Täna on neljas päev, kui beebs „magab“, aga alustame algusest ja Meelise paanikat tekitavast tšekkinist marimelli FB lehel.

Esmaspäevast alates on väike härra olnud tasane, pole ta viitsinud end eriti liigutada. Noh, olen teda tundnud küll, aga mitte nii aktiivselt kui varem. Eile käisin ämmaka juures, kellele ma mainisin, et kutt on tasane… „Mis, on vagusi? Ja sa polegi veel EMOs käinud? Mis sul arus on… Kui ikka tunned, et on imelik, mine EMOsse!“ Ma pobisesin vastu, et noh, ma ju tunnen teda natuke… Ämmakas kuulas südamelööke ja ütles, et kõik on ilus ja korras.

Eile õhtul muidugi härra jälle „diivatses“ ja oli vagusi. Natuke torkis, aga mitte eriti. Nojah, mis ma ikka oskasin mõelda. Täna hommikul oli ta ikka vait. Kuulasin kodus südamelööke, leidsin need üles ja rahunesin maha. Ja terve päeva oli ta jälle vaikne. No ja siis ma guugeldasin… Ja sattusin Perekooli – oh, ei!

No loomulikult paanika aina süvenes, kui ma lugesin lugusid, kuidas „beebi valmistub sündima, kui vaikseks jääb“ või veel hullem „ma arvasin, et tundsin ka liigutusi, aga tegelikult oli ta juba surnud…“ – otsustasin, et kuna ma südamelööke kuulsin, siis lähen käin EMOs kontrollis hiljem.

Siis kui seinamaalija oli omadega poole peale jõudnud (jajah, lõpuks ometi hakkasime beebinurgaga ka tegelema!) ja mina jõudnud suurema osa söögist juba valmis teha… Pikutasin, togisin, ei midagi… Siis otsustasime, et tavai, käime ära. Mõeldud-tehtud.

No ja see ämmakas, kes valves oli, teatas, et „kamoon, ta ei peagi kogu aeg liigutama, äkki ta muutis asendit, või magab… kas sa magusat sööd? Söö jäätist! See annab talle energiat, küll siis rohkem liigutab ka, aga okei, teeme kardiogrammi ka, siis näed, kõik on korras ja sa mõtled üle…“

Siis ühendati meid juhtmetega ja ekraanil hakkasid numbrid jooksma ja beebi südamelöögid tulid paberile. Kõik on korras. Liigutab. Süda lööb. Ämmakas luges Meelisele ka sõnad peale: „Sööda talle siis jäätis, hommikuks ja lõunaks ja õhtuks ka!“