Viibisime perega nädal aega Egiptuse palmide all. Minu ja Meelise jaoks kuues kord Egiptuses, Hedoni jaoks teine, eelmisel talvel käisime Hurghadas. Aga sel korral hoopis teisiti kui tavaks ehk ilma hotelli, all ink paketi ja transfeerideta. Ööbisime villas, sõitsime ise autoga, käisime beduiinidega matkamas ja õhtustamas, saime küllakutse kohalike juurde õhtusöögile, kandsime abeiasid ja.. kõigest lähemalt.

Raha: kohapeal saab maksta nii Egiptuse paundides, eurodes kui dollarites. Kõige lihtsam on kaubelda ja arveldada mu meelest kohalikus rahas. No näiteks kaupled takso 10 paundi peale, kuidas sa seda eurodes maksad? Münte nad eriti ei taha, ja vaevalt neil viiekast tagasi on anda. Osad asjad/teenused ongi nii odavad, et keeruline on eurodes/dollarites kaubelda. Dollarites veel, pakudki dollari :) eurodes juba keerulisem.

Lennupiletid: GoTravel (ostsime ainult lennupiletid nö paketireisi asemel), hind kolmele 976€.

Ööbimine: Aurora Oriental Resort territooriumil. Mu õel ja ta mehel on seal üks villadest, neid saab rentida ka läbi airbnb. (PS! Kui registreerute Airbnbga läbi selle lingi, saate esimeselt ööbimiselt 22€ soodukat!)

Muidu öö sealses 5* hotellis maksab Bookingus 37€ hommikusöögiga; 53€ all ink. Seal on mitu basseiniala, lastele mänguväljak ja suhteliselt privaatne ja mõnus rand paari minuti kaugusel. Lisaks on veel eraldi basseiniala villade vahel, mida ilmselt ka hotellikülastajad võivad kasutada, aga neil pole sellest aimugi. Seega, olime seal suht omaette kõik see aeg.

Rannas oli tuuline, aga paar korda sattusime ikka. Seal on erinevad pallimängude platsid, muusika mängib, noolemäng, toolid-vihmavarjud, nagu ikka, aga selle vahega, et müügimehi ERITI pole. Kui 1-2 inimest sulle midagi pakuvad, on suht olematu :) isegi hotellialadel on rohkem müümist olnud varem mu meelest.

Kohe hotelli peaväravas on toidupood, üle tee Duty Free ja igasugu kohvikud ja tränapoed. Rääkides Duty Freest, siis sinna marssige sisse esimese 48 tunni jooksul kui saabute ja varustage end hea ja soodsa alkoholiga, sest kohalik alkohol.. esiteks ei kannata kriitikat ja teiseks.. kui teil pole hotelli all inki, siis on seda suht keeruline leida. Naama Bays ilmselt leiab kergemini, aga Nabq piirkonnas polnud kuskil alksi saada. Okei, üks imelik pood oli, kus kõik pudelid tundusid nagu ise villitud ja kleebitud, ma ei julgenud osta igal juhul.

Internet

Kirjutasin sellest ka Hurghada postituses, aga.. lennujaamas on välja tulles kohe kaks pakkujat – Vodafone ja Orange. Viimasel oli hetkel pakkumine 10GB+10GB = 10$ (9€; 175LE). Meie võtsime Vodafone’i – mina haarasin 10GB (9€). Sellest jagus piisavalt ja jäi alleski. Tavaline netisurf, natuke laive ja hotspotti :) Meelis võttis.. 30GB (26€, sest tal alati kulub mingil x põhjusel megalt netti! Aga sel korral.. jäi 24GB alles :D; andsime selle blogilugejale edasi, kes pärast meid minemas oli).

Toidupoed ja turg

Kui Hurghada on ikkagi LINN, kaubanduskeskused, poed, akvaariumid ja meelelahutus, siis Sharm El Sheik on kuurort ja riidepoode siit väga ei leia, küll aga kilodega, õigem oleks öelda tonnidega, tilulilu kaupa.

Vanal turul saab puuvilju, kotte, vesipiipe jne; kohalikud ostavad sealt suuremalt jaolt ka oma igapäevase toidumoona – värskest lihast grillkala ja riisini. Magustoitudest rääkimata.

Meie käisime esimesel õhtul kohe poe- ja turutiirul ja varustasime end munade, leibade, võiksimaterjali, puu- ja juurviljadega. Sekka loomaliha, magustoite ja muud kraami.

Toidupoodidest suurimad ja parima valikuga on Metrod ja.. nali naljaks, puuviljad odavamad kui turul. Ja kordades puhtamad ka. Ma otseselt hindu ei vaadanud, võtsin mis vaja, aga rohelised Granny Smith õunad olid poes 47LE (2,42€) ja turul 55LE (2,83€). Aga turgudel on jällegi see oma vibe, mis mulle meeldib ja miks ma alati neist läbi jalutada tahan.

Vanale turule on ehitatud ka uus megavinge mošee, kuhu sisse me ei hakanud trügima, aga väljast oli küll võimas ja ilus.

Käisime ka Vanal turul söömas mingis kohalikus kohas – tellisime kamba peale mingi puljongi, täidetud tuvi ja lihavaliku. Seda kõike oli ohtralt. Salatite ja kastmetega oli seal lahe.. toodi terve hunnik erinevaid asju kandikuga ja siis ise valisid, mida sealt tahad…

Kogu kupatus läks maksma 450 kohalikku (23€), mis tundus suhteliselt mõistlik.

Eestlased Egiptuses grupp – abiks ikka?

Naljakas ikka, et kui mõtled, et ehk saaks abi küsida kuskilt grupist, kus ilmselgelt inimesed rohkem teavad, siis ikka peab tulema mingi eestlane ja sulle virtuaalselt näkku sittuma. Küsisin egiptlaste grupis, et kus asuvad mänguväljakud ja mida põnevat lapsega PÄEVASEL ajal teha kui ilm tuuline ja basseini ääres/rannas passida on liiga jahe. Ja kui mõni soovitaski kohti kuhu minna ja kust mida otsida, siis üks ikka tuli suskama, et mõnele peab reisi ära orgunnima :D Nagu päriselt?

Sinaistar – matk, mida me ei oodanud!

Meelis kirjutas sellest käigust pika blogipostituse, mis ma seda ikka ümber kopeerin.

Sellel korral me aga oma sammud just kõrbesse ja kaljudesse seadsimegi. Siirdusime matkale kus peategeleaseks beduiinid ja mäed. Kuigi samasugust elamusekskursiooni pakuvad ilmselt paljud, siis meie läksime samade inimestega, kellega mitmeid aastaid tagasi sukeldumas käisime ehk Sinaistari uued näod :) Esiteks tegijad eestlased ja hind tunduvalt soodsam kui läbi reisibüroo ning usaldusväärsem kui kuskilt tänavalt võttes. Selles suhtes oli ikkagi tegemist sellise klassikalise reisiga nagu iga teine – tullakse hotelli järgi, käid tripil ära ning hiljem visatakse tagasi ka.

/…/

Siis saabus aga pearoog ehk käes oli aeg matkama minna. Ega ma ju ei teadnud, kuhu ja kui pikalt see matk meil on. No ütleme nii, et see mis ees ootas oli ikka päris… ma ei oskagi öelda mis asi see oli. Kurnav? Seda mitte. Samas ei olnud see ka midagi ületamatut. Ometigi tekkis mul mingi hetk Hedoni pärast mure.

Nimelt pidime me ronima mäest üles. Ja üles all mõtlen ma ikka üles üles. Ei, see ei olnud mingi mõnus sile tee, mida ääristasid käsipuud. See oli ikka ehtne mägi. Suured kivid, väiksed kivid, kinnised kivid ning loomulikult lahtised kivid. Mingi hetk ma lihtsalt vaatasin üles ja mõtlesin omaette: „Palun ärge öelge mulle, et me peame sinna üles ronima.“

Ekskursioonid – kas odav on hea?

Ma ei taha midagi halba öelda nende Nova ja Tezi ekskursioonide kohta, aga selge on see, et need on ülemakstud. Pealegi on need totaalselt vene keeles ja eestlasel on (vähemalt minul), kergem aru saada pummpumm inglise keelest kui vene keelest. Aga see selleks. Meie otsustasime omal käel leida klaaspõhjaga paadi, et merele kalu minna vaatama.

Sellega on küll see asi umbes nagu loomaaedade ja elevandi ja kaamlisõitudega, et.. see ei ole väga tervitatav tegevus tegelikult .

Klaaspõhjaga paat on üks suurimaid ohte, sest laevast toidetakse kalu, et kedagi juurde meelitada, mis viib rifi tasakaalust välja ja teatud koralliliigid surevad sealt alast välja, kus paat liigub ja kui paadipõhi on kriimuline, st käib vastu koralli, siis ta hävitab neid kauneid elusolendeid. Ma ei tea, kas konkreetselt see paat, mis meil oli, käis nö vastu maad, või on siin mõeldud neid paate, mis on nagu veealused akvaariumid.. Aga noh, nagu ka Sinaistari esindaja ütles, on see hea moodus inimestele, kes kas ei oska ujuda või ei julge pead vette panna, et snorgeldada ja kalu vaadata. Samas, kes juba merel on, see tuleb vette ka ja pigem prooviks snorgeldamist.

Ühesõnaga, saime meie 10€ nägu paadiga merel käidud nagu naksti. Sõitsime El Kheima randa ja sealt neid paate väljub mitu tükki päeva jooksul, saab enne päikest võtta, ujuda.. ja oma aega oodata.

Kohalik õhtusöök – nagu sõjaväele kokatud

Ühel õhtul organiseeris õde meile õhtusöögi. Algselt plaanitud „kokkame koos kohalikku toitu“, päädis ÕNNEKS sellega, et külla jõudes oli kõik valmis. Seda esiteks seetõttu, et arvestades egiptlaste aega, siis oleks sellele kulunud kaks ööpäeva ja teiseks.. kogus oli metsik ja söök, sorry, not my cup of tea.

Käisime siis külas õe mehe sõbraperel, kellel on totaalselt kohalik elamine. Uurisin ka, et kas nad on sealses mõttes pigem rikkad või vaesed.. Keskklass ja klassikaline Egiptuse kodu. Noh, ütleme nii, et kui minu suvekodu oleks nii värvikirev ja sellist kola täis, siis suvega saaks kopp ette kindlasti ja hea oleks päriskoju minna.. Aga seal nad nii elavadki. Noh, jällegi, not my style. Mulle meeldib ikka max minimalistlik värk, vähe asju nähtaval kohal jne.

View this post on Instagram

A post shared by marimell.eu | hinnatud sisuloojad (@marimell.eu)

Aga kui nüüd söögist rääkida. Laud kaeti põrandale nagu kombeks. Kusjuures ma sain aru, et maas süüakse sellepärast, et kui lapsi on palju, siis põrandale ritta mahub rahvast rohkem kui laua taha toolidega. Ma ei tea, kas see on ka päriselt nii, aga päris hea point.

Ma saan aru, et põhitoit on mašid. Pakuti veel hautatud liha, kana, igast erinevaid asju. Kapsalehe sisse keeratult, viinamarjalehe sisse keeratult, minisuvikõrvitsasse topitult, baklašaani topitult.. No polnud mulle mokkamööda. Ma ei söö värsket kapsast, ainult värskekapsahautist. Samamoodi kogu see maitsekombo pole minu jaoks mingi eriline maitseelamus.

Samas, meeldis mulle üks kohalik asi, aga seda tegi õe mees kodus – hakitud sibul, küüslauk, tomat, tšilli ja maitseroheline. Sinna lisas ta ahjus küpsetatud baklažaanid ja see läks omakorda veel ahju küpsema ja sellest sai selline määre, mille sisse oma lapikut egiptuse saia kasta. See oli tõsiselt hea möks.

Kuhu minna, mida teha?

Nagu ma juba mainisin, siis tegemist on kuurortiga, mis ongi üles ehitatud hotellidele, all ink pakettidele ja sellele, et sa hotellialast välja minema ei peaks. Meie oma tüübilt sellised kohapeal passijad ei ole ja sessuhtes Sharm El Sheikh meile sihtkohana väga ei sobiks. Kui siis ainult õele/tema tuttavatele külla.

Seal ei olegi keset päeva sita ilmaga midagi teha. Kõik asjad avatakse alles pärastlõunal (pean silmas just lastele suunatud asju või turgusid vms).

SOHO

Linnak linnas. Mäletan, et umbes kümme aastat tagasi, esimesi kordi Sharmis käies viidi meid „linnatuuriga“ ka sinna. See oli tõesti fäänsi, plaaditud teed terves nö linnakus, fäänsid poed, kino, purskkaevud, muusika, välikohvikud – kõik tundus nii vau. Täna on see tavaline. Aga kuna seal sai elektriautodega sõita ja ma Hedonile seda lubanud olin, siis käisime ära. Hedon sai sealt endale uued jalkariided ka ja.. Võib käigu edukaks lugeda, aga suures plaanis ei midagi erilist.

Delfinaarium – tundus aja- ja raharaiskamisena

Algul mõtlesin minna ka delfinaariumisse Hedoniga.. Ühtpidi mulle see loomade piinamine ei meeldi, nende ekspluateerimine ja seljas ronimine jne. Teistpidi, kui ta seal juba on, siis võiks ju. Õhtu lõpuks me sinna siiski ei läinud, sest selgus, et.. tehakse see lahti jälle pärastlõunal, mine sinna, kell kolm on show time ja kui see läbi saab, siis mine koju. Ehk siis maksta mingi 50€ 15 minuti eest tundus mõttetu. Mis seal veel teha? Vaatad niisama delfiine ja pingviine. Okei. Aga poole tunni eest 50€ maksta tundus lamp. Seega, meie poolt jäi käimata. Ja ilmselt väga millestki ilma ka ei jäänud.

Veeparki – milline valida?

Veeparkidest palusin Meelisel kirjutada, aga kuna tal läks nats lappama, siis sai sellest eraldi lugu.

Cleo Park

Kuna Hedon ärkas reisil olles eriti vara, siis jõudsime ka meie eriti vara kohale. Nagu ikka nii vara, et see oli veel kinni. Õnneks saime väravatest edasi ja parkisime auto ära ning läksime asja uurima, et kuidas see välja näeb ja mis need hinnad on jne. Esiteks oli see täiega väsinud olemisega. Teiseks oli hind loomulikult erinev kohalikule ja turistile. Kui mina tahtsin kohapealt piletit osta, siis oleks see maksnud 26 eurot, aga kohalikule vaid kuus. Hind hinnaks. Küsisin, et mida ma selle raha eet saan? Süüa? Ei. Juua? Ei. Sooja basseini? Kindlasti mitte, meil on ju siin suvi, kõlas teenindajalt vastus. Olles seal minutikese-kaks hindu uurinud ja nägusid teinud, kukkus ka hind. Viimaks pakkus meile siis kahele täiskasvanule ja ühele lapsele kokku hinnaks 46 eurot. Mitte, et see mingi üüratu allahindlus oleks olnud, aga vähemalt ei saa öelda, et ei teinud soodukat, eks?

Rixos Seagate Aqua Park (Rixos Seagate I vastas, link)

Nimelt asus ka kohe meie lähedal selline hotellide kompleks nagu Rixos. Kokku oli neid kolm tükki, aga kaks olid lähemal ja üks neist oli siis ka see niiöelda Püha Graal ehk siis veepargiga. Pilet sinna aga maksis 54 eurot. Ma pidin esialgu hingetuks jääma, sest no tundus kuidagi eriti kallis. Aga samas Hedon oli nii õnnetu seal tagaistmel ja ma teadsin kui väga ta ujuda ja vees möllata tahab. Võtsin vastu otsuse, et heakene küll, maksku mis maksab, lähme siis Rixose hotelli veeparki.

Kas see 60 dollarit oli oma raha väärt? Jah, kindlasti. Kas ma soovitan seda kohta? Jah, kindlasti. Kas ma läheksin sinna uuesti? Jah, kindlasti. Tundus esialgu küll kallis, aga olles ära käinud ei kahetse ma hetkekski.

Loe Meelise postitust lähemalt siit!

Kas kõik egiptlased on samasugused?

Ja lõpuks jõuame selleni, et jah, mu õel on kohalik mees. Ma ei olnud teda kunagi näinud. Mulle oli jäänud temast mingi eelarvamustega mulje nagu igast teisest egiptlasest, kes „euroopasse pääseda“ soovib. Arvasin, et mu õde on number statistikast ja ta põeb raskekujulist MMD* sündroomi.

MMD – My Muhamed is Different

Tuleb tunnistada, et pidin esimesel õhtul oma sõnu sööma ja tõdema, et see õe uus mees on vapsee normaalne. Ma julgeks isegi öelda, et normaalsem kui mu õde :D No offence, sis!

Ühesõnaga, ma olin küll tema pilte näinud ja sain aru, et ta päris see kitliga moslem pole, aga ikka mõtlesin, et kurat, nagunii paneb õe lõpuks ketti ja netti ei luba ja käseb-keelab-poob ja laseb. Ega ma nagu vait ka ei olnud ja võtsin selle teema temaga üles. Ikkagi minu õde, kes sinna luku taha pannakse mingi hetk, eks.

Ja ma ei olnud valmis ausaltöeldes selleks vastuseks. Ma arvasin, et ta hakkab hullult põhjendama ja vabandama ja ajama seda „ma armastan nii väga su õde“ paska.. Aga et ta küsis mu käest, kas su kõik sõrmed on samasugused? Ma olin, ah, ei ole. Novot, kõik egiptlased pole ka samasugused. Iga araablane pole terrorist. Ja tegelt sellest piisas. Ta jättis väga sümpaatse mulje.

Kui neile järgmisel päeval grillpeole sõbrad külla tulid ja ma nägin karja kutte roosades lühikestes pükstes, kleitides naisi.. siis oli mulle selge, nad ei ole kõik samasugused ja nad ei ole kõik kuus korda päevas peaga mošee poole ja.. üleüldse. Inimesed ongi erinevad ja ma vist suures plaanis ei pea onu Matit* kartma.

Onu Mati on Mohammedi hüüdnimi, sest me ei saanud aru, kuidas see õige hääldus ikkagi on ja et Hedonil kergem oleks, kutsusime teda onu Matiks.

Vot, selline seiklus meil siis Egiptuses. Annan teile aegsasti teada kui mu õe villa rendile on antud ja saate külla minna. Olge ainult valmis, et Sharmis elaval eestlasel on megaigav ja ta räägib teid esimese tunniga poolsurnuks. Muidu koht ise, totaalselt aus ja hea ja marimell lööb kerge käega templi peale!