#omakodu ehk kommentaar oleks liiga pikaks läinud
Kuigi ma ei ole kuude viisi Perekoolis käinud, siis tean ma juba ette, kuidas selle postituse peale nad aktiveeruvad (tegelikult näitas seda juba säästukonto postitus, sest ma tunnen ära kohe kui Käod siia kommenteerima satuvad), et “jälle mingi oma kodu jutt, blogi raudselt nii välja surnud, jälle klikke vaja..”
Ei, sõbrakesed, ei. Meie blogi ei ole välja surnud, vaid on aktiivsem kui kunagi varem ja ma ei saaks rohkem rahulgi olla oma eluga hetkel, aga iga jumala kord kui ma kuskil moka otsast seda oma kodu jälle mainin, on mingi kaarnate kari blogis kohal ja siis ma tahan neile vastata ja siis… ma näen, et need kommentaarid läheksid kilomeetristeks ja lihtsam on blogipost teha. Selle postituse inspiratsioon tuli konkreetselt selle säästuaasta postituse kommentaaridest.
Mina usun teisse ja elan kaasa ka teile :). Praegu pole just kui palju ju muutunud teie jaoks selle säästmisega st millestki ilma ju pole jäänud :) . Arvan, et kui suudaksite veel veel natsa pigistada, siis tàituks kindlasti! Nagu sa ise ytlesid, et päris nagu rott kah ei viitsi elada, aga samas mõtle kui hea oleks, et ostad oma kodu välja oled paar aastat nii ökol reziimil kui võimalik, aga ylejäänud elu on lust ja lillepidu :)!! Edu ja jõudu!!
Hakkasin vastama, et olen selle oma koduga ikka nii kuradi kahe vahel. Kas maja või korter? Kas ikka osta või edasi üürida? Ja siis hakkas tulema neid kommentaare, et ma kujutan endale ette, et meil üldse säästukonto on jne. Noh, ütleme nii, et mida ma olen aastatega õppinud – ignoreeri lolle. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on säästukontol 21, või 31 või 81 tuhat, ma ei pea kellelegi tõestama, kus kontol see raha on, ma ei pea mitte midagi kui ma ei taha.
See, kas anonüümne lugeja (minu jaoks) usub mida ma kirjutan või ei – kui aus olla – see on tema vaba valik. Ma tean täpselt, mis mu kontodel toimub, palju ma teenin, kui palju toob sisse blogimine, kui palju töötamine, kui palju erinevad projektid, kui suur on meie blogi külastatavus ja erinevate postituste klikkide arv jne.
Elad üürikas, elu on lill
Ootaks jah pigem blogipostitust, teemal “miks oma kodu nii mõttetu on ja kõik inimesed hoopis väikestes üürikorterites elama peaksid”. Polegi sellest veel mitte kunagi teie blogis lugenud. Hakake parem reaalselt raha koguma, siis ehk tekib ka soov endale päriselt kodu osta. Arusaadav, et kui tegelikult säästuarvel tuul puhub, siis “ei soovi ka oma kodu”.
Konkreetselt Perekooli kägu ju. Asi ei ole, et ma ei taha oma kodu. Me ei ole mitte kunagi öelnud, et ei taha. Lihtsalt elu on läinud nii, et meil hetkel ei ole oma kodu.
Vaadake, kui mina ei oleks elanud teadmises, et mul on Kakumäel maja (küll korralikku kõpitsust ja kanalisatsiooni vajav), mis ühel päeval jääb mulle ja kui meile ei oleks seitse aastat igal sammul kinnitatud, et “see kõik jääb Meelisele (ehk siis maja Tallinna kesklinna piiril ning maja Tartus), milleks te oma raha raiskate, elage ja võtke vaikselt, mitte nagu meie nooruses”, siis oleks meil see oma kodu olnud ilmselt juba 11 aastat tagasi olemas..
Aga kõik läks vastupidi. Mina jäin oma lapsepõlvekodust ilma, jah, võin siin end süüdistada, et olin isekas ja miks ma ei rabelenud selle 70 tuhande euro suuruse võla klattimiseks verd ninast välja.. Teisalt elasime me selles “kõik jääb Meelisele” vales. Meie õnn aga saabuski siis, kui see suur vale ilmsiks tuli. Seal Tallinn-Tartu maanteel saimegi aru, et nüüd tuleb midagi tegema hakata. Ja me hakkasimegi. Lihtsalt kõik ei läinud nii kiiresti nagu oleks võinud. Tavaliselt võtabki kõik hea aega.
Ja me võime siin heietada, kas sellel kõigel oli pointi, uskuda, mitte uskuda, loota, mitte loota jne. Mis olnud see olnud, hetkel oleme me hetkes, kus me korjame raha, kus meie unistustes on oma kodu, aga kas selleks on pikaaegne üürikodu või päriskodu, korter või maja, uus või vana – see on juba eraldi teema.
Konkreetselt elust enesest
Me sõbrad ostsid endale korteri. Ja järgmisel nädalal pärast ostu kukkus radikas seina pealt maha. Kelle mure? Nende. Kui suurem osa nende raha oli läinud korteri alla, siis nüüd tuli kiirelt jebida veel mingi radikajamaga.
Oleks nad edasi üürikas olnud – pole mingit muret, kõne omanikule ja pole sinu asi. Sama teema mingi vannitoauputuse või uue aia või mänguväljakuga hoovis. Pole sinu mure kui sina omanik ei ole.
Ma põgusalt jõudsin seda kommenteerida kui keegi juba kraaksus vahele, et kas ma hakkan umbes muldpõrandaga elamist endale ostma, et vannituba kohe läbi laseb ja radikas seinalt maha kukub. Me sõbrad ka ei ostnud lagunemisseisukorras korterit. Jumala korraliku korteri ostsid. Aga näed… juhtub.
Muldpõrandaga maja
Ja siit jõuame me juba järgmise punktini. Kui ma ütlen, et ma tahan totaalselt uut elamist, et astuda sisse ja asuda elama ja siis tulevad teadjad kohe rääkima, et me võiksime osta ikkagi muldpõrandaga maja, sest selle saab kätte kolm korda odavamalt ja ise korda teha ja nokitseda ja siis tuleb ikka see õige kodu tunne ja…
Kuulge, olgem ausad. Ei ole ei mina ega Meelis kumbki mingi “Naabrist parema” materjal, kes nokitseks ja ehitaks. Ma tahaks reaalselt osta juba tapeeditud seintega korteri kus kraanikausi äärel on seebidosaator ka, et ma ei peaks midagi mõtlema ja oma pead vaevama.
Meie Facebooki sõber ostis just omale aura ja ajalooga maja ning mis seisus ta nüüd on? Maja, mis nägi välja üsna korralik, lõpetas suht neli seina ja katus situatsioonis. Ei möödu nädalatki, kui ta jälle mõnda ehitusmeest ei otsiks, kes teeks kas vundamendi korda, paigaldaks uued kanalisatsioonitorud, elektrijuhtmed jne. Kas see aeg ja närvikulu pole midagi väärt? Huviga ootame, et mis see ajalooga maja hind siis lõpuks kokku läheb maksma. Kas see tõesti tuleb siis nii palju odavam kui mõni uus?
Ja siis see, kas maja või vanem korter või tutikas korter
Oletame, et me ostame 2022 maja, siis ca 10-15 aasta pärast kolivad lapsed välja ja me istume seal oma majas, siis on see nii omaks saanud, et ei taha loobuda ja olemegi nagu suurem osa vanu inimesi praegu, et nui neljaks, lähen siit jalad ees. See pole mulle ka mokka mööda. Osta aga 200 tuhande eest korter, tundub ka ajuvaba, kui selle eest saaks maja. Oh, ma võiks heietama jäädagi sel teemal. Meelis on jällegi maja fänn, et saaks muru niita ja nokitseda jne. Kuigi viimasel ajal on ka tema hakanud mõtlema ja oma seniseid soove teisest küljest vaatama hakanud.
Aga klikkide nimel ma jälle blogin sellest, et te saaks kaasa rääkida..
Haha. Ausalt. Kui te arvate, et me ei räägi sellest omavahel või ei aruta neid teemasid, siis arutame küll ja iga jumala kord jooksemegi tupikusse, sest me ei suuda sedagi ära otsustada, kas mõistlikum oleks kallis korter või maja või odav nokitsemist vajav maja. Kas me tahame siduda end lehtede riisumise, õunte korjamise, lume rookimise ja muu majaga kaasnevaga või naudiksime me parem elu, kus sellega tegeleb ühistu ja sinu rahakott kannatab natuke rohkem. Aga stressi on selle võrra vähem, et ise mõni remondimees leida.
Ja rääkides uusarendustest ning tutikatest korteritest, siis selles osas ma pean vist veel eraldi postituse kirjutama. Käisime hiljuti ühte arendust vaatamas ja päriselt ma sain väikese šoki. Mis asjad need on? Kes üldse ehitab selliseid elamisi. Ja mis veel hullem, kes üldse ostab selliseid kortereid. Hinnad nagu majadel, aga ruumi nagu puukuuris.
Ja siis mõtleme jälle – julmalt lihtne on üürida, ela ja ole ja jumala suva kõigest. Millegi eest sa vastutama ei pea peale enda heaolu.
Aga nagu ma ilmselt kõik need postitused oleme omal ajal lõpetanud, lõpetan ma ka täna – küll see oma kodu tuleb. Varem või hiljem. Tulemata ta ei jää. Lihtsalt peame leidma selle õige. Selle klikiga koha, millest süda enam üle ega ümber ei saa. Ja ma ei tea täna, kas see on muldpõrandaga remonti vajav maamaja kaevuga hoovil või mitmesajatuhande eurone ridaelamuboks või luksuskorter Tornimäel.
69 Kommentaari
Sa ehk loodad, et kommenteerijad aktiveeruvad? Kägu=anonüümne kommenteerija, inimene meie hulgast.
Ainus, mis mulle selle (j veel mõne) blogi juures ei meeldi, on silmakirjalikkus. Ole ausalt see, kes sa oled! Sellisena mõjub inimene palju sümpaatsemalt.
Postitusest lugesin kaks esimest rida, rohkem ei viitsinud. Jutt ilmselt sama, mis alati?
Muidugi sama, mis muud :D
Oot, kust sa tead, et nad ei ole need kes nad on, kui sa loed postitusest ainult 2 esimest rida???
Jummal ma ei saa üldse aru, milleks on vaja rabedeleda selle “mõtte” nimel, et OMA KODU. Suva nagu ju?! Kui ei ole
tunnet, et ei taha vöi pole vaja, siis jätke teie see teema rahule ja samamoodi inimesed, kellesse see EI PUUTU GRAMMI KA MITTE
Ei PEA ju olema krt elulooraamatus kirjas, et PEAB olema OMA kodu. Niiii lamp mu arust, elan seal, kus tahan.
Ps: Kui keegi hakkab jahuma, et oi aga mis siis lastele jàäb, kui te ära surete, siis jeeeesus uskuge mind, lapsed on palju õnnelikumad kogutud raha üle, millega tulevikus oma unistusi teoks teha!
Olen sinuga nõus. Teisalt – me tahame oma kodu, lihtsalt ei suuda otsustada, kas maja või korter või..
Ohh kui sarnased dilemmad kodu teemal. Meil pigem kaalub maja soov ikka üle. Suurimaks probleemiks asukoht. Tallinnasse ei jaksa osta, kevadel oleks Tartu lähedale peaaegu saanud aga pank tõmbas pidurit enne koroonat.
Elame siis edasi üürikas ja unistame paremast tulevikust
No just. Me vaatasime, et meile meeldivad 200 tonnised korterid, selle eest saaks maja.. Aga maja jääb jälle liiga kaugele. Üks häda ja viletsus ma ütlen :D
Ma ütleks nii palju, et kui ostate maja ja lapsed välja kolivad, siis kui maja ja seal elamine teile nii omaks on saanud, siis vaevalt te tunnete, et see maja on koormaks teie kaelal. Kui selle peale on tekkinud mõnus oma kodu tunne, siis ega te seda müüa taha. Te ei pea ju ostma endale kahe-kolme korruselist lossi, mille über hektarite viisi maad laiutab. Miks mitte vaadata paarismajaboksi, esimese näitena tuleb pähe kohe Miiu kodu, mida hetkel müüakse. Teie perele oleks tubade arvu poolest ju ideaalne. Ja mõtle ka sedasi, et kuigi lapsed suured ja väljakolinud, siis külla tulevad nad ikka ning ilmselt tahavad ka ööseks jääda. Oleks ju tore neile võimaldada natuke privaatsust, eriti kui nad peaksid tuleme oma teise poole või lastega :)
Ostsin tuttuue korteri ja sisustamise kaigus juhtus nii mondagi- tuli pohimotteliselt kaks tuba just siseviimistletud korteris uuesti teha AGA see ei juhtu ju iga kuu- radikas, sein, lagi see on 50-100 eurot teha ja koik. Vorrelda kas jaada yyrikasse v osta oma korter on veits jabur. Yyrides viskad iga kuu 5-600 eurot minema, oma korteriga pm sa kogud seda raha, myyd maha siis saad tagasi. Ja keegi ei osta korterit v maja terveks eluks et peaks laste valjakolimisele muretsema. Ostetakse sobiv ja alati saab ju myya ja uue osta:D
Üürikodul on omad plussid ja miinused ja isiklikul kodul samuti. Ma soovitaks selle peale mõelda, et pensionile jäädes võiks ikkagi oma (väljaostetud) kodu olemas olla. Meie Eesti pensionist hakata korterit üürima on suht võimatu. Pealegi oleks ju tore, kui tulevikus ka midagi (lapse) lastele pärandada oleks. Kui üürikas jätkate, peavad teie lapsed hakkama esiteks ise endale korterit üürima ja teiseks ka oma pensionärist vanemate üürikorterit maksma – noortele elluastujatele natuke suur koormus.
Ma ei saanud aru, et kui teile oleks jäetud pärandus, siis oleks oma kodu ammu olemas? Paljudele meist on antud oma kodu? Kõik ise ju pingutanud, kogunud sissemaksu ja ostnud endale korteri/maja. Ja ega see vanemate pärandus jõuaks nagunii lastele alles mitmekümne aasta pärast. Mul on vanematel päris palju kinnisvara, aga kordagi pole isegi mõelnud sellele, et see mingi aeg saab meie omaks. Pigem loodame, et veel niipea ei saa ja mu kallid vanemad elavad veel pikalt-pikalt.
Mina teie asemel vbl vaataks endale hoopis ridaelamu või väikse aialapiga uuema korteri. Ise elame hetkel ühe lapsega ridaelamus ja päris mõnus on. Laps saab aias joosta, aga samas pole meil eriti midagi siin toimetada, mis mulle sobib, kuna ma olen parajalt laisk välitööde osas :D
No vaata, meil oleks vanemate kinnisvara kasvõi tagatiseks olnud, mis oleks asju lihtsustanud. Aga mis sest enam. Minu kodu läks parematele jahimaadele minu enda jonnakuse tõttu ja Meelise võimalused lendasid taevasse, sest ta valis naise kes ta emale ei meeldinud. Läks nii, siis läks. Lihtsalt oleks me teadnud aastaid tagasi, et nende juttude taga on lihtsalt manipulatsioon, siis oleks me varem olnud teadlikumad ja teinud teisi valikuid :)
Olen lugenud omakodu ja säästublogi ja ise mõelnud alati sellele, et kui tublid te tegelikult olete. Olen ise peale päälinna kolimist ja peale ühikaelu elanud alati üürikates, jah mõelnud, et võiks ju oma korteri osta aga see sissemakse paneb asjad paika. Nooruspõlve kergekäeliselt tehtud otsused mõjutavad veel praeguseni ja sääste korteri ostuks pole kogunenud. Ma imetlen inimesi, kes oskavad planeerida, säästa ja rahaga ümber käia, eks ka mina vaikselt õpin. Igal juhul kõigil on kuskil oma kodu, kas korter, maja, üürikas või ostetud, peaasi, et oleks ikka omakodu tunne ja see nõks peab ära käima, just seda kodu me endale tahame, siis on õige aeg liigutada ja midagi teha.
Just! Ma eile õhtul ütlesin Meelisele, et kui ma teaksin, et kuupäeval x saan ma sellise korteri/maja/kodu nagu ma tahan ja tean, et kui mul selleks ajaks on xn summa koos, siis me selle saame, siis oleks palju lihtsam jätta ära igasugused lõunad linnas, veel ühe kombe ostmine Hedonile (sest kaks on parem kui üks), jätta ära igasugune tilu-lilu, sest midagi terendab. Praegu ma lihtsalt kogun. Jah, mõtteliselt oma kodu jaoks, aga mul pole mingit eesmärki, et kas mul on koos 32 tuhat, 45 tuhat või 70 tuhat. Aga kui ma teaks, et mul peab olema 1. aprilliks 50 tuhat, siis ma nui neljaks sebiks kuskilt :D
Kindlustus on igasugusteks jamadeks. Eelmises korteris oli mul “tore naaber”, kellele ikka aeg-ajalt mind uputada meeldis. Kindlustus maksis nii remondi kui korraldas töö, st soovitas oma koostööpartnerit. Väga head mehed, siiamaani palkan neid, kui midagi omast tahtest muuta tahan.
Isegi lukuvahetuse maksis kindlustus, kui võtmed ära kaotasin.
See ajalooga maja. Inimese jaoks võib olla väärtus hoopis milleski muus kui rahas. Mina näiteks pakkusin oma praeguse kodu eest üle, kui see oli teiste huviliste poolt juba broneeritud, sest mul on oma kindlad nõuded, mida ma soovin.. Kaalusin juba tõsiselt Tartussegi kolimist, sest seal on puumaju, mida eelistan, rohkem kui Tallinnas. Nii kaua kui võimalik, ei ole ma nõus elama üle kahekordses korrusmajas, ei paneelikas ega uusarenduses. Praeguse kodu leidsin Tallinna külje alla.
Nüüd on mul kaks kinnisvara, mille laenu maksab väiksema üürnik enamjaolt kinni. Esimese ostuga mul muidugi väga vedas, ema pani enda korteri lisatagatiseks, sissemaksu mul ei olnud. Teisele kogusin juba ise sissemaksu. Konkurentsitult parima laenupakkumise tegi LHV. Mingisugust taaka ma endal laenu ega kinnisvara omamise kujul ei tunne, kõike on võimalik välja üürida või müüa, kui selleks mingil põhjusel tahtmine peaks tekkima.
Me ostsime oma maja 2018 juuli.
Tegemist on vana majaga, aga katus, fasaad, põrandad ja aknende vahetus oli tehtud. Lisaks küttekolded korras.
Vesi oli ka sees, aga vannituba oli “kaunis” osb lihtsalt seinas, duššinurk ja üsna kole põrandakate.
Kui maja vaatama tulime, siis see tunne mis mind valdas. Tundsin, et ma olen jõudnud koju. ❤️
Ma ei uskunud, et me niipea saame maja, aga saime.
Ma tunnen ennast siin hästi ja oleme jõudnud palju ka juba ära teha.
Esimesena tegin tütre toa korda, siis elutoas sai tapeet ära vahetatud, vannitoas remont tehtud, koda sai uuenduskuuri jne jne
Nüüd alustasime teise korruse väljaehitusega.
Lisaks oleme hoovi korrastanud korralikult. Palju asju ümber istutanud jne.
Tööd on palju, aga kõike teeme mehega rõõmust. Alati on hea vaadata, kui midagi uuesti tehtud on ja see tunne on mega. ❤️
Lapsed on meeletult õnnelikud siin ja tütar aina räägib, kuidas tal ikka meeldib siin elada.
Oma noorema lapsega saan alati rahulikult õue minna ja lapsel tegemist küll (liivakast, mängumaja, kiik, liumägi).
Suvel olimegi ainult õues.
Koroona ajal olime eriti õnnelikud, et meil oma hoov. Saime alati õue minna, millal tahtsime.
Mängisime, grillisime, riisusime jne õues. Alati oli tegevust ja see hoidis pea selge.
Tööd on tõesti palju, aga meile väga meeldib
Jaa, ma olen sellega ka nõus. Samas ma ei tunne, et me Meelisega oleks mingid erilised majanokitseja materjalid :)
Muidu kui korteris kukub radikas seinast, siis on see ühistu mure – küttesüsteem on ühistu oma, samamoodi nagu vee- ja kanalisatsiooni torud ning välisseinad. Ja iga asja muu asja jaoks on kindlustus, ilma milleta laenu ei saa. Kui üürikas miski uputus vms on, siis pead ikka elamist otsima hakkama. Ainult oma korteri puhul saad hiljem enda maitse järgi korda tehtud koju tagasi minna. Uusarendused on väga tihti küll täiesti kohutava planeeringuga ja ka elukeskond ei ole kõige parem – koolid kaugel, meelelahutust sama moodi.
Ah las inimesed räägivad ja kirjutavad mis tahavad… Nad ise on oma elu nii igavaks elanud:)
Aga ma ise saan miljon head asja maja kasuks öelda… Mul lapsed praegu 6 ja peaaegu 3 ja no niii armas on vaadata kuidas nad aias omaette tegutsevad… Mõtlevad mängusid välja ja lasevad oma fantaasial lennata… Lisaks kasvavad iseseisvamaks minu meelest.
Edu teile.
Meie kodu ostud on juhtunud täiesti planeerimata.. On just see õige kodu ootamatult meie teele sattunud.
Olen suure osa elust elanud majas ja alles 1,5 aastat tagasi kolisime korterisse. Läksime elukaaslasega lahku ja mitu aastat elasime lapsega majas enne kui elukohta vahetasin. Maja on tegutsejatele. Alati on midagi teha ja alati on millekski vaja raha koguda. Tüdisin nii ära sellest, et kõik on ainult minu mure. Korteris elades on kulud ühised ja mis veel tähtsam, nende tööde tegemine ja tegijate otsimine pole sinu mure. Ühistu võtab pakkumised ja lahendab kõik jooksvad mured. Ela ja naera ma ütlen . Jah, igatsen hommikukohvi joomist trepil, et laps jookseb oma aias, aga siiski hetkel nii rahul.
Jaaa, tean ka seda tunnet :) Oma majas oli pidevalt see, et üks asi sai valmis ja hakkasid järgmise peale mõtlema.
Aga miks mitte osta korter/maja ja sinna üürnikud sisse panna kes siis üüriga maksavad Teie pangalaenu kinni ja samal ajal koguksite veel raha edasi, et laenust võimalikult kiiresti lahti saada ja miks mitte ka siis uuesti nii teha.
Mis mõtet oma uude koju üürilisi panna on? Ise maksad ju siis ka üürikorteris üüri.
Meie aga oleme varsti aasta olnud üürilised majas mille me nüüd suht suure tõenäosus ega suvel omale ostame. Tulimegi algul üürnikeks et teada saada maja head ja vead. Nüüd kus kõik on suht teada ja ka kohake on väga armsaks saanud oleme otsusel et kui saame laenu siis likvideerime vead ja teeme kodu omanäolisemaks pikema aja vältel.
Maja ost ongi nagu põrsas kotis.. See kui vaadata seda 10 minutit ja osta omale päriseks hetkeemotsioonil teadmata mitte midagi ongi tohutu risk.
Soovitan pigem küsida erinevate müüjate käest võimalust olla üürnik mingi aja- äkki ei tule naabritega klappi, äkki kukub radiaator maha.. Mis iganes aga vähemalt ostmise hetkel oled kindel oma ostus
Ja kust te sellise maja leidsite? Uus? Vana? Uusarendus? Otse omanikult? Maakleri kaudu?
Ok, ma pole küll varem kommenteerinud, aga see teema tõesti kõnetab paljusid. Olete te mõelnud hoopis sellist asja, et osta krunt?? Harku vald, Saue vald jne…või miks mitte ka natuke kaugemale, et tulevikus saaks sellest näiteks mõnus pesa/suvemaja? Teie säästudega saaksite maa kohe välja osta, lihtsalt vaja vaadata kui suur, mis puud, kus ühistransport, kas vesi elekter olemas jne. Ausalt, need uued ridaelamud on tõesti väga kallid, ja uued korterid üle mõistuse hinnaga hetkel. Aga krundi saaks välja osta ja siis hakata koguma raha või võtta tulevikus laenu, et lasta ehitada võtmed kätte elementmaja (näiteks). Mina arvan et need elementmajad on tulevik, lähevad järjest kvaliteetsemaks ja odavamaks (hea krunt heas asukohas aga pigem kallimaks) ning saaks valida ehitada täpselt sellise väikese armsa majakese nagu ise tahaks (no soodsamad elementmajad hakkavad 60 000 eurost näiteks, või ma eksin?) Pluss ostes väikse maalapi oleks see hea investeering sest tulevikuks (saate soovi korral müüa ja raha ei põle pangas).
OLETAME:
– krunt 35 000
– moodulmaja 60 000
– sisustus 30 000
. muud kulud, ala liitumised ja vee vedamised ja ma ei tea, tee ja aia loomine 15 000
Kokku: 140 000 – okei, veidi odavam kui valmis ridakas, aga valmis ridakas on valmis ridakas :D Ma räägin, ma/me oleme ka piisavalt mugavad, et hakata ise jebima selliseid asju. Jah, blogi mõistes saaks tuhandeid klikke kui kaks lolli ehitama ja sisustama kukuvad, aga närvid maksavad ka midagi :D
Meie saime suvel esmakordselt lapsevanemateks. Elasime 45 ruuduses korteris ning 2 kuud enne beebi tähtaega viskas mul kopa ette kilukarbis elamine. Kuna mõlemad oleme peredest kellel suur maja ja hoov, siis ei suutnud enam korteris reaalselt olla, igapäev vihkasin seal elamist aina rohkem
– eks suuuuuurt osa mängisid hormoonid… kuna siin lähedal valmib just uuselamurajoon, siis istutasin elukaaslasele pähe motte, et uuriks pankadest võimalusi – kui ei saa, siis vähemalt teame mis meil puudu jääb. Meie üllatuseks olid pangad nõus laenu andma väga mõistliku intressiga, aga kuna me oleme väga noored (alla 25), siis neid summasid nähes ikka pani päris pikalt mõtlema, et kas me ostame endale maja või ei.
Tänaseks oleme elanud pea kaks kuud oma majas ja kuu tagasi istutasime elupuud – appi kui võimas tunne nii tore on kell 9 hommikul enda hoovis askeldada, muru niita jne (vanemate juures elades vihkasin aiatöid). Meil on koer, keda saab igal ajal lahti lasta enda hoovi, ei pea muretsema, et ta jookseb auto alla või et keegi tuleb tema teritooriumile jne.
Laenu saime 25 aastaks, aga ega see ei tähenda, et me siin 25 aastat elaks… või just tähendab et võime elada kasvõi 60 aastat siin veel. Igatahes inimesi on muidugi kahte sorti, kes korteri inimene ja kes maja inimene!
Mina ei saa aru nendest, kes ostavad haiglase summa eest korteri, sama hästi sõida 30km linnast välja ja saad juba UUE maja. Aga muidugi see on vaid minu arvamus.
Teile palju palju palju edu ja küll te mõistate kumbad “inimesed” te olete ja kurb, et teisi kotib kellegi säästukonto
Ma siin ühe koha peal vaidleks vastu – on ikka vahe, kas sa elad linnas (kus kõik on käe jala juures 15 minutiga) või 30km linnast väljas. Siin mängibki see rolli, et okei, suur korter/ridakas linnas/linnapiiril maksab 200 tuhat, aga maja 30km väljas 100 tuhat, aga lõpuks sõidad selle sada tonni aja ja raha mõistes ikkagi maha.
See 30 km on tegelikult 60 km (sinna ja
tagasi). Eks see pikapeale hakkab väsitama, aga eks see oleneb inimesest.
Läheks trenni, kinno, sööma ilmselt nipsti ei saa
Uhh.. minu mõtted on suhtelised samad.
Ostsime küll nüüd korteri, aga südames tahaksime ikka oma maja ja oma hoovi.
Ehk siis hetke plaanide järgi elame siin korteris mõned aastad ära ikka, kogume raha edasi ja siis müüme korteri maha ja ostame maja. Selline on plaan vähemalt, haha, kas see päriselt ka juhtub, eks näis.
Kui 2 nädalat hiljem kukub radiaator ilma mehhaanilist jõudu rakendamata seinast ära, on see varjatud viga. Varjatud vead peab korteri eelmine omanik ära lahendama. Varjatud vigu võib esineda mingi x aja jooksul (6 kuud? 1-2 aastat? Oleneb vist arendusobjektist), edaspidi jäävad tekkivad vead uue omaniku kanda.
Kōiksugu asju võib juhtuda nii korterites kui ka majades. Kui enda korter, parandad vea selliselt, et elukvaliteet ei kahjustuks. Mis siis, kui üürile andjat tekkinud probleem ei huvita, kuna elamist see otseselt ei häiri? Mitte miski ei garanteeri, et omanik parandab/parandab kvaliteetselt/parandab maitsekalt. Seega ei saa ütelda, et kui üürikorter, selliste asjade pärast muretsema ei pea.
Mina olen sinuga nõus. Pole teiste asi, mis on minu ja kaaslase unistused, palju meil pangas või sukasääres raha on, oluline on ju et ise rahul olete. Unistused ja soovid on muutuvad, meie näiteks 2018 müüsime maja maha, kuna maad oli liiga palju ja ühel päeval kui oleme kahekesi pole meist selle hooldajat. Ostaime väiksema maja, väiksema hooviga . Kuid kaks aastat hiljem otsustasime ikka korteri kasuks, võtsime uuesti müügi ette, just samal põhjuselt, et ise ei pea vaeva nägema lume lükkamise, õune koristamisega jne. Ühesõnaga keegi ei saa teile etteheiteid teha, kuidas te elame peate. See on siiski iga pere enda asi, kuidas oma elu elamisväärseks elada. :)
Kas üürida või omada? – me otsustasime korteri osta kuna pangalaen on fikseeritud summa iga kuu, üür tōusis meil põhimõtteliselt iga aasta..sissetulekud ka suurenevad, aga kui ma x aastat tagasi maksin üüri 500 euri, täna on sarnased korteri 700-800 euri, siis laen on endiselt 500 euri. Okei..euriborist sõltub ka, aga siiani ei ole see veel mõjutanud.
Maja või korter? – me oleme tugevalt korteriusku, isegi kui sama raha eest saaks maja. Esiteks sama raha eest ei saaks sellist asukohta, me eelistame keset linna elada nii et igale poole saaks max 10 min autoga või üleüldse jalgsi. Milleks aega raisata autoga sõitmisele? Ja teiseks, enamus korteriga seotud muresid on ühistu kanda.
Eelmises kohas rōdu, ventilatsiooni jms mured lahendas ühistu, me pidime lihtsalt töömeestele ōigel ajal ukse lahti tegema. Mu vanematel oli eluaeg unistus saada oma maja, said lōpuks. Muidugi on seal mōnus ja tore ka hoovis päevitada, lastel joosta särkvärk..aga nad on koguaeg sellega hõivatud. Küll on vaja rohida, kasta, trimmerdada, niita (ok, selleks robot), talvel lund lükata et kodust vâlja saada..lisaks andis 23.dets küttesüsteem veateate ja lakkas toimimast, tore eks? :)
Lisaks on peale 7 aastat vaja maja üle värvida, pleekinud on ühe poole pealt..ehk siis tegemist on koguaeg. Loomulikult kui see meeldib ja muud teha pole, siis on puhas nauding.
Aga ma selle meeletu toimetamise asemel pigem veedaks aega niisama perega kuskil käies või midagi toredat tehes :)
Ma ei saa üldse aru mingist mentaliteedist, kus inimesed loodavad kellegi teise varale? Kuidas saab üldse arvata/eeldada et keegi Sulle midagi jätab, isegi tagatiseks annab? Jah nad on sinu vanemad aga neil puudub kohustus jätta oma lastele midagi sellepärast, et nad on tema lapsed, see on iga inimese vaba valik ja kui tahab pärandab kõik kasvõi naabri Kallele.
Leenu kommenteerib: Jah, loomulikult on see nende vaba valik. Aga siis ei tasu oma lapsi kasvatada teadmises, et orja siin, see kõik jääb sulle. Õnneks minu vanemad seda teinud pole ja minu valik oli lõpuks sellest laenu ülevõtmisest loobuda (mille vanemad võtsid). See oli minu valik nö oma kodust loobuda.
Meelis jäeti lihtsalt kõigest ilma, olenemata sellest, et terved oma lapsepõlved veetis ta rohides, niites, õunu korjates, lund rookides, lusikaga kivitee vahelt muru nokkides, marjapõõsas nuttes, endal sääred verised, et polnud piisvalt korralikult tehtud, tänutäheks visati veel soola ka veristele haavadele ja kästi edasi orjata. “Endale teed, kellele ma selle siis jätan” – aga näed, ikkagi ei saa ta mitte sittagi. Saabki suvaline naabri Kalle. Aga hea on tõdeda vist mõnel, et sai lapsele kohutavalt traumeeriva, sadomasoliku ja täiesti HAIGE lapsepõlve luua, kust puudusid suvel ujumised ja rattasõidud, sõpradega kullimängimine ja lust ja nali, sest KOGU AEG pidi midagi aias tegema, koristama, aitama, sebima..
Igaljuhul maja või paarismaja poolt. Eriti väikse lapsega. Kui mugav ja tore on nt kolme aastasele teha terrassi uks lahti ja saata ta õue liivakasti/lumega mängima, ise samal ajal köögis toimetades aknast jälgides. Need on need pisimugavused, mille pärast mina võimalusel kindlasti eelistaksin maja :)
Aga eks see ongi kinni ka eluviisis. Kui on ikka kordades lihtsam elada kõigele väga lähedal, siis ilmselt korter linnas mugavam. Mina ise lihtsalt üpris kodune inimene.
Jaa, ma olen nõus, et see oleks mõnus ja mugav. Aga kui mul on valida kas 200 tuhat ja korter kus midagi eriti tegema ei pea või 200 tuhat ja maja kus ma pean aastaringselt midagi tegema, siis kipub selle korteri kasuks see kaalukauss jääma :D
Enamus mu tuttavatel ja töökaaslastel on pärandus või mis iganes vanemate raha, millega kodu osta. Me kogusime ise mehega raha kokku ja teate, nullist koguda üürika kõrval (kui sul veel laps(ed) ka)- see on päris inimestele väga raske. Siis on hea ilkuda teiste kallal, et miks teil veel pole Tallinnas korterit. Jah, maailmas on veel selliseid inimesi, kes peavad ise vaeva nägema :) ei saa emme-issi korterit päranduseks, mida maha müüa või vanaema-vanaisa elusääste.
Ma arvan, et need, kes ei ole pidanud ise vaeva nägema sissemaksurahaks/terve maja/korteri ostmiseks, need ilguvadki siin või perekoolis.
Aitähhhhh sulle toetuse eest. Ausalt. Südame teeb soojaks :)
Minul nt just enamikel tuttavatel ei ole tagatiseks kellegi teise vara panna. Samuti ka nagu meil endil polnud. Või noh, tegelt oleks olnud, aga me ei tahtnud. Kogusime ise sääste ja ostsime tutika ridaka. Siis ostsime lisaks veel ühe uue korteri, mida välja üürime. Seega ei ole ikka nii, et kõigil, kellel oma kodu, need on sündinud hõbelusikas suus. See jutt tundub olevat pigem eneselohutus. Samuti ei ole mu tutvusringkonnas mitte ühtegi inimest, kes oma kodu üüriks, kõik on suutnud selle osta- kas siis laenuga või laenuta.
ps! ja siis on veel sellised (nagu mu mõned tuttavad), kes pole päevagi tööl käinud, jõuka-vanema mehe võtnud endale ja siis “meie küll ostsime..”
“MEIE”..mhm…ja siis on jälle tore perekoolis rääkida, kui rikas sa oled.
Mina ei kiirustaks selle kodu ostmisega. Eriti veel masstoodangus uuselamurajoonidesse, sest nii palju praaki tehakse, see lausa jube. Kas ehitada ise korralike töömeestega või siis yldse mitte. Sugulased ostsid paar aastat tagasi mingisse öko- uuselamurajooni maja ja see oli jumala praak, võtsid ehitusmehed peale kohe. Teine lugu tuttavad on eraettevõttes mööblitegijad ja pigaldajad. Need lood mis nad räägivad uutest majadest ja korteritest on lausa kurb. Inimesed ostavad oma esimese kodu ja neeed seinad õhukesed ja nii kõverad, kõik kiirelt ja valesti ehitatud, et köögimööblit ja muud mööblit annab pigaldada.Plus veel igast jama vundamentidega jms. Kokkuvõttes 30 aastat vanad majad on ka sirgemad ja korralikumad kui praegusel ajal ehitatud .
Kui radikas ära tuleb või vannituba uputab-selleks on kodukindlustus. Helistad ja tehakse korda.
Mina usun näiteks saatust üldse juu siis pole õige aeg veel ja küll elu teile õigel ajal kaardid kätte mängib ja ma ütlen, et te tunnete selle oma kodu ära
Muidu jälgijana võiks öelda, et maja inimesed te pole. Olete küll töökad, kuid mugavad (räägin siis kõpitsemist vajavast majast)
Kinnisvaraportaali võite siiski jälgida, küll see klikk ära käib, siis kui õige aeg kätte tuleb
Elu üürikas on lill ja omanik taob kõik kinni? Pigem ütleb, et koli minema kui ei meeldi. Remontisite ise vannitoa, hankisite uued kodumasinad, mainisite vist, et nüüd tuleb veel kapid ja diivan välja vahetada. Peaks nagu omaniku mure olema ja kõik lahendatav ühe telefonikõnega?
Ma ei pea siin mitte midagi tegema kui ma ei taha. Ma ise tahtsin paremat nõudekat, mul oli lihtsam teha koostööd kui lasta omanikul valida :) Kappe ma vahetama ei hakka, diivan ongi tema mure mitte minu, samas kui keegi mulle täna koostööd diivanit pakuks, siis ilmselt arutaks ma temaga läbi kuidas seda omavahel tasaarveldada ja oleks ikkagi lihtne :)
Hullult lihtne hakata diivanipakkumise peale omanikuga tasaarveldamist arutama, samas kui oma kodus ei peaks sellisel puhul kellegagi midagi läbi arutama, võtaksid diivani vastu ja asi korras. Tõesti ilmekas näide sellest, kuidas üürikas on lihtsam, mhmh.
No aga mul on praegu ka valik võtta diivan vastu ja a) minema kolides kaasa võtta b) minema kolides siia jätta – ei pea ka arutama kui ei taha suures plaanis, paasi, et siin diivan on ja omanikul kindlalt parem meel kui siin on lahkudes parem diivan kui tulles :D
Aga miks mitte mõni uusarenduses ridaelamu boks, aiad pole teab mis suured samas saab Meelis natuke niita ja nokitseda aga lume lükkamine suuremas osas siiski ühistu teemks.
Ohh, loed kommentaare ja vot kohe esimene mõnusalt negatiivne. “Teie blogi on nii mõttetu, aga jh siin ma olen ja kommenteerin”.
Ok, ok.
Pangad on imelikud, mul oli sissemakse üle poole laenusummast ja sain swedp vastuseks “nimin-nabin”. Wtf??? Mind päästis väga meeldiv laenuhaldur, seb (kõik sõltub, kes sul toru otsas).
Maja või korter? Ridaelamu hoopis. Kuna teil kiire elutempo, siis mega mässamiseks teil aega pole ja maja vajab seda natuke rohkem.
Loodan, et leiate endale selle õige ja kuna te nii tublid kogujad, siis ausalt annate motti ka teistele
Ma loodan ka ;)
Ma ei saa hästi aru sellest, et üürikas on “elu nagu lill”.
Kui üürikas on mingi jama, no kasvõi kukub radikas seinalt, siis see jama ju ikkagi puudutab üürilisi. Ja omaniku tagaajamise asemel võib targem ja kiirem olla ise probleemi lahendamisega tegeleda. Nt. ise ühistu või haldusfirmaga suhelda. Ja see, et omanik maksab. Maksab jah, üüriliste üürirahast maksab.
Laste väljakolimisest. Gümnaasiumi lõpetavad tänapäeval 19-aastased. Ja peale seda võiks veel ju õppida. Isegi kui peale põhikooli ametit õppima minna, siis oleks majanduslikult siiski lihtsam kui laps saaks kodus elada. Eks see sõltub muidugi ka paljudest muudest asjaoludest, aga maja saab ju ometi alati maha müüa ning selle asemele väiksema korteri osta.
Mõlemad argumendid – üürides on elu lill ja lapsed (üks veel sündimata) kolivad varsti välja – tunduvad mulle vägagi otsitud põhjustena. Tegelikult pole ju kellegi asi, kus te elate ja kas omate oma elukohta või mitte. Ei ole vaja midagi pidevalt kellelegi tõestada.
No meil oli just elektriga kala, mingi lamp läks läbi. Helistasin ühistusse, kutsusime elektriku, maksin kinni. Üüriraha maksan järgmine kord vähem. Lihtne.
Aga sinu jutu järgi ei pea sa üürikas ise ühegi jamaga tegelema, helistad ainult omanikule ja tema ajab korda. Reaalsuses ei ole ju nii, nagu su enda kommentaaristki välja tuleb. Ise helistasid, ise otsisid – kogu asjaajamine oli ju sinu teha.
Jah, aga see oli kaks kõnet ja minu enda valik. Ma oleks võinud ka omanikule helistada, mure ette vuristada ja oodata. Mul oli lihtsam ise asi korda ajada, maksta ja tasaarveldada :D
Pangad on lollid, olemas on ainult kehvad uusarendused ja muldpõrandaga majad- vahepealseid variante ei ole üldse olemas!
Lapsed kolivad kunagi välja aga sinna läheb nii kaua aega, et selleks ajaks laen makstud. Kodu suureks jääb siis saab selle alati vahetada väiksema vastu. Üks laps välja kolib siis saab suurema kodu maha müüa ja osta kaks väiksemat, et lapsele ka midagi jääks. Ise te pole saanud midagi vanematelt ja hetkel teete kõik, et ka teie lastel pole midagi saada.
Suuruse poolest ei pea ostma 7-toalist maja vaid piisab 3-toal korterist.
Vanasti öeldi selliste postituste kohta, et Loll kes vabandusi ei leia :)
Kolmetoalisega pole meil midagi teha, sorry. Ma olen jah, jätkuvalt seda meelt, et a) tahan pakkuda oma lapsele paremat kui mul oli ja b) igal ühel võiks ikkagi oma tuba olla (st minimaalselt 4 tuba, idekas oleks viis, et kontor oleks eraldi). Aga see selleks.
Tead, kui jääda siin mõtlema kas osta üks või teine või kolmas või neljas, te jäätegi seda tegema. Kinnisvaraturg on meeeeletu ja variante jah, palju. Aga soovitan soojalt: ostke esimesel võimalusel MIDAGIGI. Mu kaaslane oli 4 aastat tagasi, mil me veel koos polnud ja ta enda esimest korterit valimas oli, suht sarnases olukorras. Kas osta uusarendus, panna sinna normilt plekki alla, samas kaotab see oma „väärtuse“ kiirelt, võtta hoopis mingi majake metsas kuskil ja seda kõpitseda, tegelt ju tahaks noorest peast ikka linnas elada.. – seda kõike vaagis ta pea 2 aastat, enne kui müügitehinguks läks. Kogu see aja maksis üüri 250 eurot (ühetoalise eest) kuus – kahe aastaga 6000€ tühja. Sõna otseses mõttes tühja, sest fakt on see, et oma laenu makstes saad sa müügiga selle ükshetk tagasi. Jutu moraal on see, et mida ta täna kahetseb ongi ainult see, et kohe midagigi ära ei ostnud, sest võimalus tegelikult oli, sissemaks oli peaaegu et koos, küsimus oli lihtsalt otsustusvõimetuses. Lõpuks ostis ta korteri Tallinna väga kiidetud piirkonda natuke vanemasse majja, tänaseks on ta selle laenu nii palju tagasi maksnud ja kinnisvara hinnad ka tõusnud, et hetkel müües saaksime kuskil 50 000€ kasumit. Aga ei müü veel, üürime. Kasum oleks kindlasti veel suurem, kui mees oleks korteri veel varem ostnud. Ise ostsime aasta tagasi kahekorruselise nelja magamistoaga ridaelamu linnaserva. Koos võtsime laenu, mehe korteri üürnikud maksavad tegelikult tolle korteri laenu täies mahus ja meie ridaka laenu 50% kinni, seega saame ka päris korralikult säästa. Plaanime uue aasta lõpuks sellise summa kokku saada, et mingi väiksema korteri veel osta. Pensionisambaid ja lastele tulevikku veidi Mõte on selles, et hakake esimesel võimalusel maksma raha ENDALE tulevikuks, mitte kellegi teise laenu. Ridaelamu puhul on meil ühistus kokkulepe, et lumerookimised korraldab igaüks enda ukse ees ise, oma maalapikese lehti riisub igaüks ise, maksame vett, elektrit, prügivedu. Ei ole siin midagi nii hullu nüüd, et kui kodu laguneb, tegeled ise, jah tegeledki, aga jällegi enda tuleviku nimel ju.
Muidugi kui hakata nii veel asju võrdlema, siis tõesti sõidad raha maha, et näiteks linnas tööl käia. Elukaaslane käib linnas ülikoolis ja tööl, sõidab ülemistesse 20 minutiga… kütuse peale läheb kuus raha ~250 eurot. Et muidugi see, et elad linnast vàljas toob mõned lisa kulutused aga samas annab päris palju ka juurde.
Aga noh, see täielikult maitseasi, mina “maakas” ei suutnud Tallinnas elada . Pidev lärm ja õhh karjuvad kajakad. Akent ei saanud lahti hoida, sest koguaeg sõidab kas kiirabi või politsei enda alarmiga.
Mind need “linna helid” ei sega üldse :) pigem häiriks see, kui igale poole max 30minutiga ei saa ja aeg kulub sõidule..
Ma kommenteerin ainult üht asja. Nimelt see radiaatori-teema kõnetas. Olen kunagi päevapealt kolinud välja üürikast, kus radiaator plahvatas. Oli nimelt mingi iseehitatud küttesüsteem pliidi ja radikatega aretatud, mis ühel hetkel üles ütles. Plahvatusega. Aastavahetusel. 2000. aasta vahetusel ;) Ja mida tegi omanik? Põhimõtteliselt tuli igasugu süüdistusi teemal “ise lõhkusite ära” kuni selleni, et saab süsteemi korda “ajal X mitme nädala pärast”. Mul sai mõõt täis, kui ta tuli lõpuks mingite töömeestega, kes üldse ütlesid, et sa jeerum, mis ohtlik kinnine süsteem oli ehitatud. Otsisin uue korteri ja läksin minema. Siis oli veel omaette jeblamine, et raha tagasi saada, sest kuidagi kujunes nii, et meil oli suur ettemaks kogu aeg. Olid ajad, olid. Enam ei viitsi. Nüüd pigem parandan oma kodu.
No meil sama tupik pidevalt. Et kas korter või maja või hoopis esialgu väike korter investeeringuks (et välja üürida ja siis edasi koguda hoopis) või…
Maja osas just see mure, et Tallinnasse ei jõua osta, aga mujal jälle on juba kaugel. Ise olen Harjumaal üles kasvanud ja noh, on küll linn lähedal, aga ikkagi häirib see, et ilma autota ei saa. Eriti kui lapsed on, siis üks vanem peaks pidevalt taksojuhi rolli täitma. Ise mäletan sellest maal elamisest just seda poolt, et mulle (ja ilmselt ka vanematele) käis niiiiiiiiii närvidele see pidev transpordiprobleem.
Uusarenduste osas samuti seda meelt, et kes ometi selliseid elamisi planeerib. Samuti ei taha ma osta “põrsast kotis”, vaid ikka oma silmaga enne näha ehituskvaliteeti jne. Aga väga palju tahetakse müüa “paberil.”
Ja nii me siis ootame ja vaatame…. Ilmselt ka seda, et ühel hetkel miski lihtsalt kõnetaks ja ütleks, et see on nüüd SEE.
Olen Tallinna külje all kasvanud ja nüüd kolisin pärast kümmet aastat Telliskivis ehk sisuliselt kesklinnas elamist jälle linnast välja. Autot mul ei ole, on ratas ja ühistransport, probleemi ei näe. Maitse ja harjumise asi, eks ole. Oma lapsi ei kavatse ma ka taksotama hakata, vaid iseseisvaks õpetada (teoreetikuna on muidugi hea targutada, eks, aga minu “kasuks” räägib, et mul ei hakka kunagi lube olema). Näen seda ka oma tuttavate pealt. Esimesel kooliaastal muidugi on seda kantseldamist ja õpetamist rohkem, aga üldiselt sõidavad kõigil ise bussidega kooli-koju-trenni. Ka Saksamaal elades sõitsid kõigi mu kolleegide lapsed Berliinis ise igale poole, kuigi metroosid kardan ma isegi ja tundus kõhe väikeseid seal üksi nähes. :) Ent kõik said hakkama.
Kodu ostu võiksite te suhtuda täpselt nagu autoostu ehk et panete paika eelarve ning sellest saab kõik alguse. Kui teil on olemas kindel sissemakse ja sissetulekud, siis pank annab teile ka kindla summa laenu. See ongi teie LAGI. Sellest lähtuvalt hakkate vaatama kinnisvaraturul ringi, mis te oma eelarve piires saate. Usun, et seda te tegelikult oletegi teinud, aga ikka unistate ja lükkate asja edasi. Pole ju mõtet unistada 200 000 eurostest korteritest ja ridakatest, kui lagi on näiteks 130 000. Suva näide. Okei tahate midagi paremat ja mõtlete veel natuke ise juurde koguda, aga samas maksate sel ajal rämedalt tühja üürikorteri omanikule ja ega te nooremaks ka panga silmis muutu.
Kardaksite justkui kohustusi ja vastutust. Mis neist karta? Lapsed on kõige suurem vastutus elus ning lapsed olete julgenud ette võtta. Mis sellest kinnisvarast siis karta? Et pole raha unistuste kodu kohe osta ja siis on “teiste” ees piinlik, et haa, näed rääkis siin 50m2 köögist, aga nüüd… ? Suva ju.
Me ostsime ka 30+ vanuses omale korteri. Põhjuseid oli erinevaid.
Esiteks ei ela Eestis ning me ei olnud kindlad, kui kauaks sinna riiki jääme. Kuna tegu ei ole ka euro-valuutaga, siis pidasime riskantseks võtta laenu valuutas, milles me ehk mõne aja pärast enam ei teeni. Lisaks elame maailma top3 kõige kallimas linnas. Ning kolmandaks tuli kogu sissemakse raha endal koguda. Neljandaks ei olnud me nõus kesklinnast kaugemal elama (maailma kalleim linn + kesklinn = arvuta ise). Viiendaks oleme ka inimesed, kes ei ole nõus säästu-elu elama. Korteri jaoks raha kogumise ajal reisisime, käisime kallites restoranides, tegime mida tahtsime. Ning lõpuks ei olnud me enne nõus korterit ostma, kui me piisavalt head korterit endale lubada ei saaks – senini üürisime endale piisavalt head korterit.
Aga siis üks hetk otsustasime, et elame siin veel vähemalt 5 aastat ning saigi see korter ostetud. Raha oli ka kontol olemas, müüsime lihtsalt mõned aktsiad maha ja võtsime fondidest raha välja. Samas paljud tuttavad vaatasid meid juba ammu-ammu kui veidrikke. :D
Teil on muidugi kasulik seda teemat aeg-ajalt üles võtta aga reaalselt enamik inimesi sai juba ammu aru, et te kaagutate seda üürikodu kiidulaulu põhjusel, et ei saa laenu. Ja see on omamoodi ok aga siis võikski sellega piirduda: “Jah, me ei saa laenu! Selleks elame elu lõpuni üürikodus” mitte mõelda välja mingeid imelikke vabandusi, mida keegi mõistusega inimene isegi ei kaaluks kui võrdleks üüri- ja pärisomakodu plusse ja miinuseid :) siin on aastate jooksul nii palju häid nõuandeid läbi käinud, et ei viitsi korrata aga isegi seekord on inimesi, kes püüavad selgitada, et laen on odavam (raha väärtuse suhtes, fikseeritud, kuumaks madalam kui üür jne) ja oma kodu kokkuvõtes siiski parem ja kasulikum (saab kasuga maha müüa, jääb lastele midagi jne). Aga ei viitsi korrata ei enda, ei tarkade inimeste mõtteid ja kirjutan vaid, et elage edasi üürikodus jumala eest aga ärge enam sellest kirjutage, sest aastatega pole ju postitise sisu reaalselt muutunud :) milleks ennast korrata ja lugeda sama sisuga kommentaare? Googeldage ja nautige blogi ajalugu!
Ma ei olegi kunagi väitnud, et ma saan laenu. Seda ma ju olengi kogu aeg öelnud, et ME EI SAA LAENU, me oleme panga jaoks kõlbmatu kraam. Jah, meie valik on teha tööd rohkem vabakutselise kui palgatöölisena ja me ei ohi ka väga, et me laenu ei saa :) kõigil teistel näikse suurem mure olevat me koduga kui meil endal. Seda tõestab edukalt ka blogi arhiiv, millele sa viitad.
Otsisime samuti uut kodu elukaaslasega. Algselt oli kindel plaan osta suurem korter kesklinna või selle lähiümbrusesse (elasime oma 2 toalises korteris kesklinnas). Niii ulmelised hinnad või liiga väikesed/inetu planeeringuga. Oli ka kindel plaan osta uus ja tutikas, et ei peaks eelmiste omanike jälgi maha pesema ja uuenduskuuri tegema. Leidsime ka ühe super korteri aga see hind tahtis hinge kinni lüüa, ulmeline lihtsalt. Lõpuks otsustasime minna vaatama ridaelamu Peetri Järveküla piirile ja me armusime mõlemad sellesse koheselt. Kaks korrust, saun, garderoob, suur terrass, oma murulapp, kamin ja mis kõige parem- VÄGA HEA HIND! Samuti elaks justkui majas, samas kehtivad korteriühistu nõuded, ehk kui majal midagi juhtub, siis maksavad kõik boksid, mitte ainult üks.