10 päeva hiljem

Kümme päeva on möödunud sellest, kui mulle skalpell kõhtu löödi ja mind katki lõigati nagu hunti muinasjutus…

Viie väikse augu asemel ehib mu kõhtu neli väikest ja üks väga suur haav. Kuna mul olid mingid liited, siis oli kirurg sunnitud lõike tegema ja see osutus mingi 10-12 sentimeetri pikkuseks, nii et tegelikult on mul kõht lõhki nagu Punamütsikese raamatus hundil.

Ma läksin haiglasse ikka üsna optimistlikult meelestatuna, arvasin, et mis see opp ära ei ole – lõigatakse, toibun narkoosist ja saan juba läpakas tööle hakata.

Tegelikkus: ärkasin narkoosist järgmisel päeval ja olin kolm päeva ikka suhteliselt out of world.

Esiteks kestis mu operatsioon 2,5-4 tunni asemel 5,5 tundi. Operatsioonituppa sõitsin kell kaheksa hommikul. Esimest korda vaatasin kella kolmveerand kuus õhtul – esimene mõte oli, kas Meelis teab, mis minuga toimub. Mõtlesin juba, kuidas kõik sugulased on haigla telefoniliinid hõivanud ja uurinud, kuidas ja mis seis minuga on.

Magasin ja ärkasin, magasin ja ärkasin. Teisel päeval viidi mind kirurgiaosakonna intensiivi. Olin kokku kolm päeva intensiivis – jube hea, kõik tehti ette-taha, hommikuti pesti, kusti, kammiti…

Aga muust – no esimesed kaks päeva ma ei tohtinud vett ka juua. Siis viidi mind röntgenisse, kus ma pidin eriti rämedamaitselist lahust jooma, mis siis mööda kõri alla makku voolas ja selle teekond jälgis röntgeni karm pilk, mis teatas – ei leki, võid vett jooma hakata.

Maksimaalselt kaks lonksu korraga ja viisteist minutit pausi. Nii ma siis elasin. Sain aga tilgutitest liitrite viisi vedelikke, antibiootikume, valuvaigisteid ja jõin kahe lonksu kaupa vett.

Neljandal päeval hakkas eluvaim sisse tulema ja arst lubas mulle ka väikese puljongi. Kokku pidin päevas vett tarbima kaks liitrit – no hea kui ma kolmveerand liitrit päevas suutsin endale sisse ajada. Esiteks polnud kõht tühi – magu ju imepisike ja kogu aeg juua – kartsin, et hakkab lekkima ja jumal teab mida.

Viiendal päeval lubati mind kodusele ravile. Arst ütles, et paljud kelle ta nii vara koju saadab, söövad end üle. Lisaks veele ja puljongile võisin seitsmendal päeval lisada ka rasvavaba jogurti.

Mul pole tühjakõhu tunnet, mul on isud mingite toitude järgi – operatsioonist alates on mul õunaisu (mida tarbida ei tohi), siis tahaks leiba (seda ka veel ei või) ja tomatit (peaksin ootama) ja sellised lambi isud, mida mul kunagi pole olnud – näiteks küpsis. Ma ei ole neid kunagi söönud, nüüd on metsik isu. Aga tuleb aru anda, et ega kaal niisama ei kao.

Üheksandal päeval käisin arsti juures – väiksemad õmblused võeti ära, suure haava oma jäi alles. Söögile võin lisada banaani, kodujuustu, püreesupid. Uuesti arsti juurde kuue päeva pärast.

Kümme päeva pärast operatsiooni kaalun kuus kilogrammi vähem kui operatsioonile minnes ja kogu kaalukaotus on 13 kilogrammi. Minu meelest tubli saavutus.

Arsti ennustus – 3 kuuga 20 kilogrammi
Minu eesmärk – 3 kuuga 30 kilogrammi

Elame-näeme!