Tagasi kodus ehk Taaskohtumine lapsega

Oleme nüüd õnnelikult kodus tagasi, laps koju toodud, esimesed poetiirud tehtud, esimesed sõbrad nähtud…

Mulle tavaliselt see ajavahe värk ei mõju, aga praegu küll tunnen, et olles teist hommikut poole viiest hommikul üleval (Tais oleks 8:30) ja täiesti unetu… Ilmselt ikka mõjutab.

Aga eile hommikul oli päris hea nii vara ärgata, saime kohe lapsele juurde minna. Hakkasime juba mingi viiest sõitma vist… No igaljuhul ta magas kui me jõudsime. Üsna loogiline, mis?

Laps on hea unega, magab üheksa-kümneni, nii me siis istusime seal Liisi köögis, jõime kohvi ja olime ootusärevad, et mis saab.. Kas ta tunneb meid ära? Kas ta hakkab nutma? Kas ta põgeneb? Kas ja mis…

Aga kui aus olla, läks kõik üsna valutult. Kui laps ärkas, tõi Liis ta alla ja ta oli nii unesegane ja veidi šokis, et mis need kaks pruuni kolli siin teevad… Aga ta ei nutnud ega midagi. Kui tegime koduseid nalju ja hääli, siis kohe naeratas. Ta oli selline natuke kohmetunud, et oot, kust teie siia saite. Liis pani ta korra Meelise sülle ja siis minu sülle ja… Juba ta oli omas elemendis. Liis kirjutas ühes ühisvestluses nii armsasti, et kopin selle siia.

„Kõige raskem oli minul enda sundimine ta Meelisele sülle anda ja siis Meelise käest ta ära rebida ja Leenu sülle toppida. Ma nagu sain aru, et ei ole minu laps ja ta ema ja isa tulid talle nüüd järgi ja neil palju raskem aga jah. Ma ei oleks uskunud, et minul tekib probleeme Hedontsiku tagasi andmisega. Kui nad ära läksid siis ulgusin end magama ja ärkasin ehmatusega, et appi kas Hedon on üleval ja ma ei kuulnud. Emotsioonid on veel segased, aga see äratundmisrõõm oli väga armas unisel Hedonil ja ulguvad ema ja isa olid ka armsad.”

Kui olime seal teda söötnud ja jootnud ja mänginud, siis hakkasime tagasi sättima end tema uneajal. Nagunii oli vaja veel poes käia ja las laps magab. Otsejoones põrutasin ma loomulikult Gemossi, kust haarasin igasugust vajalikku kraami laupäevaseks kokkamisõhtuks Tartus.

Seoses sellega ka kaks teadaannet – esiteks vabanes laupäevasele õhtusöögile (19€ neli käiku sööke-veine ja meie hea seltskond) kolm kohta, mis on veel täitsa saadaval. Õhtusöögi eest on võimalik tasuda kohapeal sularahas, seega andke endast märku, kui tulla tahate.

Teiseks, on täna kell 12 Gemossis järjekordne põnev koolitus ja minu lugejad saavad sinna minna täitsa tasuta :) Seega, kellel on täna päeval vaba aega, see läheb lihtsalt kohale ja ütleb, et tuli marimelli blogi kaudu. Eraldi end registreerima ei pea, sest see tuli nii ekspromt!

12767259_10153620321062982_255294331_n
Meil on hea meel kutsuda kõiki osalema Silikomarti kondiitrite töötuppa! Erikülaliseks on Itaalia kondiiter Luca Bernardini, kes demonstreerib viite erinevat retsepti, mis üllatab teid kõiki!

Kuna Hedon arvas, et milleks magada tavaline lõunauni (3h) kui võib vaid poolega hakkama saada.. Haarasime ta kaasa ja läksime kiirelt Sikupilli Prismasse, et natuke süüa osta. Hedon oli ausalt nagu peata kana seal poes – kõik oli nii uus ja huvitav. Paar nädalat maal ja laps on linnaelu juba unustanud.

Kuna õhtul tulid paar sõpra külla, et Tai noosist osa saada, siis mõtlesin, et teen ikka Tai toitu – valikusse jäi kollane karri kana ja seentega, aga tegin selle vürtsika. Originaalis peaks ta olema selline magusam ja mahedam. Kahjuks ma ühtki pilti ei teinud, sest as usual, kõigil oli tööpäeva lõpus nälg.

Aga rääkides veel meie pisikesest beebist, kelle me andsime ära siis, kui ta arglikult esimesi samme tegi… Jumala eest, see laps on nagu meetripikkune (ta on tegelikult ka kasvanud, muidu arvasime, et lihtsalt tundub, aga kui ta kodus pliidinuppe läks näppima, oli selge, et ta on pikkust juurde visanud – enne väga ei ulatanud, nüüd olid nupud kohe pihus), tal on neli hammast ja ta kõnnib! Ta on nagu väle jänes mul siin toas, korrakski ei saa maha istuda, juba on silmapiirilt kadunud. Ma ei kujuta ette, ma peangi hakkama öösiti blogima, sest päeval lihtsalt ta ei istu enam kuskil nurgas mingite asjadega. Tal on vaja ringi trippida.. Ja loomulikult kukkuda ja end ära taguda – eile õnnestus tal kolm korda pea ära lüüa ja kukkuda nii õnnetult vastu seinaääres seisnud veeblokki, et hammas läks kuidagi läbi alahuule. Igastahes tal on lõua ja suu vahel väike kriim ja seestpoolt lahmas ka verd. Andsin talle kohe sügavkülmast võetud luti ja nutt oli hetkega läinud. Noh, ikka juhtub!

Öö oli jumala normaalne. Laps läks küll nõks hiljem magama kui tavaliselt, aga tal oli ju nii põnev meiega. Tegi paar korda häält, võttis luti ja magas edasi. Kahjuks ma olen sunnitud ta varsti äratama, et Tartusse minna. Aga küllap ta magab autos edasi :)

Samal teemal

4 kommentaari

  1. Tavaliselt vanemad vist alles siis saavadki aru kui suureks laps kasvanud on kui ei näe teda igapäev. Vähemasti mina avastasn igakord kui laps nv vanaemaga on, et ta on niiniiiniii suureks kasvanud.
    Kui ta isa on kauem ära siis tuleb tagasi ja talle tundub, et laps on hiiglane.

  2. Tead sinu postitust lugedes mõtlesin ma omas peas,et küll need lapsed ikka kasvavad kiiresti
    Alles see oli kui mu põnn oli pisike ja nüüd ta käib juba koolis ..Aeg lendab kiiresti ja hakkab veel kiiremini lendama kui laps lasteaeda läheb ja sa tööle…

  3. Nii ilus lugeda-lapse ja vanemate taaskohtumine, ootasin väga seda lugu. Hedontsik on ikka nii tubli laps ja kiire kohaneja. Mul hea meel et leidsite poisile nii hea ja usaldusväärse hoidja, keda tasub kahe käega haardes hoida.

  4. Väga tore lugemine, tõepoolest. Mul ka pisarad liigutusest silmas :-)
    Lapse suuremaks kasvamist adub ka siis väga hästi, kui sünnitama minna ja paari päeva pärast koju naasta. Ulme lihtsalt!
    Mis siis veel kahest nädalast rääkida :-)

Comments are closed.