Lugesin hommikul Lipsukese blogi, kuna nii mõnigi postitus oli lugemata jäänud, siis takka järgi avastasin ühe postituse, kus ma nii ennast ära tundsin. Või pigem see, et kõik teised teavad paremini kuidas minu laps kasvama peaks.
Lipsuke kirjutab (tema blogi osalised katked on toodud siin tsitaatidena), mida talle ette heidetakse. Ja mulle heidetakse ette neid samu asju. Ainult et risti vastu pidi.
Küll ei sobi talle see, et olen kodune ema ja elan ”mehe kulul” (jummel milline uiduleivasööja!). Küll ei sobi see, et ma trenni ei lähe (appi milline jultumus – ei viitsigi end vormi ajada! (ümmargune on ka vorm)). Küll ei sobi see, et ma Annemaiale näputoitu ja plägastamist ei keela (issand, laps mängib toiduga – milline raiskamine! Aafrika lapsed nälgivad, aga sina lased lapsel nõnda inetult toiduga käituda!). Küll ei sobi see, et ma eriti kuskil ei käi, ning niiöelda lapsele elan. No ühesõnaga, mitte miski mis ma teen ei ole tema arvates hea. :D
Mul oli alles hiljaaegu vestlus ühe jaanuaribeebi emmega, kes väitis, et ma ei tegele oma lapsega piisavalt, takistan tema arengut ja laps ei arene süles ürituselt üritusele joostes ja mul on mõttetu mees, kes ei teeni piisavalt ja ma pean odavat blogi ja olen haige eneseimetleja ja staar ja… Ja blogin ainult söögist ja hilpudest ja pole ime, et mu laps juba niiii paks on!
Esiteks käisime me täna arsti juures ja arst kiitis, et nii ühtlase kasvu ja kaaluga. Graafikus täpselt keskel. Ideaalne põnn. Seitsme kuu ja kolmeteistkümnepäevasena kaalub ta 9710 grammi ja on 70 sentimeetrit pikk. Kui mainisin, et ta ei rooma veel, teatas arst, et see on individuaalne (no teadsin seda ka varem!) ja mõni ei roomagi. Tõuseb kohe püsti ja hakkab istuma. Säh sulle, jaanuariemme!
Ja issand, meie kutil pole veel ühtki hammast? Millal ometi need lõikuvad? Lohutan end sellega, et tulemata need ei jää ja lasteaeda minnes on tal ilmselgelt hambad suus ja jalad all. On mõnel ikka probleemid meie lapsega!
Ja no näete, nüüd on halb kui ma tööd teen, noh, mees ei teeni ju piisavalt. Blogi on töö – olgu ka kõige tavalisem postitus võtab aega.. Hakkasin seda postitust kirjutama hommikul kell kaheksa, kell on hetkel 14:31 ja ma alles loen seda üle… Üldjuhul pildid vaja teha või valida, vaadata kuidas oleks ilus, lingid otsida.. või fotoshootide promomine, aegade kokku leppimine jne see kõik võtab aega. Nõustan mõnda sõpra pressiteadete osas või aitan natuke turundustööga.. Lapse kõrvalt võtab blogiposti tegemine mõnipäev terve päeva. Ma ju ikka pean teda nunnutama ka vahepeal, söötma ja musitama ja keerutama ja jalutama ja magama panema jne…
Ja tõesti, ma elan parem armastava mehega, kes on hea meelega kodus, lapsega, tegeleb meiega, käib meiega väljas ja teenib sealjuures 600€, kui et mul on mees, keds pole kodus või kes on tööst muserdatud ja teenib 1600€! Sorry, et ma olen selle poolt, et pere oleks koos ja õnnelik.
Ja issand, lapse viin seltskonda. Lipsukesele öeldakse, et kodus laps ei arene. Mulle jälle, et väljas ei arene. Kus ta siis areneb? Üks normaalne jaanuariemme tegi juba nalja, et ilmselgelt tema laps ka ei arene, sest on pidevalt kärus, talle nimelt meeldib mitmetunniseid jalutuskäike teha. Täielik lapse pidurdamine ju!
See muidugi ei tähenda, et lapse kõrvalt mitte sekundikski lahkuda ei tohi. Vastupidi. Aga mina ei näe end 5-kuuse kõrvalt nädalaks reisile minemas. Minu jaoks kehtib üsnagi hästi see reegel, et 1-kuuse kõrvalt saab vahel harva ära käia tunni, 2-kuuse kõrvalt kaks tundi, 3-kuuse juurest kolm tundi, aastase kõrvalt ühe ööpäeva jne. Ja ei, see ei tähenda, et 30 aastasest võib ainult 30 päeva eemal olla. :D
See sama jaanuariemme heitis mulle ette, et mu last hoiavad suvakad ja ma käin ainult väljas. Tore, et ma olen seitsme ja poole kuu jooksul käinud Meelisega koos väljas täpselt kolm korda ja sedagi vaid maksimaalselt viieks tunniks. Tavaliselt on üks meist lapsega. Paar korda on sõbrannad lapsega jalutamas käinud, sest nad on ise seda soovinud.. Õudus kuubis ikka, et julgen lapse kellegi hoolde usaldada. Ma ei tea, mul tõesti pole probleemi jätta last oma õega, kes on kaks last üles kasvatanud või ämmaemandale või anda ta paariks tunniks sõbranna hoolde, kes meie majas pea igapäevane külaline ja kellega laps vägagi harjunud on.
No ja mina olen rongaema kui kaheks tunniks välja lähen, et sõbrannaga kohvi juua või lõunat süüa. Tihti on Hedontsik ka kaasas. Issand kui hirmus, laps kohvikus!
Reisile lähme ka nüüd nii, et vean lapse kaasa. Hullumeelsus! Seitsmekuusega lennukisse! Mis mul ometi arus on, eksole?
Millegipärast häirib teisi meie elukorraldus rohkem, kui meid endeid. Mina olen juba leppinud, et Annu on emmekas ja ta vajab mu lähedust. Aga mind ajab meeletult endast välja, kui mulle tullakse oma teooriaid pähe määrima. Ala, et ma olen kodus istumisest deprekas. Ei kullakene, ma ei ole deprekas, lihtsalt idioodid ajavad mind marru.
Täpselt sama seis. Kasvatage oma lapsi kuidas tahate. Andke soola, kommi, kokakoolat või ärge andke, teie valik. Käige jalutamas või ärge käige, magage temaga koos päeval või ärge magage. Laske tal toiduga mängida või ärge laske… Mina kasvatan nii nagu mina heaks arvan ja noh, kui läheb pätiks siin pealinnas, nagu see jaanuariemme ennustas, siis läheb, samahästi võin ma praegu ennustada, et kuna tema laps hakkas juba kolmekuuselt roomama, läheb ta litsiks…
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…