Fotograafiast ja fototöötlusest

Olles sel suvel ise väga paljude fotograafide objektiivi ette sattunud, mõtlesin seda teemat veidi lahata. Tegelikult ajendas mind selleks aga Mallu postitus (link!), kus ta tõi välja pildid, mis talle üldse ei meeldi… Tundsin end töötlejana kõhupiltide koha peal puudutatuna.

Tegelikkuses on see, et nii palju kui on fotograafe (olgu nad hobipiltnikud või professionaalid) ja seni kuni neil on tööd, on nad ilmselt kellelegi vajalikud, kõigile ei saagi meeldida. Ja nii nagu on fotograafid erinevad, on ka kliendid erinevad. Mis meeldib ühele, ei meeldi teisele ja mis meeldib kolmandale, ei meeldi neljandale jne. Igaühele oma nagu öeldakse.

Fotograafide käekirjad ongi erinevad – üks töötleb megalt (Fotoraat – link meie pildistamisele), teine armastab naturaalsust (Ketlin Tammsalu – link meie pildistamisele), kolmas armastab värve (Maarika Roosi – link meie pildistamisele), neljas armastab ajakirjalikku klantsi (Tiia Saart – link meie pildistamisele), viiendale meeldib üldse midagi muud jne

Samamoodi on ju ka klientidega – üks tuleb su juurde telefon täis pilte, mis ta on netist kokku korjanud, et tahaks selliseid, teine tuleb ja ütleb, et tee lihtsalt pilti, aga juhenda kuidas olla, ma pole varem käinud. Kolmas tuleb buduaari- või aktipilte tegema, neljas tahabki ainult kõhust ja lapseootusest pilte jne. Ma ei ole fotograaf, aga üsna tihti siiski Meelisega kaasas. On neid, kellel on visioon ja neid kes tulevad tühja lehena. On neid, kelle puhul sul hakkab mõte kohe töötama, mida võiks proovida ja on neid, kelle puhul seda klikki ei teki.

No näiteks tõi Mallu välja rasedapiltidest need, kus keegi teeb kätega südame kõhu peale, või kui ümber kõhu on pael, mis viitab lapse soole – et need on megarõvedad ja kui ta sellist pilti näeks, ei läheks ta never selle fotograafi juurde. Samas on neid, kes panevad kõhu peale papud, body, ultrahelipildi, nimetähed jne. Kui see on inimese soov – jumala eest. Inimene on enne otsinud näiteks kõhupilte ja ta on sellised endale salvestanud, et tahab ka selliseid. Ikka teeme. Pole probleemi. See, kui üks selliseid pilte tahab, ei tähenda ju seda, et kõik järgnevad rasedad kes tulevad, selliseid pilte saavad. Iga inimene on ju eraldi nö projekt, tema soovid on ikka peamised. Ja inimesed on erinevad, sellest tulenevalt ka pildisoovid.

Meil on küll ja veel olnud inimesi, kes tulevad ja neil on kindlad soovid, mida nad tahavad ja isegi kui Meelisele mõni idee ei meeldi, või tema meelest pole see ilus, siis kui klient soovib, ta teeb ära.

Näiteks, kui inimene kirjutab mulle, et ta tahab tulla akti tegema ja ma soovitan tal natukene googeldada või Pinterestis luusida, et mida ta tahaks, et teaks valmistuda ja sa ootad umbes selliseid pilte:

Ja saad kliendilt sellised:

Siis on veits hmm.. okei, see pole akt, aga kui see on su soov, siis ikka saab. Ja kui kuskil keegi selliseid pilte näeb, siis see ei tähenda ju, et iga järgmine aktipildistamine samasugune on.

Kõige ehedam näide on Meelise viimasest näitusest, ka see oli/on akti pilt, aga ometigi pole midagi näha.

Teine teema on see piltide sorteerimine ja töötlemine. Mina/meie enda piltide suhtes (mis meist tehakse) oleme väga kriitilised. Keskmiselt 400st pildist jääb alles üks kaheksandik ehk a 50 kaadrit. Samas kui ma ise kellegi pilte sordin, siis ma parem saadan talle sada kaadrit, et ta saaks ise oma lemmikud valida. Jah, ma võiksin valida ise 25 parimat ja talle need saata, sest esiteks kuidagi inimestele mõjub see, et saab palju pilte, millest ise valida. Ja mul ei võta tükki küljest need kuni sada pilti üle käia ja teele panna. Keskmiselt tuleb tunnisest fotoshoodist ikkagi 50-70 pilti, mõnel juhul rohkem. Ja teiseks, ei tea mina, millisel pildil inimene endale kõige rohkem meeldib.

Kuna meil Meelisega on tööjaotus selline, et tema pildistab ja mina töötlen, siis saab pildid kätte üsna ruttu (mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul, kui tegemist pole just pulmapiltidega, neid on tavaliselt rohkem ja nõuavad rohkem vaeva kui tavaline pereshoot looduses või stuudios). Ja et mitte raisata aega sellele, et ma sordin kehvad kaadrid välja ja inimene valib oma lemmikud, siis teen pigem ühest poosist kolm-neli varianti, et ta saaks endale sobiliku näo ise välja valida. Sest mis minu meelest on ilus, ei pruugi talle jälle meeldida ja vastupidi.

Teine asi tavakasutajaga ehk kliendiga on see, et kui sa ei ole väga enesekriitiline ja sa ei satu väga tihti kaamera ette, meeldivad sulle väga paljud pildid ja sa ei oska valida kümmet parimat vms, siis ongi lihtsam kui sul on hulk pilte, mille vahel rahulikult kodus vaadates valida.

Järgmine teema on töötlus. Ma teen kõikidele piltidele nö basic töötluse, selleks on photoshopis action tool, mille ma loon vastavalt pildile – valgus, värvid ja nö kopi-peistin seda igale pildile, mis sama valgusega ja samas kohas tehtud on. Pisikesed iluvead parandan ka, aga mingeid metsikuid töötlusi ma ei tee. Miks?

Sest tavakasutaja ei taha mingit müstikat ja maagiat, ta tahab endast tavalisi pilte. Pulmapildid on eraldi teema. Või siis eraldi stilistika mingi shoodi jaoks, mida keegi tulebki tegema konkreetselt mingi asja raames. Ala sai kinkekaardi, tahab mingit erinevat asja proovida. Meie keskmine klient tuleb niisama ennast jäädvustama, et oleks Facebooki uus pilt panna või vanaemale raamis kinkida.

Loomulikult on meil olnud mingeid stiilikaid ka, aga see pole meie igapäev. Meie igapäev on tavalised pildid tavalistest inimestest.

Kõik kiidavad lightroom programmi, minul sellega kogemus puudub, olen terve elu (noh, alates rate-ajast, mingi 98ndast umbes) kasutanud photoshoppi, ise olen õppinud ja guugeldanud ja videoid vaadanud ja katsetanud. Eile näitas Fotoraadi Kerli mulle veini kõrvale ka lightroomi, mis on tegelikult täpselt sama mis photoshop, lihtsalt menüü on ühes kohas. Photoshopis on see menüü peidetud alammenüüde alla. Aga tegelikkuses on variandid pilte töödelda samad.

Ja mulle endale meeldivad ka sellised suhteliselt loomulikud pildid, mitte klanitud ajakirjapildid või mingit müstika ja maagia, et peale vaadates saad kohe aru, et megatöötlus.

Kui ma peaksin maksma fotoshoodi eest, siis ma ei läheks mingi sellise fotograafi juurde, kelle pildid mulle ju ei meeldi. Näiteks ma ei läheks kunagi Stina Kase juurde, tal on häid tabamusi, aga üleüldiselt tema portfoolio (link!) pole minu tassike teed. Samas Teesi Zeemanni (link!) ei vahetaks ma ühegi teise beebifotograafi vastu, maksku ta või kolm korda vähem kui Teesi. Ehk et pildistama minnes, teab üldiselt inimene, kelle juurde ta tuleb ja mida ta umbes saab. Pluss üldiselt arutatakse asjad ka enne läbi, mis pilte teeme, mida võiks selga panna, mis meik teha jne.

Kuidas teil on? Mille järgi fotograafi valite? Kas hinna või piltide? Facebooki laikide? Kas tahate pigem töödeldud pilte nagu ajakirjades, et ükski kortsuke pole näha või pigem loomulikke pilte?