Kuigi me oleme aastaid nö pildil olnud ja meid justkui teatakse ja tuntakse, siis julgen arvata, et isegi viis aastat siin blogis väga avameelselt kirjutades teate te meid vaid 10%. Paljudele jääb tunne või nad arvavad, et nad teavad meist juba kõike, aga ma julgen arvata, et meis on palju seda, mida me ei ole jaganud.

Leenul tuli mõte teha selline küsimuste-vastuste voor meile mõlemale, et meid võib-olla paremini tutvustada. See on kindlasti infoks ka neile, kes on meid alles hiljaaegu jälgima hakanud.

Kirjelda ennast kolme lausega.

Ei, ma ei ole ilus, tark ja osav. Ma olen lihtsalt mina. Kord tore ja sõbralik, kuid vahest ka kuri ja kurb.

Mis tööd sa hetkel teed või millega tegeled?

Hetkel toimetan vabakutselise turundus- ja kommunikatsioonijuhina kahes ettevõttes, kellele pakun teenust. Ehk siis ma ei ole kellegi palgal vaid käin aegajalt kontoris, kuid enamuse ajast toimetan kodust ja koordineerin nende turundustegevusi ja üldist brändingut ning kasvu.

Hetkel on peamine fookus ühe ettevõtte uue kodulehe loomisel. Lisaks olen vabatahtliku ja muidu entusiastina tegev Turundajate Liidus ja Lions International Eesti kogukonnas. Ja loomulikult toimetan ka meie blogis. Aga siin teen ma ausalt öeldes peaaegu et kõike. Olen nii logistik, copywriter, müügiesindaja, turundusjuht, assistent, fotograaf, IT- spetsialist jne. No mida aga välja suudad mõelda, sest kuna see on meie asi, siis tulebki ise päris palju teha.

Kui kaua sa oled sellega tegelenud?

Vabakutselisena olen toimetanud juba aastaid. Kui siia panna juurde ka pildistamine, siis olen vabakutseline olnud juba üle 10 aastat. Eelmises punktis mainitud projektidega olen tegelenud pisut üle aasta. Okei, see Turundajate Liidu asi sai alguse alles mais. Aga mulle meeldibki nii, et tõmban asja aasta või kahega käima ning siis liigun edasi järgmise projekti juurde. Uuest aastast vaatan mis järgmiseks.

Kui sa ei teeks seda, mida sa hetkel teed, siis mida sa teeksid?

Aastaid on mulle räägitud, et ma olen väga hea müügimees ning seda tööd olen ma ka teinud, aga aus vastus on see, et mulle endale see ei meeldinud. Ilmselt oli asi ka selles, et ma müüsin kellegi teise toodet. Kui ma müün enda asju ehk siis näiteks Jõuluvana teenust või marimelli blogi teenuseid, siis teen ma seda palju parema meelega. Miks? Sest see on minu oma. Ei, ma ei mõtle siin raha, vaid ma mõtlen teenust kui sellist. Ma müün sisuliselt ju iseennast ja mina tunnen ennast kõige paremini.

Mis puudutab seda müügitööd, siis tegelikult teadsin ma ju ise ka, et see mulle ei meeldi, kuid ometigi kõik sellest rääkisid ja nii uskusin ma ka ise seda. See tipnes aga sellega, et tegelikult ma põlesin vaimselt läbi. Jah, ma sain oma töö tehtud, aga mulle ei meeldinud see ning see ei pakkunud mulle mitte mingisugust rõõmu ega rahulolu. Ma lihtsalt tegin midagi. Õnneks lõppes see sellega, et ma lahkusin töölt.

Pöördusin esimest korda karjäärinõustaja poole ja ei kahetse seda hetkekski, sest sealt selgus üks huvitav tõsiasi. Nimelt ajavad inimesed tihti segamini müügioskuse veenmisoskusega. Ning just veenmisoskus on see, mis karjaäärinõustamisel välja tuli. See oskus on aga omane ja kasulik koolitajatele ning juhtidele. Seega ma arvan, et kui ma peaks midagi muud tegema, siis teeksin ma koolitusi.

Kusjuures ma olen sellele isegi mõelnud, aga samas ma vaatan ringi ja saan aru, et sisuliselt igaüks võib koolitusi anda ja küsida mingit meeletut raha, aga mina seda ei taha. Ma tahan, et inimene ka midagi saaks ja need teadmised või nipid/trikid, mida ma jagan, et tal oleks nendest ka reaalselt kasu. Seega jah, see koolituse mõte on peast läbi käinud, kuid tegudeni ei ole ma jõudnud, sest see nišš millele ma sooviks tähelepanu pöörata, on Eestis veel nii lapsekingades, et keeruline on selle vajadust juhtidele selgeks teha.

Millised on su kõige suuremad saavutused tänaseks ja millised alles ees?

Neid saavutusi saab tegelikult vaadelda mitme külje pealt. Ühelt poolelt tuleks vaadata eraelu ehk siis peret ning teisalt on oluline ka ametialane tegevus. Kumb on aga tähtsam?

Leian, et mõlemad on olulised, sest teada on ju see, et kui kodus on asjad kehvasti, siis on seda ka tunda tööelus. Kui aga tööl läheb mõni asi teistmoodi, siis toob inimene selle mure jälle koju kaasa.

Nüüd ma muidugi keerutan ja räägin maast ja ilmast nagu mingi poliitik. Lühidalt öeldes on kindlasti minu suurimaks saavutuseks täna minu pere. Leenu ja Hedon! Kuulates teiste inimeste lugusid ja vaadates neid kõrvalt, siis saan aru, et meil on kõik ikka paganama hästi.

Leenuga ma peaaegu et ei tülitsegi, kui siis pisut vaidleme ning ka laps on meil armastatud ja hoitud. Olgugi, et mõnel päeval võib inglist saada sekundiga põrguingel, siis on ta meie laps.

Ilmselt ongi minu tööalased saavutused need, mis on veel alles tulemas ja täitumisel, kuigi täna on mul raske öelda mis need võiksid olla. On see midagi rahalist või esikoht kuskil konkursil? Ma ei oska öelda. Nagu te aru saanud olete, elame me suht go with the flow meetodil, et kui vaja, lähen lattu tööle, kui ei ole häda käes, olen kodus ja teen projektipõhiselt asju ilma kindla palgapäevata.

Mul on küll ambitsioone ja unistusi, kuid samas puudub mul tegevusplaan nende elluviimiseks. Lihtsalt hetkel on väga paljud asjad pooleli ja lahtised.

Millised on su tööalased eesmärgid järgmiseks aastaks?

Minu järgmise aasta tööalane eesmärk on tegelikult tööle minna. VIST!  Nagu päris palgatööle. Üheksast viieni või kuidas seda nimetatakse. Tegelikult ei ole ka eesmärk õige sõna. Pigem plaan. Mul on siin mitmeid pakkumisi laual olnud, aga niipea kui jutt läheb rahale, siis lähevad ka meie teed koheselt lahku. Enne seda on kõik ideaalne ja olen firma jaoks justkui parim valik, aga siis järsku selgub, et kahjuks ikkagi ei ole eelarvet.

Minu jaoks tähendab tööle minek minu vabaduse ära võtmist. Ma ei saa enam ise oma päeva planeerida ja minna sinna kuhu tahan kui tuju tuleb. Näiteks trenni, kinno, külla, teha mingeid pilte, käia blogiga seonduvatel koosolekutel. Sellisel juhul tahan ma aga, et see vabadus, mis mult kaob, et see ka rahaliselt mulle kompenseeritakse. Aga nagu ma juba mainisin, siis on suurimaks takistuseks firmade eelarve. Odav lõbu ma ei ole. Ja ei, ma ei küsi kümme tonni palka, ma küsin enda väärilist tasu + natuke veel.

Kui saaksid aega tagasi keerata, siis kas ja mida sa muudaksid?

Me kõik oleme kindlasti mõelnud seda, et mida ma teeks teisiti kui saaks ajas tagasi minna. Olen ka mina nii mõelnud, kuid jõudnud järeldusele, et ma ei muudaks mitte kui midagi. Päriselt ka. Okei, ma võiks täna kirjutada üles mitmed lotonumbrid ja minna ajas tagasi ning need endale edastada, et siis kiirelt rikkaks saada, aga kas see on see millest ma unistan?

Kindlasti mitte. Oleme ka Leenuga tihti mõelnud oma minevikule ja küsinud, endalt, et mis on need asjad mille me teeks olematuks. Vastus sellele on aga imelihtne – me ei muudaks ikkagi mitte midagi. Jah, me oleme saanud oma minevikus hakkama asjadega, mille üle me ei ole uhked ja oleme tihti võtnud sõna teemadel mille puhul ei pidanuks sõna võtma. Aga siis tekib minul küsimus, et kui ma ei oleks kõiki neid asju teinud, siis kas ma oleks täna siin ja teeksin seda mida ma teen? Ma arvan, et mitte.

Kõik need sündmused on toonud mind täna siia sellesse hetkesse ja need samad asjad on mind ka kasvatanud ja õpetanud. Seega kui ma läheksin ajas tagasi, siis kas ma oleks täna siin ja kas mul oleks selline elu nagu mul on. Äkki ei oleks? Ja seda riski ma ei taha võtta. Olen oma eluga rahul, sest mul on armastav naine, kellega koos oleme nii mõndagi läbi elanud ja kellega koos läheksime läbi tule ja vee. Ning loomulikult on minu jaoks kõige olulisem minu laps.

Kui peaksid valima ühe sotsiaalmeediakanali, siis milline see oleks? 

Esimene mõte oleks hoopiski see, et ma valiks elu ilma sotsiaalmeediata. Võikski lihtsalt olla niisama. Ei vaata, ei laigi, ei skrolli. Lihtsalt elad. Tahad kellegiga rääkida, siis helistad või saad kokku. See oleks idekas variant. Õnneks me aegajalt sellist perioodi endale ka teeme. Kuigi enamasti kipub see olema nädalavahetuseti või siis kui reisil oleme.

Aga kui oleks vaja valida üks asi, siis täna oleks selleks YouTube. Seda sellepärast, et kui pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis video räägib sulle kõigest. Miks me oleme ka ise YouTube videosid hakanud tegema on see emotsiooni näitamine. Tihti ei saa inimesed meie kirjapildist aru ja arvavad, et me oleme ülbed või kurjad, aga tegelikult oleme hoopiski omast arust nalja teinud. See ei tule aga kirja teel välja.

Ma ütlen alati, et inimene loeb nii nagu tema tahab, mitte nagu mina kirjutasin. Ehk siis inimene ise teeb valiku millise alatooniga ta mingit postitust loeb. Kui aga asi on video kujul üleval, siis on ju tekstile lisaks ka tonaalsus ja miimika. Sedasi mõistavad inimesed minu mõtteid või tundeid teatud postituste osas. Näide: “Kuradi tont” – seda saab lugeda nii superkurjalt, kuid samas ka naljatleva mõttega, kõik oleneb kontekstist. Tekstina on seda nalja võib-olla keeruline edasi anda, aga videos hoopiski lihtsam.

Kui sul on mulle veel jooksvalt mõni täiendav küsimus, millele ma siin postituses ei vastanud, siis jäta see küsimus kommentaaridesse.