Läksin uljalt uuele aastale vastu mõttega “marimell oma koju 2017 muidu suren”, aga nagu elu varemgi tõestanud on, kõik ei lähe nii nagu planeerid.

Ma olen tegelikult alati olnud mingite plaanide ja veelhullem viisaastaku plaanide vastane, ma ei usu neisse lihtsalt. Spontaansed otsused ja “lähme, teeme, oleme” on alati olnud meie elus nö esikohal. Okei, me pidasime plaani abielluda ja laps saada jne, aga ma mõtlen, et üleüldiselt oleme me pigem sellised go with the flow inimesed.

Näiteks oli Meelisel kunagi üks töökaaslane, kellel oli reaalne viisaastaku plaan kirjas (võin aastaarvudega eksida, aga point jääb samaks):

2012 leian mehe
2013 me kihlume, ostame korteri ja ma lähen ülikooli
2014 ma vahetan tööd, abiellume
2015 jään rasedaks, ostame suurema korteri
2016 ma lõpetan ülikooli ja sünnitan kohe pärast seda

Tegelikkus: leidis mehe, ostsid korteri, kihlusid, läks vist kooli ka, abiellusid.. ja lahutasid kuu aega hiljem!

Ehk et sellised utoopilised plaanid mitmeks aastaks ette teha, ma ei usu neisse. Pole võimalik elu sedasi planeerida. Või noh, on. Aga kui õnnelik sa sellises planeeritud elus oled?

Me tegime ka 2012 aastal plaani – lähme elame talve Tais, tuleme ehk mais tagasi, leiame uued töökohad ja elu on lill.

Reaalsus, 11 tuhat eurot taskus läksime me Taisse. Kaks kuud hiljem avastasime, et pole see elu (kui elada), nii soodne midagi. Jah, elamine on odavam, söök on soodne, aga kui sa tahad blogida ka millestki muust kui sellest, et elame siin 200€ses korteris, käime iga päev rannas ja turul söömas, siis kulub raha. Ja mitte vähe. Läksime siis vahepeal Austraaliasse, kus pidid pudrumäed ja piimajõed ees ootama.

Karm reaalsus: normaalse palgaga töö ja elamise saime alles neli kuud hiljem. Kuus kuud hiljem olime valiku ees – kas riskime kolmeks kuuks veel jääda ja võime kogu teenitud ja kogutud rahast ilma jääda, või tuleme Eesti ja elame edasi. Tulime tagasi.

Ja kuigi meil oleks toona olnud korteri sissemaksuraha olemas, siis polnud kumbki meist Eestis tööl käinud viimase aasta jooksul, et laenu saada. Uue töö leidmine ei olnudki nii kerge. Kaheksa kuud läks aega! Kaheksa! Ja siis saime me suht lihttööd, mitte nö erialased. Elasime ära. Saime hakkama. Täna oleme me jälle situatsioonis, kus tegime plaane ja… no milleks?

Ma ei teadnud aasta lõpus, mis saama hakkab. Uskusin ideaali – saame 2017 aasta jooksul oma kodu kätte. Paneme kõik raha kõrvale pärast reisi. Ma lähen ka tööle, laps lasteaeda ja veebruarist augustini rügame selle nimel. Et Meelise ema annab oma Tallinna maja üürilepingud ajutiselt, kuueks kuuks, Meelise nimele (pangas soovitati, et kui selline variant on, siis saame sellega näidata tulu kasvamist (mitte, et me selle raha reaalselt Meelise emalt ära oleks võtnud), aga panga silmis oleks see olnud sissetulek ja kasvatanud oluliselt laenusummat), samal ajal saaks panna blogist tuleva ja minu raha sissemaksuks kõrvale. See, millest me pärast laenumakset maksame ei koti panka, peaasi, et makstud on.

Kuue kuu pärast ehk sügisel hakata kodu vaatama ja aasta lõpuks oleks oma kodus…

Kuigi unistustel on kombeks täituda, siis näib, et mitte meie omal “2017 aastal oma koju”. Ma ei teadnud kuu aega enne aasta lõppu, kui ma neid grandioosseid plaane tegin, …

• et Meelis jääb depressiooniga koju ja jumal teab mitmeks kuuks, mis tähendab seda, et pangasilmis oled sa maksevõimetu ja mingit sissetulekut sel ajal tegelikult pangale nö ette näidata ei ole

• et arstiaegu peab kolm kuud ootama ja kui aega pole, et oodata, tuleb minimaalselt 35, halvemal juhul 80 eurot rahakotti kergendada – mis läheb teadagi kust, senini kogutud rahast, sest kust mujalt? Okei, korra näpistad ühest fondist, siis teisest, lõpptulemusena same same but different, eks.

• et Meelise ema on teinud oma valiku juba ammu, siis kui mina olin rase, otsustanud, et tema laps pole midagi väärt, veelvähem tema lapselaps; kogu oma vara on ta otsustanud anda kellelegi teisele.

Põhiline, et samal ajal on ta rääkinud kuidas meie oleme kõik, mis tal on, kuidas ta nii igatseb Hedonit ja… Tänks, dude!

Minul isiklikult on üldse Meelise ema varast täiesti savi, kuigi ta on alati arvanud, et ma seepärast Meelisega koos olen. Aga Meelisel pole kunagi olnud savi, tema jaoks ongi see olnud tema lapsepõlvekodu, mida ta on mõelnud anda edasi nö oma lapsele, et tema lapsel oleks ka oma kodu. Asi pole rahas või majades, vaid põhimõttes.

Funfact: kui ma seda maja tahtnud oleks, ei oleks ma sealt ju ära kolinud ja oleksin ta ema hakanud moosima ja tahtnud temaga to the max läbi saada… Minu jaoks oli oma elu olulisem, kui kellegi kontrolli all elada.

Ma ütlesin ammu, meil pole vaja seda maja ja vara, saame ise hakkama. Aga Meelis ikka lootis seda nagu lotovõitu, et siis oleks algkapital olemas. Noh, nüüd teame kindlalt, et ei ole ja elu on kohe lihtsam. Ei ole seda lollitamist ja hea näo tegemist ja siis hiljem kuulmist, kuidas me nii halvad oleme. Oleme mis me oleme, head või halvad, me ei kuva teiste ees mingeid maske, ei aja kahepalgelist paska hommikust õhtuni suust välja ja suhtleme nendega, kellega tahame, mitte kartes, et sõbranna saab teada ja oh, seda kisa. Nagu halloo, kus me elame?

Meelis vihastas end esimest korda „seaks“ Hedoni sündides, kui ta ema õnnesoovide asemel ta läbi sõimas, et mis kuradi nime te lapsele panite. Rikkusite lapse elu ära. Ja kui Meelis ütles, et mul oli verejooks ja raske sünnitus, siis ta ema oli „ei surnudki ära jah?“ Nagu what?

Täna, teades kõike seda, mida ta tegelikult meist mõtleb ja mida ta „meie (eelkõige Meelise) heaks teinud on“, on Meelis võtnud vastu otsuse ta enda elust välja kirjutada. Kuigi võib-olla andis sellele suurema tõuke hoopis isa surm (pole kohustust justkui suhelda, isa enam pole, isa ei karistanud teda mõttetute asjade eest jne) teraapiates uuesti läbikogetu ja nö arstide soovitus…

Meelis aga käib jätkuvalt teraapiates ja ravib seda, mida on ta juba lapsepõlvest saadik maha surunud, kuid mis nüüd esile on kerkinud. Ja nagu ütles talle üks terapeut “see mida sinuga tehti ei olnud karistamine vaid puhas sadism.”

• et äriplaani kirjutamine polegi nii kerge, et sups ja valmis. Et iga asja tuleb kirjutada nii, et aru saaks ärimees Kalle ja tädi Maali. Kes tahab aidata mul selle lõpuni teha? Ma ausalt olen omadega nii puntras, aga aeg tiksub peale ja ma tahaks sellega ühele poole saada ja selle ära esitada ja kui ei lähe läbi, siis ei lähe. Matan maha selle mõtte ja saan ilma hakkama. Praegu ma tunnen nagu Meelis oma ema varaga, et äkki ikkagi saan sealt selle algkapitali, et oleks kergem alustada. No ei saa, siis ei saa, leian ise mingi muu lahenduse. Hetkel hoiab see kuidagi kinni, sest ma tean, et toetusega oleks 10x lihtsam kui ilma. Aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

• et peame hakkama saama 380 euroga kuus (just nii palju sai Meelis kuu aja eest haigusraha), okei, ma sel kuul ja järgmisel saan veel 250€ töötukassalt, aga pärast seda.. ma ei tea! Otsin tööd. Samas kui ma nüüd tööle saan, on äriplaanil kriips peal, sest selleks, et töötukassalt starditoetust saada, pean ma olema töötu. Täiesti surnud ring!

Ma ei teadnud, et sellised asjad meid ees ootavad. Ja seepärast olengi ma jälle seisukohal, et plaane pole mõtet teha! Tuleb lihtsalt elada, go with the flow. Elus tuleb ikkagi see, mis tulema peab ja järelikult on nii ette nähtud. Tuleb lihtsalt olukorraga kohaneda ja hakkama saada. Oleme enne saanud, saame nüüd ka. Vähemalt oleme teineteise jaoks 150% olemas ja nagu meie moto on: koos on lihtsam!

Nüüd tuli kahjuks veits halapostitus, aga kui elu teeb selliseid keerdkäike millega sa ei arvesta, siis võib juhtuda jah, et ei saa kõike mida tahad. Kohe. Küll kunagi saame. Ega ma mõtet maha ei mata, aga kui lotovõitu ei tule, siis ilmselt aastal 2017 marimelli oma kodu ei tule. Lihtsalt ajaliselt ei mängi välja. Või noh, kui ma just kohe homme päev tööle ei saa ja meganormi palka ei hakka saama, et laenu saaksin siis võtta hoopis mina.

Aga elu ongi lihtsam, kui elad päev korraga, oled täna õnnelik, nagu see oleks su viimane elupäev. Ainult nii vist ongi võimalik elada. Ja sealjuures õnnelik olla. Vähemalt oleme me teineteisel olemas, heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses … oma elupäevade lõpuni. Nii me ju lubasime, eks :)