõule sõpradega ehk meil on selline “üksildaste südamete klubi”, kokku tulevad need sõbrad, kes ei taha või kellel pole kuskil olla. Meelis on teinud teistele lastele jõuluvana ja saabunud alles südaöö paiku. Varasemalt oleme ka kingitusi teinud, seal aastal on plaan kingitusi mitte teha ja ühiselt hoopis kokata :)
jõulud 2014
Eks ole näha kuidas see siis välja näeb ja nüüd on meil täitsa oma pere ja beebipoiss ja.. Sõpradepaarilgi on beebipreili sirgumas. Eks mõni üksildane süda juhtub ka meie laua taha, et head ja paremat koos nautida. Kingitusi saavad ilmselt ainult lapsed. Vähemalt nii oleme me kokku leppinud, aga… Teades Meelist, siis ma ei usu seda enne kui õhtu käes :)
Uskumatu, juba nädala pärast ongi jõuluõhtu!
Kas teil on mingid kindlad traditsioonid, mida alati teete või kus käite või olete või kellega jõulud veedate vms?
14 Kommentaari
Mis sa sellest toidupanga teemast arvad Malluka blogis?
Usun lugejakirju :)
See oli nii ilus postitus!
Mul on siiralt hea meel, et te ûksteise elus olete ja koos olemisest rôômu tunnete. Natuke tegi mind kûll kurvaks Meelise osa. Aga lôpp hea ,kôik hea :)
Meie ootame kaa jôule nii vàga. Kusjuures ma ei màletagi, et see oleks nii vàga mu lemmik olnud. Vb pàris lapsena. Siis mingi vahepealne aeg, kui ma môistsin, et kôik ootavad jôule ainult kingituste pàrast, ma enam nii vàga ei nautinud. Kûll oli tore perega koos olla ja ema tehtud maailma parimaid liharulle sûûa, siis ikka midagi oli puudu.
Nûûd on meie teised ûhised jôulud. Ja see aasta on meil kuuse all meie armas vàike pàkapikk. :)
Ja mulle nii meeldib, et mu mees ootab jôule sama palju kui mina. Mitte kingituste pàrast, vaid kôige muu. Piparkookide, mida koos kûpsetame ja kaunistame, kuuse lôhna , jôululaulude, puhkepàevade ja kôige muu toreda pàrast , mis laseb sul tunda, kui hea on olla oma perega.
Ma soovin teile sàrisevat praadi ja palju lund. Et teil armastus ei lôppeks ja meeled oleks rôômsad!
Ilusaid pûhi teile , armsad Leenu,Meelis ja Hedon :)
M,F, &R :)
Igatsus puges hinge;(
Kallistan
Minu jõulud lapsepõlves olid umbes nagu Meelisel- ema halas ja hädaldas süüa tehes, vinguti ja viriseti üldse iga asja üle. Kingitusi eriti ei mäleta, et oleks jagatud, ilmselt klassikalisi pehmeid pakke ikka saime.
Vitsustati kõhud täis ( vingu saatel) ja keerati magama.
Mehe vanemate jõulud on rahulikumad, seal ei halata. Vaaritatakse terve päev köögis, istutakse koos, jagatakse koos kinke, avatakse neid ja siis vaadatakse telekat vms.
Mulle o n jõulud suur stress seetõttu, et ma ei oska EI öelda. Nii tahak olla OMA laste ja mehega. Aga ikka vanemate poolt tuleb niuniu, et tulge siia ka. Siis hakkabki see arutu sõitmine.
Ma luban ( jälle), et järgmised jõulud on meil oma kodus, oma pere keskel!
Mul on nii kahju oma lastest praegu. Ma üldse ei armasta jõule….
Meie kaasaga võime olla kus tahes aga poja peab vanaema ehk minu ema juures olema ja tema õe lapsed, siis tuleb ka jõuluvana :D
Ja iga aasta vaheldumisi kas siis 24. või 25. oleme ämma juures (seal käib nö päkapikk), sinna tuleb ka mehe vend perega, kui satub 24. kuupäev käime varasemalt, et õhtul jõuluvana vastu võtta :)
See oli nüüd väga meeldiv lugemine, kahju et otsa sai :)
Meie pere on koos alati 24.detsember, söök on ikka traditsiooniline seapraad kartuli kapsa ja verivorstiga(nii on ka aastavahetuse menüü)
Enne söömist käime surnuaias, lähedastele küünlaid panemas (see on ka ainuke aeg, mil ma olen nõus seal käima, siis ei ole seal hirmus ja kõle vaid väga rahulik ja kaunis) Kuna praegu väikseid lapsi peres pole, siis jõuluvana on paar aastat tulemata jäänud, kuid usun, et järgmine aasta on ka jõuluvana olemas :P Kinke oleme teinud loosipakiga ja siis kuuse alla pannud. 25 ja 26 olen käinud mehe vanemate ja vanaema juures, samuti söömine ja kinkide vahetus. Ma armastan jõule ja aastavahetust. Ja piparkooke oleme ka ikka üheskoos teinud iga aasta :)
Rõõmsat jõuluaega Teie perele :)
25 aastat olen veetnud jõule ühes ja samas kohas, oma sünnikodus koos ema, isa, venna ja vanaemaga. Vanaisa oli alati ka, aga 10 aastat on ta jõule pidanud juba seal ülevalpool. Üks kord oli seltskond veidi teistsugune, kui tädipoeg ja täditütar oma kaasade ja lastega ka jõululaupäeva õhtul uksest sisse sadasid. Ja eelmisel aastal oli ka üks suu laua ääres juures, nimelt minu kallim. Sel aastal peaks olema veel lisaks kaks inimest. Mu venna elukaaslane ja minu beebiplika. Kuigi ma kolisin poole aasta eest enda mehe juurde üldse teise maakonda elama, siis jõulud peame siiski minu sünnikodus, nagu ka eelmisel aastal. Nimelt on meil kodus ehitus pooleli ja pole ruumi, et kuuski tuppa mahuks ja kolmekesi oleks natukene nadi olla. Ehk järgmisel aastal peame jõule päris oma kodus kui seal juba enam-vähem on. Aastaga jõuab palju muutuda.
Aga jah, ilmselt ju a 26. aastat järjest on jõulud siis sellised, et jõululaupäeva hommikul tehakse veel viimaseid koristamisi ja kraamimisi ning pannakse viimased jõulukaunistused, ema ja vanaema teevad uhked ja traditsioonilised jõulusöögid ja kütavad sauna, isa tassib tuppa kuused (jah, seal on 2 korrusel eraldi kuusk), pärast sauna ehitakse kuusk ja kaetakse laud, süüakse ennast silmini täis, vaadatakse telekast jõuluprogramme ja kogunetakse kuuse all, et kinke saada. Ja siis jälle sööme ja oleme niisama kuni selle hetkeni, et on aeg magama minna. Ja 25. hommikul traditsiooniliselt süüakse end lõhki, käiakse surnuaias vanaisa haual, et küünal seal süüdata ja minnakse teiste vanavanemate poole jõule tähistama. Ja siis hiljem koju jõudes tulevad tädid enda peredega külla ja ongi kõik. Sellised jõulud. Ei midagi erilist. Kuid loodan, et järgmisel aastal lood veidi teistsugused :)
Lapsepõlves , kui elasin isaga, olid jõulud alati nii oodatud ja ilusad . Kogu olemine oli lihtne ja tookord oli mul kasuema.. ma jälgisin terve päeva kuidas ta askeldas. Ma imetlesin teda! Kingid olid lihtsad,minumeelest ei saanud ma kordagi selle isa juures elatud 5a jooksul soovitud kinki..mida siis jõuluvanalt soovitud sai.Küll aga olin saadud kinkide üle väga õnnelik. Ema juurde kolides ,sellist jõuluvärki polnudki. Kingid olid ka u nii, et ah mäletad ostsin eelmine kuu sulle saapad, need olidki tegelt kink.. nüüd, kui mul omal 2 last on, siis raudreegel on, et 24 oleme oma perega kodus, teeme süüa ja see on perepüha, mitte kingitustega eputamise püha. 25 käime mehe vanemate juures ja 26 üritab mul ema nüüd midagi organiseerida. Ja nagu ikka, ka nüüd, saavad ema juures kinki vaid valitud lapsed ja lapselapsed. Seega me oleme seal vaid õhtusöögi ja tuleme ära, enne kui ema kinke jagama hakkab…kurb ju tegelt.
Te olete üks armastav Perekond. Häid pühi, Marimell! :)
Kuidagi nii kurb hakkas, kui ma Meelise osa lugesin. Tal ei paista just eriti tore lapsepõlv olevat olnud.
Wow, mis kuum pilt :)
Alati oleme 24. olnud minu ema juures, sest 30. on tal ka sünnipäev ja siis oleme jõulude ajal löönud kaks kärbest ühe hoobiga. St, pidanud jõule ja ema sünnipäeva koos. See aasta on meie peres ka üks 9-kuune preili, kellele oli ja on mul kindel plaan just siiani olnud jõulu versiooni tutvustada. Aga see aasta otsustas mehe suguvõsa järsku oma traditsioone muuta. Nimelt eelnevalt oleme olnud 25. mehe vanemate juures, kuid nüüd tahavad mehe õed veeta hoopis jõululaupäeva maal. Kahjuks on kogu minupoolne suguvõsa juba kutsutud minu ema sünnipäeva ja jõule tähistama minu lapsepõlve koju. Õnneks mees on mul mõistev ja klapib ka minu sugulastega ülihästi ning mõistab, et ma tahan 24. veeta traditsiooniliselt. Nüüd vaevamegi pead, et kuidas teha mehe sugulastele meeldivalt selgeks, et hea oleks kui saaks kõigile sobiva kuupäeva maal olemiseks valitud, ohjah :D