Eile oli meil vahva õhtu. Naabripoiss tuli külla ja seda ootas Hedon terve päeva, sest me hakkasime piparkooke küpsetama. Ja kuna teatavasti väga palju rahvast kööki korraga ei mahu (kaks naist kööki ei mahu, haha, vist öeldakse), siis ma tõmbasin ka end assistendi rolli..

Meelis oli Jõuluvana tegemas, meie kodused ja kui Naabripoiss tuli, siis ma tegin hoopis pilti ja valmistasin ainult panne ette, ahju, välja.

Nii lahe oli vaadata kuidas Hedon oli nii asjalik ja vaatas koguaeg Naabripoissi nagu mingit hullu autoriteeti ja kuulas nii viisakalt sõna. Ja veelgi parem meel on mul selle üle, et Naabripoiss, kes on alati olnud pigem suhtumisega, “häh, lapsed, ma ei oska nendega midagi teha” sai nii hästi hakkama. Õpetas ja juhendas ja oli sajandi kannatlik kui Hedon seitsesada korda vorme üksteise otsa vajutas ja nii juba ahjuvalmis piparkooke lõhkus ja kui ta glasuurima hakkas ja pool pakki ühele piparkoogile lasi.. Väga lahe vaatepilt.

Noh, meestel ongi vist see, et “teen lapsega siis midagi kui ta juba asjalikum on ja räägib ja kõnnib ja..”

Meelis seevastu on selline, kellel lapse vanusest savi on, ikka on laps tema kullatükikene :) Täna ka kirjutas poolest päevast juba meie lapsehoidjategruppi, et ärge siis unustage kullatükikest lasteaiast võtta :)