Nagu suurem osa blogilugejaid teab, käisime me viiepäevasel reisil Ungaris, Budapestis – mille me Kallose Facebooki mänguga võitsime. See postitus on pikk, take ur time!

Ja kuigi ma olen oma tüübilt selline “tahan kohe teada”, siis olenemata sellest, et loosimine toimus 1.08, sain ma alles 13.08 kätte nö reisitšeki. Ja juba 20.08 oli äralend.  See, kus me ööbime, selgus vaid paar päeva varem.

Aga alustame algusest.

Päev üks – äralend ja kohalejõudmine

Kartsin natuke seda lennureisi, et kuidas Hedonile mõjub ja kas kõrvad lähevad lukku või kas ta nutab või… No paremat last pole olemas. Ja kuigi mul endal tõmbas rõhk ikka korralikult seal moosiriiulis kõrvad lukku, siis kutt oli nii õnnelik, kilkas terve tee.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Tallinna lennujaamas ei pakutud meile võimalust käruga lennukini minna, Budapestis pakuti, kuigi tegemist oli mõlemal korral Finnairi lennuga. Tallinnas teatati jumala tuima – käru andke ka kohe ära, sellega te edasi ei saa. Teadsin seda ja olin juba valmis selleks, aga no milleks kohe peale hüpata. Õnneks on Tallinna lennujaamas kärud olemas.

Seevastu Soomes ootas meid selline vaatepilt:

Ärge muretsege, laps oli seal vaid pildistamiseks, see oli siuke iblakas, et sellega poleks julgenud oma kohvreidki tassida.

Helsingis oli meil paar tundi vaba aega, avastasin, et mingit tekikest meil kaasas polegi. Aga polnud häda ka minu nahktagi sees lennujaama ootepingil väike tudu teha.

Läksin siis lennujaama Muumi poodi, suvaline väike fliisike 34€. Kõrval oli Marimekko pood. Vaatasin üht triibulist meremeheteemalist beebibody – 34€, tekikest ei hakanud vaatamagi. Käib nahktagi ka!

Teine lend oli sama sujuv kui esimene. Meelis jäi suht kohe magama ja mul oli ka megauni, aga Hedonil nalja kui palju. Lõpuks kui ta pool tundi enne maandumis mu sülle magama jäi, siis teadsin, et 40 minti ja korras. Nii oligi. Maandusime nii, et ta magas ja lennukis väljudes tegi ta silma lahti.

Budapestis ootas meid juba transfeer, kes meid meie uhkesse korterisse otse kesklinna südames sõidutas. Central Passage Apartments’i kohta jagub vaid kiidusõnu. Meie jaoks jälle ulme harjumatu, elada kahetoalises korteris (sama oli Lätis), nagu eksiks ära. Aga samas saime tunda seda mõnu, et saab lapse tahatuppa magama panna ja ise ees-toas telekat vaadata. Aga ühetoaline on ikka jõhkralt mugav, kõik on käe-jala juures.

Esimesel õhtul me suurt midagi teha ei jõudnud. Linn oli megalt rahvas täis, sest olime sattnud sinna riigi kõige suuremal pühal – 20. august (Püha Stefani, linna asutaja ja Ungari esimese kuninga, mälestuspäev). Kella üheksa ajal marssis kõik rahvas nagu üks mees ühes suunas, jõe äärde ilutulestikku tšekkima.

Kuigi meid hoiatati, et ka reedel on kõik poed kinni, seoses 20. augusti vaba päevaga, et on tehtud nö pikk nädalavahetus, siis tegelikkuses tähendas see seda, et väiksemad poed nagu Gucci, Prada, Alexander McQueen olid kinni, aga suured kaubanduskeskuse ja toidupoed ikkagi avatud.

Esimene plaan oli minna Central Market Halli, et osta miskit head ja seejärel suunduda linnaparki, miks mitte ka termidesse ujuma.

Mina, kes ma muidu väga jala ei käi ja vett ei joo, olin valmis kogu teekonna jalgsi ette võtma, paar kilomeetrit turuni ja veel paar kilomeetrit linnaparki, mind ei heidutanud. Olles umbes kilomeetri käinud, suutsin ma kõnniteelt alla astudes jala välja väänata. Megavalus oli. Süda läks pahaks. Istusin esimesse kohvikusse maha ja jõin vett. Jala peale tekkis mingi imelik muhk. Aga kuna ma varbaid liigutada sain, liikusime edasi. Veits longates, aga kõik ülla eesmärgi nimel – megaturg!

Siin on näha jala üldine areng – muhk, paistetus, sinikas, paranemisprotsess

Turg oli väga lahe. Meenutas natuke Phuketil Patongi turuhoonet. Üldse oli mul jube tihti Tai tunne. Erinevad lõhnad ja kohad meenutasid Phuketit. Ei tea, kas igatsus on nii suur või milles asi…

Turu alumisel korrusel on nagu meie keskturulgi, puuviljad, lihad, meeletutes kogustes erinevaid salaamisid jne.

Teisel korrusel tüüpiline turistikraam – pajakindad, linikud, võtmehoidjad, magnetid, tsärgid, köögitarvikud jne

Lisaks oli seal nö restorani-osa, kust sai osta meelepärast kraami ja tarbida seda kohapeal või kaasa vedada. Võileibadest kuuma buffeeni välja.

Ma ei teagi miks, lahkusime sealt vaid karbi põldmarjadega (350Ft ehk 1,11€).

Edasi suundusimegi linnaparki, mõtlesime mu jalale natukene puhkust anda ja minna metrooga. Kirjutan metroost põhjalikumalt all pool. Jõudsime siis kohale. Meeletud massid rahvast igal pool. Kuna seal on kohe kõrvuti loomaaed, tsirkus, lõbustuspark ja termid, kus ujuda, pidasime kõige mõistlikumaks loomaaeda minna. Täpselt seni kuni me nurga tagant järjekorda nägime. Ilmselt tavaline pühapäev ilusa ilmaga Tallinna loomaaia väravas.

Kõhud olid natuke heledad, jalutasime veits seal pargis ringi, vaatasime kalu ja läksime mingisse kohvikusse sööma. Seal sain ka esimest korda jala kõrgemale tõsta ja mojito seest jääd jala peale panna.

Muhk oli alles. Kirjutasin Victoria Kassile, kes on mu number üks valik, kui mul mõnd arstlikku nõu vaja on. Ta nimelt on meedik, kui keegi veel ei tea. Ja minu jaanuaribeebide grupis. Aga see selleks, temast oli juba mitmendat korda palju abi. Ta soovitas mitte kõndida, jalale midagi jahedat panna, ja jalga kõrgel hoida. Mitte midagi neist ma teha ei saanud. Traumapunkti ta pöörduda ei soovitanud, ütles, et see läheks haigelt kalliks, röntgen on kirves protseduur. Kuigi mul oli reisikindlustus, oleksin ma alguses ikka ise pidanud plekkima. Leidsime üheskoos, et kui mul midagi katki oleks, ei saaks ma kõndida ja jalg lööks tuld. Mul oli lihtsalt muhk ja natuke ebamugav kõndida. Rõhk sõnal natuke.

Võtsime ette kolmekilomeetrise teekonna WestEnd kaubanduskeskusesse. Jala. Kohale jõudes kosutasin end järgmise mojitoga. PS. ilma alksita! Ma päevast-päeva ka ei joo, eks :)

Noh, keskus nagu iga teine. Umbes nagu Kristiine keskus. Ja kohvikust sain ma maailma suurim kohvi – see oli reaalset supikausis :D umbes liiter. Kuigi ma tean, et Starbucksis saab ka megasuurt kohvi, pole ma seda iial sealt võtnud ja ma ei arvanud ka seal, et suur cappuccino tähendab midagi nii suurt, et me Meelisega koos seda joodud ei jõua.

Kuna kõik väiksemad poed, kaasa arvatud apteegid olid kinni, siis õhtul sööma minnes, nägime tänaval juhuslikult politsei-kiirabi. Mõtlesin, et esmaabi ikka peaks saama. Kuna meedik tegeles seal mingi paberimajandusega, küsis politsei kuidas saab abiks olla. Rääkisin loo ära – kukkusin, jalg valus, sidet vaja.. Vaatan kiirabi autos terve kapitäis sidemeid ja plaastreid… Läheb siis nõks aega mööda, meedik vaatab mu jalga.. Ütleb oioioi.. Sidet meil pole! Mida iganes ausalt!!! Verd pole, siis ilmselt pole hullu :D Eks paraneb ise. Ja nagu näha, siis paranebki. Järgmisel hommikul sain apteegist sidet ja sidusin päevaks kinni, öösel magasin jalg kolme padja otsas. Täna natuke tuikab, aga põhimõtteliselt on korras.

Kolmandal päeval andsin siis jalale natuke puhkust ja poisid läksid linnaga tutvuma.

Meelis tõi mulle ringkäigult juustu :) Sellise väikese “saiakese”.

MUUD TÄHELEPANEKUD – kuhu minna, mida vältida

Pühapäeva veetsime me veepargis. Bussiga tunnike sõitu kesklinnast (PS! kui teil on google maps’i äpp, ja te kodus wifis olles panete sisse, kuhu minna soovite ja siis netist kaote, jääb talle see sihtkoht mällu ja ta töötab ikka edasi ehk kaarti saate ikka lugeda, ka ilma netita!) ja natuke jalutada. Vahetasime termid veekeskuse vastu. Ma ei tea isegi miks. Hinnalt on nad suht samad termaalbasseinidega, aga mulle tundus see Aquaworld resort khuulim. Ja seal oli ka nagu rohkem teha (Meelisel) kui lihtsalt kuskil bassinis passida – mida meie Hedontsikuga tegimegi.

Päevapilet maksab 5690Ft (18€), õpilasele (ISIC kaardiga näiteks, mis mul on) 4550Ft (14,40€). Teha on seal siiiiitaks! Me olime ligi viis tundi seal. Väljas oli nats jahe ujuda, aga Hedonile tegin normaalset karastust – külm bassein (27kraadi) vs soe titekas (40kraadi). Mõlemal juhul oli selline “ranna ala”, kus sai “laineid püüda”. Seal talle väga meeldis.

Õueala on ka mitmete basseinide, päevituskohtade ja kohvikutega mõnus chillimiseks.

Lisaks on seal veel nö lastepark, kus mängida, Hedon on selle jaoks veel nats väike, aga muidu igati asjalik.

Ja mitu erinevat söögikohta. Meie valisime sees oleva buffee – ideelt nagu Lido, et iga asi maksab natuke, aga saad ise omad kombod kokku panna. Mina võtsin ribid, mis sulasid suus ja kukkusid kondilt, juurde võtsin salativalikust erinevaid asju. Meelis sõi mingit paneeritud kana ja köögivilju. Jõime jääteed. Kokku maksime kogu kraami eest 4290Ft (13,71€).

See oli kindlasti meie Budapesti käigu higlight. Lapsega mööda klubisid ei kolista jne, võibolla oleks sealt muidu mingi hea leiu saanud, aga vaevalt. Lapsega reisijatele soovitan küll Aquaworldi minna ja ikka normaalselt aega varuda. Kaks tundi jääb seal väheks. Jurmalas sellest jälle piisaks.

Teine koht kuhu kindlasti minna, on Sugar kommipood. See ei ole mingi megasuur, aga valik on suurem kui meil kinodes. Ainuüksi jellibeans’ide valik on mitu meetrit. Maitsevalik selline, et hoia ja neela – mojitost chilli mangoni.

Lisaks pulgakommid, need “jõulukepikesed”, lisaks igast magusaid kooke, ja kommi-koogi teemalisi asju – maniküürikomplekitdest magnetite ja võtmehoidjateni. Eraldi on jäätiselett – soovitan soojalt mint lemonade’i, junkey monkey’d  ja cheescake’i.

Mõned kommid on nii suured, et neid sööb terve nädala või kauemgi :D

Mina ostsin esimesel korral kaasa lihtsalt selliseid komme, mida ma meil näinud pole, jellybeanid mind üldse ei köitnud, aga viimasel päeval sattusime jälle sinna poodi ja siis ma süvenesin rohkem ja võtsin neid ka ühe kotikese.

Ja nagu näha mu esimese päeva ostukorvist, on mu korvikeses üks ämbrike – selle ma loosin meie Facebooki sõpradele välja – pange marimelli FB lehele laik :)

See ämbri täis komme läheb loosi!

Kaltsukad – nii ja naa

Proovisin siis guugeldada ja otsida, kes mida soovitab – kõik need soovitused, mida ma järgisin – täielik pettumus. Mis kuradi kaltsukas see on, kus asjad maksavad 50+ eurot? Või mis kaltsukas on OUTLET? Ja ma ei saa üldse aru, mis point on outletil, kui hinnad on allahinnatud 10-20%…

Aga viimasel päeval trippides, siis Kiraly tänaval on hunnik secondhande – aga osad neist on tõesti kaltsukad, seal ongi kaltsud. Üks-kaks normaalset oli, aga ma ei leinud sealt midagi. Ühed triibulised tennised oleks euroga saanud, aga need olid mulle suured :( Üks kaaluga kaltsukas oli ka. Kilohind oli 2690Ft (8,53€). Kõik jäävad ühele tänavale, ja see Kirlay tänav on pikk! Enjoy!

Beebi ja metroo – big nonono; beebi ja buss – yesyesyes!

Kuigi ma kaalusin alguses osta Budapest Cardi (u 30€), siis loobusin sellest plaanist üsna pea – kuna me korter asus kesklinnas, siis sai jala igale poole ja muuseumidesse me poleks enivei läinud, eeldasin, et ühistranspordile kulub vähem kui 9500Ft (netist ette ostes maksaks Budabest Card just nii palju). Ja õigesti eeldasin. Meil kulus ühistranspordile 2500Ft (8€). Üheotsa pilet automaadist ostes maksab 350Ft (1,11€) ja bussist ostes 450Ft (1,43€).

Ükspäev mõtlesime siis metrooga sõita, pärast esimest sõitu loobusine sellest igaveseks.

1. metroojaamades pole lifte
2. eskalaatorid on megajärsud ja kiired (mul oli tükk tegemist, et ma julgeks käru kaenlas sinna “kiirrongile” astuda; jumal tänatud, et Meelis sai lapse võtta, ka tema võttis peale hüppamisega hoogu… Kui ma oleks üksinda pidanud ühe käeotsa haarama tite ja teise käe otsa kokkupandud käru, ma oleks kohe loobunud
3. millegipärast oli meil vaja kasutada kõige vanemaid metrooliine, mis tähendas ka kõige kolisevamaid vaguneid

Buss oli märksa mugavam. Lisaks ei kolisenud see nagu kaks luukeret teeks plekk-katusel kolmandat!

Rahast…

Arvasin millegipärast, et Budapestis kulub hullult raha, arvestasin 100-150€ päev, vahetasin kaasa sada tuhat kohalikku (337€) ja mõtlesin, et kui vaja, saab lisaks välja võtta või kaardiga maksta. Kokku kulus viie päevaga umbes 400€.

Nojah, kui kõige odavam vein poes on alla euro pudel ja viieeurone seal kõrval tundub hiiglama kallis, siis tõesti ei kulu. Samas kokku me otseselt ei hoidnud, ostsime ikka mida tahtsime, aga kuna mulle on juba sissekodeeritud hinnavõrdlus, siis valisin ikka odavama juustu ja salaami kallima kõrvalt. Veine proovisime kohapeal erinevaid, oli nii 89sendiseid kui 5euroseid. Restoranis maksab klaas veini keskmiselt euro, aga seda on ülivähe, pakun mingi 6-8cl vms (hiljem selgus, et üks detsiliiter) Eestis on tavaliselt ikka 12-16, klaasis ikka on ka midagi, mitte ei tundu tühjana.

Söömine väljas ei ole väga kallis – oleneb kohast ka kindlasti, aga keskmiselt saab Ungari guljaši 1000 Ft eest (3€) ja prae 2000Ft (6€) eest. Tänaval müüakse kaneelirulle, mis maksavad olenevalt asukohast 290-2000Ft. Ja mõnes kohas tehakse otse grillil, tänaval putkast ostes tehakse elektriahjus ja mõnes kohas on juba valmis ja pakendatud… Aga mina, kes ma isiklikult väga kaneelisõber pole – see oli mu lemmik!

Väga palju on tänaval näha hiina buffeesid ja türklaste kebabiputkasid. Viimased olid Saksamaal elades mu vaieldamatud lemmikud ja ka Ungaris ei pidanud ma sealses toidud pettuma. Eestis seevastu pole ma veel head kebabi saanud! Hindadest: tavaline nö kebabi wrap keskmiselt 700Ft (2,22€) ja praad (salati ja friikate/riisiga) 1600Ft (5€).

Eelviimase päeva hommikul avastasin kohvrist 40 tuhat kohalikku, ma olin just jõudnud mõelda, et raha hakkab otsa saama, et ikkagi kulus.. Aga kokku lüües oli pühapäeva hommikul alles 61 tuhat kohalikku. Ja kaardiga olin vaid paaris kohas maksnud võibolla kokku 50€ eest. Seega väga hea tulemus. Aga mis siit ikka nii väga osta.. Poed samad mis meil ja Lätis – üks H&M ja Bershka ajab teist taga. Hedonile sain C&A’st ühe komplekti 1490Ft (4,76€) – särk ja püksid, aga ega miskit vaja ka otseselt pole. Ja endale olen täpselt ühe asja ostnud 750Ft (2,39€) ja seda kõige turistimast kohast ever, aga see oli nii minu thing…

Viimaseks päevaks jätsin toidupoe külastuse, sest pühapäeval oli kõik kinni, et midagi põnevat kaasa osta. Kaasa vedasin siis enda jaoks põnevat kraami. Näiteks ostsin mingi guljaši-pasta, arvasin, et sellega saab potitäie kastet teha, aga kirjeldust lugedes.. Tuleb nelja portsjoni peale lisada vaid üks teelusikatäis pastat.. Niiet saab mitu potitäit.

Ühes poes haaras mu pilgu mingi kollane topsik, peal ainult ungarikeelsed kirjad, ainsad sõnad millest ma aru sain olid limonaad ja sidrun. Järelikult mingi sidrunipasta või pulber. Eks näis, seda saab kindlasti edukalt ka toidutegemisel kasutada. Paar veini, Meelisele paar jõhvika Sommersbyd, õuna-mee siider, mingeid mojito maitselisi energiajooke, komme, salaamit, ja guljaši pastasid. Ühe mädarõika-majoneesi ostsin ka.

Ja veel mõned pildid, mis nagu otseselt kuskile vahele ei sobinud, aga mis said tehtud ja mida ma näidata tahaks:

Pangaautomaadid pole päkapikkudele :D

Muidu oleks ostnud ühe Musi, aga alksivaba…

Kust meil 2,21-3.16€ eest veini saab? ;)

Kui minnes saime meie kolme asjad mahutatud käsipagasisse, siis olin kaval – panin selle väikse kohvri suuremasse, sest tagasi tulles oli vaja ju veini ja muud kraami kaasa vedada…

Ja ainsad kingitused – sai Sandra, kes hetkel tegeleb Hedoniga, et ma saaksin blogida. Juba kolmas tund läheb, jee! Kohe teatan talle rõõmusõnumeid, et kõik. Valmis. Blogitud.