Käisime laupäeval Kadri-Lyga (tema blogi “Teekond vähist bikiinimissi lavale” saab lugeda siit!) ööklubis Vabank, mis oli päevasel ajal avatud üritusele “Tule minuga voodisse”. See toimub vaid kaks korda, juunisse saab pileti osta siit!

See on avatud vestlus nagu ei ükski teine. Astume akadeemilisest suhtekoolituse formaadist täiesti välja ja käsitleme paarisuhete kõiki aspekte – kohtumisest kuldsete aastapäevadeni välja. Seda kõike läbi muheda ja intelligentse huumori, üllatades Sind tabavate praktiliste nõuannete ja tehnikatega.

Teemaks on kohtingud, lähisuhted, armukesed, ööaeroobika ja see, mis teeb ühest naisest või mehest suhetes tõelise bossi.

Mida need mehed ja naised siis tegelikult tahavad? Kuidas luua unistuste suhe? Kuidas saada voodis täielikuks ässaks?

Oleme piinlikult ausad, vaatame iseendaga tõtt ja jagame Sinuga saladusi, mida on kuulnud vaid meie koduseinad. Avame end puhtas ebatäiuses ning mõistatame üheskoos ehedalt ja lõbusalt tavapäraselt keerukaid suhtedilemmasid.

Seitse karismaatilist isiksust ulatavad Sulle ehedate näidete ning süsteemse lähenemisega võtme – tõeliselt harmoonilise paarisuhte loomiseks mõistmise, tunnetamise, argipsühholoogia ja turvalise ruumi loomise kaudu.

Peame oluliseks oma elukogemusi siiralt jagada, sest milleks õppida enda vigadest, kui saab ka teiste omadest. Sest me ju kõik teame, et kõige suurem rõõm on kahjurõõm.

Usu, sellest Sa tahad osa saada…

Lavale astuvad Jesper Parve, Margareth Birk, Kelly Kolga, Liisa-Indra Pajuste, Margus Vaher, Kersti Toots ja Eero Spriit.

FOTO: Kalev Lilleorg

Asi toimus nö kolmes vaatuses. Igaks juhuks mainin, et vahuveini, nikse-näkse oli palju ja mõnus olemine oli terve päeva!

Esimese vaatuse järel ma ei saanud üldse aru, mis on Kersti Tootsi point sellel üritusel. Ta ei ole oma tüübilt just väga hea rääkija, teiseks sai ta ülivähe sõna ja see mida ta rääkis, ei olnud midagi uut.

Noh, ta oli NIMI, nagu Eero Spriit, kelle lood olid ülimõnusad, nauditavad ja hästi jutustatud (ehk mängib siin rolli ka näitlejameisterlikkus).

Teises setis ma ei saanud üldse aru, miks tõstatati juba esimeses setis läbi räägitud armukeserolli teema ja hakati kuidagi Kersti Tootsi selle teemaga teiste osaliste poolt ründama. “Aga, Kersti, mida sina armukestest arvad?” Nagu päriselt? Mida on arvata inimesel, kelle kuradi 20 aastat abielu, eluarmastus ja kogu tema suhe ja elu ja kodusoojus just armukese pärast kokku varises? Nagu ma ei tea, see oli kohatu. Oleks siis veel olnud, et Kersti oleks tahtnud oma lugu jagada, aga see oli esimesest hetkest peale aru saada, et Jaanist ta täna sõnagi ei räägi.

See lugu, kuidas Jaan ütles, et tema loob kodu (majanduslikult) ja Kersti kodusoojuse, seda lugu on kõik 150x juba Kroonikast lugenud. See ei üllatanud kedagi.

Ma ei saanud abosluutselt aru Margareth Birkist, kes on 38aastane (nägi välja nagu 18!), mis tema point oli? Ta lood olid niiiiiiiiiii igavad, et reaalselt teise seti ajal ma läksin õue, sest ma juba tundsin, kuidas mul tuleb uni nii peale, et kaks minutit veel ja ma jään magama. Lisaks, rääkis ta megavaikselt ja ta lugudel pold mingit pointi. Mul pole mitte midagi meeles, mis ta rääkis. Tõsiselt.

Kelly Kolga oli ka mingi suht rändom. Mul pole midagi meeles, mida välja tuua. Ja Liisa-Indra segas kogu aeg vahele. Ma saan aru, et see oli vist stsenaarium, et ta nö vestlust juhiks ja vahepeal küsimusi küsiks, aga ta vahepeal sõitis sisse teistele, et mõtet ei jõutud lõpetada ja see rämedalt segas.

Jesper Parve on mingi uus trend, ta on nagu all over the place. Igal pool käib ja kirjutab. Ma polnud temasse varem eriti süvenenud. Nüüd süvenen kindlasti rohkem, sest ta meeldis mulle.

Mulle meeldis kõige rohkem Margus Vaher. Tema ausus, tema lood ja see ülim vaba olek neid rääkides.

FOTO: Kalev Lilleorg

Kohati jäi selline hullult pingutatud mulje, eriti naiste osas. Mehed olid oma lugudes julgemad ja ausamad. Nad ei kartnudki rääkida asjadest nii nagu olid, naised ikka pidid sellist veits roosamannat tootma, et tegelikkuses midagi nagu teada ei saanudki.

FOTO: Kalev Lilleorg

Üleüldse oleks võinud see asi olla poole lühem ja ainult meestega. Need naised ei andnud mitte midagi juurde. Kahjuks. Sellessuhtes, et ma saan aru, et peaks olema nagu midagi naistele ja silmailu meestele, aga need naised olidki lihtsalt silmailu. Nagu mul isegi pole vaja teada, kuidas keegi neist mingi prantslasega elus esimest korda vaginaalse orgasmi sai. See on ainus mis mul naiste jutust meeles on pärast viite tundi. See tähendab seda, et nad olid suht mõttetu osa kogu sellest projektist. Kuigi ma sain aru, et just seesama Margareth on selle nö välja mõelnud.

Ma nautisin meeste lugusid. Nagu täiega. Ehk oli see sellepärast, et ma olen naine ja mulle meeldivad mehed? Ma kujutan ette, et see vaginaalse orgasmi lugu oleks ükskõik millise mehe suust kõlanud palju põnevamalt ja ehk oleks mõni naistest lugu ka paremini meelde jäänud.

* pealkiri sai inspireeritud meie vestlusest Margusega esimesel vaheajal, kus ta uuris, kas meile meeldib, kas see on okei, kui ta räägib, et käis geiklubis jne. Meie muidugi noogutasime, noored inimesed, et jumala okei. Kõik chill. Margus naeris, “homme on raudselt Õhtulehe esikaanel, kas Margus Vaher on gei?” Noh, kuna Õhtulehes ma seda pealkirja ei näinud, panin ise :)