Käisime eile Karksi Nuias öökoolis noortele blogimisest rääkimas ja kui ma materjale kokku panin, siis avastasin, et kaks ja pool aastat tagasi käisime me seal samal teemal rääkimas. Lihtsalt sel korral oli see suunatud 7-12. klassi õpilastele, eelmisel korral õpilasliidu noortele. Teema oli umbes sama – kuidas ja kas hakata blogima, kellele blogida, kas blogiga on võimalik teenida jne. Igal juhul otsisin selle vana postituse ka üles, et natukene vaadata, mis on muutunud. Tegin slaidid ja puha. Nagu päris. Üldkokkuvõttes oli lahe kogemus jälle.

Sel korral ei käinud me seal enda autoga, vaid kunagi enne Tai reisi kirjutas mulle Ruby Rent, et kas me tahaksime nende kaheksakohalise bussiga kuskile sõita… Kuna me olime just reisile minemas, siis loobusin sellest pakkumisest. Nagu ma ka varem olen öelnud, teen koostöö postitusi, kui mul endal midagi vaja on. Nii see jäi.

Siis mõni aeg tagasi ma kirjutasin neile, ja rääkisin blogiauhindadest – mõeldud-tehtud, nad panevad ühe eriti khuuli üllatusauhinna välja (PS! üllatusauhindu jagame neile, kes kohale tulevad, nii et 10. juuni teadagi kus – Trattoria Massimos!).

Ja siis tuli meile pakkumine minna sinna öökooli. Kirjutasin neile uuesti, et tavai, me võtaks nüüd bussi ja lähme teeme ühe tiiru Karksi Nuia. Kuna meiega oli kaasas ka EBA assistent Sandra ja Fotoraadi Kerli ja meikar Gerli, siis oli mugavam ja ruumikam bussiga minna.

Meelis läks kolmapäeva õhtul ja võttis bussi, täna hommikul viis tagasi. Tagatisraha oli 300€.

Autos oli hullult palju ruumi. Tsikid magasid täies pikkuses taga. Sellega läheks vabalt trippima. Juba tegime suveks plaane, et rendime ja lähme. 45€ päev kamba peale maksta pole üldse palju. Näiteks nädalavahetuseks võttes maksab bussirent sott. Tallinna linna soodsaim kusjuures! Kahe venna äri, kiire ja mugav sellessuhtes, et lähenemine on väga personaalne ja professionaalne.

Jumala lebo, mingi kuuekesti on väga palju ruumi, aga arvan, et kaheksa mahuks ka suht lahedalt ära. Taga oli ka meie tavaari jaoks piisavalt ruumi. Esiteks läks Gerli koju, st tal oli megalt asju kaasas ja meil oli igast tavaari kaasas + shoppasime ju kõik kottide viisi euroseid asju. Kõik mahtus lahedalt ära. Ühesõnaga, soovitan soojalt.

Bussi-endel!

Igaljuhul käisime me kõigepealt läbi vist kõik Paide kaltsukad, skoorisime igast kraami kamba peale. Mulle nagu täiega meeldivad sellised kohad, kus asjad maksavadki 30 senti. Mitte, et mingi rändom HM mantel, hind 25€. Ma saan poest sama hinnaga ju. Või nagu ühes kohas oli rändom New Yorkeri maika 7€!!! Neid saab poest paari euriga ju.

Siis käisime söömas – Kreisi Trahter pakub buffeelõunat, 5€ ja söö palju tahad. Noh, minu puhul see söö palju tahad on alati küsitav, aga samas ma enne maksan viieka ja mekin igasugu asju kui et maksan viieka ja saan ühe suva prae, mis äkki ei meeldigi. Ma tagasihoidlikult jätsin kõik kartulid, tatrad võtmata, võtsin riisi seest natuke juurvilju, ribisid ja ohtralt jalapenot… Mmmm!

Enne Karksi Nuia jõudmist hüppasime veel Viljandist läbi, käisime ka mingis kaltsukas – Sahtel. Kust ma sain ühe kleidi ja siis Hedonile räigelt asju euro eest :)

Kui me siis kümme minti enne kuute kooli jõudsime, siis.. ei, me polnud hiljaks jäänud. Martins Lapinsi esinemiseni oli mõni minut veel aega. Kuulasime siis teda esmalt. Ma ausalt, olen näinud tema seda weekendi videot ainult. See mulle meeldis. Ma ei tea temast suurt midagi, aga sain seal aru, et see on karakter keda ta teeb. Ma eeldan, et ta ei ole igapäeva elus selline dresside ja peapaelaga maakas. Et see on roll, mida ta esitab ja talle sobib selline üksi kemplemine päris hästi. Kui ta suudaks ära jätta selle, et kas teil küsimusi on, iga mingi viie lause tagant, siis ma läheks tema ühemehe stand up’i vaatama küll. Ja kuna ta ütles, et ta YouTube’ga eriti ei teeni, siis hea teenimisvõimalus talle.

Järgmisena oligi meie töötuba, mis pidi rääkima blogimisest, et miks blogida, kellele ja kas üldse..

Kuigi seal oli ka meie blogilugejaid, siis paljud ikkagi ei tea, kust meie nö blogimine alguse sai. See pole ainult see marimelli blogi, oleme ikka pikalt sellega tegelenud. Mina alustasin blogimisega Saksamaal elades (2004), et vanemad ja sõbrad saaksid kursis olla, et ei peaks kõigile kogu aeg rääkima, mis ma teen… Tagasi Eesti kolides oli blogimine veres.

Kui ma Õhtulehte tööle läksin (2008), siis sujuvalt sai minu töö üheks osaks ka seltskonnaelu telgitagustest blogida. Vahepeal olin teles (2011) ja blogisin enda platvormil (marileenalbers.com – pole mõttet klikkida või kopida, ei tööta see leht enam ammu), siis kolisime Aasiasse ja Austraaliasse (2012) ja Õhtuleht pöördus jälle meie poole, kas tahaksime nende lehel blogida…

2014. otsustasime täitsa enda domeeni registreerida ja nö uuel lehelt alustada. Vanades blogides ma alati tõstsin neid vanu lugusid kokku ja kolisin edasi-tagassi. marimell.eu on avatud 2014 suvest ja varasemaid postitusi siin polegi. Kes otsib, see leiab.

Eile rääkisime ka domeeninime valimisest, et sa võid ju olla superstreetskatercuteboy88, siis see ei ole hea domeeninimi :) Kui meie 2014 hakkasime domeeni registreerima, siis me tegime reaalselt sõpradega koosoleku, et mis nimi valida. Valikus oli ka ebeebi – no jumal tänatud, et me seda ei valinud, täna ei ole see enam mingi beebiblogi, kuigi algselt sai ta sellepärast tehtud, et rasedusest kirjutada jne.

Täna kirjutame me kõigest – kui tunnen, et tahan telesaadet arvustada, siis teen seda, kui tunnen, et tahan retsepte jagada, teen seda, sekka lugusid meie perest, lapsepõlvest, depressioonist – ühesõnaga, elust enesest.

Lisaks oleme me viimased kolm aastat vedanud Eesti Blogiauhindu, sebinud sponsorid, kingitused, korraldanud terve ürituse jne. See tundub, mis seal ikka teha, aga tegelikult on see mitme kuu töö.

Tahtsime, et tekiks diskussioon. Esimese grupiga ei saanud nagu vedama, teise grupiga seevastu pidama. Ilmselt tulenes asi vanusest, alguses oli justkui nooremad… Vanemad juba arutlesid kaasa, et kas blogimine on ajakirjandus või ilukirjandus, kas blogi või youtube on hea reklaamikanal või ei jne. Rääkisime kriitikataluvusest, blogieetikast, kommentaatoritest (ilmselt igal blogijal on üks targutaja, kes olenemata postist, peab midagi “ära panema”) ja loomulikult rahast. Millal saab tasuta nodi? Kas valida aasta jagu tasuta tooteid või ühekordne 150€ reklaampostituse eest.

Naljakas, alguses ütlesid kõik, et raha, kindel see. Siis arutledes jõudsid paljud selleni, et kasulikum on võtta tooted.

No näiteks meie blogi pikaaegne koostööpartner on Dermosil/Dermoshop. Nad ei ole mulle kunagi sentigi maksnud, et ma neist blogiksin, aga nad saadavad mulle mitu korda aastas kingitusi, terve detsembrikuu saab iga päev üks blogilugeja oma lemmiktoote tasuta… Ja ma ei mäleta, millal ma ostsin mingit kreemi või seepi või jumestuskreemi. Ehk siis, ma ei teeni, aga ma säästan sadades eurodes enda raha :) Ja mulle selline variant hetkel sobib.

Jagasime ka aktiivsematele sõnavõtjatele preemiaid Linea Naturalt ja Dermoshopist, näete kui kasulikud on koostööpartnerid. Kõik saavad kasu :)

Saime ka preemiat tehtud töö eest :)

Samas saan ma siin kohe näiteks tuua, et ma olen kokku ligi 13 aastat bloginud (suvel saab) ja alles eelmise aasta lõpus sain ma esimese suure TASUTA asja – Kartim kinkis mulle läpaka. Loe siit :) Seega, nagu Meelis ütleb, iga hea asi võtab aega, nii ka see. Mu eesmärgiks pole kunagi olnud blogiga mingeid tuhandeid kokku kühveldada, kuigi võiks. Ja iga päev mõtlen ma aina enam sellele, et tahaks sellega ka ära elada, maksta kõik arved, reisida korra aastas palmi alla jne.

Kui võtame näiteks Soome, siis sealne kõige suurema sissetulekuga blogi Xenia’s Days tulud olid 2013. aastal 82 921 eurot. Mallukas kirjutas kaks aastat tagasi, et teenib oma blogiga paarsada eurot kuus (a 2500€ aastas), see oli ikka valgusaastate kaugusel 82 000 eurost. Täna teenib ta ilmselt rohkem. Võimalik, et ligi pool sellest sommi aasta sissetulekust, aga selle taga ongi järjepidev töö. Mul oli nii kurb lugeda ükspäev kui ta kirjutas, et tahaks seda ja seda, aga seni kuni neid asju ei saa teha öösel vahemikus 3-7, siis jäävad need tegemata. Ehk siis, saate aru jah, ta on peaagu 20 tundi ööpäevast rakkes, et blogi tegusana hoida, blogilugejatele midagi pakkuda… Jah, loomulikult mahub sinna vahele ka lastega tegelemine, kokkamine jne, aga üldkokkuvõttes ongi blogi tema töö ja elatusallikas. Ja lõpuks ometi saab ta selle eest väärilist palka. Kui võttagi Mallukas eeskujuks, siis kõigil on võimalik temasuguseks saada ja nii kaugele areneda. Mul ka, aga need asjad ei käi nö üleöö.

Sai suht lobapostitus. Aga kui keegi tahab meid kuskile kooli blogimisest rääkima kutsuda, siis andke julgelt märku. Slaidid on juba olemas :)