Beebijutte
Mulle on ette heidetud, et blogis on liiga vähe beebijutte. Muudame siis seda. Tänane postitus on titeteemaline!
Esiteks käisime me reedel arsti juures ja kutt on mõnusalt pikkust visanud, viie nädalaga kuus sentimeetit. See teeb peaaegu sentimeeter nädalas, mis tähendab, et sündides oli ta eeldatavasti 48-49 sentimeetit, mitte 51, nagu ekslikult mõõdeti!
Kaalu on ka mõnuga lisandunud – üle kahe kilo, hetke kaal 5230g. Ja ta kannab päriselt ka number 3 mähkmeid, keegi kuskil kommentaarides imestas. Aga number kolm it is!
Ta sööb nagu vana mees, minimaalselt 120 ml korraga, aga üldjuhul ikkagi 150 ml. Hetkel sööb ta siis retsepti Aptamili ja see näib sobivat. See seedib tal nii kiirelt ära, et kui ta kümme minutit pärast söömist krooksub ja veits tagasi heidab, siis tuleb ainult vett.
Ja oi, kus ta naerab. Kui ta alguses naeratas, siis nüüd tuleb juba häälega naer. Selline lõkerdav. Eriti meeldib talle kui talle hommikul “sadaviiskendkorda” terehommikust öelda. Siis kilkab nagu segane.
Magab üsna ilusti. Õues paremini kui toas, aga samas toas magab ta päeval ka kenasti 2-3 tundi jutti kui voodi ei liigu. Õues peab aga vanker liikuma, seistes talle värskes õhus ei meeldi. Seega üritame me iga päev (üks meist) käia vähemalt ühe uneaja temaga päeva jooksul väljas. Mõnikord on see hommikul, teinekord õhtul, kuidas päevakavaga sobib. Mõnikord mina hommikul ja Meelis õhtul. Mingit kindlat rutiini meil pole. Välja arvatud gaasivaludega, mis on alati pärast kuuest sööki eriti hullud.
Samamoodi pole meil kindlat ööunne mineku aega, kuigi tavaliselt on see pärast kella üheksast sööki. Kümnest magama (enda voodisse), öösel kolmest sööb ja siis tudub (enda voodis) veel kuueni ja kaisus poole kaheksani, kuni Meelis ärkab, et tööle minna.
Ja uus tegelustekk meeldib talle ka hirmsatmoodi, ma panin sinna rippuma kõik mänguasjad ja kõrinad, mis ma majapidamisest leidsin ja mida sinna üldse riputada annab. Ta peksab neid asju täiega, ise veel ei hooma biiti ilmselt. Kilkab ja särab nagu saaks kommi :)
Meie tegelustekk pärineb NaguUuest – samasugust seal hetkel vist rohkem pole, aga igasuguseid teistsuguseid on :)
No ja titeteema lõpetuseks sobib hästi küsimus – kas saada teine laps nüüd kohe otsa või paari aasta pärast?
Olen kuulnud erinevaid lugusid, et parem kui on väike vahe ja kasvavad koos, samas jälle parem kui suurem vahe, saab ühega pikemalt individuaalselt tegeleda. Teistpidi ei suuda ma ikka veel otsustada, kas ma üldse teist last tahan. Ma olen alati mõelnud, et üks laps ja kõik. Punkt. Meelis tahaks teist ka. No võib ju ka. Aga millal? Millal teie teise lapse saite või kuidas mõtlete, millal oleks parem saada teine laps, kas kohe või hiljem?
23 Kommentaari
Me planeerisime saada teise lapse, siis kui esimene on ca 2,5-3ne. Aga tuleb pisut vähem (poolteist kuud) kui kaks aastat vahet, nii palju siis planeerimisest… Oodatud on ikka :) Mulle tundub, et see väga oleneb esimesest lapsest (kui nõudlik ja iseseisev on) ja endast ka. Lapsi on väiksema ja suurema vahega, nii nagu igale sobib ja õige tundub.
See on kindlasti tõsi, et suurema vahega lapsed hakkavad paremini läbi saama (üldiselt üksteisesse mõistlikult suhtuma) alles täiskasvanueas ning “puuduvad” teineteise lapsepõlvest. Mul on vendadega väga väike vanusevahe (aasta ja kaks aastat) ja lapsepõlves mängukaaslastest puudust ei tulnud. Kraaklevad minu arust kõik lapsed, igasuguse vanusevahega. Endale on ilmselt kergem kui järgmine ei tule väikese vahega, samas esimesele lapsele on lihtsam arvestada teisega, kui vanusevahe ei ole nii oluliselt tuntav.
Me plaanisime alguses järjest, aga pärast lapse sündi mõtlesin ümber. Ma olen eluaeg armastanud korralikult magada, ja kuigi laps oli mul täielik kullatükk magamise osas, siis ikkagi öisteks söötmisteks ju tuleb tõusta ja selline hakitud ööuni pole ikka see. Ja teiseks, appi, kuidas mulle ei meeldi rase olla, sada häda tuli külge – päevast päeva iiveldus, 20 kilo kaalutõusu, veenilaiendid ja mis kõik veel. Niiet siis leppisimegi kokku, et peame veits vahet ja kui mul kõik hädad meelest läinud teeme uue. Nüüd esimene kolme poolene ja sügisel siis tuleb uus..Rase olemine ikka ei meeldi aga eks tulemus on seda väärt :D
Haa, point muidugi jäi kirja panemata. Et samas mul on väga palju tuttavaid, kes teinud järjest just nimelt nendel põhjustel, mis sa välja tõid. Niiet ikka oma sisetunne on kõige parem abimees :)
Nii nii armas laps! ;)
Minul on kolm last. Esimesed 2 on väikese vahega – 1a 6k ning kolmas tuli alles 5a 3k vahega. Ja kui päris aus olla, siis oleks võinud ikka esimesed kaks suurema vahega olla. Esiteks see, et saad keskenduda ühele beebile, mitte kahele. Ja teiseks see lõputu tähelepanu-saamise-kaklemine ning võimuvõitlus – kumb on osavam, targem ja parem. See on väsitav nii lastele kui vanematele. Selline on vähemalt minu kogemus ja tagant järgi igal kümnel juhul jätaks lastele vähemalt 2-3 a vahele..isegi 5a vahe on väga hea :)
Meil on lastel 6 a vahet. Ise selle valisime ja olen rahul. AGA tegelikult soovitan Sinu vanuses saada 2 last järjest. Lastel on ikka mõnus koos kasvada ja sa ei pea lõputult nendega ise mängima. Kui Sa oleks 22 a, siis ütleksin, et oota 5-7 aastat ja saa siis teine. :)
Algul on raske nii või naa kui tita sünnib. Oli ka meil, sest suurem oli harjunud maailma naba olema ja nüüd ei olnudki emmel-issil tema jaoks kohe alati aega.
Mul on kaks last. Vanem tütar on 6aastane ja pisem poiss on 9 kuune. Mulle nii sobib, suurem on iseseisev. Ei kujutaks ette, kui oleks aasta või paar vahet. :)
Eks see, kas saada väikese või suure vanusevahega lapsed, on vanemate sisetunde küsimus. Väikese vanusevahega lapsed kasvavad koos, mängivad koos, on üsna ühel tasemel kuid arvestama peab sellega, et kodus on mitu aastat pidev titemajandus. Vanematel ei pruugi üksteise jaoks piisavalt aega jaguda. Pikema vahega laste eelis on, et nii ema keha kui vanemate suhe saab titendusest puhata. Selleks ajaks kui uus laps sünnib on vanem juba asjalik ja temaga saab suhelda (no 4-aastane on juba täitsa mõistlik nt). Miinuseks võibolla see, et kui esimene laps on juba asjalikus eas ja vanematel rohkem vabadust siis ei pruugi tahta jälle titemajandust tagasi. Mina isiklikult väikese vanusevahega lapsi ei taha. Tahan veidike oma aega enne ja närve puhata. Minu jaoks on optimaalne vanusevahe umbes 4-5 aastat, selleks ajaks on vast magamata ööd ja gaasirallid ununenud ning suurem laps asjalikus eas. Kuna titt on tissi otsas algul kuni paar tundi jutti siis kuidas ma samal ajal nt 1,5-aastast ohjeldan?
Hei!
Mina olen hetkel kodus 1 aasta ja 3 kuud vana tütrega, ootan järgmist. Teine peaks sündima oktoobri algul. Teadsin kohe, et tahan lapsi väikeste vahedega. Ise olen perest, kus kõigil 4-l lapsel on suured vahed, ei teki sellist tugevat sidet. Noorimale vennale võiksin ise ema olla :). Samas tutvusringkonnas peresid, kus lastel väiksed vanusevahed ning on kohe teistsugused suhted (lähedased ja üksteisele toeks). Pealegi elan maal, tirtsul oleks mänguseltsilist vaja! Ja ühel hetkel on lapsed juba koos mõistlikud ja suured… Päikest!
Ise soovitan pigem suurema vanusevahega. Siis on teine suurem ja saab juba päris paljude asjadega ise hakkama. Teiseks kui sul on see mõnus rasedus aeg , kus sa ainult oksendad ja magad , siis pole sul ala mingit väikest ees kelle kõrvalt sa ei saa magada kui sul on vajadus. Hetkel saame ka teise lapse ja ees on tütar kes saab see kuu nelja aastaseks. Mina soovitaksin ikka teha vähemalt nii pika vahe , et kui esimene laps vähemalt läheb juba lasteaeda , et siis alles sünnib või siis veel tsipa hiljem.
Ma ütlen ausalt,et see esiteks oleneb milline sa raseduse ajal oled,mõtlen just seda kolme esimest kuud.Minu esimene laps neljane ja hetkel ootan teist last,nende vanusevahe peaks olema 5 aastat.Minu rasedused on esimesed 3 kuud rasked,oksendamine jne.Ausalt ma poleks suutnud esimese lapse eest hoolitseda nt kui ta alla kahe ja ma ise rase.Esimene laps on hetkel nii iseseisev,et kui mul pahaolla periood oli,siis sai ta ilusti vetsus käimise,riietumise ja mängimisega hakkama,aga ala 2 aastane üksi päris neid asju ei tee.Nii,et tuleb lähtuda sellest esiteks,muidugi rasedused on ka erinevad,aga geenidega on palju kaasa antud ja minu rasedused on sarnased,ütleks et teine isegi raskem.Endal peab soov olema,pole vahet palju vanusevahet on mina leian.Ja mulle meeldib,et kui ma titaga kodus olen,siis esimene laps saab ka meie kodus olla,mitte ei pea kooli tormama,vaid me saame 2 aastat rahulikult kodus asjatada,muidugi vahepeal tuleb lasteaeda eakaaslaste juurde ka tulla.
Hehe :D Minu venna syndis samal päeval. Kuigi ta kaalub hetkel rohkem(sööb ka retseptiga aptamili) kannab nr.2 mähkmeid :)
Tere, mina soovitaks just järjest. Minu tütarde vahe 1 a 1 k . Nüüd 2 ja 3 aastane, lahedad tegelased. Kõike teeme koos ja vahepeal siis eraldame, et lapsed saaks üksteisest puhata (mõtleme tegevused, kus üks läheb isaga nt ja teine emaga kuskile oma aega veetma) Mina ütlen elu parim otsus. mul endal õde samamoodi aastase vahega ja parimad sõbrannad. Ja tegelt on ses suhtes kurb üksikul lapsel, et kui teid kunagi pole, pole tal sugulasi (postitustest välja tulnud) ta jääb täitsa üksi oma perega, pole ka tema lapsel tema poolseid sugulasi, ma ei tea, kuidagi kurb. Ja üks titemajandus korraga teha, kui otsast peale alustada. Samas energiat läheb, ohverdusi peab tegema ja aega planeerima. Kui päevakava nagu meil oli, on oma aeg, kohvi aeg, tegevuste aeg, õueaeg, kõigil närvid korras ja kuidagi kõik sujub. Minu soovitus on teine laps otsa, ühekorraga “paks” ära, päevakava paika ja lapsed kasvavad mühinal. Kolme aasta pärast käid ja särad nagu päike (lapsed samuti 2 ja 3) ja mõtled jumal tänatud, et mul kaks last on, praegu küll ei viitsiks enam (minu looming on see lause v-o sa nii ei mõtle, aga üldiselt siiski mõeldakse, kui esimese lapsega juba 30 ringis olla).
Tere.
Minul on kolm last
Ei tea, miks osa jutust puudu. Mul on kolm last. Esimene sai natuke aega tagasi 5-aastaseks, teine laps on 2-aastane ja 5-kuune ning kõige pisem on 4.5 kuune
Ei tea, miks osa jutust puudu. Mul on kolm last. Esimene sai natuke aega tagasi 5-aastaseks, teine laps on 2-aastane ja 5-kuune ning kõige pisem on 4.5 kuune
Mul laps 3kuud hetkel. Kavatsen enda jaoks välja mõelda piiri, et milline vanusevahe on minimaalne. Eks see jääb 2aasta juurde. Ehk siis kui mul väike on 1a3k jätan pillid ära ja lasen asjal minna nagu peab minema. Vaevalt esimese korraga önnestub ja vb läheb hoopis aasta, või isegi kaks aega. Kes teab. Jutu mõte on see, et planeerida ongi raske – ära planeeri! nii võib segaseks mõelda.
Väga armas beebi teil. Kui vastsündinuna tundus rohkem issi näoga, siis nüüd täielik emme koopia. :) Kuna sul rasedus läks suht kergelt ja praegugi laps üsna hea magaja, siis ilmselt tasub jah väikse vahega teha. Seda enam, et sa 30+ ka ja iga aastaga võib rasestumine raskem olla. Kuna mul endal oli jube rasedus ja väga raske beebi, siis teist last pole siiani ja ilmselt veel ei tule ka. Meil ilmselt jääks minimaalselt 5 a vanusevaheks sellisel juhul. Mul endal oli ka vennaga 5 a vahet ja täitsa ok.
Ma arvan, et ega keegi ei saagi täpselt öelda, millal on õige aeg uus laps (kui üldse!) saada. Aga päris ausalt… ma olen oma tuttavate pealt näinud ja teinud väikest statistikat. Lapsed, kelle vanusevaheks jääb 3,5 aastat, saavad kõige paremini omavahel läbi. Nooremad lapsed kipuvad veel ise väga vanemate küljes rippuma ja vanemate laste puhul uus beebi on segav faktor, kes vingub ja näpib asju.
Endal on kah poisi ja tüdruku vahe täpselt 3,5 aastat ja poiss jumaldab oma pisikest õde ning õeke vaatab suurele vennale, kui eeskujule alt ülesse… (praegu nad siis 7 a ja 3 a)
Meil on kaksikud ja oleme rahul:)
mul kolm piigat.
11a6k, 8a2k ja 1a
Ausat esimese kahe vanusevahe oleks pidanud vàiksem olema vôi hoopis veel suurem
Esimene oli piisavalt suur juba, et mitte kolistada kôrinatega, keskmine jälle liiga titt, et mängida seosega mängu barbide majas v poodi v kooli vms. Kui keskmine sai “mängime barbidega korralikult” vanusesse, siis oli vanem juba “istun tahvlis, sina titt ära sega mind” vanuses.
Läbi saadakse harva. Huvid on nii erinevad lihtsalt.
Nyyd, kui mul on kohekohe aastane beebi, siis esiteks olen ma ise palju rohkem “naudin kôike” vanuses (30+) ja suuremad on nii piisavalt suured, et ma vôin vabalt minnagi kl 21.30 beebiga koos magama ja nemad saavad ise hakkama.
Et jah, tagantjärgi teeks ma nii, et kahe esimese vahe oleks 3a4k5p asemel nt 2a mitte rohkem
Aga ma olin esimese lapse ajal veendumusel, et 1 laps ja piisab! Sellepeale ytles mu vanaema aga, et siis oleks pidand selle yhe ka tegemata jätma! Yks pole kellegi laps
Meil laste vahe 4,5 aastat ja vanema lapsega päris raske peale tita sündi…ta on ikka väga armukade ja need lollused, millega ta tähelepanu saamiseks tegeleb, lihtsalt väsitavad kohutavalt. Kui paluda, et ta vaiksemalt oleks, siis ta ekstra hakkab kõva häälega laulma või kui paluda, et ta ei hüppaks voodis, kus me titaga parasjagu sööme, siis loomuliklt ta hüppab ja kargab seal veel rohkem jne. Praegu veidi kahetsen, et neil nii suur vanusevahe. Kui lastel väike vanusevahe ja suurem pisemaga kohe väiksena harjub, siis ei ole sellist armukadedust ja jauramist.
Mul kolm last. Esimese kahe vahe on tapselt 4 aastat, kolmas tuli 2 aastat peale keskmise sündi.
Jajah, ei ole olemas ideaalset retsepti. Just eelmine ütles, et 4,5 aastat oli liiga suur vahe. Meie puhul oli see ideaalne. Vanem laps saab enesega täielikult hakkama, on iseseisev ja toetav. Saab aru, kui ei saa hetkel ema tähelepanu, oskab seda oodata. Tervitas beebit avatud südamega, on uhke suur vend.
Siis tuli kolmas, kui teine oli täpselt kahe aastane (mul kõik lapsed kuu sees sündinud:)) Ja oh seda vaeva alguses. Pm olid mul kodus kaks titte. Üks kahene ja teine nulline. Kahene ei saa aru, kui emmel hetkel ei ole võimalik temaga tegeleda. Potitamine, söömine, riietamine – kõike vaja ju koos teha. Kahene pidi kuidagi päevapealt “suureks kasvama”, talle endale arusaamatutel põhjustel. On väike beebi ju alguses tundide kaupa rinna otsas, et piim ikka liikuma hakkaks jms. Raseduse ajal ei saanud keskmist palju süles kanda – lapsel aga selline vanus 1,5 aastaselt, et võiks. Lapsel jälle reaktsioonid. Ja nii edasi.
Mina kiirustasin kolmanda lapsega vanuse pärast, olin 37 kui ta sündis. Ei tahtnud oodata veel paar aastat. Aga vatti olen näinud veel ja rohkem selle otsuse tõttu. Eks iga päev läheb kergemaks, lapsed kasvavad. Kolmanda beebiiga ei ole saanud nii nautida nagu esimesel kahel.
Veelkord, pole olemas ideaalset. Hakkavad mängima laste isiksused, kui nõudlikud või arusaajad nad on. Mis arengufaasis tuleb neile õde või vend. Vaata oma lapse pealt – kui on närviline, või jube kisakõri ja leppimatu – oota. Kui on tšill ja rahulik – tee kohe. Samas, lapsed ka muutuvad erinevates arenguettappides. Üldine närvifoon jääb samaks, vaata selle pealt.