Uus normaalsus – isad lahutatakse vastsündinutest!
Alates esmaspäevast ei lasta isasid sünnitustoast enam edasi, st et emad peavad oma uute beebidega minema palatitesse üksinda. Inimesed jagunevad loomulikult kaheks selles osas – beebigruppides käib tuline arutelu, Pelgulinna ja ITK sünnitusmajade FB lehed upuvad päringutest ja kirjadest ja.. naistel hormoonid möllavad. TV3 helistas mulle, et kas olen nõus ka eetris seda teemat kommenteerima..
Kumba teie eelistaksite, kas üksi sünnitada või üksi palatis olla?
Kui ma saaksin valida, siis ma valiksin selle, et end täis sittuda (võib juhtuda!) eelistaks ma üksinda ja hiljem perepalatis beebi nohisemist kuulaks kahekesi.
Ehk et mind üldse ei hirmutaks üksinda sünnitama minek, ma olen pidanud arstide vahet terve raseduse käima ilma Meeliseta, v.a 1x Šoisi juures, kuhu ta võis mingil ajahetkel kaasa tulla.
Hiljem üksinda palatis olla tundub kümme korda nürim olla. Ma ei taha mõeldagi mingit varianti, et keegi sünnitab 24h on omadega läbi nagu läti raha ja siis jääb veel beebiga kahekesi.. Isast oleks kindlasti palju abi ju. Lisaks see, et okei, oleneb mehest, aga Meelis naudiks 101% beebit esimestel elutundidel rohkem kui valutava minu vaatamist sünnitustoas.
Ja no lõpuks jõuame me ikka sinna, et tegelikkuses on see lihtsalt ajuvaba..
Mees lubatakse haiglasse ilma testita, naist mitte. Mees lubatakse maskiga sünnitustuppa, aga perepalatisse mitte. Miks ei tehta mehele testi ja kui see on negatiivne võiks ta olla haiglas nii kaua kui tahab, näiteks tingimusel, et vahepeal väljas käia ei või. Kas ma võin vahepeal poodi jalutada ja tagasi tulla? Vaevalt küll.
Ma olen küsinud juba aprillist alates, millal see hullus lõppeb, aga kõik kinnitavad, et see on uus normaalsus, millega peab harjuma elama. Päriselt? Jääbki elulõpuni nii, et isad ei saa perepalatisse? Teatris peab maski kandma ja poes kahemeetrist vahet hoidma? Ööklubisse saad minna paariks tunniks, sest südaööl lükatakse tuled peale ja baar pannakse kinni? Vaevalt küll. Kui see nagunii ühel hetkel taastub, siis kes keelab taastada normaalne elu nüüd ja praegu? 2+2=4, olenemata sellest, et Vabariigi Valitsus proovib meile selgeks teha, et “uues normaalsuses võrdub see viis”.
12 Kommentaari
Ma valiksin 100 prossa selle, et mees saaks hiljem minuga perepalatis olla… Viimasel sünnitusel (ca 2 kuud möödas) nii läkski, kuna ei jõudnud lihtsalt sünnituse ajaks kohale, aga hiljem sai meiega perepalatis olla :) üksi oleks seal ikka ERITI nüri olnud passida ja lisaks muidugi see, et mehest on suuuur abi alguses beebiga toimetamisel ja üldse need esimesed hetked ja päevad on nii erilised, et lihtsalt kahju kui mees kõigest sellest ilma peab jääma.
Ma mehele nüüd hiljem just ütlesin, et hea, et sa ikka ei jõudnud sünnituse ajaks, oleksid näinud mind s*ttumas :D presside ajal ikka juhtub, mis teha :D
Õnneks esimese lapse ajal mitte, kui ta kohal oli, see oli ka siis minu õudusunenägu, issand, äkki situn täis ennast :D tobe, aga mis teha.
Oh jah. Esimese laine ajal olin rase, kui isasid ei lubatud sünnituse juurde, ega hiljem palatisse. Tookord oli mul plaanis nagunii üksi sünnitama minna (väike laps kodus ja polnud teda kellegagi jätta) ning mind see nagu ei puudutanudki eriti. Aga, mul oli siiralt kahju neist, kel oli keiser tulemas, sest tean, mis tähendab peale keisrit lapse eest hoolitseda. Aeg läks, piiranguid ei leevendatud ja voilaa, mul oli tulemas plaaniline keiser! :( ütleme, et raske oli…eelkõige seetõttu, et ma pm nälgisin seal haiglas :D
Mul on sellest koroonast juba selline koll ees, et paha hakkab. See on meie uus normaalsus, tuleks sellega kuidagi juba leppida, mitte aga hulluks minna. Need piirangud on ka absurdsed, umbes stiilis “teeme midagigi”. Umbes kella 00ni ei nakatu baaris keegi ja peale seda muutuvad kõik kõrvitsateks või?! Loomulik oleks, et haigusnähtudega inimene ise ei ronikski kuskile. See eeldab muidugi vastutustunnet, mõnel seda ei ole nagunii, olenemata ka piirangutest. Ma ise nt väldin viiruste hooajal nagunii rahvarohkeid kohti ja haigena püsin kodus
Oeh tean seda tunnet mega hästi. Sünnitasin juulis. Sünnitus kestis pea 24h ja lõpuks tuli erakorraline keiser. Mees sai reaalselt olla minuga sünnitustoas, hiljem lapsega nahk naha kontaktid ja saadeti nii ära, et meie rohkem ei näind. Ma olen väga tahtnud, et mees oleks muga saand haigla jääda, keisriga oli liikuda päris valus ja raske. Aga no hakkama pidi saama. Aga jaa mehed peaks saama ka jääda, nautida beebiga aega kui ta on sündinud.
Meile pigem sobib see kui isa on sünnituse juures. Eelmine lapa oleks muidu palati vetsus sündinud, kui meest poleks olnud. Pärast jäin nagunii üksi sest ta pidi teiste laste juurde koju minema, et paar tundi magada ja nad hommikul kooli viia. Praeguse kõhubeebiga kindlasti läheks meil suht samamoodi sest noorim laps alles 2a ja kauaks teda suure õe-vennaga koju ei jäta. Meil pole tugivõrgustik väga kiiresti kättesaadav. Aga kindlasti on neid kellel pigem praegune korraldus ei sobi.
Pandeemia puhul tulebki nii 2-3 aastat elada. Klubi ja haiglat võrrelda ei saa. Kui ikka haiglas viirus levib siis on jama kordades suurem.
Norras näiteks (elan siin, seega tean) on märtsist saadik taolised reeglid. Perepalatisse lubatakse isa ka aga siis peab isa kogu aja haiglas olema (isegi autosse asju tooma ei lasta – muidu ei saa tagasi).
Kui Eesti seda tõsiselt ei võta siis on varsti sarnane olukord nagu muudes Euroopa maades – Poolas on haiged jalkaväljakutel voodis reas, Itaalias on haiged haigla parkimisplatsidel, kus neile hapniku antakse, Belgias kutsuti koroonahaiged arstid tööle tagasi. Mul on Hispaanias sõbranna (noor, semi-proff sportlane, igati eeskujuliku tervisega muidu) hetkel positiivne ning ei tunne end hästi – kopsud konkreetselt valutavad, jne. Pigem kannatada need 2 päeva sünnitusjärgset olukorda, kui hiljem oma beebiga haigla parkimisplatsil hapniku küsida, kuna voodikohti pole. Eesti hetkel viimaseid funktsioneerivaid riike Euroopas – parem kui see nii jääks. Aga kahjus ei saa eestlased veel aru kuidas neil vedanud on ja kui HULL olukord mujal on.
Testi tegemine läheb kalliks…….. Irw. Mis on need mõned testid, arvestades, kui palju maksuraha kogu selle pulli peale juba põlema pandud on. Üldse kogu selle covidi teema linkab pidevalt kahe jalga. Loogikavead siin ja seal. Eesti sai lihtsalt kõrgemalt survet, et mismõttes meil siin polegi lockdown, maske ei kanta, piiranguid pole..!? Uut normaalsust on vaja inimeste teadvusesse juurutada!!!! Noh ja siis nägime me Kaljulaidi Eesti rahvast palumas…. et kannaks maske…… et ei peaks päris riiki sulgema………. See kõlas täpselt nagu et kamoon, teeme nüüd ühe ühiskondliku maskiballi, näitame kellelegi kuskile, et meil on ka see koroonasitt siin möllamas, kannatame nö. ära. Et äkki siis saab eluga edasi minna. Aga ei saa ju, kui pidavalt käib ajupesu, kuidas kõik hakkabki nii olema. Maskid saavad sama elementaarseks kui pesukaitsmed. .. Mul on keeruline mõista, miks üks osa inimestest seda kõike läbi ei näe. Järgmisel hetkel on juba vaktsiin. Ja kiip. Ja eneselegi märkamatult oleme jõudnud totalitaarsesse ühiskonda. Mää.
Inimesed jagunevadki kaheks. Ühtede jaoks pole koroonat olemas ja teiste jaoks jälle on.
Minu jaoks on see teema ja no mis seal salata, oht, et koroona haiglasse pääseb, on ju suur. Kas see kõik väärib seda?
Ei vääri. Kui beebiga kõik hästi on, saab ema ju päris kiirelt koju. Kui beebi vajab aga lisa-arstiabi, on ju isade ukse taha jätmine turvalisuse huvides vajalik.
Naistes on see jõud olemas, et ise hakkama saada. Mina nägin oma lapsi 3.5 päeva pärast peale sünnitust. Muidugi ei olnud meest mu kätt hoidmas, aga nii oli kõikide jaoks kõige parem ja kõige turvalisem. Mul ei ole sellest kõigest traumat, lastel ammugi mitte.
Äkki elaks selle koroona tervet mõistust kasutades üle nii, et võimalikud kahjud oleks minimaalsed.
Ma sünnitasin kevadel üksi ja olin ka järgnevad 3 päeva üksi. Olin võtnud eraämmaka, mis sellel hetkel oli parim otsus. Ilma temata oleks see kohutav kogemus olnud. Sünnitus oli kohutav, traumeeriv, jõhker. Muidugi oleks ma meest kõrvale tahtnud, aga ma oleks teda 100x enam pärast vajanud. Ma olin üks suur õmblus, mul oli valus ja personal oli ülbe ja jube. Ma lihtsalt nutsin. Päriselt käia suutsin ma alles nädala pärast ja istuda kuu aja pärast. Ega personal rohkem abiks pole kui seal üksi olla, toit tuuakse ja viiakse, muidu vaata ise kuidas hakkama saad. Toidu võiks ka 15min sisse kugistada, muidu pööritatakse juba silmi, et kaua võib.
Kui ma üldse kunagi veel sünnitan siis kuskil erahaiglas (tean, et Eestis pole, aga lähen siis mujale, kogun raha kasvõi just selle jaoks).
Sünnitasin mai alguses, esmasünnitaja. Olin alguses seda meelt, et tahan meest sünnitamisele kindlasti kaasa. Aga kuna sel ajal oli ka koroona, siis keelati ära. Samas olen ka õnnelik, sest midagi ilusat seal vaadata pole.
Nõustun sinuga selles mõttes, et peretoas oleks oluline mehe tugi. Olin ise peale sünnitust lapsega 7päeva veel sees. Väga raske oli üksi toime tulla. Peale sünnitust naised ju emotsionaalsed ja vajavad lähedust, tuge ja abi.
Ja lapse sündimine ja vanemate lähedus lapsele ju väga tähtis. Minu elukaaslane sai lapse alles 7päevaselt kätevahele.
Olles istunud kaks nädalat lastehaigla vastsündinute osakonnas pärast sünnitust ja suurema osa ajast ilma meheta, sest nii lihtsalt on seal ette nähtud alati, olenemata koroonast või ükskõik, millest, tundub see praegune teema mulle täielik pseudoprobleem, sorri :)
Näinud emasid üksinda kandmas muret väga raskesse seisu sündinud laste pärast on teema sellest, kas saab olla koos perepalatis või peab oma rõõmsa terve beebiga üksi olema, täiesti tühine.
Mulle tundub, et sa teed probleemi suuremaks kui see on. Ma sünnitasin esimest korda pea 4 aastat tagasi jaanuaris 2017. Mees sai sünnitustoas olla. Sünnituse käigus tekkisid komplikatsioonid, õnneks operatsiooniks ei läinud, aga olin nii nõrk, et nt telefoni kätte võtta ei jaksanud, et emale jt helistada. Peale sünnitust viidi intensiivi osakonda, mees saadeti koju. Järgmine hommik selgus, et peretuba ei saa – samal hommikul oli sündimas 3 paari kaksikuid. Suunati ema-lapse tuppa. Kuna sellel ajal oli gripi tõttu karantiin, siis kedagi külastamise jaoks haiglasse ei lastud. Seega pidingi esimest korda emana olles ja peale rasket sünnitust ise toimetama ja beebiga hakkama saama. Teise lapsega ei põeks seda üldse. Kui Sul kõik kulgeb tavapäraselt, siis korduvsünnituse puhul hoitakse haiglas sees alla 24h ja Sa ei pea öödki seal veetma ning pääsed koju beebit nunnutama ja beebi nagunii magab esimesed 12h.
Mitte kumbagi reegliga pole nōus!
Ajuvaba, et isasid ei lubata juurde. Mida see aitab? Isa ei vōi olla perepalatis, et äkki toob viiruse? Aga need ämmakad ja arstid on igapäev uued tulevad väljast poolt maja käivad teatris, kinos, poes jne. Nad ei tee ju igajumala hommik testi! Miks see isa ei vōiks seal palatis siis olla?
Ma ise olin koroona aeg üksi ja olin nädal aega lapsega üksi. Mul oli keiser.
Jube! Juuuuuuuuuube! Ma tundsin nii puudust elukaaslase toetusest!
Arstid ja ämmakad olid toredad jne aga see ei ole see!
Ma muidugi pōen haigla foobiat, nii et ilmselt ma näengi asja mustemalt.