Katre aka hele valgus blogis paar päeva tagasi sellest, kui suure osa tegelikult blogimine inimeste eludest võtab. Olen nüüd siin-seal näinud inimesi sel teemal blogimas või arutlemas ja mõtlesin ka kirja panna, et kuidas ja mis…

Ma olen sellessuhtes mingi pedant, et ma üldiselt kirjutan blogiposti valmis, siis loen kolm korda üle ja otsin sobivaid pilte, mõnikord isegi tund aega ja selliseid emotsiooniposte, mida pole aega lugeda ja täiendada, teen ma harva. Aga on ette tulnud.

Aga alustame algusest:

blogi kujundus: ma teen seda ehk korra aastas, kui vaatan kõik oma menüüd ja sidebarid üle ja tuunin ja timmin, vabalt läheb selle peale ööpäev, et kõik oleks selline nagu ma tahan. Näiteks alles hiljaaegu, timmisin ma natuke ülemist menüüriba.

Lisasin sinna mõned uued rubriigid ja tegin kokku ühte kohta marimelli teenuste lehe. Meil varem oli nö kaks kodulehte, millega me manageerisime. Kuna blogi on päris suureks kasvanud, pole mõtet neid enam lahus hoida.

Lisasin sinna näiteks meelepea neile, kes meie juurde pildistama tulemas, et mida oleks hea teada, kaasa võtta, kuidas valmistuda jne. Lisaks on olemas eraldi leht neile, kes tulevad blogisse ja tahaks koostööd teha.

Sellised pisikesed nokitsemised, aga aega kulus ikka paar õhtut muude toimetuste kõrvalt. Algul kõik mustandisse ja siis üles.

blogipostituse teema välja mõtlemisele/planeerimisele: ma teen üldiselt nagu Õhtulehes töötades, et kõigepealt kirjutan sisu ja siis panen pealkirja. Aga see, millest kirjutada, lihtsalt tuleb. Muidugi on postitusi, mida ma planeerin ka. Näiteks hetkel on mul mustandis blogi “nädala kokkuvõte”, kuhu ma iga päev kirjutan, kuidas toitumiskava ja trenn jne edeneb – veits julm, kui ma iga päev sellest blogiks, seega korra nädalas esialgu vast piisab. Tegelikult arvan, et ma ei hakka seda iganädalaselt tegema, vaid pigem nädala kokkuvõte ja siis kuu kokkuvõte, aga eks elu näitab.

Või kui ma ostan midagi, mida teile näidata tahan, siis ma teen ju kõigepealt pildid, sordin, töötlen kui vaja, hakkan kirjutama, vahel vaja linke otsida, timmida ja võimalikult täpselt kõik kirja panna. See on ka ju planeerimine, aga seda ma üldiselt sisse ei arvesta, teen seda omast vabast ajas või noh, kuidas öelda, näiteks enne magama minekut mõtlen, et tavai, kui ma teen selle voodiposti, siis võiks teha sellised ja sellised pildid…

postituse kirjutamisele: no see oleneb, kas mul mõte jookseb ja kas Hedon magab nii kaua, et ma jõuan kõik kirja panna, pildid otsida, timmida ja tuunida ja avaldada, või pean ma vahepeal teda nunnutama, mähet vahetama, söötma, mängima.. Mõnikord kirjutan ma ühte posti terve päev kõikide muude asjatoimetuste kõrvalt. Samas mõni õhtu on mul aega, kui Meelis kodus, kirjutan mingi asja valmis ja jätan endale hommikuseks ülelugemiseks.

sobivate piltide/gifide otsimisele internetist: üritan netist pilte eriti mitte võtta, aga kuna ma olen mingi imelik, siis veerand tundi kulub kindlalt, et õige asi leida. Võib aga juhtuda, et ma otsin pilti kauem kui teen teksti. Sest pilt peab sobima, niisama mingit jura lisada pole pointi. Ja mul tavaliselt on nägemus, mida ma tahan, et seal pildil oleks. Ja siis selle konkreetse visiooni tagaajamine võib omajagu aega võtta.

ise pildistamisele: no see oleneb, kas ma tahan korraks teha kiire selfie või ma mõtlen mingi stoori, no Meelis ka käib näiteks kuskil rannas asju pildistamas, või metsas või mõtleb läbi sada korda, kuidas võiks teha ja see võtab ikka omajagu aega.

Meelis käis pildistamas, ühtlasi võttis kaasa ka WoodenLifestyle lipsu, mille ma talle sünnaks kinkisin, et paar põnevamat pilti teha.

Kuigi see pilt on suht meie maja lähedal tehtud, siis tuli oodata õhtut, ette kruvida see filter, mis tule kaheksaks lööks..

Gurmeesoolasid pildistasime reaalselt kahekesti – kõigepealt oli vaja kõik soolad lahterdada, siis erinevaid variante proovida ja lõpuks viiekümnest pildist blogisse jõudis ehk 3-4

Endlessi käevõru pildistamiseks otsis Meelis algul lilli, mille sisse see panna ja klõps teha. Ta oli vähemalt tunni hoovis ja möllas ja tegi. Jällegi, mitmekümnest pildist vaid mõni jõudis blogisse.

rändom telefoniga tehtud söögiklõps, ei võtnud aega, lihtsalt emotsiooniajel üks pilt

samas kui selle pildi jaoks nägin ma reaalselt vaeva, et see saada. kuigi see on ka telefoniga tehtud, siis läks räigelt aega, et need kommid ja taust ja kõik jääks nii nagu mulle meeldiks.

toidupildi klassika – pildil on küll kõik söödavad asjad, aga tegemist pole mingi koogiga! noh, nii nagu McDonaldsi burgereid pildistatakse mootoriõliga, et ilusam jääks, on ka siin pildil lihtsalt küpsised, maitsetu hapukoor ja viilutatud maasikad. pärast pildistamist lendas see prügikasti. pilt sarjast – kui ma rase olin ja igav oli… pildistasin maasikaid

siin ma tahtsin pildistada oma kastmeid ja maitseaineid jne, selleks panin kõik tavaari kokku kotti, kobisin õue, valisin taustu, tegin sada pilti, panin asjad kokku, tulin tagasi tuppa, panin asjad omadele kohtadele tagasi, sortisin pilte, töötlesin, blogisse jõudis ehk viis. Ajakulu kindlalt rohkem kui tund!

Meelis võttis lapse, söögitooli, naabripoisi ja läks randa, et saada eriti nummi pilt :)

piltide üle vaatamisele/välja valimisele/töötlemisele: no tunnike ikka, kuniks ma leian sobivad kaadrid, kiire ja kerge töötlus, ja siis teksti sobitamine, mõnikord teen kollaaže jne

videoblogi tegemisele: seepärast me eriti videoblogisid ei teegi, et see võtab räigelt aega. esiteks kulub aega selle tegemisele. siis ülevaatamisele ja töötlemisele. Alla kahe tunni ma ei usu, et mingi video minu käe all valmib.

kommentaaridele vastamisele: kuna mul on blogi telefoni ühendatud, siis kui aega on, võtan lahti, loen, avaldan neid ja vastan kui vaja.

Kokkuvõtvalt pakun, et suvalisele blogipostile kulub minimaalselt tund kuni kolm, ülejäänud päevast, mis vabad hetked on, tegelen ikka blogiasjadega, jooksvalt kõige muu kõrvalt – kommentaarid, FB, Insta, teiste blogid, koostööpartneritega suhtlemine, loosimiste korraldamised jne.