Teate, ma tunnistan ausalt, et ma söön üldiselt kõike, aga keedetud juurviljad pole my cup of tea. Kuigi tõele au andes, wokitud asju ma söön, aga mingi keedetud porgand, kapsas – ei, ei, ei.

Okei, kõik on suhteline, ahjus tehtud porgand on ok, supi sees porgand on ok, wokitud porgand on ok, aga samas mingi selline keedetud juurikad ja liha, ma pigem ei võta porgandit. Rääkimata kapsast. Mu meelest kõige jäledam asi maailmas on piima-juurviljasupp, mida mu ema näiteks armastas, aga ma ainuüksi potipoole vaadates okserefleksi kurgus tundsin.

Aga kapsarulle ma näiteks ei söö, või värskekapsasuppi, või.. värsket kapsast ühesõnaga keedetud kujul. Samas.. värskekapsahautist ma armastan. Keeruline värk minuga.

Laupäeval vist oli see koolikokkade saade, kus tehti värskekapsasuppi ja see püreestati ära. Ma hakkasin suht hilja vaatama, seega ma ei tea, mis sinna sisse täpselt pandi, aga see idee mulle meeldis, ja otsustasin seda teha.

Minu supi sisse läks – suur kapsapea, kuus suurt porgandit, kolm suurt sibulat, terve küüslauk, viiesentimeetrine jupp ingverit, kaks tšillit, soola ja karrit, hiljem lisasin ka köögikoort.

Praadisin poti põhjas õlis sibula-küüslaugu, lisasin ingveri ja tšilli, siis viilutatud porgandid, soola ja karri. Kuumutasin ja siis lisasin vett, nii veerand potti. Lisasin viilutatud/tükeldatud kapsa ja keerasin tule madalamaks. Nii see seal kaks tundi podises. Vahepeal segasin. Siis püreestasin kogu värgi ära. Lisasin köögikoort pool topsi, natuke veel soola. Ja imeline sametine püree oli valmis.

Tükeldasin ära kolm ribitükki, viskasin külmale pannile kaane alla pruunistuma. Vesi välja, selle valasin minema, lisasin nats õli ja lasin mõnusalt krõbeneda.

Serveerisin hapukoore triipude ja soolase praelihaga.

Juurde tegin veel maitsevõi ja teraviljakuklid (need ostsin). Kõik kiitsid ja imestasid, kui toitev see on, et taldrikutäiest saab kõhu täis.

Ja ausalt, ma ei ole paremat kapsasuppi ever söönud!