Nädalavahetus oli meil seiklusrohke, algas see juba reedel suvepealinna Pärnuga. Meelisel oli vaja töö asjus seal olla ja nii me mõtlesimegi, et lähme ka kaasa, sest järgmisel päeval pidime juba teises Eesti otsas olema ja oleks olnud mõttetu, et ta sõidab hommikul Tallinna ja siis sõidame teise otsa tagasi. No ühesõnaga, mõeldud tehtud, läksime beebiga Pärnusse.

Esiteks ei pane sa never tähele teede kvaliteeti, shortcuti võimalusi ja treppe ja kaldteid jne kui sa pole invaliid või lapsega. Algul mõtlesin, et vean vankri kaasa, saab mitu tundi beebiga kärutada, siis mõtlesin, et Pärnu on nii väike, et saab turvahälli ja raamiga ka hakkama. Õnneks ma Emmaljungat kaasa ei vedanud, ilm oli täiesti kohutav. Täielik „jaanuaritorm“. Tuiskas lörtsi!!! Ja nii ma siis „kärutasin“ beebiga sööma ja kuhu vaja oli. Pärnu kõnnited on aastast 80nd ja nii krobelised, et ma hoidsin hinge kinni, et mu Quinni raamil rattad alt ei lenda. Õnneks on kõik korras nagu Norras ja see pidas idekalt vastu!

Elasime me sellises kohas nagu Villa Artis – saime enda kasutusse megasuure Lotte toa (ikkagi perekond!) ja mis lõpuks selgus, me olime ainsad terves suures majas.

Hommikul serveeriti ainult meile sõbrannaga hommikusööki, sest „see on ju hinna sees“, ühesõnaga, vastuvõtt oli väga-väga soe ja meeldiv.

Ja kui keegi läheb kahe-kolme lapsega Pärnusse ja otsib ööbimiskohta, siis soovitan soojalt Villa Artises Lotte tuba – sinna mahub ideaalselt viieliikmeline perekond.

Päeval, kui sõbranna saabus, Meelis oli ju tööasjus ära ja tegelikult pidimegi koos edasi seiklema, siis käisime Ahoy Sushis, ma olen seal varem ka korduvalt käinud, aga ju on Tallinnas sushi nii palju paremaks läinud, et kunagine Pärnu parim sushi on muutunud küllaltki keskpäraseks. Aga serveering oli imeline ja tõesti sööma kutsuv.

Loomulikult ei saa Pärnus käia ilma Steffanit külastamata, aga selle jätsime me sõbrannaga endale maiuspalaks ehk läksime sinna alles õhtul hilja. Ma ei tea, mingi kolmas kord juba saan ma oma pitsa ilma krevettideta. Aga no ma ei tule selle peale, et tšekkida kohapeal kas nad on krevette pannud või ei ole. Aga no Emigrante on enivei mu lemmikpitsa juba aastaid.

Hommikul jätkasime oma teed Lõunasse…