Eile, tänaseks juba üleüleeile (hakkasin seda postitust jälle mitu päeva tagasi kirjutama), ajendatuna minu „millal saada teine laps“ postitusest, elavnes üks meie naistegrupp terveks päevaks, kui üks neist tõstatas teema – Leenu, kas sul on mingid rämedad eneseleidmisprobleemid hetkel? Su viimase aja blogipostitusi lugedes jääb mulje, et sa ei saa üldse aru, kes sa oled, mida sa tegelikult elult tahad või kuidas jätkata ning olla… Oled sa kellegagi seda arutanud, proovinud omale lahendusi leida?

Hea, et ravile ei soovitanud minna :D Ma ise ei tea ega tunne, et ma ennast otsiks. Ma tean väga hästi, mis ma tahan, lihtsalt ilmselt on mu probleem selles, et ma tahan kõiki asju korraga ja prioriteedid on paigast ära. Ühtlasi ma kirjutan kõigest mis mul mõttes on ja seega võibki lugejale jääda mulje, et ma ei tea, mida ma tahan. Tean, lihtsalt neid asju on korraga palju.

See sama naine teatas, et mu viimased postitused on nii sisutühjad… Ma ei saa sellega nõustuda. Kas ma ei tohi arutleda, millal saada teine laps. Oleme sel teemal kodus köögilaua taga rääkinud, miks ma ei või seda nö emotsiooni, tunned, mõtet jagada? Ma olengi „segaduses“, et kas saada nüüd, või hiljem. Lihtsalt arutlev postitus. Ja nagu teada, siis kirjutamine aitab tihti nö selgusele jõuda, kui sa nö kõva häälega räägid. Nüüd ongi meil lapse osas ka plaan paigas. Praegu plaastrit kohe maha ei võta. Sest… lisa laps tähendaks suuremat korterit, suuremat autot – selleks me hetkel veel valmis ei ole. Pole pointi kolida korraks suuremasse, kui plaan on nagunii oma kodu soetada, siis pigem planeerida laps sinna samma kanti kui uus kodu. Lähemalt kirjutan sellest all pool…

Tuleme Pärnusse – minu jaoks informatiivne postitus, samas kutsume üles inimesi pildistama, sest oleme nagunii seal. Minu jaoks ei ole sisutühi, kui ma üsna tihti saan kirju, kas Meelis Pärnusse ka tulemas on või Tartusse või Rakverre või…, kas seal ka pilte saaks.

Aasta emaks sobib… Jälle sellessuhtes rändom postitus (ilmselt siis sisutühi), mingil päevakajalisel teemal, kus tundsin, et tahan ka sõna sekka öelda. Samamoodi see sünnipäeval käigu postitus, kus tuli teemaks, et siin väikeses Eestis elades on ikka inimesi, kes ei tea, kes on Grete Klein või Greete Aren või Grete Lõbu. See, et mina neid tean, ei tähenda, et kõik teavad ja naljakas ongi, et elame samas kohas, aga täiesti paralleelsetes maailmates, mis omavahel ei ristu.

Postitus Haapsalust, mis tegime, kus käisime… No ei ole minu jaoks sisutühi. Suveplaanidest, töötukassast… No see ongi mu elu. Kui mul on elustiiliblogi, siis mida ma siin kajastama peaksin? Oma elust asju, ei?

Ühesõnaga, see sissejuhatus sai megapikk, aga nüüd asja juurde.

Mu elus on korraga vähemalt 10 „asja“, projekti, oleks vist lihtsam öelda. Ma tahan nende kõikidega tegeleda samaaegselt, samas saan ma mõistusega aru, et ma pean tegema listi, kus nad oleksid prioriteetses järjekorras ja ükshaaval nendega tegelema. Proovin seda teha ja üllatus-üllatus, laupäeva hommikul söögilauas asju arutades, lükkasime me oma kodu näiteks viimasele kohale, sest hetkel on see kõige ebaolulisem. Finantse lihtsalt pole ja pole pointi teda esikolmiks hoida, kui ta reaalselt sinna ei mahu.

Mul on üsna raske panna esikolmikut kokku, sest sinna alla käib kolm minu „beebit“. Blogi, blogiagentuur ja supiköök.

Veebruaris võttis minuga ühendust üks firma, kes pöördus minu kui blogiauhindade korraldaja poole ja pakkus mulle umbestäpselt samasugust tööd nagu oli mu äriplaan. Ehk siis aidata Eestis käima panna blogiagentuur. Ma ütlesin neile ausalt, et olen ka ise sellele mõelnud ja äriplaan on kohe sisseandmiseks valmis. Nad olid nõus ootama, mis sellest saab, et koos teha vms Ma teadsin, et mu äriplaan on midagi eriti ägedat, aga samas uut ja innovaatilist Eesti jaoks, st riski – kui ei ole, siis kas on vaja? Aga sellegi poolest lootsin positiivset vastust. Seda kahjuks ei tulnud, ja nüüd saan vastu võtta selle firma pakkumise, kes kannatlikult koos minuga ootas. Nüüd on mul siis aeg neid aidata ja nõustada ning jagada oma kogemusi ses vallas, mida ma tean ja tunnen, läbi ja lõhki – blogindus.

EBA ehk Eesti Blogiauhinnad. Järgmine asi, mida ma teen, mis mulle meeldib. Orgunnimine ja blogindus, mu kaks lemmikasja, eks. EBA mulle mingeid miljoneid sisse ei too. Sest igal aastal tahan ma pakkuda veel rohkem – külalistele, blogijatele… Aga kõike ei saa tasuta. Seega, raha, mis nö eelarves on tänu sponsoritele, kulub ka suures joones ära. Ma saan aru, et me saame tasuta tervitusjoogid, aga ma ei hakka ju näiteks tasuta küsima mingeid õhupalle, see kulu on nii väike, et selle eest maad ja ilmad kokku lubada, tundub imelik. Ja on asju/firmasid, kes ei tule tasuta. Näiteks photobooth maksab, sest neil pole reklaami keset suve vaja, kui nad oleksid nagunii bronnitud ja oma boxiga kuskil üritusel. Ei tasu ära see paar korda mainimist mu blogis. Samuti kui ajada sponsorite list liiga suureks, kaovad firmad sinna ära. Keegi ei pane enam tähele. Seega, hoian sponsorite arvu minimaalsena ja kalkuleerin ja orgunnin teisiti, et kõik oleks ikkagi rahul. Noh, kunagi ei ole, aga see selleks. Järgmisel aastal jälle paremini. Tõsi on see, et üks asi ei saagi kõigile meeldida. Ma teen nii hästi kui oskan ja olen ise rahul :)

Blogi – see ongi mu elu, kuigi ma ei kajasta siin igat detaili oma elust, on see ikkagi mu töö ja hobi ja väikestviisi elatusallikas ka ja mu lugejad on nagu telesaate vaatajad. Ma tahan, et neil oleks iga päev midagi lugeda, iga päev midagi siit leida. See on sama nagu „Seitsmesed uudised“ või „Reporter“ – meelalahutuslik (pool)tund, kus põhiteemasid on üks-kaks-kolm ja nö softe teemasid on rohkem. Mu blogi on samamoodi inimeste jaoks ju meelelahutus, või ei? See pole ju mingi biograafia, mida ma siin igapäevaselt täiendan. Kuigi jah, sellest saaks biograafia kokkukirjutamisel kindlasti abi. Miks inimesed loevad ja tulevad siia blogisse ongi ju see, et millelegi/kellelegi kaasa elada, enda meelt lahutada. Miks sa mu blogi loed?

Supiköök – kodukohvik. Jaaa, ma tahaks seda teha rohkem. Aga samas siin korteris ei ole sellel nö võimalust. Hoovis suvel oleks, aga… Ehk teengi suvel midagi, sinna on veel aega. Kodukohviku (iganädalast, igapäevast vms) mõtet ma maha matnud ei ole, see tuleb. Siis kui on õige aeg. Supikööke teen ma edasi, aga nagu me laupäeva hommikul arutasime, tasuvuse mõttes on sellel pointi ainult festivalidel. Kuid kuna läbirääkimised Pärnuga käiavad, siis mais me sinna ilmselt ka tuleme. Järgmisel nädalal oskan selle kohta rohkem rääkida kui praegu. UMFil oleme me kindlasti ja Hiiumaa kohvikutepäeva vastust ma veel ootan.

Puhkus ja „veinitamine“ (see nö etteheide tuli sealt naistegrupist) – esiteks see, et ma pidevalt kirjutan, kuidas ma veinitan, ei tähenda seda, et ma igal õhtul mälus peaga voodisse taarun. Ilmselt on seegi üks teema, millest võiks eraldi postituse teha. Ja inimene peab ju puhkama, sorry. Ma tean jah, et peaksin selle Pärnu spa 68€ kõrvale panema, aga suures plaanis ma ei näe sellel pointi. Me ei saa oma kodu nagunii homme päev, seega ma ei taha sisemiselt surra siin kodus nelja seina vahel. Jajaa, ma tean, ma võin jalutama ka minna, või teha asju mis ei maksa midagi, aga see pole see. Jah, ma ilmselt olen kahepalgeline või vastandlik oma jutus, aga üks ei välista teist. Spaatamine ei välista ühel päeval oma kodu. See 68€ ei anna mulle aasta pärast oma kodu ja viie aasta pärast on selle väärtus ilmselt võrdne kuue euroga. Seega, raha tuleb, raha läheb. Elada on ka vaja, ennast ei saa ära unustada, et unistuste poole püüelda.

Pildistamine – see on küll rohkem Meelise rida, aga kirjadele vastan mina, mina arutan mida kaasa võtta, mis pilte teha, kus teha… Mina haldan seitset kalendrit ja märkmikku, et ajad kirja panna, Meelise asi on pildistada. Üldiselt töötlen ka mina, kui aega rohkem, töötleb Meelis. Ja on pilte, mida tehes ta tunneb, et tahab neid ise töödelda. Seega, on see meie asi, osaliselt ka minu, seega ma ei saa seda nö ära lõigata enda listist. Ja kuna me elu on nii ühine, siis suurem osa asju on meie asjad. Praegu. Kui me või üks meist tööle läheb, siis asjad ilmselt muutuvad. Kõige rohkem kardan ma seda, et mul pole siis blogi jaoks aega, aga blogi on, nagu näha, ka siin listis, ikkagi kolmandal kohal mu jaoks.

Kõik sellesuvised paketid ja erihinnad on leitavad siit! Ühtlasi on meil ka happyhour pakkumisi, ametlikult nädala sees, aga mõnikord Meelis ütleb hommikul, täna teeks, või keegi ütleb aja ära, aga ta juba on kuskil pildistamas või ilm soosib… Siis paiskame kohe pakkumise üles, et neid pakkumisi kiirelt saada, jälgi marimelli FB lehte!)

Oma kodu ja veel üks laps. Ma olla väidetavalt juba nii vana, et peaksin teadma, mida elult tahta. Ma teangi, lihtsalt ma olengi piisavalt vana, et aru saada, et ma ei pea selleks hambad ristis kannatama, et see saada, saan ka teistmoodi. Omamoodi. Kõik ei peagi aru saama. Üks on kindel, täpselt nagu iga laps hakkab potile käima, ja kooli minnes lugema (varem või hiljem), saame meie ka oma kodu. Olgu see siis kahe aasta või viie pärast, küll me saame.

Tundub kohati, et kõikidel teistel on sellega suurem mure kui meil. Eriti mingitel noortel, kes 25selt arvavad, et kui nad on elus kahte tööd teinud, norm palka saanud, siis kõik peavad nii elama. Ma ei tea, ma läksin tööle 14aastaselt, olen teinud tööd, kus sai hästi palka, olen teinud tööd kus sai sitta palka, tegin, sest elus oli vaja püsida. Kui ma täna saan hakkama, et ma kuskil konkreetselt kohal ei käi, siis ma ei leia, et peaksin pangalaenu pärast 500€ eest tööle minema. Ja pealgi, mis laenu ma saan 500eurose kuupalgaga?

Parem ootan, vaatan, uurin maad ja lähen kui tuleb pakkumine, mis pakub ka hingele midagi ja küll see pangalaen ka siis tuleb. Ei tunne, et oleksin ka selles vanuses, et iga poole aasta tagant tööd vahetada. Ma tahaks teha midagi, millele ma saan anda oma hinge ja panuse terveteks aastateks. Ei viitsi enam solgutada end siia ja sinna ja end tööalaselt leida. Ma tean, mida ma teha tahan ja kui see pakkumine mulle silma jääb, siis ma tunnen ta ära :)

Praegu olen ma meie korteriga enam kui rahul ja just laupäeva hommikul arutasime, et tegelikult ei peagi me siit enne kolima kui Hedon kooli läheb või kui uus laps peaks tulema. Seega, oma koduni on aega. Kõik tuleb omal ajal, siis kui tulema peab.

Rahvas on rohkem mures meie säästude pärast kui me ise. „Hakake korjama, siis on hea ühel päeval sukasäärest see sissemaks võtta“ – esiteks on meil alati mingi varu (mitte küll kümneid tuhandeid, aga tuhat-kaks varu), teiseks ma ei näe pointi täna, kui me pangast võime kauge kaarega mööda käia, kokku hoida ja mitte midagi teha, selleks, et „äkki ühel päeval“. Ma hakkan mõtlema sissemaksule, selle korjamisele jne siis kui ühel meist on arvestatav palk või mõlemal mingi keskmine palk, et üldse panka jutule minna.

Ja kuna hetkel on oma kodu meil mitte „pean saama oma kodu 2017, muidu suren“ plaanis, vaid tuleviku plaanis – no näiteks selleks ajaks võiks oma kodu olla, kui Hedon kooli läheb, siis saab nö kooli selle järgi panna või kodu järgi kooli valida. Ma ei viitsi tõmmelda täna, kui meil mingeid võimalusi pole, selle nimel mis kunagi juhtuma hakkab. Jumal, ma ei tea naljalt mis kahe kuu pärastki juhtub (okei, EBA on ja varsti pärast seda UMF jne), aga jumal, kahe aasta pärast elan üldse võibolla Pärnus või Phuketil. Jumal seda ette teab. Me ei ole väga pikad ette planeerijad nagu püsilugejad teavad. Teeme palju asju emotsiooni pealt. Nagu väga paljude asjadega. Go with the flow, seda olen ma nagunii terve elu oma motoks pidanud. Ei mingeid viisaastaku plaane. Pole lihtsalt sedatüüpi inimene.

Tean, et siin on inimesi, kes ei elaks mitte mingil juhul nii nagu meie, teisalt on selliseid, kes tahaks just nii elada, et suudaks nii suvalt võtta. Ma lihtsalt olen arvamusel, et olulisem oma kinnisvarast, suurest autost ja pangalaenust on õnnelik olemine, pere kokkuhoidvus ja koos naermine, kümneni magamine, lõunaunne mitte minek, sest õues oksi põletada on lahedam jne

Tähtis pole kellegi teguviisi või mõtteid täielikult mõista, vaid aru saada, et võib ka teistmoodi mõelda ja tegutseda :)

Ja lõpetuseks ma küsiks – miks te meie blogi loete? Kas see on teie jaoks meelelahutus? On see see tunne, et tuled siia ja mõtled, „fak, ma olen ikka nii normaalne võrreldes nendega“. On see lihtsalt sisutäide lõunapausi ajal? On see kadedus, et tahaks ka nii elada, et oskaks ja suudaks ka nii suvalt võtta. Tulete vaatama, mis me teinud oleme, mida sööme, kus käime… Mis see on, mis teid siia tagasi toob?