Meid on õnnistatud imeliste sõpradega, kelle juures saame suvitamas käia. Ja Taisse minnes on meil alati tunne, nagu oleks koju jõudnud – igal aastal küll natuke erinev “suvila”, aga siiski “meie” koht! Igal aastal vähemalt korra proovime me jõuda ka oma heade sõprade juurde Aegna saarel. Eelmisel aastal jäigi kahjuks vahele.

Esiteks otsustasime me juba ammu, et juuli alguses me Aegnale lähme ja broneerisime endale nö elamise sõprade pool ära. Teiseks otsustasime me hiljaaegu, et terve juuli me Hedonit lasteaeda ei vii, sest kui juunis tõsteti kokku kaks rühma ja tal tekkis jälle väike minekutrots, siis juulis pandi kokku neli rühma ja.. et teda mitte traumeerida, siis teeme talle terve lasteaiavaba kuu, missiis, et sellele järgneb ilmselt augustis paarinädalane harjutusperiood, aga no saame hakkama :)

Esimesel juulil jäi meie pidu vihma tõttu ära ja olime valmis juba Aegna edasi lükkama, aga mõtlesime siis – sajab, siis sajab, mis vahet sel on, kus me passime. Kui sajab, oleme nagunii toas.. kui ei saja, oleks nagunii õues, pole siis ju mõtet sõprade külastamist ära jätta. Pealegi tuli Soomest mu õepoeg Eesti ja no mis seal korteris netis ikka passida… Nii me esmaspäeva õhtul laevale istusimegi ja Aegna poole ajama panime. Enne käisime haarasime turult head ja paremat kaasa.

Kuigi ilm oli jahe, ei seganud see meid natuke ATV kastis ringi trippimast ja imemaitsvat metssealiha nosimast.

Mängisime reaalsuskontrolli ja chillisime niisama lõkke ääres. Korjasime metsmaasikaid, Hedon otsis ATV alt kassi jne Mõnus oli.

Ja kuigi järgmisel päeval paar tundi sadas, polnud häda. Uus vihmakomplekt aitas Hedoni hädast välja ja meie olime samal ajal varju all kui tema palli mängis…

Tegime Hedoniga koos toas suure hunniku mooni-rosinasaiu. Nimelt on meie sõber ametilt pagar ja Meelis imestas kui palju ta paneb võid ja suhkrut ja rosinaid ja.. Aga nii sai ikka ehe moonisai, mis oli pehme ja mõnus ja maitsekas! Mitte, et aja rosinaid tikutulega taga :)

Vihm läks minema, ilm läks ilusaks.. Tegime grilli, võtsime päikest, seiklesime mööda saart, Sandra käis isegi üheksakraadises vees ujumas.

Mulle niiiiii meeldib selline tõsine MAAELU, kus vett peab tooma kaevust, kus nõusid pestakse kausis ja siis loputatakse teises, kus tekid on magama minnes natukene rõsked, kus ahi ajab natukene sisse, kus kogu elamine on kodune ja hubane ja natuke selline “mõnusalt ligadilogadi”, kus peenralt saab võtta tilli ja kurki ja magusat kodust tomatit, kus laps saab terve päeva õues mütata, kus hommikul saab kohvikruus peos kasteses murus jalutada, kus rebasepoeg jookseb üle hoovi, kus metsas jalutades vaatad kitsega tõtt jne

Ma ei tea, mis toimub. Vanasti olin ma üdini linnainimene, aga nüüd mulle nii meeldivad need “põgenemised” Tartusse Jouni juurde, Aegnale… lihtsalt nii mõnus on lihtsalt olla, mitte muretseda, süüa koduseid asju, chillida hoovis, käia kuivkäimlas, jalutada metsas.. Hakkan a) vanaks jääma b) pesapunumisse tõsisemalt suhtuma…

Ühesõnaga, kui endal pole, hea, et teistel on kes hea meelega külla ootavad ja võõrustavad!

Eelmise korra Aegna loo leiab siit!

Kas teil on ka selliste sõpradega vedanud, kelle juurde minnes tunnete “siin on nii hea aura, siin elaks või isegi..”?