See pole vist kellelegi üllatus, et meil sugulastega eriti vedanud ei ole. Ma igatsen oma ema, kes oli alati mega eelarvamuste vaba ja ei võtnud kedagi kuidagi iseenesestmõistetavana või et oli midagi kuulnud, siis kohe võttis mingi hoiaku, vaid alati lasi endal seda inimest avastada ja aru saada, mis masti tegelane ta on. Oli ta siis tont või ei.

Noh, nagu meie sugulased. Ühele midagi ei meeldi, siis kedratakse terve suguvõsa nö meie vastu üles, et vahi ahve, tegid nii ja tegid naa.. Noh, selles suhtes kurb, et inimesed oma peaga ei mõtle ja ise arvamusel kujuneda ei lase, aga mis sa ära teed. Lihtsam on uskuda seda, kes esimesena sõna saab. Või näiteks, loetakse blogi ja kratsitakse kukalt, selle asemel, et küsida, oot, mis sa sellega täpselt mõtlesid. Ei, milleks, lihtsam on ju mõelda, et tondid..

Seega, meil sugulasi on justkui kamaluga, aga kellegagi me eriti ei suhtle, sest.. nad ei tahagi meist aru saada? Või noh, ma ei taha kedagi halvustada, aga nad ei näe nagu meie puhul suuremat pilti, nad loevad blogi ja arvavad, et nii on. Kurb muidugi, et nad pole aru saanud, kes me tegelikult oleme, aga kui lasta välisel end nii palju mõjutada, siis ega ongi keeruline.

Ja kui nüüd üdini aus olla, ma ei kurda. Elu on 10 korda lihtsam kui sa ei pea kellelegi midagi selgitama ja põhjendusi jagama, miks sa midagi kirjutasid, kas sa tahtsid kedagi mingi lausega solvata või ei, kas sa panid ära või ei pannud.. Elu on lihtsalt lihtsam.

Sama teema naabritega

Sa ei saa neid valida ja sul on valik kas suhelda või ei. Kui meie vanas majas olid justkui kõik toredad inimesed, siis mõned olid ikka sellised, kes ütlesid moka otsast tere kui sedagi, loopisid auto alla naelu, tõmbasid mu piparmündid maast välja.. Noh, selline klassikaline variant väiksest värdjast naabrimutist, nagu igas majas alati on, eks.

Siia kolides saime me endale hunniku uusi sõpru. Ma isegi ei ütle naabreid, sest naaber kõlab nii lihtsalt. Ma ei tea, mis edu meid viimasel ajal saadab. Tuhat tänu ja tervitust neile, kes meile head soovivad ja ma ei tea, on need tarokaardid, läbitud hüpnoosid, kristallid.. mis meie elu nii positiivselt mõjutavad.. Igal juhul on meid õnnistatud imeliste naabritega, kellest on mõne kuuga saanud meie sõbrad.

Esisteks on saanud Hedon endale terve jalkameeskonnajagu uusi sõpru. Mind paneb imestama, et need 9aastased sellise titega hängida viitsivad, aga nii kui neil on õpitud on nad kõps meil ukse taga, et lähme õue. See on nii armas ja südantsoojendav, et Hedon, pisike pätakas, on nii omaks võetud. Mõnikord ma vaatan aknast välja ja see on nii naljakas, kuidas kõik suuremad lähevad ja siis see meie väike on neil kannul.. Jah, ta õpib rumalusi, ärpleb ja teeb lollusi, aga see käib elu juurde. Ta on õnnelik. Ta on õues reaalselt pimedani ja natuke veel. Ta tuleb tuppa, põsed punased, hea kui süüa jõuab ja juba kustub magama, sest nii tore on olnud.

Meie oleme saanud endale inimesed, kellega koos õhtust süüa, kelle juures õhtuti istuda ja maailma asju arutada.. Meil on juba olemas aastavahetuseplaanid, mida meie pikemaajalised jälgijad teavad, pole meil tihti veel 30ndal detsembrilgi. Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, meil on täiega vedanud. Ja kuigi meil on vaja suuremat korterit kunagi, siis ma ei taha siit üldse ära minna. Me naabritest sõbrad on siin.

Just need sõbrad, kes on avastanud meid, mitte blogijaid. Jah, me räägime sellest ka ja nad teavad, mida me teeme ja nad jälgivad meie tegemisi, aga see on teisejärguline. Seda paraku kohtab tänapäeval aina harvem, et inimesi võetakse omaks nö ilma googeldamata ja eelarvamuseta. Ja see on nii äge!

Kuidas teil naabritega suhted on? Hängite ka koos või lihtsalt elate kõrvuti?