Kuidas te motiveerite end trenni tegema?
Avapilt on aus, Michelini mehike in da action!
Aasta alguses, nagu ilmselt pool Eestit, võtsime nõuks hakata trennis käima. Pärast proovipäevi jäi valituks People Fitness Mustika keskuses. Et hea minna, Hedon lasteaeda ja otse trenni enne tööpäeva.. Nüüd reisilt tulles läksime uuesti ja no pljää, ma ei suuda. Ma pole ikka üldse trenniinimene. Kuidas te end motiveerite seal rassima?
Ma tahaks ka olla selline, et on kohe eluviis minna trenni. Teha trenni. Tunda sellest mõnu. Süüa tervislikult. Võtta paar kilo alla. Kuigi mul kaalust tegelt jumala suva, siis no kui juba trennis käia, võiks ju piht saledam olla ja käed toonuses, eks.
Mõtlesin siis, et tavai, mida ma marsin seal lindil, lähen rühmakasse. Valisin kodukalt esimese sobiva aja..
Cycle on siserattatreening kõigile, kes soovivad treeningutega alustada ning ka neile, kes soovivad arendada baasvastupidavust. Tund on madala koormusega ja sobib hästi rasvapõletustreeninguks. Tunni alguses vaadatakse üle ratta seadistamine ja keskendutakse rohkem tehnikale. Motiveeriva muusika saatel läbitakse vahemaid nii madalamas kui ka kiiremas tempos, istudes ja püsti.
Tundub imelihtne. Hea, et ma otsi ei andnud seal. Tegin nii nagu kästud, aga neil hetkedel kui pidi püsti tõusma, et veel hagu anda, siis ma reaalselt olin keel vestil, jalad tudiseid ja hea, et ma istudes vändata jõudsin mingi sekund kilomeetris. Oooh, istusin seal ja mõtlesin, et ma ikka vapsee mõttetu eit. Kuradi rattaga ka sõita ei jõua.
Ja siis mõtlesin, et mis mind motiveeriks? Enne hakkaks veganiks kui trennipifiks. Mõtlesin, kas ma sööks enne kausi kikerherneid vürtsköömnetega või sõidaks tunni ratast, nii et higi lendab kahte lehte. Fakkk, ma sõidaks enne ratast. Vürtsköömned on elurõvedad. Ja siis ma mõtlesin, et mul peaks iga päev olema mingi sajandi väljakutse, või kasvõi midagi, millele mõelda, et pigem trenn valida. Äkki siis aja möödudes tuleb kehasse see harjumus ja hakkab meeldima lõpuks trennis käimine ja trenni tegemine.
Ma suudakski vist end toiduga motiveerida. Et mingi rõve söök või trenn?
Kas kauss piima-juurviljasuppi või trenn? Iga kell trenn!
Kas akende pesu või trenn? Aknapesu!
Kas viis tundi cateringi tegemist või trenn? Catering!
Kas kaheksa tundi piltide töötlemist stuudiopäeval või trenn? Piltide töötlemine!
Kas magada tunnike kauem või trenn? Magada!
Kas.. saate aru, ma ei suuda isegi mingit sööki välja mõelda, mis oleks nii halb! Okei, Tais need kanavarbad on piisavalt rõvedad, et valida trenn. Mis on söögid, mida te ei söö?
Palun jätke kommentaaridesse kuidas te end motiveerite ja mis oleks see rõve asi, mille asemel te iga kell trenni valiks, äkki ma saan ideid, millele vändates mõelda :D
#KOOSTÖÖ
42 Kommentaari
Pead leidma trenni, mida naudid. Minul on kaks sellist hobi/trenni. Kunagi pole vaja lisa motivatsiooni. :)
Juhul kui ei naudi mitte mingit trenni, siis on asi veidi raskem tõesti :D
Ja voltidest saab lahti õigesti toitudes.
Füüsiline treening aitab ajus toota nn õnnehormoone – piisav motivatsioon lisaks ilusti istuv, kehasse kleit Kasulikud toidud pole üldse halvad, muideks.. Et neid kehal olevaid rulle maha saada – jälgi oma ampse, söö juurvilju, puuvilju, vett joo.. Kaalu langetab kõige enam kardiotreening, (kõnni iga päev 3-4 korda üles alla, mööda treppe Patkuli vaateplatsile (saad ilusad jalad ka
) lihastoonus aga harjutused (pole jõusaali ega moodsaid trenazööre vaja saab kodus tehtud) soovitan, soeta graatsia ketas ja igapäev 10-15 min teeb imesi (kui õigesti teha)
Jutu iva – leia endale meeldiv treening,(neid ni palju) maitsev kasulik menüü, hea tuju ja kitsaks jäänud lemmik kleit.. Motivatsiooni küll
Iseennast peeglist vaadates võiks saada inspiratsiooni. Kui aga oled tõesti rahul oma üleliigsete voldikestega, siis milleks ennast sundida? Ilmselgelt motivatsioon puudub ja sellisel juhul ära mine trenni!
Ei motiveerigi lihtsalt söön tervislikult. Mittemiski ei pane mind trenni tegema.. mitte sellise kaalunumbriga vähemalt
Koorid ennast pesuväele ja seisad peegli ette.. soovitavalt mõne riidepoe proovikabiinis..mott missugune :D ja teine on muidugi tunne pärast trenni..aga selleks peab end reaalselt kõigepealt trenni vedama :) veel on hea sebida endale trennikaaslane, keda oleks pisut piinlik alt vedada.. või siis kadedus, et trennikaaslane saab paremasse vormi kui sina, kui sa selle korra vahele jätad ja temaga trenni ei lähe :D
Kui sul on kaalust ja väljanägemisest suva, siis mis motivatsioonist siin üldse rääkida on? :D
Mind motiveerib just see, milline ma trenni tehes välja näen. Kui ikka hea välja ei näeks, siis ka ei viitsiks pingutada ja rassida :D
Kõik muu on ok, aga vot jubedalt häirib see üldistav lause veganite kohta, et “Enne hakkaks veganiks kui trennipifiks. Mõtlesin, kas ma sööks enne kausi kikerherneid vürtsköömnetega või sõidaks tunni ratast, nii et higi lendab kahte lehte. ”
Ma ei saa öelda, et ma ise suurem asi vegan oleks, ma alles kuu aega tagasi alustasin enda proovilepanekuga toituda lihavabalt, kusjuures ma ei ole seadnud eesmärki nüüd jäädagi lihavaba menüü peale, aga katsetuse mõttes. Ja ausalt, veganmaailm on ikka palju sügavam ja põnevam, kui kauss kikerherneid vürtsköömnetega. Ausalt, ma olen peale lihast loobumist söönud palju mitmekülgsemalt ja maitsvamaid toite, kui varem. Ja ikka korralikud, rammusad road, mitte mingi salatilehe närimine ja pooleldi nälgimine. Hea retsepti puhul seisame nii mina kui elukaaslane (kes toetuse mõttes oli nõus samuti osalema eksperimendis lihavaba elu) kohe peale toidu valmimist panni ääres ja sööme, sest valminud toit on lihtsalt niiiiiiii hea, et tahame kohe selle nahka pista, mis siis, et alles enne toidu valmistamist sai ka juba midagi söödud.
Niiet tobe võrdlus mille peale isegi mina, kes ma ausalt võtan muidu üsna suvalt mis keegi kirja panen, veidike pahandab sellise lause peale. Pole ilus nii veganeid ja vegantoite arvustada. Eriti, kui endal pole vegantoitudest halli aimugi.
Soovitan ka, lihtsalt eksperimendi mõttes toituda vegan menüü järgi nt 1-2kuud.
Minu sõbranna, kes alustas veganlusega umbes pool aastat tagasi (järk-järgult, kõigepealt kaotas menüüst liha, hiljem kala, siis muud loomsed asjad, v.a. muna ta siiski 1x nädalas sööb jne) on kaotanud selle aja peale päris arvestatavalt kaalu, ta figuur on läinud ilusamaks, piht saledamaks. Temast inspireerituna sain ka mina idee proovida, kas see mulle sobib. Tema veel jälgib toidu kombineerimise tabeleid, et a’la süsivesikuid ei tohi süüa koos piimatoodetega (koorene-juustune pasta). Proovin ka seda jälgida, aga väga hulluks sellega ei lähe. Kuid koore ja juustu asemel on imemaitsev ka taimne koor, minu lemmik kaerakoor, mis ausalt, minumeelest isegi on parem, kui tavaline kohvi/vahukoor pastas kasutatuna. Ja ostsin maitsepärmi, mis peaks andma juustumeki. Pole seda veel proovinud, aga see nädal on plaanis katsetada. Valikuid on palju ja toidud on maitsvad.
Kui otsustad alustada, siis soovitan taimetoit.ee, seni minu lemmik retseptiblogisid kust saan ideid veganretseptidele mis ausalt, viivad keele alla.
*endine suuuur liha-armastaja ja sõltlane, jumaldasin liha ja nendest valmistatud toite, aga avastasin, et ka vegan on ülimaitsev!
Ma tean vegantoidust üsna palju, töötasin vegankohvikus kokana ja hiljem köögijuhina. Ma tean, et see on väga lai ja rikkalik, lihtsalt not my cup of tea :)
Teiste elusolendite heaolu ja loodus/keskkond ei ole sinu cup of tea? Wow..
No pole parata, olen loomaarmastaja, jah :) Keskkonda saab muud moodi ka säästa kui sealiha söömata jättes.
Loomaarmastaja :D
Otsi endale trennisemu. Nii saate üksteist motiveerida. Me käime sõbrannaga Revalis ja kui kummalgi on soov/tahtmine minna, siis anname üksteisele märku. Mul on näiteks suuremaks eesmärgiks minna matkama Yosemite rahvusparki ning ronida Half Dome’i otsa, mis on terve päeva matk. Ei tahaks seal laip olla, vaid suuta nautida ümbrust ka, seega selline eesmärk motiveerib päris hästi vastupidavust ja jõudu treenima.
Mul on peas.. probleem. Kui 2 päeva treeninud pole, tunnen end 10kg paksemana ja seda tunnet ma mingi hinna eest ei salli☝️
Ja noh mehest ka kahju, kui ta peki sees mürama peaks
Minu puhul piitsaga motiveerimine ei toimiks. Mina premeerin ennast uute ilusate riietega, mida kandes ei pea kõhtu sees hoidma või muretsema voltide pärast. Varem, kui kaal oli veel probleem, siis hoidsin nimelt kapis mõned liiga väiksed riided, et oleks mille nimel pingutada.
Aga ma soovitan proovida erinevaid rühmatrenne. Minule endale ka üldse jalgrattatrennid ei meeldi. Aga näiteks pump on väga äge. Või combat. Lisaks soovitan ühte trenni proovida vähemalt kolm kuni neli korda, enne kui lõplikult otsustada, kas meeldib või mitte. Olen ise seda korduvalt kogenud, et need trennid, mis esialgu jube rõvedad olid, on aja jooksul kujunenud lemmikuteks. Ja ma pole terve elu mingi hull trennitšik olnud. Umbes 5 aastat tagasi avastasin enda jaoks jõusaali ja 3 aastat tagasi rühmatrennid. Praegu käin trennis keskmiselt 4 korda nädalas. Kui poleks lapsi, tööd ja sõpru, siis ilmselt veelgi rohkem.
Üks asi mis ka hästi motiveerib, on trennikaaslased. Leia mõni sõbranna, kellega koos käia. Kui ühel on motidefitsiit, siis teine ikka julgustab. Ja lisaks on kellega koos saunas lobiseda pärast trenni.
Proovi jumpingut. Ma oma 86kiloga hûppan ja kargan seal ja oiiii kui hea
Tean mida tunned! Mul oli samuti raske nautida trenni – käisin jooksulindil, loendamatutes rühmatrennides jne jne… pärast trenni oli hea tunne küll, et sai käidud ja tehtud ja ikka olen elus! Aga tagasi ei kippunud!
Kuni läksin omapäi jõusaali. Olin enne vaadanud youtubest palju nö fitnesstüdrukute trenne ja vloge ja midagi ikka kiskus sinna trenni. Võtsin mingi suvalise kava, mille kohta teadsin, et oskan ja suudan. No kindla peale minek noh. Käisin mõned korrad ja hakkas meeldima!
Rühmatrennid ja mingi kardiotrennid võivad siiani kuu peale käia, aga kui saan jõusaalis omaette nokitseda on nii mõnus!
Nüüd juba muidugi katsetan ja võtan harjutusi, mida enne kindlasti poleks teinud ja arenen.
Aga oma muusika, omas mullis ja oma asja ajada on mõnus!
Esimesed nädalad – kuu trenniskäimist ongi enamusele raske. Motivatsioon hakkab tekkima tulemustega, mis reeglina tulevad paari-kolme nädalaga (mitte küll sixpack, aga tunned, et võhma rohkem, mõnda harjutust kergem teha kui varem oli jne + kuna trenniga kaasneb endorfiinilaks, siis mõne aja pärast hakkab aju seostama trenniskäiku meeldiva hea tundega, niiöelda uus programm ajusse tekitatud ja asi muutubki lihtsamaks. Kindlasti ei soovitaks juba sisse lasta programmi stiilis “lähen trenni kuna teine variant on VEEL hullem”, sest see teeb terve treeningu lihtsalt keerulisemaks ja pikemaks. Positiivne meelestatus, nii klišeena kui see ka ei kõlaks, on kõige alus – ma saan tervemaks, tugevamaks, isegi kui mulle ei meeldi trennis, siis ma teen endale palju head sellega ja varsti juba meeldib käia!
Väga teema väline küsimus, aga kuidas see Mustika keskuse Fitness on? Sooviks ka sinna minna, aga pole kindel kohas.
Ma ei tea, mulle meeldib. Rahvast vähe, higihais ei aja oksele ja puhtad ruumid, uued masinad..
Rahvast vähe on hommikuti. Õhtuti pidi seal nüüd väga täis olema. Ise käisin seal paar kuud eelmise aasta suvel… siis juba kippus peale tööd päris palju inimesi käima.
Mina ei kujuta end ette rühmatrennis näiteks. Olen lihtsalt selline isepäine ja omaette nohiseja. Mind absull ei motiveeriks need higised kehad ümberringi mingit tegevust vihtumas. Nii et olen üksiküritaja. Käin jooksmas. Värske õhk ja loodus on minu teetass. Liigun ka hästi palju jalgsi. Ma ei kujuta ette end kuskil saalis lindi peal jooksmas. Ilmselt minu puhul mängib rolli keskkond. See motiveerib. Kui linnulaul ära tüütab, siis kuulan muusikat. Õues on mõnus liikuda.
Raske ongi leida motivatsiooni, kui nagu pole põhjust trennis käia. Mõned inimesed käivadki trennis, sest neile meeldib, teised jällegi just kaalu pärast. Nagu ma aru saanud, siis oma kehaga oled sa rahul ja trennis käimine sulle ei meeldi. Nagu poes käimine, mõned väldivad seda kohutavalt, aga kui tõesti midagi vaja, siis veavad end siiski kohale. Seevastu leidub ka selliseid, kes võiksid igapäevaselt poodides hulkuda.
Ma ei saa öelda, et mulle trenni tegemine ei meeldi, viiks mind keegi aind diivani pealt kohale, siis sealselt tegevust naudin ma juba väga. Diivani pealt püsti motiveerib mind just minu keha, eriti mõjutas seda see, kui hakkasin tulemusi nägema, see motiveeris mind veel rohkem ja rohkem pingutama.
No mind motiveerib just rühmatreeningutes käimine. Eriti vahva oleks, kui oleks kompanjon, kellega koos teineteist vastastikku moriveerida. Mustika keskuse treeningvalik jäi aga minu jaoks väga lahjaks. Myfitnessi graafik aga võimaldab vastavalt ajale ja sobivusele just õige treeningu leida. Minu seniseks lemmikuks on bodyattack.
Mul käib ka see trennitamine hooti. Aga olen koju endale 2 vahendit, et kui üldse ei viitsi teha trenni, siis neid kahte ikka võin piinata.
1. Kraatsiaketas – vaatan mõnda lemmiksarja ja hööritan end nii umbes 15min ikka ära. Parem kui mitte midagi
2. Võimlemispall – sama tegevus taustal aga seal rullitan ja tõstan keha jms. Mõni trennihunt ütleks ilmselt kohe, et võin viga teha endale aga don’t care. At least smth.
No ja eks see kell ka hea mott, et vähemalt näen, et päeva jooksul oma 8-10T sammu teeksin.
Moti totaalsel puudusel ma käin piinan ennast aga mõne super fit ja tervislike eluviisidega inimese blogis
Good luck Marimell!
Trenn treeningsaalis ei tohi olla midagu sunnitut – seda kiiremini selle pooleli jätad!
Üldiselt olen ma ka treenerina alati olnud seda meelt, et kui see tahtmine muutuda ja tervem olla ikka enese seest ei tule, on seda ka väga keeruline sinna tekitada. Soovitan esimese asjana eelkõige harjumuse kasvatamist: mine klubisse, võta kaasa tahvelarvuti filmiga, mida oled ammu tahtnud vaadata, või raamat/ajakiri, seadista jooksulint kergelt ülesmäge kaldega (4-5 kraadi) ja kõnni! Normaalses tempos, vähemalt tund järjest. Võta kõrvale treeningrätik ja veepudel, et lindil ei tekiks tunnet, et millestki on puudus.
Tee seda nädalaid järjest, mitu (3-4) korda nädalas ja kasvatad endas harjumust treeningklubis käia! Siis juba hakka personaaltreenerit (mulle tundub, et Sulle kuluks üks väga ära) ja/või rühmatreeningut valima …
Mul oleks jah vaja kedagi, kes nuiaga kõrval oleks :)
Ma käisin terve jaanuarikuu lindil, no plinn kui nüri :D
Lint ongi nüri, mine õue! Ma lindil suudan käia max kord nädalas, aga õues joosta meeldib iga päev ilma sundimata!
Lähen trenni nagu posimatšile. Kuulan vihast räppi ja sisendan endale, et olen nii äge mutt, et mingi trenn mind küll ei hirmuta. Ja kui trenni ajal mott peaks maas olema siis on pigem ” teen ära sulle raisale (trennile)”. Ehk siis mind motiveerib viha.
Parim motivatsioon on kui olen vähemalt 10x eratreeneri tundi ostnud ja see treener on ka hea. Järgmisel ja ülejärgmisel päeval tunnen, et see mis tegin, on kuhugi ka mõjunud. Eratreeneriga veel see pluss et juba ette lepitakse uus aeg kokku, siis peab ju ometi minema
Hea trennikaaslane utsitate yksteist ja ei lase teineteisel laisaks muutuda
Kas siis mitte ükski füüsiline tegevus sulle ei meeldi? Ujumine? Tantsimine? Kiiresti kõndimine? Sirutused- painutamised? Seks ;)?
Pole kindlamat motivatsioonitapjat kui trenn, mis ei meeldi.
Mind motiveerib mu isa, kes kaalub 120 kg ja kannatab kõigi ülekaalust ja vähesest liikumisest põhjustatud haiguste käes. Ma ei taha 20 aasta pärast olla nagu tema.
Mulle MEELDIB. Lihtne. Mulle meeldib veel palju asju, vähe magada ja hästi süüa näiteks, nii et sportlik ega pihv ma ei ole mingitpidi. Aga kui on võimalik trenni minna või teha (tervis korras, lapsed hoitud), siis torman.. rajale või ujulasse või kuhu saab.
Ilmselt pead läbi tegema palju erinevaid treeninguid. Leidma selle ohoo trenni. Ja kui see leitud, tuleb ka tunne, et mitte ma ei pea vaid tahan trenni. Minu ja trennikaaslaste moto on “first fun then swet and tears”. Jõudu!
Halva toiduga enda motiveerimine trenniks ei ole kindlasti kõige parim variant. Tuleb leida endale sobivad trennid, mis tõesti meeldivad. Mind isiklikult motiveeribki see, et ma olen leidnud enda jaoks trennid, mis just mulle sobivad ja meeldivad. Ma käin kahes spordiklubis. Ühes käin võistkonna sporti tegemas ning sellega kaasnevates lihastreeningutes ja teises spordiklubis käin erinevates rühmatrennides. Võistkonna sport (korvpall) lihtsalt meeldib mulle ja mul ei ole vaja leida motivatsiooni sinna minemiseks. Rühmatrennide motivatsiooniks oli alguses see, et ma olen selle eest raha maksnud ja kuidagi kahju oleks lasta suhteliselt märgataval summal tühja joosta.
Suur motivatsiooni allikas on ka keha muutumine ja see tunne, et pärast paari nädalat või lausa isegi kuu ajast käimist tunned, et juba jõuad rohkem. Selleks aga peab püsivalt tegema trenni.
Ma arvan, et sul tulebki esialgu lihtsalt saada endale trenni rütm sisse ja küll siis sealt läheb ka edasi. Motivatsiooniks peaks olema mingisugused eesmärgid. Minul oli probleeme näiteks sellega, et mega kiiresti ja lihtsalt hakkas palav ja ajas higistama. Kehakaalu vähendamine kaotas ka selle probleemi. Kaalu langetamise ja treeningutega tegelema hakkamine oli minu elu parim otsus.
Ma käin 90% kordadest ainult ühe kindla treeneri trennides, kuna ta on parim. Vot teiste treenerite tundides ei viitsigi nii palju pingutada :D
Vaatasin mustika people fitnessi treeningplaani ka, enamasti seal siiski see virtuaaltreener ja ühel hommikul oli mingi combat 30 minutit ja pump 30 minutit. Äkki proovid neid ka?
Muidugi ise soovitaksin myfitnessi, kuna seal suurem valik trenne ja palju rohkem treenereid.
Üldjuhul ongi 2 suurimat motivaatorit treeneri ”kisamine” ja hea muusika.
Kui nüüd mõelda rõvedaid sööke, siis neid on minu jaoks palju :D
Rõve asi/tegevus: tatikollide söömine, riisumine, kaevamine, reoveepaagis ujumine :D :D
Motiveerib enda heaolu, tulemuseks ilus ja treenitud keha.
Mees ka veits motiveerib, kuna sain endale hea mehe, kes pidevalt välimust kiidab, aga samas see paneb salajaselt veel ihalduväärsemaks end tuunima trenni näol.
Kui sa võtad omale eesmärgiks elada väljaspool mugavustsooni, kujundada omale seda uut elustiili, uusi harjumusi jne ning olla selles edukas, siis muud tegelikult vaja polegi. A noh. Keegi pole öelnud, et see alati niisama lihtne on, eriti alustades. Inimene harjub kõigega, kui ta vaid ise tahab.
Sulle on vaja trenni, mida annab ilus meestreener. Küll siis tuleb ka motivatsioon.
Vaevalt :)
Imestan, et keegi ei maini tervist. Minu jaoks on üüratult oluline trenni teha nii minu vaimse kui ka füüsilise tervise pärast. Trenni tegemine mõjub kehale lihtsalt nii hästi, et patt oleks seda mitte teha. Inimene on loodud liikuma, mitte diivanil vedelema. Ka minu jaoks on välimus oluline, aga you can’t outtrain a bad diet. Seega käivad toitumine ja liikumine käsikäes.
Soovitan sarnaselt ühele eelkõnelejale minna jõusaali raskusi tõstma. Rühmatrennid ja rattasõit ajavadki paljud oksele, sest neil puudub igasugune vastupidavus. Kuigi jõusaalis tuleks end ka ikkagi pushida, mitte beebihantlitega vehkida, ise higiseks minemata. Lindi peal kõndimist ära jätta ei tasu. Kardio on oluline. Paljud jõuksihaid ei viitsi karidot teha ja riskivad südame ületreenimisega. Süda vajab kardiot.
Jõutrenn on imeline! Pole iialgi rühmatrennides käimisega nii head vormi saavutanud kui üksi jõuksis rassides.
PS. Ma ei ole eeskujulik tervisefriik, kelle jaoks see kõik on imelihtne, vaid maadlen igapäevaselt enda halbade harjumustega selleks, et elada hästi ja kaua, tasakaalukalt (jah, ka mina söön vahel rämpsu ja joon alkoholi).
Leia keegi, kellega koos käia. Minust üksi ei ole käijat aga kolmekesi on ülimõnus ja kolm korda nädalas pole probleem käia.